MARIE CURIE (0)

MARIE CURIE on sündinud 1867a. õpetajate viie-lapselises peres noorimana, Varssavis, Poolas.
Gümnaasiumi lõpetab ta kuldmedaliga, mis saab kolmandaks nende peres. Pärast lõpetamist läheb tööle eraõpetajana, joostes ühe noore juurest teise juurde, teenides lisa raha perele. 17.aastaselt läheb koduõpetajaks, õpetades kuni 8h päevas, ülejäänud aja ise õppides. Kuna tol ajal Poolas naised ülikooli minna ei saanud, lepivad nad vanema õe Broniaga kokku, et too läheb Pariisi ülikooli arstiteadust õppima, ning samal ajal saadavad isa ja õde talle raha. Ning varsti saab ka Marie ise järgi minna. Nii läbi raskuste asjad lähevadki, ning peagi õpib Marie Sorbonne’i matemaatika -loodusteaduskonnas, kus 2000.õpilasest vaid 23 on naised.
Alguses elab ta koos õe ja tolle mehega, kui otsustab kolida koolile lähemale, sest seal saab paremini keskenduda.
Peagi kohtub ta Pierre Curie’ga, prantslasest füüsikuga kes pärineb doktorite perekonnast. Pierre on Marie jaoks asendamatu, täpselt nagu loodud tema jaoks. 1897 . Saavad nad esiklapse , tütre Irené. Peale tütre sündi tuli nende juurde elama ka Dr. Curie, temast sai Irené kasvataja ning parim sõber. Laps aga ei peata Marie himu omandada uusi teadmisi ning nii läheb ta kohe tagasi kooli, et saada doktorikraad . Uurimustööks valib ta äsja avastatud uraani nähtamatud kiired. Selleks, et seda uurida on aga vaja laborit, esimeseks niiöelda laboriks sai masina ja lao ruum ülikooli all, kus mugavus oli olematu ja sisustus algeline . Seal uuris ta uraanipigimaaki, mis nagu ta avastas on palju radioktiivsem kui puhas uraani element. Uurides edasi oli ta kindel et seda radioktiivsust ei tekita vaid uraan. Kuid kuna seda pole ennem avastatud, peab seda olema seal väha vähesel määral. Ta usub, et on leidnud uue keemilise elemendi, mille osa uraanipigimaagist on umbes 1 sajandik . Vahepeal liitub uurimisega ka tema mees, Pierre. Pärast korduvaid teste otsustab Marie mehe julgustusel nimetada see aine oma kodumaa Poola järel polooniumiks. Kuid see ei ole veel kõik mis nad leiavad, eemaldades uraanipigimaagist ükshaaval aineid jääb sinna ka peale polooniumi eemaldamist midagi, mis kiirgab veel kõvemini radioaktiivsust. Selle aine nimetavad nad raadiumiks. Et aga tõestada maailmale nende kahe aine olemasolu läheb neli aastat. Selleks saavad nad uue nii öelda labori, ehk siis vana angaari mille katus laseb läbi. Samuti 1tonni uraanipigimaaki. 45kuud peale seda kui nad teavitasid maailma raadiumi olemasolust, 8tonni uraanimaagijääkide läbi uurimist saavutab Mariet edu ning tal õnnesutb valmistada üks detsigramm puhast raadiumit, mida näitada maailmale.
Töötades viimsel piiril , suhteliselt kitsikuses kannatavad mõlema tervised, nad on unustanud isegi söögi.
Raadiumi kiirgamine on kaks miljonit korda intensiivsem kui uraanil, tema kiired suudab peatada vaid paks tinaplaat. Raadium värvib nõud kus teda hoitakse lillakaks, ta on valgustav ning muudab tasapisi tolmuks enda ümber olnud paberi. Lisaks on ta ka ‘’nakkav’’ehk sis kui keegi läheb raadiumile lähedale siis ei saa ta sealt lahkuda omandamatta ‘’aktiivsust’’mis ei kao kunagi. Ka pärast Curiede surma on leitud nende töömärkmikutelt salapärast ‘aktiivsust’. Ning viimane asi mida suudab raadium teha, mis on kõige tähtsam ning inimsoole vajalikum. Ta on meie liitlaseks julma haiguse, vähi vastu.
Peagi algab raadiumi ajastu, tehakse tehas mis toodab ja varustab arste raadiumiga, ilmub ajakiri nimega ‘’Le Radium’’mis käsitleb eranditult radioaktiivseid aineid ning tal on oma noteering kaubana. Marie on tunnistanud, et tal on kahju, et ta nimetas elemendid just nii, oma südames oleks ta tahtnud, et kuulsaks oleks saanud poloonium .
Samas jäävad Curied täiesti omakasupüüdmatuks, seoses sellega kuidas täpsemalt raadiumit töötelda saaksid nad võtta patendi ning saada rikkaks, kuid nad otustavad jagada kõik on teadmised edasi tasuta.
1903. aastal saavad nad koos oma esimese Nobeli preemia füüsikas. Sinna ei jõua nad aga tänu töökoormustest tekitatud haigusele. Nobeli preemiaga kaasneb ka aga suur meediakära, mis omakorda toob neile rohkem kahju kui rõõmu, pidev meedia kära ei istu neile kumbagile. Järgmisel aastal saavad nad ka oma teise lapse, Éve. Elu möödub nagu tavaliselt,lapsed,laboratoorium,õppeklassid. Samuti üritab Pierre sisse saada Akadeemiasse. Nad on ära öelnud teistest aukohtadest, kuid sinna tahaks Pierre saada, mis tal kahjuks ei õnnestu, ta kaotab valmised ühe häälega. Ühel täiesti tavalisel 1909. aastal tänavat ületades jääb Pierre hobuvankri ette. Tema surm on silmapilkne. Mehe surm laastab Marie täielikult palju edasisi aastaid on ta masin mitte inimene, isegi mitte ta oma lapsed ei suuda tuua leevendust leinale. Paar päeva pärast Pierre surma kirjutas Marie oma päevikus: ,,Ma ei tapa ennast, mul pole isegi soovi tappa. Kuid kas kõigi nende vankrite hulgas ei leidu mõnda mis laseks mul jagada mu armsama saatust?’
Sorbonne’i- ülikooli kuhu töötas õppejõuna ta mees saab ta esmakordselt naisena töö. Täpselt sama mida ta tegi ta mees. Esmakordselt auditoorimisse minnes on see täis inimesi, kõik tahavad kuulata mis on Marie esimene lause, kas ülistus mehele, tänusõnad ülikooli juhatusele? Kuid esimene lause on täpselt see, kust jäi pooleli ta kadunud mehe viimane lause.
Doktor Curie, ehk siis Pierre isa elab siiani Marie ja laste juures, olles neile ema ära olekuid parimaks sõbraks ja teejuhatajaiks. 1910 .aastal lõppeb ka tema eluküünal.
Lapsi kasvatab Marie oma põhimõtete järgi kindlalt, vaadates vaikselt pealt nende imepäraseid andeid, kas siis muusikas või füüsikas. Ta on rahul, et ta tütred ei kasva ülesse tundes kitsikust kuid ei soovi ka et nad elaks luksuses. Ta on rahul, et ta tütred ei kasva ülesse tundes kitsikust, kuid ei soovi ka et nad elaks luksuses. Sellest on hea näide, et kui tal tuli otsustada, et kellele jääb esimene gramm raadiumit mille ta oma kätega valmistas,ning mille väärtus oli üle miljoni frangi siis otustas ta annetada see laborile, mitte oma lastele, millega ta oleks kindlustanud nende helge tuleviku. Tema arvates on ebamugav olla vaene ning ülearune ning śokeeriv olla liiga rikas. Tarvidus oma tütardel teenida hiljem ise oma ülalpidamist näib talle terve ning loomulikuna.
Kuid pärast Irene algkooli lõpetamist on Marie kindel, et isegi laste uputamine oleks parem kui nende sulgemine tänapäeva lihtkooli. Nii räägib ta oma kolleegidega ning kokku saades 10last otsustavad nad ise hakata õpetajateks. Igapäev üks tund, eliitõpetaja käeall. Marie kohustuseks jääb füüsikaõpetus. 2aasta pärast aga see lõppeb, lihtsa ajapuuduse tõttu, ning lapsed lähevad laiali erinevatesse tavakoolidesse, Irene läheb erakooli kus hiljem õpib ka tema noorem õde Eve, ka seal on tundide arv kaunis piiratud.
Marie saab kutseid pea kõikjale, kuid ta ainus koht kuhu ta ise saada tahab ning ei kutsuta on Loodusteaduste Akadeemia. Hääletusel jääb tal puudu 1hääl, ning kolleegide valmis ostud lilled leiavad tee prügikasti. Seda kõike vaid sellepärast, et ta on naissoost. Ning siiani tundub, et prantsusmaa on ainuke maa mis ei taha toetada teadlasi. Samal aastal saab Marie ka teise Nobeli preemia, keemias. Siiani polnud ükski inimene saanud, ei naine ega mees saanud sellist autasu kaks korda. Reisile Rootsi võtab naine kaasa ka oma vanema tütre, kes veel ei tea et 24a pärast võtab ta ette sama tee oma mehega, siis juba, et juba minna järele oma Nobeli preemiale.
Teistkordne suurem meedia laine aga ei toob veel rohkem halba, nüüd peab ta sellega hakkama saama üksi. Teda kiusatakse ning ähvardatakse, viies naine peaaegu enesetapu ning hullumeelsus ääreni. Kuid ta ei anna alla, ning saab hakkama. Nagu ta on too aeg öelnud: ‘’elu pole kerge kellelgi meil. Kuid peab olema püsivust ja eriti usku endasse. Pead uskuma, et on annet millekski ja et selle asja peab siis ka saavutama, maksku mis maksab.’
1914 puhkeb sõda, sel ajal jätab ta kõrvale laborifüüsika ning tegeleb haavatute aitamisega. Ta teab, et röntgenaparaadid on tähtsad ning tuleb mõttele teha röntgenautod. Kokku 20 autot, 1 auto jätab endale, ning kui tuleb telegramm sõidab ta kohe kohale, vahel viidab ta mitmeid päevi pimedas ruumis, tehes röntgenit sõjahaavades hirmunu meestele. Peale autode seab ta sisse ka 200röntgenkabinetti.
Vahepeal loodud Raadiumi Instituudis loob ta uue kursuse röntgenoloogia õpetamiseks, õpetajaks on tema ning tema vanem tütar Irené.
Peagi aga pole Mariel enam raha, sõja ajal andis ta riigile kogu oma vara ning nüüd on tal korralik laboratoorium, kuid puuduvad vahendid. Selleks tuleb appi ameerika ajakirjanik, kes korraldab asjad nii, et Mariele antakse üle 1gramm raadiumit. Selleks sõidab ta perega Ameerikasse.
Peagi tekib aga mõte, et vabasse koduriiki Poolasse oleks ka vaja Raadiumi Instituuti, vähktõve raviks. Nii pöördub ta taas ameeriklasest ajakirjaniku poole, tänu kellele annetab Ameerika Poolale taas grammi raadiumit.
1922. aastal juhtub midagi enneolematut, Akadeemia, kes pole kunagi võtnud oma ridadesse naisi, soovivad oma ridadesse Maried, ilma kanditeerimiseta, lihtsalt kutsuvad. Muidugi on Marie nõus.
Marie avaldab raamatuid, õpetab seda viimast tunneb ta, et peab tegema erilise tähelepanuga, sest usub, et kauaks teda enam ei ole. Tema lõpp on vaevaline, vahepeal jääb peaaegu pimedaks ,pidev palavik ,väsimus. Lõpp saabub sanatoorimus, pere keskel. Terve maailm on vapustatud, aasta pärast surma ilmub tema viimane raamat, millel ilustseb suurte tähtedega radioaktiivsus .
Vanem tütar Irené astub ema jälgedes, koos oma mehega kellega nad tutvuvad Raadiumi Instituudis saavad nad samuti Nobeli preemia. Tema samuti suri tänu oma tööle leukeemiasse. Tema tütrest saab omakorda füüsik, ning pojast bioloog .
Marie nooremast tütrest saab UNICEF’I töötaja, ning kirjanik. Ta suri alles 2007 aastal, NYC, 102-aastasena.
Raadiumi kohta veel, et näiteks 4000 kella värvijat ameerikas jäid kõik haigeks, ja osad neid surid kui nad värvisid kellasid ja seal segu sees oli natukene raadiumit. See vabrik töötas 1917 kuni 1926.