Marie Curie eluloo referaat (0)

MARIA LAPSEPÕLV
Perekond
Freta tänav asus Poola linna Varssavi vana osa südames. Maja number 16 oli kena hoone, mille esiküljel asetses metallrõdu. Majas töötas väike, väga mainekas tütarlaste erakool . Kõik imetlesid selle noor direktissi, sama kooli kunagist õpilast Bronislawa Sklodowskat.
Bronislawa ja tema abikaasa Wladyslaw Sklodowski elasid klassitubade taga asuvas korteris ning koolitundide ajal kostis sinna alati tüdrukute jutuvada ja naeru.
Ka nende oma lapsed tegid üsna suurt kära. Vanim laps oli 1862 . aastal sündinud Zofia, hüüdnimega Zosia, tema vend Josef ehk Jozio oli aasta noorem. Järgnesid kaks tüdrukut - Bronislawa ja Helena. Kõik olid heledapäised ning väga elavad ja targad lapsed. Kõige noorem tütar sündis 7. novembril 1867 ja vanemad panid talle nimeks Maria Salomea. Nagu teisedki lapsed sa ka Maria hüüdnime - Mania .
Maria vanemad olid köitvad ja intelligentsed inimesed. Bronislawa oli pühendunud katoliiklane, kuid ta abikaasa polnud nii sügavalt usklik. Ta oli teadlane ja füüsikaõpetaja. Mõlemad vanemad pärinesid ühiskonna kõrgkihist, ehkki nad ei olnud kunagi rikkad.
Sel ajal oli Poola võõrvõimu all ja Varssavis valises venelased . Bronislawa ja Wladyslaw olid aga rahvuslased ja igatsesid näha Poolat iseseisva riigina.
Maria ei jäänud kauaks Freta tänavale - 1868 kutsuti tema isa füüsikaõpetajaks ja asedirektoriks kõrgemasse poisslaste kooli, mis asus Varssavi lääneosas Novolipki tänaval. Koolimaja oli rinnatise taga paiknev pikk madal ehitis, hoovis kasvasid sirelid. Kooli juhataja oli venelane Ivanov, kes nõudis, et kõik koolitundide toimuksid vene, mitte poola keeles. Wladyslawile ei meeldinud uus ülemus ja tal oli raske varjata oma rahvutundeid.
Koos tööga sai perekond korteri ja nad kolisid uude majja. Mööbel oli tolle aja stiilis: punane velvet ja tume poleeritud puit. Wladyslawi töötoa seinal rippuv baromeeter registreeris õhurõhku ja ilmamuutusi. Väike Maria oli sellest riistast võlutud.
Novolipki tänav asus linna keskusest kaugel. Bronislawa leidis peagi, et sealt on liiga pikk maa iga päev Freta tänavale sõita, ja loobus oma tööst koolijuhatajana.
19. sajandi Euroopas oli vaid vähestel naistel ametikohti. Kui neil see oligi, peeti ametiedu märksa vähem tähtsaks kui nende abikaasa karjääri.
Bronislawa otsustas Zosiat ja Jozefit kodus õpetada. Kõik lapsed olid väga arukad, iseäranis paistis selle poolest silma Maria. Juba õige noorelt esitas ta küsimusi ja õppis lugema.
Väikesest peast meeldis lastele mängida pluust klotsidega ning lõigata ajakirjadest pilte välja ja neid kokku kleepida. Nad tohtisid mängida kooli aias, aga kõige õnnelikumad olid nad suvevaheajal , kui said linnast ära sõita ja elada sugulaste juures maal.
Rasked ajad
1871. Aastal muutus Maria ema kahvatuks ja hakkas kõhnaks jääma. Ta köhis ja köhis. Arstid ütlesid, et tal on tuberkuloos .
Enne 1882. aastat, mil saksa teadlane Robert Koch avastas tuberkuloosi põhjustava pisiku, ei saanud inimesed aru, kuidas see haigus ühelt inimeselt teisele kandub. Bronislawa võis tuberkuloosipisikuid sisse hingata siis, kui ta hoolitses oma sugulaste Przemyslawi eest, kes sellesse haigusesse suri.
1872 saadeti Bronislawa välismaale. Arstid uskusid, et kliimamuutus, värske õhk ja puhkus on parim ravim. Bronislawa sõitis koos oma vanima tütre Zosiaga kõigepealt Austria Alpidesse kuurorti ja seejärel Lõuna- Prantsusmaale Nice’i. Zosia käis Prantsuse koolis, kus tal läks väga hästi. Kahjuks ei muutunud Bronislawa tervis paremaks. Poolas tundsid teised lapsed emast ja õest kohutavalt puudust. Bronislawa õde Ludwika aitas neil majapidamises niipalju kui suutis.
Asi läks veel halvemaks siis, kui nende isa kaotas 1873. Aastal kooli abijuhataja koha. Venelased polnud teda kunagi usaldanud. Nüüd pidid Sklodowskid kolima uude koju, mille Wladyslaw muutis Väikesest internaatkooliks. Just sinna tulid Bronislawa ja Zosia selle aasta sügisel tagasi.
Ruumid olid ülerahvastatud, sest maja oli täis koolipoisse. 1874 hakkas levima uus haigus - tüüfus, kohutav tõbi, mida kannavad edasi kirbud ja täid. Nii Zosia kui ka Bronia haigestusid, Zosia suri.
Bronislawa, kes ise polnud tuberkuloosist jagu saanud, oli muserdatud. 1876 läks ta tervist parandama Saksamaale Salzbrunni sanatooriumi, kuid ta vaim vandus alla. 8. mail 1878 ta suri, olles enne lastele olnud, et armastab neid väga. Maria ei saanud kunagi nende aastate leinast üle. Ta kannatas ema surma tõttu rängalt, sest oli just jõudnud murdeikka.
Klassi parim
Maria vanemad ei arvanud, et lapsed peaksid õppima ainult klassiruumis . Iga mäng ja iga jalutuskäik linnast välja muudeti õppetunniks. Lapsed said teadmisi ilmast ja loodusest, loodusteadusest ja matemaatikast ning Poola ajaloost. Nad õppisid ka mitut keelt, sest Maria vanemad ise oskasid vene, prantsuse ja inglise keelt.
Kui lapsed kooli läksid, nõudsid Wladyslaw ja Bronislawa, et nad teeksid väga kõvasti tööd. Mariat polnud vaja tagant sundida . Talle meeldis õppida ja lugeda ning tal oli väga hea mälu.
Maria esimesed ametlikud koolitundide toimuksid Freta tänava koolis, kus ta ema oli olnud juhataja. Hiljem saadeti tema ja Hela kodule lähemal asuvas kooli. See oli erakool, mida juhatas lahke ja tark naine Jadwiga Sikorska. Kõik lapsed kandsid sinist koolivormi. Et Maria oli väga tark ja tegi kõvasti tööd, pandi ta ühte klassi vanemate lastega, kokku õe Helaga.
Koolil oli kaks õppekava. Ametlik õppekava oli Vene valitsuse inspektorite jaoks ja sellesse kuulusid vene keel ja ajalugu. Mitteametlik õppekava oli Poola enda oma. Kui inspektorid kooli tulid, oli sageli just Maria see laps, keda valiti vene keeles küsimustele vastama, sest ta rääkis seda keelt väga hästi. Kui inspektorid lahkusid, võisid õpetajad ja lapsed vabamalt hinge tõmmata ja rääkida jälle poola keeles, kuid kogu niisugune asjade korraldus tähendas pinget nii lastele kui ka õpetajatele.
Maria ja Hela eest hoolitses Jadwiga. Bronislawa oli surnud, kui tüdrukud esimest aastat selles koolis käisid. Maria oli muutunud väga vaikseks ja kannatas ilmselt rängalt. Jadwiga hakkas nii muretsema, et läks kooli aasta lõpul 1878 rääkima Maria isaga. “Vahest oleks tark lasta tal jätta üks aasta vahele, et ta võiks õppima koos omaealiste tüdrukute.”
Maria isa ei tahtnud seda teha. Tema arvates vajas Maria midagi uut, mis ta mõtted ränkadelt sündmustelt eemale viiks. Ta otsustas saata Maria teise kooli. Hela jäi Jadwiga Sikroska juurde.
Maria astus riilikkusse õppeasutusse, 3, gümnaasiumisse, mis asus Varssavi kesklinnas endises kloostris . Kooli juhiti venepäraselt ja paljud õpetajad olid äärmiselt Poola- vastased. See polnud just selline kool, mida Maria isa oleks hinnanud, aga ta arvas , et kui Marial seal hästi läheb, saab ta diplomi. See annaks talle võimaluse jätkata edasisi õpinguid ülikoolis.
Ilma õe Helata tundis Maria end uues koolis üksildasena. Õnneks sõbrunes ta peagi ühe oma Klassi tüdruku Kazia Przyborowskaga. Esialgu tundus, et Maria on seal koolis rahul. Hiljem kritiseeris ta aga sealset õpetamist, iseäranis selle teaduslikku taset. Mõni õpetaja pidas Mariat liiga isepäiseks ja ta ei meeldinud neile.
Kõik olid aga nõus, et Maria on väga hea õpilane, ja 12. Juunil 1883 lõpetas ta viieteistkümneaastaselt gümnaasiumi. Ta oli klassi parim lõpetaja ja talle anti kuldmedal. Maria õed ja vend olid samuti head õpilased ning isa oli nende kõigi üle uhke.
Mida Maria edasi teeb?
Enamik temaealisi tüdrukuid hakkas mõtlema meheleminekule, kuid Maria mõtteid täitis edasiõppimine. Kas temast võiks saada õpetaja või pääseks ta isegi kolledžisse?
Varssavi ülikooli naisi ei võetud, kuid tal oleks võimalik õppima Venemaal Sankt Peterburgis või siis Pariisis- kui tal oleks ainult raha.
Nüüd hakkasid tunda andma eelmised pingerohked aastad. Maria oli kogu aeg keskendunud koolitööle, ta polnud korralikult leinanud ei ema ega Zosiat. Kui lõppesid õpingud, mis ta tähelepanu kõrvale olid juhtinud, langes ta masendusse ja tõmbus endasse. Ta ei söönud peaaegu üldse ja eelistas lamada ettetõmmatud kardinatega toas.
NOOR NAINE
Kaunis iga - 16
Lõpuks otsustas Wladyslaw Skladowski, et masenduses tütrega tuleb midagi ette võtta. Ta saatis Maria maale paranema ja puhkama . Järgnenud aasta oli Maria elus üks õnnelikumad.
Nii Maria ema kui ka isa perekond kuulus ühiskonnakihti, mida poola keeles nimetatakse shlahtaks. Need olid inimesed, kelle omanduses olid lossid ja mõisad. Paljud Maria sugulased kuulusid shlahtasse, nii et tal oli ohtrasti kohti, kuhu minna puhkama.
Rong viis tütarlapsed lõunasse Zwolasse, kus nad külastas ema vendi Henrykut ja Wladyslawi. Mõlemad majapidamises olid tulvil muusikat, raamatuid ja naeru, paljud oli koeri . Maria nautis igasuguseid lastemänge, mängis sulgpalli, joonistas ja ratsutas.
1883/84. aasta talve veetis ta Tatra mägede jalamil Skalbmierzis koos advokaadist onu Zdzislawiga. Onunaist, kelle nimi oli samuti Maria, peeti üsna shokeerivaks: ta suitsetas ja tal polnud üldse aega majapidamisega tegeleda. Ta rajas pitsikudumise kooli ja mööblitöökoja.
Mariale meeldis nõbudega mägedes matkata ning peagi nägi ta taas välja hea, terve ning õnnelik. Temast hakkas saama köitev noor naine.
Kui Maria juulis Varssavisse tagasi pöördus, kutsus ema kunagine õpilane Fleurie krahvinna tema ja Hela kohe enda juurde külla. Krahvinna imekaunis maja ja mõis asusid Kepas, Varssavist kirdes . Seal tegid noored inimesed üks teisele vingerpusse, ujusid, sõitis paadiga ja sõid kirsse .
See oli Maria jaoks võluaeg.
Koduõpetajanna
Suve lõpul pöördus Maria Varssavisse tagasi. Isa oli loobunud oma internaatkoolist ja kolinud väiksemasse korteris. Tal oli küll natuke tööd õpetajana, kuid sellest piisas ainult arstiks õppiva poja Jozefi aitamiseks. Aga ka Bronia ja Maria unistasid edasiõppimisest.
Bronia ja Maria said väga lähedasteks ning rääkisid sageli tulevikust . Nad tahtsid kellekski saada ja aidata ka kodumaad Poolat.
Mõlemad toetasid positiviste- mõtlejaid, kes kutsusid üles arengut edendama hariduse ja teaduse toel. Bronia ja Maria tahtsid, et haridust saaksid ka maatöölised ja talupojad, mitte ainult kesk- ja kõrgklass.
Positivistis tahtsid naistele elus samasuguseid võimalusi, nagu oli meestel, nii hariduses, kui ka töökohal. Nad tahtsid ka katoliku kiriku jõu nõrgenemist. Mõlemad neiud olid nagu nende isagi rohkem huvitatud teadusuuringutest kui usust.
Raha teenimiseks andsid Bronia ja Maria kodudes eratunde. 1885. aasta detsembris sai Mariast koduõpetajanna rikkas Varssavi perekonnas, kuid ta hakkas peagi oma tööandjaid vihkama. Need olid pillajad ja samal ajal kitsid ning väga ennast täis.
Lõpuks mõtles Maria välja plaani, kuidas enda ja õe unistust teoks teha. Tema läheb maale koduõpetajaks ja saadab poole teenistusest Broniale. Siis saab õde minna Pariisi arstiks õppima. Kui Bronia on oma õpingud lõpetand, siis maksab tema Maria eest, et too saaks omamkorda Pariisi minna.
1. jaanuaril 1886 asus Maria tööle koduõpetajana. Tema koduks sai Zorawski perekonna mõis, mis asus Szczukis, umbes 113 kilometrit Varssavist põhja pool.
Mõned Zorawskite lapsed käisid koolis Varssavis, peale nende olid peres veel kuueaastane laps ja imik . Maria õpetas ainult kümneaastastAndziat ja vanimat tütart Bronkat. Bronka oli 18- aastate, peaaegu sama vana kui Maria ise. Neist said head sõbrad.
Zorawskid kohtlesid koduõpetajannat üsna kenasti, aga mitte kunagi endaga võrdsena. Vabal ajal Maria luges ja õppis.
Kui Zorawskite vanim poeg Kazimierz tuli Varssavi ülikoolist koju, oli ta noorest koduõpetajannast võlutud ning ka Maria temast. Peagi noored armusid ning lõpuks ütles Kazimierz vanematele, et tahab Mariaga abielluda. See tekitas Zorawskites õudu. Nende poeg ei tohi abielluda, kellegi nii madalaga nagu koduõpetajanna! Maria oli liiga vaene ja ta perekonnal ei olnud maad.
Kazimierz ei teadnud , mida teha. Lõpuks kuuletus ta vanematele, lüües sellega Maria südamesse sügava haava. Neiu töötas aga siiski edasi, sest tema ja Bronia vajasid raha.
1889 lahkus Maria Zorawskite juurest. Ta võttis vastu pakkumise minna koduõpetajannaks rikkasse Fuchi perekond. 1890. aasta märtsis sai ta Bronialt kirja: “Tule järgmisel aastal Pariisi.”
Olukord kodus oli muutunud ja neil oli nüüd raha. 1888. aastal oli Maria isa kutsutud väljaspool Varssavit asuvasse, noorte kurjategijate õpetamiseks asutatud reformitud kooli direktoriks. Töö ei olnud meeldiv, kuid maksti hästi. Isa suutis nüüd saata raha Broniale ja hakkas maksma ka Bronia võlga Mariale.
Üliõpilaspäevad
Nüüd, mil Maria suur võimalus oli kätte jõudnud, ei suutnud ta kuidagi otsustada. Kas ta peaks tõesti minema Pariisi? Ja kui ta läheb, siis mida peaks ta õppima?
Kas see võiks olla füüsika? Tagasi Varssavisse tulnud Maria veetis aega tööstus- ja põllumajandusmuuseumi laboratooriumis, mille direktoriks oli ta nõbu Jozef Boguski. Mariale meeldis teadusaparatuuriga katseid teha ja üritada õigeid tulemusi saavutada.
1891 . aasta lõpupoole oli Maria otsusele jõudnud ja astus Pariisi rongile. Pariisis registreeris ta Sorbonne ’i ülikooli füüsikaõpinguteks, kasutades prantsuspärast nimekuju Marie Sklodowska. Siitpeale jäigi ta Marieks.
Algul elas ta õe juures Rue d’Allemagne’il. Bronial oli kool juba lõpetatud, ta oli tuhande lõpetaja seas üks kolmest naisest. Pariisis Bronia ka abiellus.
Mariel oli raske õpperaamatute taga istuda, sest korteris toimus kogu aeg midagi, see oli elu täis vaidlusi ja naeru ja poola keeles rääkivaid sõpru. Mariel oli aga vaja praktiseerida prantsuse keelt, et see muutuks laitmatuks, ja tal jäi vähe aega seltskonnaelu või lobisemise jaoks. Ta otsustas üürida üliõpilaste linnaosas, nn ladina kvartalis, omaette korteri.
Järgmistel aastate kolis Marie mitu korda ühest külmast ja viletsast ärklitoast teise. Suviti käis ta Poolas, et oma perekonnaga kokku saada ning nendega koos puhkust veeta.
Ränk töö
Sorbonne’is oli 2000 tudengit, kes õppisid loodusteadust, kuid ainult 23 neist olid naised. Marie Sklodowska oli seal üldse esimene noor naine, kes õppis füüsikat.
Kõik olid Marie vastu viisakad, kuid vaid vähesed meesüliõpilased ja professorid võtsid teda tõsiselt. Nad uskusid, et ükski naine ei saa kunagi olla nii tark ja nii kõvasti tööd teha nagu mees. Marie oli otsustanud tõestada, et nad eksivad. Ta töötas väga paljud ja sõi väga vähe. Tal polnud raha raisata ning ta lõbutses ja puhkas harva.
Marie litsentsiaadieksamid olid 1893. aasta juulis. Eksamiaja lähenedes hakkas ta üha rohkem närveerima. Vähe sellest, et ta need eksamid läbi sai, ta ka hinnati kõigist üliõpilastest kõige paremaks- tõeliselt hämmastav saavutus.
Kui Marie suvevaheajaks Poolasse sõitis, oli perekond tema üle väga uhke. Uhked olid ka paljud naiste hariduse eest mõtlejaid. Üks neist, Jadwiga Dydynska, nõudis, et Mariele määrataks stipendium . Tal oli edu ja Mariele pakuti 600 rubla , millest piisas, et elada 15 kuud. See tegi võimalikuks kraadi taotlemise teisel alal- matemaatikast. 1894. aasta suvel saigi ta teise kraadi, kuid oli seekord üliõpilaste pingereas teine. Mariele nii omaselt tundis ta, et oleks pidanud kõvemini tööd tegema ja lõpetama esimesena.
Marie oli nüüd lõpetanud ülikoolis kaks osakonda ja ta oleks pidanud Poolasse tagasi pöörduma. Kuid talle oli pakutud Pariisis tööd- ja ta oli kohanud väga huvitavat meest.
GEENIUSTE PARTNERLUS
Marie ja Pierre
Mariel oli alustuseks uus töö. Gabriel Lippmann, üks tema Sorbonne’I professoreid, oli korraldanud tema jaoks projekti. Marie ülesandeks sai terase magnetismi uurimine . Prantsusmaa Tööstuse Edendamise Ühing pakkus talle selleks tööks 600- frangist stipendiumi. Sellest piisas terve aasta söögiks ja tibatillukese korteri üürimiseks.
Jäi vaid üksainus probleem: Lippmanni laboratoorium oli ülerahvastatud, Marie vajas aga rohkem ruumi. Ühel päeval helistas talle professor Jozef Kowalski ning soovitas tal kohtuda nõu saamiseks ühe oma sõbraga. Sõbra nimi oli Pierre Curie.
Pierre oli 35- aastate ja töötas Pariisis Ecole de Physique et de Chimie’s. Tema ostis Mariele väikese tööruumi.
Pierre oli suurepärane teadlane. Ta oli leiutanud paljud kasulikke riistu ja oli asjatundja magnetismi alal. Koos venna Jacques’iga oli ta uurinud kvartsikristalle ning elektrinähtusi. Järgmisel sajandil viis see uurimissuund näiteks kvartskella ja mikrofoni leiutamiseni.
Päraste ebaõnnestunud romaani Kazimierz Zorawskiga polnud Mariele pähegi tulnud, et ta võiks uuesti armuda. Pierre’i ainus amastus oli surnud. Marie ja Pierre olid mõlemad jõudnud järeldusele, et armastus põhjustab ainult südamevalu ja et see on igatepidi üsna rumal. Ometi armusid need kaks inimest vastupidi oma veendumustele teineteisesse. Nad sobisid suurepäraselt - mõlemad olid intelligentsed ja mõtlesid ainult teadusest. Mõlemad olid ka praktilised inimesed, kellele ei meeldinud tühine sekeldamine.
Pierre ja Marie kohtusid esimest korda 1894. aasta sügisel. Kui Marie 1895. aasta suvel Poolasse puhkama sõitis, polnud ta oma tunnetes ikka veel kindel, ehkki Pierre saatis talle armastuskirju. Kuid aasta hiljem kirjutas Marie Pariisist oma perekonnale ja sõpradele, et tema ja Pierre kavatsevad abielluda.
26. juulil 1895 sõitsid Marie ja Pierre rongiga Pariisi lähemal asuvasse Sceaux’sse, kus elasid Pierre’I vanemad. Seal nad abiellusid, lihtne tseremoonia toimus raekojas. Mariel oli mereväesinine kostüüm ja helesinine pluus . See oli väga õnnelik päev. Varssavist olid tulnud Marie isa ja õde Hela. Ka Bronia ja Kazimierz Dluski olid kohal. Aias õitsesid roosid , avati shampanjapudelid ja pärast lõunasööki mängiti keeglit.
Pierre ja Marie olid kingiks saanud kaks jalgratast. Mesinädalaid pidama sõites võtsid nad rattad rongi kaasa. Hiljem nautisid nad rattasõitu Loode-Prantsusmaal mööda Bretagne ’i kaljust rannikut.
Tagasi Pariisi jõudnud, üürisid nad korteri Rue de la Glaciere’il. Marie tegeles majapidamisega ja arvetega. Ta käis mitmele kursusel ja harjutas õpetajaametit. Ühtlasi oli vaja lõpetada oma terase magnetismi alane uurimissuund ning tulemused kirja panna. Pierre, kes nüüd oli teaduse doktor, uuris edasi kristalle ja pidas loenguid elektrist.
1897 ootas Marie last. Ta tundis end halvasti ja läks puhkama Bretagne’i. 12. september oli ta tagasi Pariisis, kus ta sünnitas arstist äia abiga tütre. Laps sai nimeks Irene .
Marie tundis mõnu lapse kasvatamise jälgimisest, nagu oleks tegemist mingi katsega.
Marie leidis, et korraga tööd teha ja lapse eest hoolitseda on raske, ning muutus murelikuks. Kui Pierre ema kaks nädalat pärast Irene’i sündi suri , pakkus Pierre’i isa end neile abik. Kõik neli kolisid Kellermanni bulvarile uude majja.
Laboratooriumis
Wilhelt Röntgeni 1896 avastatud kiired said laialdaselt tuntuks . Teadlased olid võlutud. Peagi leidis nad, et need kiired on nagu tavalised valguskiired, ainult nende lainepikkus on väiksem. Hakati uurima ka teisi kiirgusi .
Prantsuse füüsik Henri Becquerel hakkas huvi tundma kiirguse vastu, mis lähtus uraaniks nimetatud elemendist. Mariel oli vaja Sorbonne’is doktorikraadi taotlemise uut uurimisvaldkonda. Ta otsustas alustada samas vallas, kus töötas Beckuerel.
Beckuerel oletas, et uraanist lähtuv kiirgus tekitab elektrivoolu. Seda kinnitas hiljem Shoti teadlane lord Kelvin . Marie otsustas seda voolu uurida ja tundma õppida. Vool oli väga nõrk, kuid Pierre täiustas seadmeid, mida kasutati selle mõõtmiseks.
Marie hakkas uurima ka teisi kiirgavaid materjale, mis sisaldasid näiteks tooriumi -ja uraaniühendeid. Üht neist nimetati uraniidiks ehk uraanipigimaagiks.
Maaki kaevandati Saksamaa ja Tshehhi praeguse piiri lähedalt.
Marie uuritud pigimaagi proovide kiirgus oli väga tugev. See oli seda kummalisem, et maagist oli uraan juba eraldatud- seda kasuatati klaasi ja keraamika tootmiseks. Kas pigimaagi proovid sidaldavad mingeid tundmatuid elemente, mis ongi kiirguse allikaks? Curied püüdsid neid tundmatuid elemente avastada spektroskoobi abil. Selle meetodi puhul ained kuumutati ja nende kiiratud valgus juhiti läbi klaasprisma, mis lahutas valge valguse eri värvusega kiirteks. See meetod oleks pidanud aitama neid saladuslikke elemente kindlaks teha, kuid Curied ei suutnud saada selgeid tulemusi. Märtsis ja aprillis 1898 kirjutas Marie aruanded , mis kanti ette Prantsuse Teaduste Akadeemias . Lõpuks oli tundmatu element kindlaks tehtud nind 18. juuli aruandes nimetatud Poola auks polooniumiks. Sama aasta lõpuks oli Marie vastama veel teisegi elemendi. Selle nimetas ta raadiumiks.
Ehkki Marie ja Pierre olid kindlaks teinud kahe “uue” elemendi olemasolu, oli vaja need ka isoleerida - eraldada kõigist teistest maagi osadest. Raadium oli tõepoolest väga radioaktiivne ja seepärast osutus selle eraldamine kergemaks. Aga ikkagi oli see ränkraske töö.
Ruum, mille Pierre Mariele oli leidnud, jäi väikeseks. Marie sai enda käsutusse Pierre’i kolledžisse asuvas vana klaasseintega ateljee. Seal oli talvel külm ja suvel kuum. Mariel oli vaja väga palju uraanipigimaaki. Austriast toodi kohale rohkem kui kümme tonni maaki, millest uraan oli juba välja võetud. Maaki katsid veel männiokkad, mis olid pärit metsast , kust maaki kaevandati.
Et maaki lõhkuda, oli teda vaja töödelda kemikaalidega. Seejuures saadud kõige radioaktiivsemad osad vajasid omakorda taotlemise. Loodeti, et nii jääb lõpuks alles ainult raadium. Marie sulatas uraanipigimaaki suures katlas, segades sula maaki metallvardaga.
Curied murdsid pead olulise küsimusi kallal. Miks olid mõned elemendid radioaktiivsed, teised aga mitte? Kaks teadlast olid üle pea töösse uppunud.
Nad märkasid vaevu süüa ja aegajalt nägi väike Irene rohkem oma vanaisa kui vanemaid.
Curiedel oli vaja rohkem raha. Marie hakkas lisaks tööle füüsikaprofessorina Sevres’i tütarlaste koolis Ecole Normale Superieure’is. See oli mainekas naisõpetajaid ettevalmistav kolledž. Pierre’ile pakuti professorikohta Genfis , kuid ta otsustas sellest loobuda . Nad võtsid veidi puhkust ning nautisid seda Bretange’is ja Poolas. 1902 . aasta mais suri Marie isa Wlayslaw.
Curiede töid imetleti laialdaselt, kuid mitte kõik prantsuse teadlased ei toetanud neid- Marie oli ju naine ja Pierre ei teinud erilist katsetki sobituda teadusemaailma. Pierre küll üritas 1902. aastal saada Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks, kuid ta jäeti kõrvale. Juulis eraldas Marie raadiumisoolana tibatillukese koguse radium. Raadiumi soojendava efekti vastu valitses väga suur huvi, sest arvati, et sellest võib saada energiaallikas. Curiede koht teaduse ajaloost oli kindel.
Triumf ja tragöödia
Juunis 1903 tegi Marie Curie radioaktiivsusest ettekande Sorbonne’I professoritele. Talle anti doktorikraad ja ta oli Prantsusmaal esimene naine, kes sai selle au osaliseks .
Marie õde Bronia, kes oli koos abikaasa Poolasse tagasi läinud, tuli sel puhul koos perega Pariisi pidutsema. Sel õhtul olid nad kõik kutsutud füüsik Paul Langevini juurde ja seal oli ka üllatuskülaline, teine füüsik, kes töötas samas valdkonnas kui Marie ja Pierre- Ernest Rutherford.
Novembris sai Marie Curie veelgi suurema au osaliseks- talle anti Nobeli füüsikaauhind. Ta sai selle koos Pierre’i ja Henri Becquereliga. Et tegu oli ikka veel meeste maailmaga , oleks Marie auhinnasaajate seat peaaegu välja jäetud. Kõik oletasid, et kindlasti on suurema osa tööst teinud Pierre Curie. Pierre oli aga alati nõudnud, et Marie peab saama teenitud tunnustuse . Tõele au andes olid mõlemad auhinna ära teeninud .
Curied tahtsid ikka veel elada lihtsat elu, kuid nüüd olid nad kuulsad ja sellega kaasnev tähelepanu neile ei meeldinud. Mõlemal oli ülikoolis hea töökoht. Pierre Curiest sai Sorbonne’i professor ja Mariest uuringute juht. Nad olid sõlminud tehaseomaniku Armet de Lisle’iga lepingu raadiumsoolade tootmiseks. Mida edasi teha? Tuli langetada nii paljud raskeid otsuseid.
Nobeli auhinna tseremoonia lükati edasi, sest Marie oli taas rase ja ta tervis polnud kõige parem. 6. detsembril sünnitas ta teise tütre, Eve Denise Curie. Juunis 1905 said Marie ja Pierre lõpuks Rootsi sõita, et oma auhind kätte saada.
Järgmiselt kevadel juhtus kohutav õnnetus. Pierre jalutas Pariisis, sügavalt mõtteis ja mitte midagi märgates. Vahest oli kiirgus juba mõjuma hakanud? Ta astus Neufi silla juures sõiduteele ja jäi rasket koormat vedava hoburakendi alla. Ta sai surma.
VIIMNE VÕITLUS
Meeleheide
Raske on kujutleda Marie leina Pierre’i surma puhul. Ta oli 39- aastate, kuid talle tundus, nagu oleks ta taas laps, kes on kohanud ema ja isa. Ta langes sügavasse depressiooni ega suutnud selles seisundis pakkuda erilist tuge oma lastele.
Marie hakkas huvi tundma spiritismi vastu. Spiritistid uskusid, et surnute vaimudega on võimalik ühendust saada. Kõik see polnud üldse teaduslikku, ent Marie tundis Pierre’ist pööraselt puudust. Talle anti Sorbonne’is Pierre’i füüsikaprofessori koht ja ta jätkas endist viisi tööd laboratooriumis. Ka teised laboratooriumid tegelesid nüüd raadium uurimisega ja Marie seadis sisse nende sertifitseerimise. Ta oli sageli tõre ja mõni teadlane kaebas, et ta tahab raadiumiuuringuid liiga tugevasti kontrollida. 1910 suutis ta eraldada metalilise radium.
Marie tütred said hariduse koos Sorbonne’i teiste professorite lastega. Vanemad õpetasid lapsi kodus kordamööda. Irene oli suurepärane matemaatikast ja füüsikas, Eve’il oli muusikaannet.
1910 algas Mariel armulugu abielumehe Paul Langeviniga. Ajakirjandus puhus lõkkele skandaali, mis sundis Maried tundma end nurjatuna. Kui mõni meesteadlane oleks niimoodi käitunud, poleks keegi ainsatki sõna öelnud. Nüüd aga mõistsid märatsevad rahvahulgad teda hukka. Armulugu katkes.
1911 ei võtnud Prantsuse Teaduste Akadeemia Marie Curied oma liikmeks, sest ta oli naine. Samal aastal sai Marie teist korda Nobeli auhinna, seekord keemias. Kaks Nobeli auhinda on saanud veel Linus Pauling, John Bardeen ja Frederic Sanger. Marie armuloost kuulnud Nobeli komitee palus, et ta ei tuleks Rootsi auhinda vastu võtma. Marie oli raevunud. Ta rõhutas, et tema eraelul pole mingit pistmist tema teadusega - ja ta läks tseremooniale.
Sõda ja rahu
1912 kuni 1913 hoolitses Pariisi uues korteris Marie laste eest Poolast pärit kasvataja. Marie ise tundis end halvasti. Tal oli närvivapustus, mille põhjustas armulooga kaasnenud skandaal.
Marie sõitis Lõuna- Inglismaa rannikule puhkama. Seal aitas teda shokist üle saada Hertha Ayrton, teadlane ning naiste õiguste eest võitleja. Marie pöördus tagasi Pariisi, kus algas uue teadusasutuse - Raadiumiinstituudi - ehitamine.
Septembris 1914 tungis Belgiasse ja Kirde-Prantsusmaale Saksa vägi, algas Esimene maailmasõda. Prantsusmaa valitsus kolis Pariisist riigi edelaosas asuvasse Bordeaux ’sse. Marie sõitis sinna rongiga, kaasas hinnaline raadiumivaru. See ei tohtinud langeda vaenlase kätte.
Raadium oli hinnaline aine, mida Marie lootis kasutada meditsiinilistel eesmärkidel.
Marie ja tema teismeline tütar Irene tahtsid selles sõjas inimelusid päästa. Nad sobitasid veoautosid röntgeniautodeks, kusjuures röntgeniaparaadile andsid energiat autoakud. Marie pidi tihti vaid ema centrality ja ametnikega, kui tahtis sõita nende autodega rindelähedastesse hospitalidesse. Röntgenikiirgus suutis näidata vigastuse kohta, nii et arstid said opereerida täpsemalt. Irene aitas väsimatult Belgia ja Prantsuse hospitalides, Eve’i hoidis kasvataja.
1917 astusid sõtta ka Ameerika Ühendriigid. Enne kui Ameerika sõdurid sõja lõpul, 1918. aastal koju läksid, õpetas Marie paljusid arste enda väljaaretatud röntgeniaparaate kasutama.
1919 tehti Euroopa kaart taas ümber. Poola oli lõpuks vaba ja see tegi Mariele ning ta perele suurt rõõmu. Poolat ootas tulevikust ees küll väga paljud probleeme, kuid tol ajal oli ta sõltumatu.
Sõjajärgsetel aastatel sai Marie austusavaldusi kogu maailma ülikoolidelt. Varssavi ülikool valis ta professoriks, ehkki ei usutud, et ta sinna tööle asub. Nüüd oli ta Pariisis Raadiumiinstituudi direktor . Kunagi olid Marie ja Pierre töötanud vanades kuurides ja laoruumides, nüüd olid tal moodsad laboratooriumis ja ta juhtis uurijate rühmi, kes jätkasid ja laiendasid tema tööd.
1920 kohtas Marie Ameerika ajakirjanikku Marie “Missy” Meloneyd. Marie Curiel oli vaja uuringuteks rohkem radium. 1921 organiseeris “Missy” Ameerika Ühendriikides korjanduse, et maksta raadiumivaru eest.
Marie Curie sõitis koos Irene’i ja Eve’iga ookeaniaurikul New Yorki . Marie oli alati olnud häbelik ja vihanud avalikku tähelepanu.
Kuid ringsõit andis palju raha ja lisaks külastas Marie kolleege ning kohtus isegi president Warren Hardiniga.
Paljud ajakirjanikud kirjutas radiumist kui vähi “imeravimist”. Marie ise ei teinud kunagi niisugune vaidlusi, kuid uskus kindlalt, et radium võib olla ravimises kasulik. Ta jätkas ka kiiritusravi uuringuid.
Tütar Irene rajas nüüd teaduses oma karjääri ja töötas Raadiumiinstituudis. 1926 abiellus ta oma kolleegi Frederic Joliot’ga.
1933 haigestusid Marie raskekujulisse verehaigusesse aneemiasse. Ta luud olid aastate jooksul saadud ohtrasti kiirgusest kahjustatud. Ta jätkas tööd ka 1934. aastal, kuid elutöö oli nüüdseks temalt juba lõivu nõudmas. Teda põetas tütar Eve. Arstid soovitas tal minna õhuvahetuseks Prantsuse Alpidesse sanatooriumisse. Palavikus ja nõrk Marie tegi oma viimase reisi. Ta suri Sancellemozi sanatooriumis 4. juulil 1934, olles kuuekümne kuue aastate.
Kaks päeva hiljem maeti Marie Sklodowska- Curie Sceaux’sse oma armastatud abikaasa Pierre’i ja tolle perekonna kõrvale. Õde Bronia ja vend Jozef heitsid ta hauda peotäie Poola mulda.
Marie unistust
Marie Curie elus oli paljud raskusi ja kurbust . Aga mitte kunagi ei kaotanud ta silmist oma unistust. Teda kannustas usk teadusesse ja progressi, ränka töösse, haridusse ja teiste aitamisse.
Teadlasena oli Marie Curie mõõtmise ja katsemeetodite loomise geenius. Tema radiatsionaalsed uuringud, mida ta tegi koos abikaasa Pierre’iga, aitasid teistel kindlaks teha aatomi struktuuri, universiumi üht suurimat mõistatust. Kiirgus ise osutus ülimalt ohtlikuks, kuid oli teatud valdkondades nagu vähiravi, elektri tootmine ja haiguste diagnoosimine ka väga kasulikke.
Marie Curie elas ajal, mil naistel oli vähe võimalusi, ent tema ei lasknud end tekitada.
Vähe sellest, et temast sai teadlane, ta sai ka kaks korda Nobeli auhinna. Mariest sai üks ajaloo tuntuimaid teadlasi. 1934 tehti tema eluloost popular film . Tema elulugu on tõenäoliselt inspireerinud teadusega tegelema paljusid noori inimesi, iseäranis tütarlapsi.
Pariisi Pantheon on mõjus ehitis, mälestusmärk Prantsusmaa suurimatele poegadele - ja aastast 1995 ka tütardele. 20. aprillil 1995 maeti Pierre ja Marie Curie säilmed Sceaux’st ümber Pantheoni. Olid auvahtkond, aulindid ning kaunid kõned Prantsusmaa ja Poola presidendilt.
See oli veidralt suurejooneline ettevõtmine, mälestamaks kaht häbelikku inimest, kes olid isiklikus elus juba maitsnud avalikkuse tähelepanu. Kuid siis olid need olnud tavalised elud.