Linnukasvatus (0)

Linnukasvatus
                                                                
Kodulindude  liigig
Kanad
Liha ja liha-munakanad
Võitluskanad
Ilukanad
Kalkunid
Pärlkanad
Vutid
Haned
Pardid ,muskuspardid,munapardid
Kanad
Klassikalised munakanad on kõige tuntumad ja  enamlevinud   kodulinnud . Neid 
kasvatatkse peamiselt  munade saamise eesmärgil aga oluline on ka nende nuumuvus 
pärast munemisperioodi ja ”rahuldava” kvaliteediga lihakeha saamise võimalus - 
supikana. Üldtuntud tõde on see, et lihakana sobib eeskätt grillimiseks ja kanaprae 
valmistamiseks,  munakana aga kanasupi ja puljongi keetmiseks.
Muutke teksti laade
Teine tase
●
Kolmas tase
●
Neljas tase
Iseloomustus
●
Viies tase
Munatõugu kana  kaalub 
keskmiselt 2,5-3,5 kg, kukk 
3,5-4,5 kg, munevus on 250-
300 muna/aastas, muna mass 
65-85 g.
Munemisperiood ~ 300 päeva, 
sulgimisperiood munemispaus 
~ 2 kuud – aastaring täis ja 
algab uus munemisperiood.
Kanade  pidamise üldised nõuded
Kanade pidamise ruum või ehitis ning vahendid ja  seadmed , millega kana 
kokku puutub ei tohi kana tervist ega heaolu ohustada.
Ruumi või puuri põrand peab olema materjalist, mis pakub piisavalt tuge 
kanade eesmistele varbaküünistele. Selliseks  materjaliks  võiks olla 
traatvõrk, sügavallapanu, karestatud  betoon  jms. Põrandaks  kasutatava  
traatvõrgu traadi läbimõõt peab olema vähemalt 2,0 mm.
Kui kanapuurid paiknevad üksteise peal, peab pääsema takistuseta 
kõikide kanadeni ning saama neid ilma vigastamata ka puurist välja tõsta. 
Samuti ei tohi väljaheited kukkuda alumistesse puuridesse.
Kanade pidamise ruumis tuleb vältida pidevat mürataset, mis ületab 65 
dBA. 
Söötmine
Söödavajadus 145-170g jõusööta päevas, 
umbes pool sellest võib olla antud ette 
teradena.
Kanade pidamise ruumi või ehitise soojustus, küte ja  ventilatsioon peavad 
tagama, et õhuvahetus, suhteline õhuniiskus, tolmusisaldus, temperatuur ja 
gaasisisaldus püsivad tasemel, mis ei kahjusta kanade tervist.
Kunstlik ventilatsioonisüsteem peab olema varustatud alarmsüsteemiga 
(märkuandev tuluke või helisignaal  talitaja  ruumis), et selle seiskumisel 
oleks võimalik koheselt reageerida ning võtta kasutusele tagavarasüsteem 
(lülitada sisse teine kunstliku ventilatsiooni süsteem, avada õhutus ahtid, 
ventilatsioonikorstnad, aknad).
Hea muneja tunnused
Käitumine – vitaalsus
Hea muneja on aktiivne, liigub palju, ärkab varakult ja  lahkub õrrelt ning otsib pidevalt 
toitu, õhtul läheb õrrele alles  hilja . 
Üldine loidus ja sage tukkumine  viitavad võimalikule haigestumisele.
-Välimus üldiselt
Heal munejal on hea  kehahoid . 
Nokk , jalad ja kõhunahk, mõnel tõul ka kõrvalapid on munemisperioodi alul tugevasti 
pigmenteerunud  ( kollased ) munemisperioodi vältel kaob pigmentatsioon kiiremini kui 
kehvematel munejatel.  Esmalt  kaob  pigment
Kehaehitus
Kana  kodustati  Kagu-Aasias. 
Ajalugu
Kodustamise eesmärk polnud 
munade saamine, sest bankiva 
Pärinevad indoneesia 
kana  muneb 5–8 muna aastas ja 
saarestikus elavatest 
see pole piisav põhjus kedagi 
dzunglikanadest (bankiva 
kodustada. Kanad kodustati 
kanad). Kuulub kanaliste seltsi hoopis sportlikel eesmärkidel: 
faasanlaste sugukonda, mis on  kukevõitluse pärast. Alles 
tolle seltsi seitsmest 
hiljem hakkasid inimesed kanu  
sugukonnast liigirikkaim – 182 munasaagi põhjal  valima .
liiki. Teistes sugukondades on 
vaid 1–44 liiki.
Liha ja liha- munakanad
Kuked 3,8-4,2 kg, kanad 2,8-
3,5 kg, munatoodang 150-200 
muna, muna keskmine mass 
60-62 g, munakoor pruun. 
Sulestik valge, nahk, nokk ja 
jalad kollased, kõrvalapid 
punased, lihthari.
Tõud
Liha-munakanatõugudest olulisemad on roodailend, njuuhämpšir, 
sasseks, australorp ja uaiendot.
Lihakanatõugudest üldtuntumad on: korniši, plimutroki, kotšini, 
braama, langšani ja faverolli kanatõud.
Lihakanade pidamine
Kanade pidamise ruum või ehitis ning vahendid ja seadmed, millega kana kokku puutub, 
peavad
olema kergesti puhastatavast ning desinfitseeritavast materjalist, mis ei ole kanale 
kahjulik. Kanade
pidamise ruumis või  ehitises  ei tohi olla teravaid nurki ega esemeid, mis võiksid kana 
vigastada.
Kanade pidamise ruumi või ehitist ning vahendeid ja seadmeid tuleb  puhastada  ja 
desinfitseerida
vajaduse kohaselt. Kui kanade ülevaatamisel leitakse surnud kanu, tuleb need 
viivitamata eemaldada.
Samuti tuleb kanade pidamise ruumis või ehitises vajaduse kohaselt teha näriliste tõrjet. 
Kanade
pidamise ruumi või ehitise põrand peab olema sobivast materjalist, et vältida kana 
vigastumist.
Põranda ehitus peab tagama piisava toe kana eesmistele varbaküünistele. Kui 
kasutatakse võrkpõhja,
Söötmine
Toit peab olema  mitmekesine . Ainult  teri  või  kartuleid   andes ei saa kana kõiki 
vajalikke aineid. Ta sööb kartuleid küll hea meelega, kuid mune siis ei saa.
Vabapidamisel kanu jälgides on võimalik  aimu  saada ainetest, mida kana 
vajab. Õues siblides otsib ta ussikesi, tõuke, kärbseid-putukaid ja sipelgate 
mune. Vahel leiab ka mõne konditükikese, kivikese, söe- või lubjatüki. 
Murust nokib ta söögiks rohulehti, seemneid, juuri. Põlluäärest viljatera leides 
kaob seegi kohe pugusse.
Kana on kõigesööja, seetõttu saab ka kõik kodused toidujäätmed lindudele 
sööta. 
Ajalugu
Korniši kanatõug on  aretatud  Inglismaal ja USA-s. Möödunud sajandi II poolel Gornwallis 
Inglismaal vanainglise võitluskana ristamisel  malai  ja ašiili võitluskanadega saadi korniši 
võitluskanatõug, keda tuntakse ka vana-india võitluskanatõuna. 1987. a. viidi kornišid 
USA-sse, kus tumeda sulestikuga kornišid standardiseeriti tõuna 1893. a. Valge sulestikuga 
kornišid saadi valge malai võitluskana ja tumedate kornišidega ristamisel ning tunnustati 
USA standardiga tõuks  1898 . a. Valgetäpilised punased kornišid saadi USA-s jaapani 
päritoluga amo ja tumedate kornišide ristamisel 1909. a., õlevärvilised kornišid 1938. a. 
Plimutroki kanatõug on oma nime saanud USA 
Plymonth Rocki  osariigi  järgi, kus hispaania , 
dominikaani, langšani, braama, dorkingi, kotšini ja 
jaava  kanatõugude baasil loodi 1869. a. viirik, 1880. a. 
paiku ka valge plimutroki liha-munatõug. Tuntakse ka 
musti  ja õlevärvilisi tõuteisendeid. Tõu viirikteisend 
levis kiiresti Euroopasse, ka Eestisse. Peale II 
maailmasõda on valget plimutrokki väga aktiivselt 
selekteeritud suurema munaproduktiivsuse ja paremate 
lihaomaduste suunas ja ta on kaasajal  kõige tähtsam 
lihakanatõug 
Kotšin on Hiina ja Kagu- Aasia  päritoluga vanimaid ja raskemaid 
lihakanatõuge, väga  dekoratiivne : võimsa lihastiku, täielikult 
sulistunud jooksma ja välisvarvastega, lihtharjaga. USA-sse ja 
Euroopasse toodi 1848. a. Peamiselt viis värvusteisendit: 
õlgkollane, kollane, valge, must ja põldpüüvärviline. Kuked 4,5-
5,5, kanad 3,5-4,5 kg, munatoodang kuni 120 pruunikoorelist 
muna. Kasutatakse lihakanade aretustöös.
Võitluskanad
Võitluskanade hulka kuulub 
väga palju Hiina, Jaapani, 
Kagu-Aasia, India ja Euroopa 
päritoluga tõuge: malai, 
(vana)india, a¸iili, belgia, 
vanainglise, uusinglise jt
Söötmine
Hea on anda kanadele purustatud  konte - kas tooreid või kuivatatud, mitte küpsetatud 
(kaovad kanade jaoks tähtsad  toitained ).
Rohtu võib kanadele ette  visata  nii palju, kui nad söövad, sest toit peab olema 
mahlakas.
Talveks on soovitatav kuivatada nõgeseid ja neid toidu hulka  peenestada . Sama võib 
teha kvaliteetse heinaga (valada peale keeva vett, et kõrred pehmeneksid). 
Kanapudrusse võib segada ka söetükikesi, et kõht korras hoida.
Söödavajadus 145-170g jõusööta päevas, 
umbes pool sellest võib olla antud ette 
teradena.
Iseloomustus
Kõiki neid iseloomustab kõrgejalgsus, väga võimsalt arenenud rinna-, jalgade ja tiibade 
lihasetik, tugev nokk, väga väikesed lokutid ja hari, liibunud sulestik ja kukkede väga 
lühikesed kaela- ja rübjaripmed ning sabasuled. Malai ja india võitluskanatõugude 
kuked on 70...80 cm kõrged ja kaaluvad kuni 4,5 kg. Vanainglise, belgia ja ašiili kuked 
kaaluvad 1-2 kg vähem. Uusinglise tõug on aretatud kergeks, kuked kaaluvad ainult 
0,8-0,9 kg. Kaasajal on nad kujunenud rohkem dekoratiivkanatõugudeks. Vähesel 
määral kasutatakse veel ka lihakanade aretuses. India võitluskana peetakse kõikide 
kaasaegsete broilerikrosside isasvormi lähtetõuks. Võitluskanadena kasvatatakse neid 
ainult India ookeaniga piirnevates maades ja  Malaisias .
ajalugu
Kasvatati 19. saj Belgias ja Põhja-Prantsusmaal, kuhu nad toodi  
Malaisiast. Kohapeal ristati neid mitmete eri tõugudega, 
põhiliselt minorkadega. Nii saadi erinevat tüüpi ja erineva 
sulestiku värvusega Võitluskanad.
  Indiast  Inglismaale toodud india võitluskanad hakkasid 
     Cornwallis  omaette  tõuks formeeruma aastatel 1820.-1832, 
kui sissetoodud linde ristati vana-inglise võitluskanadega. 
Hiljem, 1887. a,  tunnustati tõuna  India võitluskanade baasil 
aretatud korniši kanatõug. I
Ilukanad
Dekoratiiv e. ilukanatõugude 
arv on mitmeid kordi  suurem 
kui võistluskanade arv. 
Dekoratiivkanatõud jaotatakse 
päritolu alusel Aasia ja 
Euroopa tõugudeks, suuruse 
alusel normaalse suurusega ja 
kääbustõugudeks e. 
bantamiteks. 
Söötmine
Viljaterad,täiend sööt,vesi
Tõud
Tuntumad on  Jaapanis  loodud vanad normaalsuurusega 
tõud fööniks (kukkede sirpsulgede pikkus 10 m ja 
rohkem) ja jokohama. Sunda saartelt pärinev  sumatra  
kana ja Jaapanist pärinev tšabo on kehamassilt 
lähedasemad kääbuskanadele. Bantameid tuntakse 
mitmed aastasajad omaette tõugudena kui ka paljude 
kultuurtõugude miniatuursete esindajatena, keskmise 
kehamassiga 0,6-1 kg. Näiteks kääbusfööniks, 
vanainglise võitluskana kääbusvorm, kääbuskotšin, 
kääbussasseks, kääbusleghorn.
Kalkunid
Huvitava väljanägemise ja 
maitsva, heade dieetiliste 
omadustega, tervisliku ning 
rasvavaese lihaga kodulinnud. 
Kalkuni  tõud
Laiarinnalised valged  on praegu maailmas juhtiv kalkunitõug. Tõug loodi USA-s 
laiarinnaliste pronkskalkunite, valgete hollandi ja inglise kalkunite baasil. 
Laiarinnalised valged kalkunid on kompaktse keha, ümara rinnaosa ja laia vaagnaga. 
Sulestik on tihe ja valge, jooksmed ja  varbad  heledad või hallroosad, silmad 
punakaspruunid , nokk kergelt pigmenteerunud või  roosakas . Lihaskasve ja  korallid  on 
isaskalkuneil punased, ärritumisel võivad muutuda erksiniseks.  Linnud  pole eriti 
kartlikud, loomult on nad elavaloomulised ja uudishimulikud. Aretusfirmades saadakse 
nüüdisajal kasutatavaid kalkunikrosse just selle tõu baasil.
Linnud pole eriti kartlikud, loomult on nad elavaloomulised ja 
uudishimulikud. Aretusfirmades saadakse nüüdisajal kasutatavaid 
kalkunikrosse just selle tõu baasil.
Laiarinnaliste valgete kalkunite hulka kuluvad ka  krossi  Hydon 
liinide linnud. Nimetatud  kross  on neljaliiniline.
Beltsvilli väikesed valged. Tõug on loodud USA-s. Laiarinnalistest 
valgetest erinevad nad peamiselt kehamassi poolest. 12-nädalaselt 
kaaluvad isaslinnud 3,4 kg,  emaslinnud  2,5 kg, 
16-nädalaselt 4,7 kg ja 3,4 kg. Nad on sobivad puuriskasvatamiseks ja 
neid kasutatakse tihti uute kalkunikrosside aretamisel emasvormina.
Uute kalkunikrosside loomisega tegeletakse spetsialiseeritud aretusmajandites pidevalt. 
Aretusfirmadest on tuntumad Hollandi firma "Kulen", Inglise firmad "British United 
Turkeys" (BUT) ja "Sun  Valley  Poultry LTD", USA-s  suurfirma  "Ncolas  Turkey  
Breeding  Farm ".
Firma "BUT" tuntumad krossid on Big 5 ja Big 6. Krossi Big 6 isaskalkunite kehamass 
12-,16- ja 20-nädalaselt on ca 4,1 5,9 ja 7,4 kg,  kusjuures söödakulu moodustab 
vastavalt 2,4, 2,9 ja 3,4 kg  1 kg juurdekasvu kohta. 18-nädalaste emaskalkunibroilerite 
kehamass on 8,8 kg, 24-nädalastel isaskalkunibroileritel 17,0 kg (söödakulu vastavalt 
2,9 ja 3,4 kg/kg).
Söötmine
Kalkunitibude ja  broilerite  intensiivse kasvu tagab nende täisväärtuslik 
söötmine. Kahel esimesel elupäeval tuleb sööt puistata õhukestele 
pappalustele või pestavatele plastmassalustele. Samal ajal peab tibude 
söödanõus olema sõmerat  kruusa . Esimestel elunädalatel peaks söödakünad 
olema;  4 cm  laiad  ja sügavad ning 80 - 100 cm pikad; 2-4 elunädalani 6 cm 
laiad ning 5 cm sügavad; 5-12 elunädalani 14-20 cm laiad ja 14-16 cm 
sügavad. Rippsöötjates ja söödaautomaatides peab jõusööt  ulatuma  
noorkalkunite selja kõrgusele; siis on söödakaod väikseimad.
Kalkuneid söödetakse segajõusöötadega. 
Pidamine
Kalkunikasvatuses rakendatakse mitmesuguseid kalkunite pidamise süsteeme: 
sügavallapanul, võrk ja restpõrandal, esimesed 20 päeva puuripatareis ja edasi 
sügavallapanul,  esimesest  elunädalast kuni realiseerimiseni puuris. Kalkunite 
kasvatamiseks sügavallapanul ehitatakse tavaliselt tüüplindlad, mis mahutavad 
ligikaudu 4000....10 000 kalkunitibu ja noorkalkunit.  Lindla  jaotatakse 
võrkvaheseintega sektsioonideks.  Igasse  sektsiooni paigutatakse 2...4 kunstema.  Tibud  
jäetakse samasse  sektsiooni ka pärast kunstemade eemaldamist. Seega kasvatatkse 
noorkalkuneid koorumisest tapmiseni ühes ja sellessamas hoones ja  sektsioonis .
Kunstema periood kestab olenevalt aastaajast, välistemperatuurist ja tibude arengust 
tavaliselt 30...45 päeva. See lõpetatakse, kui kalkunitibudel on termoregulatsioon 
sedavõrd välja kujunenud, et  nad suudavad taluda 18...20 kraadist õhutemperatuuri. 
Piirdetarad paigutatakse kunstemade ümber selleks, et kalkunitibud ei saaks esimestel 
elupäevadel neist kaugele  joosta  ega selle tagajärjel külmetuda. Piirdetara soovitatakse 
teha ringikujuline (läbimõõt 3 m ja kõrgus 30...45 cm). Võrk selleks ei kõlba, küll aga 
sobib plekk või  vineer , sest need vähendavad tõmbetuult kunstema lähedal.
Allapanuks sobivad puitlaastud,  saepuru , hekseldatud õled,  turvas , ja liiv. 
Igasugune allapanu peab olema puhas, tolmuta, hallituseta ja kuiv. Liiv 
soovitatakse algul  katta puitlaastudega. Kõige rohkem on levinud 
puitlaastallapanu, 5...6 cm sügavune höövelmasinalaastude ja saepuru 
kiht, mis sobib allapanuks ka ööpäevastele tibudele. Esimestel 
elupäevadel soovitatakse sügavallapanu katta paberi või riidega, et tibud 
ei sööks allapanumaterjali.
Paigutustihedusest sõltub suurel määral tibude säilivus. Ühe kunstema alla 
soovitatakse paigutada keskmiselt 200 kalkunitibu. 
Pärlkanad
Huvitava väljanägemisega pisut kartliku 
meelelaadiga linnud.
Iseloomustus
Munad säilivad kaumiskõlblikena kuni pool aastat. Emalinnud 
kaaluvad 2,1kg, isalinnud 1,9 kg. Ühelt emalinnult saadakse 120 
muna aastas. Uute liinide puhul on õnnestunud munevuse 
suurendamine  ka kuni 240-270 munani aastas. Nad on säilitanud 
täielikult lennuvõime ja liha meenutab metsalinnuliha. 
Looduslikud eellased  munevad suurtesse ühispesadesse.
Tõud
Ginea  pärlakana 
 
Ginea Korall-sinine Pärlkana
Ginea Lavendel Pärlkana
Pidamine
     Täiskasvanud pärlkanade enamlevinud pidamisviis on 
sügavallapanuga, akendeta lindlate kasutamine. Sügavallapanuga 
lindlad ei vaja kütmist. Paarituste edukaks toimumiseks on vaja 
seadmed paigutada sügavallapanul seinte äärde ja mitte paigutada 
linde liiga tihedalt. Pärlkanad ei mune selleks lindlasse 
paigutatud pesadesse, vaid allapanule. Tavaliseltmunevad nad 
rühmiti ühispessa. Ühispesa paikneb sulus  sööda rippautomaadi 
all või teistes kohtades, kus lindude liikumine on väiksem. 
Söötmine
4. Pärlkanabroileritele sobivaid segajõusöötade näidiskoostisi 
Segajõusööt sisaldab,  Pärlkanade vanus päevades 
%  1...45 1...45 46...80 46...75 
Nisu 22,0 30,0 20,0 17,0 
Kaer  – 15,0 – 20,0 
Oder  30,0 – 30,0 – 
Mais – 20,0 – 30,0 
Hernes 12,0 – 20,0 – 
Linaseemnekook 8,0 – 10,0 – 
Sojasrott 5,0 14,0 5,0 15,0 
Hüdrolüsaatpärm 6,0 4,0 3,0 4,0 
Kalajahu 9,0 9,0 2,0 2,3 
Liha-kondijahu 3,0 3,0 3,0 3,0 
Rohujahu – 2,0 – 4,0 
Ajalugu
Faasanlaste sugukonda kuuluv pärlkana toodi Euroopasse 
Guineast ning seetõttu on pärlkana inglisekeelne nimi Guinea 
fowl .
Vutid
Põldvutt (lad. Coturnix 
coturnix) 
on väikseim kanaline kaaluga 
140-200g.
 kodustati 16. sajandil Hiinas
Iseloomustus
Nad on säilitanud täielikult lennuvõime. Liha meenutab metslindude liha, täielikult 
on kadunud haudeinstinkt. Hautamine kestab 16-17 päeva. Kohanevad hästi 
puuris-pidamisega, aga tühisemgi tingimuste muutmine (ümberpaigutamine, 
valgustuse järsk nõrgenemine või tugevnemine, sööda muutumine).
Põldvutid kaaluvad 120 -150 grammi. Emalinnud on suuremad kui isalinnud. 
Isalinnu sulestik pugul on ilma tumedate täppideta. Vaarad põldvutid on 
põhimõtteliselt broilerid ja kasvavad umbes 2 korda suuremateks. Kaaluvad 200-
300 grammi. Muna kaalub 7-14 grammi.  Munamass  võrreldes kehamassiga on 
suurem kui teistel põllumajanduslindudel. 
Pidamine
Vuttide ruumid peavad olema soojad, kuivad ja hea 
ventilatsiooniga. Viimane peab tagama värsket õhku lindude 1 kg 
kehamassi kohta talvel mitte vähem kui 1,5 m3/h ja suvel mitte 
vähem kui 5 m3/h. Ventilaatorite tööga ei tohi kaasneda 
tuuletõmbust. Vutid on tundlikud külma õhu ja tõmbetuule 
suhtes. Külmetumise esimeseks tunnuseks on sulgede 
väljalangemine. Vuttide lindlad on tavaliselt akendeta, et saaks 
varieerida valguspäeva pikkust.  
Eestis on vutte  edukalt peetud nii  vanadest  hoonetest 
ümberehitatud väikelindlates kui ka selleks spetsiaalselt ehitatud 
suurfarmides. 
Söötmine
Kiire kasvu, intensiivse ainevahetuse ja kõrge munatoodangu tõttu 
on vutid nõudlikud 
sööda koostise ja kvaliteedi osas. Juba aastakümneid tagasi leiti, et 
vutitibude vajadused 
söötade osas sarnanevad ligikaudu kalkuni- ja faasanitibude 
vastavatele näitajatele. See on 
mõistetav, sest looduses on kanaliste tibud algul  putuktoidulised  ja 
geneetilise pärandina 
vajavad nende tibud algul suhteliselt rohket loomset  proteiini . Paegu 
kehtivad soovitused 
vuttide söötmiseks lähtuvad nende toitainetetarbest. 
Tõud
Jaapani ookerpruuni 
sulestikuga põldvutt 140-150g
vaarao lihatüüpi põldvutt 
sisulselt vutibroilerid 250 
g
Inglise musta ja valge 
sulestikuga põldvutt 
Marmorvärviline põldvutt 
endises  NSVL -s
Vuti  muna 
Muna tervistav toime põhineb koostisel, sest ta sisaldab 
inimorganismile soodsas vahekorras ja kombinatsioonis:
vitamiine (A, B1, B2, B12, PP jt) 
mineraalained (Ca, P, K, Mn, Fe, Cu, Co jt) 
asendamatuid aminohappeid (lüsiin, tsüstiin, metoniin, trüptofaan 
jt) 
ensüümi lüsosüüm, mis on tugeva antibakteriaalse toimega ja 
kaitseb muna riknemise eest (pikaajalisel säilitamisel muna sisu 
kuivab, kuid ei roisku) 
OMEGA -Vutimunad
Omega-3  rasvhapped  on inimorganismi talituses
asendamatud. Organism ise neid ei sünteesi, vaid saab toidu koostisest (näiteks 
kalarasvast, lina- ja rapsiõlist). Õlides sisalduvad omega-3 rasvhapped, peamiselt alfa-
linoleenhape, vähendavad organismi kolesteroolitaset ja vereliistakute e. 
trombotsüütide kleepuvust. Kleepuvuse puhul ladestuvad trombotsüüdid veresoonte 
sisepinnale, tekitades kihne, mis on üheks infarktieelseks tunnuseks. 
OMEGA-3 vutimunade tervistav mõju 
inimorganismile:
ennetab ja kergendab südameveresoonkonna haigusi 
alandab  vererõhku 
vähendab tromboosiohtu 
muudab veresoonte seinad elastsemaks 
vähendab stressi füsioloogilisi põhjusi 
3-4 kuu vältel nelja  vutimuna  söömine päevas vähendab eriteadlaste arvates 
infarktiohtu 50% võrra. 
Vutimunade vähendavat mõju vereliistakute kleepuvusele kinnitavad dr. M. Viigimaa ja 
prof . H.  Tiku  ühisuuringud Tartu Ülikooli Kliinikumi kardioloogiaosakonnas.
Ajalugu
Eesti vutitõug on ainuke Eestis aretatud põllumajanduslik linnutõug. Omaaegses 
Nõukogude Liidus oli see ainuke tõuks tunnustatud vutipopulatsioon, kelle munejate 
lindude koguarvuks Nõukogude Liidu piirides loeti tõu tunnustamisel (1987. a.) 72 000 
lindu .
Esimesed vutid toodi Eestisse 1966. a. prof. C. Ruusi initsiatiivil. 1976. a. toodi Eesti 
NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi töötajate initsiatiivil Kaiaverre 
vaarao tüüpi vutid Moskva  lähedasest koondisest “ Kompleks ”. 1977. a. alustati 
Kaiavere farmis uurimistöödega vuttide pidamise, söötmise ja hiljem uue vutitõu 
loomisega. Viimane kestis alates 1980. a. kuni 1987. a. 
 
    
    Emasvuttidel on nokaalune ja põsed helehallid, pugu ja  rind  hallikaspruunid 
tumedate tähnidega. Nokk on heledam kui isasvuttidel, hallikaspruun. Jalad on 
heleroosad, kloaagi ümbruse nahk sinakashall.  Noorlinnud  sarnanevad algul 
emaslindudega, sulestiku värvus on aga ühetoonilisem.
Eestis vutte peetakse Eestis Rene Treieri tõuvutifarmis Jõgeva  maakonnas  
Äksis. Vähesed vuttide harrastuskasvatajad Eestis ei ole tõuaretuses määravad. 
R. Treieri tõuvutifarmis toimub vutimunade täistsükliline tootmine. Farmi 
moodustavad eriruumid inkubatsiooniks, noorvuttide kasvatamiseks ja 
vutimunade tootmiseks. Noorvutte kasvatatakse allapanul, munejad vutid 
peetakse puurides.
Hetkel on turu nõudlus vutimunade ja lihavuti järele jälle tõusnud ning seega on aeg 
soodne neile ettevõtjatele, kes on huvitatud oma vutifarmi rajamisest. Paarisajapealise 
vutikarja pidamine on jõukohane ka  turismitalu  pidajatele, kes soovivad külastajatele 
midagi eksootilist pakkuda.
Eesti konkurentsivõime kohta põldvutikasvatuse vallas on raske midagi öelda, kuna 
Vene  turg  on hetkel meie tootjale suletud ning lisaks on tegevuse lõpetanud ka suurem 
osa kunagi meie vutimuna ostnud Venemaa biokombinaatidest. Küll aga ei jõua kaks 
hetkel tegutsevat vutifarmi katta ka kohaliku turu vajadusi. Alles siis, kui 
põhitoodangut annaks 10 - 12 000 põhikarja lindu (täismahus vutifarm), oleks 
toodangumaht piisavalt suur, et hakata mõtlema ka välisturule. Jaapani  suuremates  
vutifarmides peetakse näiteks kuni 350 000 lindu. 
Jaapanis on põldvuti mune  sajandeid  toiduks kasutatud. Kodustatud linnu aretustöö 
algas seal sadakond aastat tagasi. 
Eesti põldvutikasvatajate hiilgeaeg oli 1980-ndatel aastatel, mil viis tollal tegutsenud 
vutifarmi tootsid kokku enam kui 20 miljonit muna aastas, mis kõik müüdi Venemaa 
biokombinaatidele, kus neist valmistati  vaktsiine  ja biopreparaate. Samuti müüdi Eesti 
turul suitsetatud vutte. Seoses Vene turu kadumisega lõpetasid ükshaaval tegevuse ka 
vutifarmid.
Hetkel on Eestis vaid kaks tõuvutifarmi – Ülo Pullisaare Järveotsa Põldvutifarm Leies 
ja Rene Treieri vutifarm Tartu maakonnas Äksis. Esimeses neist kasvatatakse prantsuse 
lihavutte, teine tõuvutifarm kasvatab eesti tõugu vutte, mis on  tuntuks  saanud kui väga 
head munejad. Kahes farmis kokku toodetakse umbes 1 miljon muna aastas, mis 
turustatakse Eestis kohapeal. Seega on kunagisest tootmismahust järele jäänud vaid 
kümnendik.
Pidamine
Noorvutte kasvatatakse allapanul
 munejad vutid peetakse puurides.
Haned
Iseloomustus
HANED ON NÄRVILISED JA HALVA SIGIVUSEGA LINNUD. PAARITUMISEKS 
VAJAVAD VETT. SUGUHANESID ON OTSTARBEKAS PIDADA MITME AASTA 
VÄLTEL, SEST TEISEL JA KOLMANDAL AASTAL ON MÕLEMAID ROHKEM. 
ESIMESEL AASTAL MUNEVAD 30-50 MUNA. SÖÖDAKASUTUS  HALVEM  KUI 
KANADEL, KALKUNITEL JA PARTIDEL, AGA NAD ON KOHANENUD VÄGA 
HÄSTI HALJASSÖÖTADEGA.
HANED ON KÕIGE KIIREMINI KASVAVAD KODULINNUD. 2 KUU 
VANUSTENA KAALUVAD KESKMISELT 3 KG. HANEDE LIHAKEHAD ON 
HÄSTI RASVARIKKAD (~ 50% LIHAKEHAST). HANED VÕIVAD KERGESTI 
JÄTTA  PESAD  MAHA, AGA POEGI KAITSEVAD KIIVALT.
Söötmine
Hanetibude söömaõpetamine toimub plastmassist  alustele  riputatud söödaga, tavaliselt 
purustatud söödagraanulitega. Paralleelselt söödaalustelt hangitava söödaga peaks see 
olema saadaval ka reguleeritava servakõrgusega ümaraist
   söödaautomaatidest. 
Hanetibudele ja hanede teistele vanus- ja produktiivsusrühmadele ette nähtud 
söötmisnormid on esitatud tabelis
Pidamine
Haned peetakse sügavallapanul, mida aeg-ajalt lisatakse.  Hane  kohta kulub aastas 
umbes 40 kg allapanumaterjali.  Sobivaks  allapanumaterjaliks on freesturvas segatuna 
õlehekslitega. Sellise allapanumaterjali eeliseks on asjaolu, et see imab  hanesõnnikust 
mitu korda rohkem niiskust kui õlgallapanu ja lisaks seob turvas hästi ka reogaase, 
ammoniaaki ja divesiniksulfiidi.  
Hanila külgedele soovitatakse ehitada solaariumid, mille pind peaks olema 1,5...2 
korda suurem kui lindla pindala. Pool solaariumi pinnast peaks olema puhastatav ja 
desinfitseeritav (meie tingimustes betoneeritud). Solaariumidesse tuleb ehitada 
hanedele edukaks paaritamiseks voolava veega supluskanal (laius 1,5, sügavus 0,2...0,4 
m). Kanali küljed olgu  astmelised , et oleks kerge sealt väljuda.
Liigid
Holmogori haned
Gorki  haned
Kubaani haned
Hiina haned
Emdeni haned
Reini valged haned
Itaalia haned
Pommeri haned
Käharsulgsed haned
Ajalugu
Haned tekkisid nähtavasti kesk-mionteesis, sest sellest ajast pärinevad vanimad 
leitud fossiilid.  Vanimate leidude kohta on sageli raske otsustada, kas tegu on hane, 
luige  või laglega, sest sel ajal olid need perekonnad üksteisele veel sarnasemad kui 
tänapäeval. Kirjeldatud on 10 fossiilset haneliiki, kuid nende süstemaatika on veel välja 
kujunemata . Fossiilsetest hanedest on kõige tähelepanuväärsem Anser pratersis kes 
elas varapliotseenis tänapäeva USA maa-alal ja tundub olevat ainus  hani , kes kohastus 
puu otsas elamisega ning just sellepärast eraldatakse teda sageli omaette 
perekonda Heterochen.
Teaduslikult kirjeldas hane esimest korda Mathurin  Jacques  Brisson  1760 , kuid 
hallhane kirjeldas esimesena Linnaeus  1758 .
   ParDID
Söötmine
Part kasvab kiiresti ja muneb intensiivselt üksnes siis, kui teda 
söödetakse korrapäraselt ja hästi. Partide söödad peavad 
sisaldama kõiki toitaineid, mida nad eluprotsesside normaalseks 
kulgemiseks vajavad: valke, rasvu, süsivesikuid, vitamiine ning 
mineraalaineid. Pardid pole eriti nõudlikud  sööda maitse suhtes 
ja paistavad teiste põllumajanduslindude seas silma hea isu 
poolest. Söötade  valikul  tuleks võimaluse piires vältida suure 
toorkiusisaldusega söötasid, kuid kui neis leidub küllaldaselt 
valku, vitamiine või teisi olulisi toitaineid, siis ei tarvitse neist 
loobuda . 
Pidamine
Parte  võib pidada mitmesugustes tingimustes: sügavallapanul,  rest - või võrkpõrandatel, 
puurides või suvel ka väljas kergehitistes. Suurtes pardifarmides peetakse parte 
lindlates, 115 mida kutsutakse ka partlateks. Tavaliselt on lindlad 
raudbetoonkonstruktsioonidest, puidust või erinevatest tehismaterjalidest. Eestis 
ehitatud lindlad partide pidamiseks on raudbetoonkonstruktsioonidega ning 
mõõtmetega: laius 12 ja pikkus 72 m. Lindlad on akendeta, et oleks parem reguleerida 
valguspäeva pikkust. Materjal ja  konstruktsioon  lindla  ehitamisel  pole tähtis, peaasi et 
lindla oleks soojustatud , puhas ja hästi ventileeritav. 
Iseloomustus
Pardid  hakkavad munema  5-6  kuu vanusena. Munemisperiood kestab 6-7 kuud, selle 
ajaga saadakse 140-150 muna . Haudumine kestab  26-28 päeva. Pardibroilerid tuleb 
tappa lihaks enne sulgimise algust 55-65  päeval, sest pärast ei saa sulgi kätte. Eriti 
inetud on tumeda sulestikuga lindude lihakehad.  Sulgimine  kestab 2 kuud.
Eestis kasvatatavad parditõud pärinevad Pekingi  partidest.
Täiskasvanud isapardid kaaluvad 3-4 kg, emapardid  3-3,5 kg. Hanemunade saamiseks 
on vajalik veekogu, sest nad paarituvad meelsamini vees.
Tõud
Parditõud jaotatakse tootmissuuna alusel kolme põhirühma: liha-, liha-muna- ja 
Munatõud.
  Pekingi pardid.(Lihatõugu)
Kampelli (khaki-kampelli) pardid(Munatõugu)
India jooksupardid(Munatõugu)
Eelsberi pardid(Lihatõugu)
Ruaani pardid.(Lihatõugu)
Orpingtoni pardid(Liha-munatõugu)
Ajalugu
Kodupardid põlvnevad sinikaelpardist (Anas platyrhynchos  L.), kes käesoleval ajal 
asustab Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ameerika veekogude kaldapiirkondi. Pardid 
kodustati oletatavalt mitmes maailmajaos üheaegselt,  3…4 tuhat  aastat e.m.a. 
Euroopas kodustati pardid  Rooma  impeeriumi õitseajal
Tänan vaatamast

Document Outline

• Slide 1
• Kodulindude liigig
• Kanad
• Iseloomustus
• Kanade pidamise üldised nõuded
• Söötmine
• Slide 7
• Hea muneja tunnused
• Kehaehitus
• Ajalugu
• Liha ja liha- munakanad
• Tõud
• Lihakanade pidamine
• Söötmine
• Ajalugu
• Slide 16
• Slide 17
• Võitluskanad
• Söötmine
• Slide 20
• Iseloomustus
• ajalugu
• Ilukanad
• Söötmine
• Tõud
• Kalkunid
• Kalkuni tõud
• Slide 28
• Slide 29
• Söötmine
• Pidamine
• Slide 32
• Slide 33
• Pärlkanad
• Iseloomustus
• Tõud
• Pidamine
• Söötmine
• Ajalugu
• Vutid
• Iseloomustus
• Pidamine
• Söötmine
• Tõud
• Slide 45
• Slide 46
• Slide 47
• Vuti muna 
• OMEGA-Vutimunad
• OMEGA-3 vutimunade tervistav mõju inimorganismile:
• Ajalugu
• 
  
• Slide 53
• Slide 54
• Pidamine
• Haned
• Iseloomustus
• Söötmine
• Pidamine
• Liigid
• Ajalugu
•    ParDID
• Söötmine
• Pidamine
• Iseloomustus
• Tõud
• Ajalugu
• Slide 68