Lihhenoindikatsioon (0)

Sisukord
1. Sissejuhatus..................................................................................................3
2. Bioindikatsioon ..............................................................................................4
2.1. Mis on bioindikatsioon?...........................................................................4
2.2. Bioindikatsiooni liigid...............................................................................4
2.3. Bioindikatsiooni positiivsed ja negatiivsed küljed....................................4
3.Lihhenoindikatsioon.......................................................................................5
3.1. Samblikud ja vääveldioksiid..................................................................5-6
4.Samblikud......................................................................................................7
4.1.Samblike üldiseloomustus........................................................................7
4.1.1.Samblike ehitus................................................................................7-8
4.1.2.Samblike toitumine..............................................................................8
4.1.3.Samblike paljunemine......................................................................8-9
4.1.4.Samblike tähtsus looduses ja inimese elus.......................................10
5.Uurimistöö Harku metsas..............................................................................11
5.1.Harku metsa kirjeldus..............................................................................11
5.2.Uurimistöö eesmärk.................................................................................11
5.3.Uurimistöö metoodika..............................................................................11
5.4.Uurimistöö tulemused.........................................................................12-15
5.5.Järeldused tehtud uurimistööst................................................................15
6.Kokkuvõte......................................................................................................16
7.Kasutatud kirjandus.......................................................................................17
8.Lisad..........................................................................................................18-...
1. Sissejuhatus

Õhu saastatus on piirkonniti erinev, linnades on see suurem, maakohtades väiksem. Inimene elades tavaliselt ei huvitu sellest kui saastatud või saastamata on teda ümbritsev õhk, mida ta koguaeg enda sisse hingab . Ei mõtle sellele, mida võib tema tekitatud mürgised gaasid looduses elavatele organismidele, näiteks samblikele põhjustada.
Oma kodukoha õhupuhtust on lihtne määrata puudel kasvavate samblike järgi. Seda, miks see nii on ja kuidas seda täpsemalt teha on kirjeldatudgi järgnevas uurimistöös.
2. Bioindikatsioon
2.1. Mis on bioindikatsioon
Bioindikatsioon, keskkonnaseisundi ja –oludemuutumise iseloomustamine organismide – bioindikaatorite – ja nende tunnuste(vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse, loomade puhul ka käitumise jm) põhjal. Bioindikaator võib olla isend , populatsioon , anatoomiline või füsioloogilis-bioloogiline tunnus. Bioindikatsiooni abil tuvastatakse eriti looduse antropogeenseid muutusi. [1]
2.2 Bioindikatsiooni liigid
Bioindikatsiooni kaudu määratakse mullastiku (*pedoindikatsiion), vee (*hüdroindikatsioon), õhu (*atmoindikatsioon) ja lähtekivimi omadusi (*litoindikatsioon). Bioindikaatorite järgi eristatakse Bakterio- (mikrobo-), müko- (seene), algo - (vetia) , lihheno- (sambliku), brüo- ( sambla ), ja fütoindikatsiooni (kõrgemate taimede alusel). [1]
2.3 Bioindikatsiooni positiivsed ja negatiivsed küljed
Positiivsed küljed
Negatiivsed küljed
Täiendavad keemiliste ja füüsikaliste mõõtmistega saadud pilti
Erinevates maades tehtud uuringud pole alati võrreldavad
Analüüsi saab teha kiirsti ja odavalt
3. Lihhenoindikatsioon
Lihhenoindikatsioon, õhukeskkonna saastatuse (resp. puhtusastme) määramine erineva tundlikusega samblikuliikide olemasolu, katvuse ja vitaalsuse põhjal. Õhu saastatuse taset väljendatakse I-indeksitega, näiteks õhu puhtuse indeksidega (I. A. P. – index of atmospheric purity; välmitud Kanadas) ja poleotolerantsuse indeksiga (I. P. – index of poleotolerance; välmitus Eestis). Nende näidud on vastavuse SO2 sisaldusega õhus. Lihhenoindikatsiooni andmete järgi koostatakse linnade ja tööstuskeskuste õhu saastuse kaarte. [1]
3.1 Samblikud ja vääveldioksiid
Samblikud on tundlikud organismid. Ühelt poolt on põhjuseks nende sümbiontne olemus – tallus on keerukam kui üksikindiviid ega reageeri keskkonnale samavõrd vahetult. Sambliku kui terviku funktsioneerimiseks on vajalik partneritevaheline tasakaaluseisund ja vaid ühe sümbiondi tugev kahjustus võib viia sambliku kui terviku surmani . Samblike tundlikkus tuleneb ka nende ehitusest – kaitsva kutiikula puudumisest, mistõttu nad omastavad nii vett, toitaineid kui ka saasteaineid passiivselt kogu oma pinnaga ning ainete sisenemist ja väljumist kontrollib keskkond. Muutus keskkonnatingimustes peegeldub samblike vitaalsuses1 – nii koosluse mitmekesisuses kui ka indiviidi morfoloogias, anatoomias ning füsioloogias. [3]
Samblikud on sobivad orgnismid määramaks linnades piirkondi, mille õhk on rohkem saastunud. Erinevad samblikuliigid on õhusaastuse suhtes erineva tundlikkusega ja erineda võivad ka saasteained , mis nende kasvu takistavad. Üks linnade saastusele vastupidavamaid samblikke on seinakorp. See kollase värvusega samblik kasvab peaaegu kõikjal – ka seal, kus keskkonna happesus on märgatavalt tõusnud. Seetõttu kohtame teda isegi suurlinnades. Happelist kasvukeskkonda armastab ka hallsamblik . Seevastu rihmsamblik ja habesamblik happelises keskkonnas ei kasva, sest nemad eelistavad aluselisemat kasvukohta . Linnade suurimateks reostajateks on tehased ning ka rohked autod.[2]
SO2
õhku sattudes reageerib õus leiduva veega ja tekib H2SO4. Lahustunud SO2 satub kergesti sambliku talluse rakkudesse, mida ei kaitse vahaja kutiikulid ega õhulõhed. Lahustunud vääveldioksiid halvab samblikes vetikate võimet fotosünteesida ja kanda suhkruid vetikailt seentele . Seened surevad, nii ei saa enam vetikad seentelt vett, mineraalaineid ning CO2, ka nemad surevad. Samblik hävib.
4. Samblikud
Samblikud, sümbiootilised liitorganismis, mis koosnevad seenest (mükobiont) ja vetikast (füko- ehk aerobont). Samblike käsiltetakse Lichenomycota erirühmkonnana või seente süsteemi kuuluvate lihheoinseerunud seentena (mükobiondi viljaka keha tüübi järgi). Samblike on umbes 20 000, Eestis umbes 700 liiki. Nad on elutingimuste suhtes väga vähenõudlikud, asustavad puude tüvesid ja oksi (epifüüdid), puitu (epiksüülid), kive, kaljusid ja müüre (epiliidid), kasvavad taimejäänustel ja maapinnal (epigeiidid), erandikult isegi klaasil , luudel jm. Samblikud on õhu saastumise suhtes tundlikud ja seepärast selle head indikaatorid (*atmoindikatsioon, *lihhenoindikatsioon). [1]
4.1 Samblike üldiseloomustus
Samblikud kujutavad endast kahe organismi vastastikku kooselu vormi. Need organismid on seened ja üherakulised rohevetikad või sinikud . Sellise kooselu tõttu on samblikud haruldaselt vastupidavad ebasoodsatele looduslikele keskkonnatingimustele. Samas on nad ka erakordselt tundlikud saastunud õhu suhtes. Seetõttu kasutatakse neid õhupuhtuse hindamisel.
4.1.1. Samblike ehitus
Enamikul samblikest on kihiliselt organiseeritud siseehitus . Pealt katab samblikku tihe seenehüüfide põimik – ülemine koorkiht. Selle all on õhuke fotobiondirakke sisaldav vöönd ja seejärel paks südamikukiht ehk medulla , mis koosneb hõredalt ja korrapäratult paiknevatest seeneniitidest . Enamasti esineb lehtjatel samblikel veel neljaski tallusekiht – tihendunud seeneniitidest alumine koorkiht (Büdel & Scheidegger, 1996). Kõige informatiivsem on neist fotobiondi kiht, mille kahjustused avalduvad esimesena, sest mükobiont on vähem tundlik (Gries, 1996). Talluse anatoomiat vaadeldes saab määrata rakkude paljunemisefektiivsust, fotosünteesiva komponendi konditsiooni, rakukahjustusi, tallusekihtide paksusi, autotroofsuse-heterotroofsuse suhet ja varuainete hulka (Larcher & Vareschi, 1988; Büdel & Scheidegger, 1996; Bjerke et al., 2003). Neid sambliku vitaalsuse indikaatortunnuseid mõjutab eelkõige netofotosüntees,9 mis määrab talluse biomassi suunatava ainese hulga. Seega väljendab talluse siseehitus keskkonnatingimuste – õhuniiskuse, temperatuuri, kuivamis-niiskumistsüklite mustri, valguse ja süsihappegaasi kättesaadavuse – soodsust. [3]
Sambliku tallus võib olla kahte tüüpi: lihtsamal juhul on kogu ulatuses üsna ühesuguse ehitusega (homöomeerne tallus), keerukamal juhul (“tüüpilised” samblikud) on tallus mitmekihiline (heteromeerne tallus): koorkiht (ülemine, sageli esineb ka alumine) seenest, vetikakiht, südamikukiht (hõre, ~seenest). Värvuselt on nad hallid , rohekad, pruunid , harevmini ka kollased .
4.1.2. Samblike toitumine
Samblikud kasvavad enamasti puudel, kividel, harvem (enamasti kuivas kohas) maapinnal. Nii saavad nad suure osa eluks vajalikke toitaineid õhu kaudu – sademeteveest ja tolmu koostisest. Väiksem osa pärineb maapinnast/ kividest/ puukoorest vms.
4.1.3. Samblike paljunemine
Sarnaselt teistele seentele on enamikul samblikest nii suguline kui ka vegetatiivne elutsükkel. Sugulisel paljunemisel levivad ainult seeneeosed, mis tekivad viljakehades. Kottsamblike talluse pinnale moodustunud sugulise paljunemise struktuurid on enamasti apoteetsiumid5 või periteetsiumid6. Vegetatiivsel paljunemisel levivad sümbiondid koos kas vabanenud tallusetükikestega või spetsiaalsete struktuuride – isiidide7 ja soreedide8 abil. Sugulise paljunemise struktuuride loomine vajab palju lisaenergiat, mille tootmiseks peavad keskkonnatingimused olema võimalikult optimaalsed. Seega on viljakehade olemasolu märk sambliku heast konditsioonist, sest stressiseisundis isend suunab vähesed ressursid sugulise paljunemise asemel kasvu ( Monte , 1993; Trass , 1973). Ebasoodsates kiirgus- ja niiskustingimustes, kus suguline paljunemine on pärsitud, saavutab ülekaalu vegetatiivne paljunemine (Monte, 1993). Ka vegetatiivsete paljunemisstruktuuride tootmise periood on samblikule energeetiliselt koormav , ent ei eelda siiski optimaalseid tingimusi (Tretiach & Carpanelli, 1992). Viljakehade olemasolu kasutatakse kompleksis teiste indikaatortunnustega vitaalsusskaalades, kuid iseseisva näitajana on informatiivne paljunemisstruktuuride hulk (Monte, 1993; Trass, 1973). Sealjuures mõjutab keskkond ainult soreedide hulka. Isiidide ohtrust mõjutavad tegurid ja nende moodustumist vallandavad mehhanismid ei ole teada (Larson, 1981; Monte, 1993; Rikkinen, 1997). Kui suguline paljunemine seondub sambliku üldise seisundiga, siis soreedide hulk on pigem otseses seoses mõne üksiku kliimatingimustega (UV-kiirgus, õhuniiskus, temperatuur), mille mõju liigiti erineb (Monte, 1993; Bjerke et al., 2003) Samblike paljunemist vallandavate mehhanismide kohta on vähe infot. Teatakse , et see on väga tundlik füsioloogiline protsess. Samblike paljunemispotentsiaal võib olla mõjutatud enne muude nähtavate kahjustuste ilmnemist. Lisaks hetkeseisundi peegeldamisele osutab reproduktiivsusaste ka samblikukoosluse tulevikule. Püsivalt madal paljunemisstruktuuride arv võib viia populatsiooni kadumiseni. [3]
Samblikel pole sugurakke . Samblikes võib esineda aga seente ja harva ka vetikate sugulist paljunemist. Seene sugulise protsessi olemasolu näitavad seene viljakehad sambliku pinnal. Samblikel esinevad spetsiaalsed terviklikud vegetatiivse paljunemise kehad (sigikehad: soreedid – jahuja tolmuna – üks-mõni vetikat ja jupp seeneniiti, ja isiidid – veidi suuremad, kaetud koorkihiga). Paljunemine toimub talluse küljest murduvate tükikeste abil.
4.1.4. Samblikute tähtsus looduses ja inimese elus.
Ökoloogiliselt on samblikud mitmes mõttes oluline organismide rühm. Samblikku moodustava seene poolt produtseeritakse sadu erinevaid aineid – samblikuained. Osa neist ainetest mängib tähtsat rolli kivimite murenemisel, mis on mullatekke esimene etapp. Seetõttu peetakse samblike elutegevust üheks maismaataimede tekke eelduseks .
Teatud ökosüsteemides võivad tsüanobakterit sisaldavad samblikud olla olulised mulla lämmastikuga varustajad. Paljud organismid kasutavad samblikke toiduks. Samas on aga teada, et samblikud talletavad endas imendunud saastaineid, mis samblikest toitumisel kanduvad edasi loomadesse. Osa samblikke on väga tundlikud inimtegevusest tulenevate keskkonnatingimuste muutuste suhtes. Seetõttu kasutatakse neid indikaatiorliikidena õhu saastatuse hindamisel.[4]
5. Uurimistöö Harku metsas
5.1. Uurimistöö paiga kirjeldus

Uuritav ala asub Tallinnas, Nõmmel. (Vt. Lisa 1). . Metsad on peamiselt okasmetsad . Mõned tiigid on ka läheduses. Mets on muidu ümberringi piiratud maanteedega. Konkreetsest uurimistöö paigast on teed umbes 200m kaugusel.
5.2. Uurimustöö eesmärk
Minu uurimustöö eesmärgiks on määrata kodukohas Nõmmel asuva Harku metsa õhupuhtus. Seda saab väga lihtsalt ja odavalt määrata puudel kasvavate samblike abil.
5.3. Uurimistöö metoodika
Lihhenoindikatsiooni koduse eeltööna tegin paberist raamidega 20x20cm ruudu. Samblike liigirikkust ja katvust uurisin lehtpuudel. Samblike puu pealt kätte saamiseks võtsin kaasa noa ja märkmete üles kirjutamiseks pliiatsi ning märkmiku. 10 ühest liigist lähestikku kasvavate puude pealt eemaldatud samblikud panin ümbrikutesse , et neid hiljem määrata. Samblike arvukust puutüvel vaatasin õla (130cm) kõrguselt, ruudustiku järgi määrasin katvuse ehk mitu protsenti puu pinnast on kaetud samblikega. Märkisin üles ka erinevate liikide arvu.
5.4. Uurimistöö tulemused
Vaadeldavatelt 10 ühest liigist okaspuult leidsin 5 erinevat liiki samblikke. Leidsin harilik ripssambliku, neid esines 9. puul, harilik hallsambliku, seda esines 10. puul, hall hõlmasambliku, neid esines 3. puul, hall karesambliku, mis esines 3. puul, kahar habesambliku mida esines 3. puul.
Samblike keskmine katvus oli 65%. ( Vt: LISA 3)
Harilik ripssamblik
Anaptychia ciliaris
Tallus: Lehtjas, läbimõõt 3- 10cm ; hall , vanemana peaaegu põõsjas, hõlmad lapikud.
Vegetatiivse paljunemise vahendid: puuduvad.
Viljakehad: esinevad paljudel vanematel tallustel
Substraat : lehtpuude koor.
Väga sage kogu Eestis.
Hariliku ripssambliku üleni hall tallus on algul lehtjas, vaid nõrgalt substraadile kinnituv ja kohev, mistõttu vananedes võib muutuda peaaegu põõsasjaks; hõlmad on lamedad, pikad ja suhteliselt peenikesed (kuni 6 mm laiad ), kergelt harunevad, tipuosas tõusvad. Liik on kergesti äratuntav tänu hõlmaservi ääristavatele pikkadele peenikestele karvakestele e ripsmetele, mille järgi ta on saanudki oma nime (cilium  lad k - ripse). Vanemate talluste pinnal leidub sageli viljakehi (2-6 mm), mille kettakujuline keskosa on tumepruun kuni must  (tihti kaetud valkja kirmega) ja ümbritsetud peenikese halli, sageli sakilise servaga.
Harilik ripssamblik kasvab enamasti lehtpu,ude (haava, saare, tamme, vahtra) tüvel või suurematel okstel nii laialehises kui ka segametsas , aga ka parkides, alleedel, taluõuedes. Eelistab toitainete- ja valgusrikkaid kasvukohti, talub tolmusaastust, kuid on tundlik õhu happelise saastumise suhtes
Hall hõlmasamblik
Platismatia glauca
Tallus: lehtjas, diameeter kuni 20 cm; ülapool hall, alapool keskosas must, servaosas pruun; hõlmad lapikud, otstes tõusvad.
Vegetatiivse paljunemise vahendid: isiidid (silindrilised või koraljad talluse väljakasved, eristatavad luubiga) ja soreedid (ümmargused terakesed) hõlmade servas .
Viljakehad enamasti puuduvad.
Substraat: okas- ja lehtpuude koor, puit.
Väga sage kogu Eestis.
Halli hõlmasambliku nimi viitab otseselt selle samblikuliigi kõige silmatorkavamale tunnusele - suurtele (kuni 2 cm laiustele), substraadile nõrgalt kinnitunud, ümardunud ja tõusvate otstega hõlmadele, mis pealt on sinakas- või rohekashallid. Hõlmade alapool on servaosas pruun, sageli läikiv, keskosas muutub mustaks. Talluse pind võib olla kergelt kortsuline-kurruline ning kurdude harjal, enamasti aga siiski hõlmade servas on luubiga näha mitmesuguseid väljakasveid ja terakesi - isiide ja soreede. Nii talluse suurus, hõlmade kuju ja lõhestatus kui ka vegetatiivsete paljunemisvahendite asend ja rohkus varieeruvad tugevasti.
Hall hõlmasamblik kasvab peamiselt okaspuude (kuuse, männi) ja kase , harvem teiste lehtpuude tüvel ning okstel, tihti ka puidul, harva graniitrahnudel; eelistab happelisemat substraati.
Hall karesamblik
Pseudevernia furfuracea
Tallus: algul lehtjas, hiljem põõsasjas, läbimõõt 3-12 cm; ülapool sinakas- või tuhkhall, alapoole keskosas must ( servade suunas võib muutuda heledamaks, kuni valkjashalliks); harud lapikud, pealt sageli kumerad.
Vegetatiivse paljunemise vahendid: isiidid (silindrilised või koraljad talluse väljakasved, eristatavad luubiga).
Viljakehad enamasti puuduvad.
Kasvukoht: okas- ja lehtpuude koor, puit.
Väga sage kogu Eestis.
Hall karesamblik on võrdlemisi iseloomuliku välimusega, eriti siis kui isiidid talluse pinnal on hästi arenenud. Tavaliselt tekivad need silindrilised või koraljad väljakasvud eelkõige talluse vanemates osades, mis ilma luubita vaatlemisel jätab sametise või kareda pinna mulje (sellest ka sambliku eestikeelne nimi); nooremad talluse osad on siledad, justkui plekise pinnaga. Algul on tallus tervikuna lame, lehtjas, võrdlemisi pikkade  ja kitsaste harudega, osa neist võivad hiljem kumeralt kokku rulluda või kasvada püstiselt ülespoole ning muuta talluse kaharalt põõsasjaks. Silmatorkav tunnus on veel see, et talluse üla- ja alapool on selgelt eri värvi (ülapool sinakas- või tuhkhall, alapool - vähemalt keskosas must).
Hall karesamblik kasvab nii okas- kui ka lehtpuudel, eelistades happelisemat substraati, mistõttu on kõige sagedasem okas- ja segametsades kuusel, männil, kasel , remmelgal. Talub mõõdukat happelist õhusaastust, võib kasvada ka linnapuudel.
Kahar habesamblik
Usnea hirta
Tallus: põõsasjas, 3-8 cm pikk; valkjas - kuni rohekaskollane; harud ümmargused.
Vegetatiivse paljunemise vahendid: isiidid ja soreedid.
Viljakehad enamsti puuduvad.
Kasvukoht: puukoor.
Väga sage kogu Eestis.
Kahar habesamblik kuulub nn lühikeste habesamblike rühma, tema tallus on enam-vähem sama pikk kui lai, pole silmnähtavalt rippuv, pigem tõusvate harudega (vaid harude tipud on rippuvad) ega ole pikemad kui 7-8 cm. Selle liigi puhul on oluline tähelepanelikult silmitseda talluse peaharu(de) kinnituskohta substraadile - see on sile (ilma väljakasvudeta), kuid pisut lohklik ning erinevalt mitmest teisest  sarnasest liigist pole tumenenud; harunemine toimub vahetult kinnituskohas. Talluse harudel leidub arvukalt silindrilisi väljakasve (isiide) ja vahel on märgatavad ka terakesi sisaldavad soraalid . Kõikide viimati nimetatud tunnuste nägemiseks tuleb kasutada luupi.
Kasvab puukoorel (peamiselt okaspuudel ja kasel) ning puidul, puidul kasvavad eksemplarid on tavaliselt tunduvalt väiksemad ja kaharamad kui puukoorel kasvavad isendid. Pole kuigi tundlik õhu happelise saastuse suhtes ning võib seetõttu kasvada mitte ainult metsas, vaid ka linnaparkides, taluõuedes, maanteede ääres.
Harilik hallsamblik
Hypogymnia physodes
Tallus: lehtjas, läbimõõt 1-10cm; ülapool hall, alapool must, alapoole servaosa pruun; hõlmad lapikud.
Vegetatiivse paljunemise vahendid: huuljad soraalid üleskäänduvate hõlmatippudega.
Viljakehad: esinevad vähestel isenditel.
Substraat: okas- ja lehtpuude koor, puit, harvem kivid jaliivane maapind .
Väga sage kogu Eestis.
Harilik hallsamblik erineb teistest lehtja ja halli tallusega samblikest selle poolest, et tallsu kinnitub substraadile vahetult alapoolega, mitte ritsiinidega; sealjuures on talluse keskosa substraadile kinnitunud, servaosas on veel see, et hõlmatipud on ümardunud ja laienenud ning kannavad huuljaid soraale; need paiknevad talluse alapoolel hõlmade ülespoole käänduvates tipudes ja seega märgatavad ka pealtvaates. Soraalid sisaldavad soreede, mis on luubiga nähtavad peenjahuja pulbrina. [5]
5.5. Järeldused tehtud uurimistööst
Toetudes töö lõpus olevale skaalale (LISA 2) võime väita, et uuritavas paigas, Harku metsas on suhteliselt suurel määral saastunud õhk. Leidus erinevaid frutikoosseid ja mõned folioossed samblikud, järelikult on tegemist keskmiselt puhta õhuga paigaga. Suurt saastatust on põhjustanud uuritavale paigale lähedal asuvad maanteed , kus päevas päeva on tihe liiklus.
6. Kokkuvõte
Ma teadsin, et siinne õhk ei ole just kõige puhtam kuid nüüd kui on õhu puhtust uuritud tundub minu kodukoha õhk on ikka üsnagi saastunud. Vähemalt see on positiivne, et siin äärelinnas ei ole nii saastunud õhk kui päris kesklinnas.
Muidugi siin Eestis ei ole muidu õhul peaaegu midagi viga võrreldes teiste suurriikidega.
7. Kasutatud kirjandus
1. Viktor Masing “Ökoloogia leksikon ”
2. http://www.ut.ee/biodida/taiend/mudel2/tooleht2b.pdf
3. http://www.botany.ut.ee/Kadi_Tyrk_BSc_2006.pdf
4. http://www.miksike.ee/docs/lisa/8klass/1teema/loodus/3seened.ht m
5. Väike sammalde ja samblike raamat
LISAD
LISA 2
Eesti samblike linnataluvus
I

• Harilik kopsusamblik
  
• Tõeline habesamblik
  
• Kahevärviline narmassamblik
  

II

• Lüli habesamlik
  
• Päris hallsamblik
  

III

• Sile habesamblik
  
• Toru hallsamblik
  
• Pruunikas narmassamblik
  

IV

• Pikk habesamblik
  
• Tuhm narmassamblik
  

V

• Lohk narmassamblik
  
• Vars habesamblik
  

VI

• Kahar habesamblik
  
• Harilik halllsamblik
  

XI

• Korpsamblik
  

X

• Jahu löövesamblik
  
• Linna liudsamblik
  

Väga saastunud õhk: samblike vähe, üksnes krustossed samblikud
Keskmiselt saastunud õhk: enamus krusstoosed mõned folioossed
Puhas õhk: kõik samblikutüübid
21