Lihhenoindikatsioon (0)

KOOL
Lihhenoindikatsioon
Uurimustöö
Tallinn
2013
Sisukord
Sissejuhatus.....................................................................................................3
1. Bioindikatsioon ..............................................................................................4
1.1. Mis on bioindikatsioon?...........................................................................4
1.2. Bioindikatsiooni liigid...............................................................................4
1.3. Bioindikatsiooni positiivsed ja negatiivsed küljed....................................4
2.Lihhenoindikatsioon.......................................................................................5
2.1. Samblikud ja õhusaaste...........................................................................5
3.Samblikud......................................................................................................7
3.1.Samblike üldiseloomustus........................................................................7
3.1.1.Samblike ehitus...................................................................................8
3.1.2.Samblike toitumine..............................................................................8
3.1.3.Samblike paljunemine.........................................................................9
3.1.4.Samblike tähtsus looduses ja inimese elus.......................................10
4.Praktiline töö Nõmmel...................................................................................11
4.1.Ümbruse kirjeldus....................................................................................11
4.2.Uurimistöö eesmärk.................................................................................11
4.3.Uurimistöö metoodika..............................................................................11
4.4.Uurimistöö tulemused..............................................................................15
4.5.Järeldused tehtud uurimistööst................................................................15
5.Kokkuvõte......................................................................................................16
6.Kasutatud kirjandus.......................................................................................17
Sissejuhatus

Inimkonnale on oluline, et elataks võimalikult kvaliteetset elu, suur osa elu kvaliteedil sõltub õhust – kui puhas on meid ümbritsev õhk. Kohas, kus inimesi palju koos elab, on õhk rohkem saastatud, kui väheste inimestega asustatud paigas.
Meie kiire elutempo tõttu on õhu puhtus jäänud tavainimesele küllalt märkamatuks – ei osata mõelda sellele, mida võib inimtegevus teha looduses elavatele organismidele näiteks samblikele. Inimtegevuse tagajärjel satub õhku palju mürgist – näiteks, kui ahjus põletatakse asju, mis põletamiseks ei ole mõeldud: keemilisi aineid sisaldavad tühjad purgid, liimi- ja juukselakipakendid, plastmassesemed jne. Plastmasspudelite põletamisel tekib korstnasse valge sõmer kiht, mis ajapikku suitsus ja soosjuses laguneb ja õhku levib.
Kvaliteetne õhk peab olema kõigile tagatud ning seetõttu on ka muudetud seadusi sellega seoses ning pidev töö keskkonna paremaks muutmiseks käib.
Uurimustöös on kirjeldatud bioindikatsiooni mõistet, liike, positiivseid ja negatiivseid külgi, on kirjeldatud samblike ehitust, toitumist, paljunemist. Lisaks on seostatud samblikud ja õhusaaste lihhenoindikatsiooni abil ning tehtud praktiline vaatlus .
1. Bioindikatsioon
1.1. Mis on bioindikatsioon
Bioindikatsiooniga iseloomustatakse keskkonnaseisundi muutusi organismide – bioindikaatorite ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse jm.) põhjal. Eriti laialt on bioindikatsiooni rakendatud antropogeensete muutuste kindlakstegemisel. Bioindikaator võib olla isend, populatsioon , kooslus või organismi bioloogiline, anatoomiline või füsioloogilis-biokeemiline tunnus. Bioindikatsiooni kaudu määratakse mullastiku, vee, õhu ja lähtekivimi omadusi. Bioindikaatorite järgi eristatakse bakterio- (mikrobo-), müko-, algo-, lihheno-, brüo- ja fütoindikatsiooni.
Bioindikatsioon annab õhu saastatuse pikaajaliste muutuste kohta tõesemat teavet kui mõõteaparaadid, sest õhus moodustuvate kompleksühendite mõju elusorganismile erineb üksikkomponentide koosmõjust; ent mõõdetakse just üksikkomponentide sisaldust. Ideaalne oleks hinnata õhu seisundit korraga nii bioindikatsiooni kui ka füüsikaliste meetodite alusel. [1]
1.2 Bioindikatsiooni liigid
Bioindikatsioon jaguneb:
Pedoindikatsioon – selle käigus uuritakse mullastikku
Hüdroindikatsioon – peamiseks uurimisobjektiks on vesi
Atmoindikatsioon – sellel pööratakse kõige suurem tähelepanu õhu uurimisele
Litoindikatsioon – uuritakse lähtekivimite omadusi
Bioindikatsiooni saab erinevateks liikideks jagada ka bioindikaatorite järgi:
Lihhenoindikatsioon – kasutatakse samblike
Brüoindikatsoon – kasutatakse samblaid
Mükoindikatsioon – kasutatakse seeni
Algoindikatsioon – indikaatoriks on vetikad
Fütoindikatsioon – tähtsamateks indikaatoriteks on taimed
Bakterioindikatsioon – toimub ainult tänu bakteritele
1.3 Bioindikatsiooni positiivsed ja negatiivsed küljed
Positiivsed küljed
Negatiivsed küljed
Täiendavad keemiliste ja füüsikaliste mõõtmistega saadud pilti
Erinevates maades tehtud uuringud pole alati võrreldavad
b) erinevused tingitud * fenoloogilistest
(aastaajalistest erinevustest)
* populatsioonide erinevast va-
nuselisest struktuurist
* populatsioonide pärilikest eri-
nevustest
* vastastikuste bioloogiliste mõ-
jutuste erinevustest alade vahel
( sümbiont, konkurents puudub)
* keemilise või füüsikalise kesk-
konna muudest erinevustest
(mikroelemendi puudus)
Analüüsi saab teha kiiresti ja odavalt
2. Lihhenoindikatsioon
Lihhenoindikatsioon, õhukeskkonna saastatuse (resp. puhtusastme) määramine erineva tundlikusega samblikuliikide olemasolu, katvuse ja vitaalsuse põhjal. Õhu saastatuse taset väljendatakse I-indeksitega, näiteks õhu puhtuse indeksidega (I. A. P. – index of atmospheric purity; välmitud Kanadas) ja poleotolerantsuse indeksiga (I. P. – index of poleotolerance; välmitus Eestis). Nende näidud on vastavuse SO2 sisaldusega õhus. Lihhenoindikatsiooni andmete järgi koostatakse linnade ja tööstuskeskuste õhu saastuse kaarte. [1]
2.1 Samblikud ja õhusaaste
Samblikud on tundlikud organismid. Ühelt poolt on põhjuseks nende sümbiontne olemus – tallus on keerukam kui üksikindiviid ega reageeri keskkonnale samavõrd vahetult. Sambliku kui terviku funktsioneerimiseks on vajalik partneritevaheline tasakaaluseisund ja vaid ühe sümbiondi tugev kahjustus võib viia sambliku kui terviku surmani . Samblike tundlikkus tuleneb ka nende ehitusest – kaitsva kutiikula puudumisest, mistõttu nad omastavad nii vett, toitaineid kui ka saasteaineid passiivselt kogu oma pinnaga ning ainete sisenemist ja väljumist kontrollib keskkond. Muutus keskkonnatingimustes peegeldub samblike vitaalsuses1 – nii koosluse mitmekesisuses kui ka indiviidi morfoloogias, anatoomias ning füsioloogias. [3]
Samblikud on sobivad orgnismid määramaks linnades piirkondi, mille õhk on rohkem saastunud. Erinevad samblikuliigid on õhusaastuse suhtes erineva tundlikkusega ja erineda võivad ka saasteained , mis nende kasvu takistavad. Üks linnade saastusele vastupidavamaid samblikke on seinakorp. See kollase värvusega samblik kasvab peaaegu kõikjal – ka seal, kus keskkonna happesus on märgatavalt tõusnud. Seetõttu kohtame teda isegi suurlinnades. Happelist kasvukeskkonda armastab ka hallsamblik. Seevastu rihmsamblik ja habesamblik happelises keskkonnas ei kasva, sest nemad eelistavad aluselisemat kasvukohta . Linnade suurimateks reostajateks on tehased ning ka rohked autod.[2]
SO2
õhku sattudes reageerib õus leiduva veega ja tekib H2SO4. Lahustunud SO2 satub kergesti sambliku talluse rakkudesse, mida ei kaitse vahaja kutiikulid ega õhulõhed. Lahustunud vääveldioksiid halvab samblikes vetikate võimet fotosünteesida ja kanda suhkruid vetikailt seentele. Seened surevad, nii ei saa enam vetikad seentelt vett, mineraalaineid ning CO2, ka nemad surevad. Samblik hävib.
3. Samblikud
Samblikud, sümbiootilised liitorganismis, mis koosnevad seenest (mükobiont) ja vetikast (füko- ehk aerobont). Samblike käsiltetakse Lichenomycota erirühmkonnana või seente süsteemi kuuluvate lihheoinseerunud seentena (mükobiondi viljaka keha tüübi järgi). Samblike on umbes 20 000, Eestis umbes 700 liiki. Nad on elutingimuste suhtes väga vähenõudlikud, asustavad puude tüvesid ja oksi (epifüüdid), puitu (epiksüülid), kive, kaljusid ja müüre (epiliidid), kasvavad taimejäänustel ja maapinnal (epigeiidid), erandikult isegi klaasil , luudel jm. Samblikud on õhu saastumise suhtes tundlikud ja seepärast selle head indikaatorid (*atmoindikatsioon, *lihhenoindikatsioon). [4]
3.1. Samblike üldiseloomustus
Samblik koosneb üldiselt erinevatest organismidest. Samblike keha nimetatakse talluseks, sest see pole eristunud organiteks ja kudedeks. Samblikud on omapärased maismaaorganismid, sest nende tallus koosneb seeneniitide põimikust, mille vahel on rohevetikad või sinikud. Värvuselt on samblikud hallid , pruunikad, rohekad ja ka kollakad. Tallusele omase värvuse annavad pindmistes seeneniitides sisalduvad pigmendid. Välimuse alusel jagatakse samblikud kolme rühma: koorik -, leht-, ja põõsassamblikud.
Kooriksamblikud kasvavad ühetaolise sileda või teralise koorikuna. Tavaliselt kinnituvad nad väikese tallusega nii tugevasti kasvukohale, et neid on võimatu sealt tervena eemaldada. Üheks tuntumaks kooriksamblikuks on kaartsamblik, kes kasvab kividel ja kaljudel.
Lehtsamblikel on lehtja või plaatja kujuga tallus, mis jaguneb servades hõlmadeks. Põõsassamblikud meenutavad väikesi põõsakesi maapinnal või ripuvad puuokstel. [5]
3.2. Samblike ehitus ja toitumine
Samblike talluses elavad seeneniidid sümbioosis rohevetikate või sinikutega. Talluse välispinnal moodustavad seeneniidid tiheda koorkihi. Keskosas asuvad seeneniidid hõredamalt. Seeneniidid suudavad imeda ja kinni hoida udu, kastet ja ka vihmavett. Nii talletavad nad vetikate või sinikute jaoks vett. Ka eritavad seeneniidid aineid, mis muudavad kivimites ja tolmukübemetes leiduvad mineraalained lahustuvaks. Eluks vajalikke orgaanilisi ühendeid saavad seeneniidid vetikatest või sinikutest. Kahe erineva organismi sümbioosi tõttu ongi samblikud vähenõudlikud ning haruldaselt vastupidavad ebasoodsatele looduslikele tingimustele. Nad suudavad elada äärmuslikes temperatuuritingimustes, taluvad hästi kuivust ja toitainete vähesust. [6]
3.3. Samblike tähtsus
4. Praktiline töö Nõmmel
4.1. Uurimistöö paiga kirjeldus

Joonis 1
Uuritav ala asub Tallinnas, Nõmmel (Joonis 1). Lähedalasuvas parkmetsas on peamiselt okaspuud. Ala asub Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee vahel. Konkreetsest uurimistöö paigast on teed umbes 300 m kaugusel.
4.2. Uurimustöö eesmärk
Minu uurimustöö eesmärgiks on määrata kodukohas Nõmmel asuva ümbruse õhupuhtus. Seda saab väga lihtsalt määrata puudel kasvavate samblike abil.
4.3. Uurimistöö metoodika
Koduhoovis vaatlesin 10 lähestikku kasvavat puud. Puudeks valisin männid. Kaasas oli eelnevalt valmistatud 10x10 cm² ruudustik ning nuga. Käisin eraldi iga puu juures ning vaatlesin milliseid erinevaid samblike liike on näha ning ruudustiku abiga sain teada, kui suur on samblike katvuse % pikkuse järgi.
4.4. Uurimistöö tulemused
Vaadeldavatelt 10 ühest liigist okaspuult leidsin 4 erinevat liiki samblikke.
-harilik hallsambliku (seda esines kümnel puul),
- hall karesambliku (kolmel puul),
-kahar habesambliku ( neljal puul)
-jahu-löövesamblik (kolmel puul)
Samblike keskmine katvus oli 25%.
Hall karesamblik
Pseudevernia furfuracea
Tallus: algul lehtjas, hiljem põõsasjas, läbimõõt 3-12 cm; ülapool sinakas- või tuhkhall, alapoole keskosas must ( servade suunas võib muutuda heledamaks, kuni valkjashalliks); harud lapikud, pealt sageli kumerad.
Vegetatiivse paljunemise vahendid: isiidid (silindrilised või koraljad talluse väljakasved, eristatavad luubiga).
Viljakehad enamasti puuduvad.
Kasvukoht: okas- ja lehtpuude koor, puit.
Väga sage kogu Eestis.
Hall karesamblik on võrdlemisi iseloomuliku välimusega, eriti siis kui isiidid talluse pinnal on hästi arenenud. Tavaliselt tekivad need silindrilised või koraljad väljakasvud eelkõige talluse vanemates osades, mis ilma luubita vaatlemisel jätab sametise või kareda pinna mulje (sellest ka sambliku eestikeelne nimi); nooremad talluse osad on siledad, justkui plekise pinnaga. Algul on tallus tervikuna lame, lehtjas, võrdlemisi pikkade  ja kitsaste harudega, osa neist võivad hiljem kumeralt kokku rulluda või kasvada püstiselt ülespoole ning muuta talluse kaharalt põõsasjaks. Silmatorkav tunnus on veel see, et talluse üla- ja alapool on selgelt eri värvi (ülapool sinakas- või tuhkhall, alapool - vähemalt keskosas must).
Hall karesamblik kasvab nii okas- kui ka lehtpuudel, eelistades happelisemat substraati, mistõttu on kõige sagedasem okas- ja segametsades kuusel, männil, kasel , remmelgal. Talub mõõdukat happelist õhusaastust, võib kasvada ka linnapuudel.
Kahar habesamblik
Usnea hirta
Tallus: põõsasjas, 3-8 cm pikk; valkjas - kuni rohekaskollane; harud ümmargused.
Vegetatiivse paljunemise vahendid: isiidid ja soreedid .
Viljakehad enamsti puuduvad.
Kasvukoht: puukoor.
Väga sage kogu Eestis.
Kahar habesamblik kuulub nn lühikeste habesamblike rühma, tema tallus on enam-vähem sama pikk kui lai, pole silmnähtavalt rippuv, pigem tõusvate harudega (vaid harude tipud on rippuvad) ega ole pikemad kui 7-8 cm. Selle liigi puhul on oluline tähelepanelikult silmitseda talluse peaharu(de) kinnituskohta substraadile - see on sile (ilma väljakasvudeta), kuid pisut lohklik ning erinevalt mitmest teisest  sarnasest liigist pole tumenenud; harunemine toimub vahetult kinnituskohas. Talluse harudel leidub arvukalt silindrilisi väljakasve (isiide) ja vahel on märgatavad ka terakesi sisaldavad soraalid . Kõikide viimati nimetatud tunnuste nägemiseks tuleb kasutada luupi.
Kasvab puukoorel (peamiselt okaspuudel ja kasel) ning puidul, puidul kasvavad eksemplarid on tavaliselt tunduvalt väiksemad ja kaharamad kui puukoorel kasvavad isendid. Pole kuigi tundlik õhu happelise saastuse suhtes ning võib seetõttu kasvada mitte ainult metsas, vaid ka linnaparkides, taluõuedes, maanteede ääres.
Jahu-löövesamblik
Lepraria incana
Tallus: koorikjas, hallikaroheline.
Vegetatiivse paljunemise vahendid: soreedid.
Viljakehi ei esine kunagi.
Substraat : puukoor, puit, kivi, maapind .
Väga sage kogu Eestis.
Jahu-löövesambliku peamine välistunnus ongi tema rohekas , täielikult väikestest terakestest koosnev koorikjas, õhuke kuni võrdlemisi paks tallus.
Löövesamblikke on Eestis teada üle 10 liigi, kuid ainult valise vaatluse abil pole võimalik neid eristada: löövesamblike liigid erinevad üksteisest peamiselt samblikuainete sisalduse poolest, seda on võimalik täpselt kindlaks teha aga vai laboratooriumis. Jahu-löövesamblik on Eestis leiduvatest löövesamblikkest siiski kõige tavalisem . Viljakehi ei ole ühelgi löövesamblikul kunagi leitud.
Harilik hallsamblik
Hypogymnia physodes
Tallus: lehtjas, läbimõõt 1- 10cm ; ülapool hall, alapool must, alapoole servaosa pruun; hõlmad lapikud.
Vegetatiivse paljunemise vahendid: huuljad soraalid üleskäänduvate hõlmatippudega.
Viljakehad: esinevad vähestel isenditel.
Substraat: okas- ja lehtpuude koor, puit, harvem kivid jaliivane maapind.
Väga sage kogu Eestis.
Harilik hallsamblik erineb teistest lehtja ja halli tallusega samblikest selle poolest, et tallsu kinnitub substraadile vahetult alapoolega, mitte ritsiinidega; sealjuures on talluse keskosa substraadile kinnitunud, servaosas on veel see, et hõlmatipud on ümardunud ja laienenud ning kannavad huuljaid soraale; need paiknevad talluse alapoolel hõlmade ülespoole käänduvates tipudes ja seega märgatavad ka pealtvaates. Soraalid sisaldavad soreede, mis on luubiga nähtavad peenjahuja pulbrina. [5]
5.5. Järeldused tehtud uurimistööst
Leidus erinevaid frutikoosseid ja mõned folioossed samblikud, järelikult on tegemist keskmiselt saastunud õhuga paigaga. Suurt saastatust on põhjustanud uuritavale paigale lähedal asuvad maanteed (Pärnu manatee , Vabaduse puiestee), kus päevast päeva on tihe liiklus. Arvasin, et minu kodukandi puud on elukohaks rohkematele samblikele.
6. Kokkuvõte
Minu jaoks oli seda tööd teha väga põnev. Olen pidev looduses käia, kuid kunagi pole uurinud puude peal olevaid samblikke nii suure huviga – samblike raamat käes ja tükk aega neid vaadeldes.
Minu kodukoha ümbrus on võrreldes maailma keskmisega väga kvaliteetse õhuga ning olen sellega väga rahul. Välisreisidel käies tunnen pidevalt ahistavat tunnet , kui hingan suurlinna rohkesti saastunud õhku sisse, tulles tagasi oma koju on hinges rahu, et kodupaigas on puhas õhk.
Sammalde ja samblike raamatust oli huvitav leida infot samblike kohta. Puudel elavad ka samblad, seega oli eksimusi ka samblate-samblike tuvastamisel.
Olen alati olnud arvamusel, et sellised harivad uurimistööd on väga kasulikud. Neis on midagi reaalset – loodus on kõikjal me umber, tore on sellest rohkem teada ja uurida ka samblike vajadusi, kuidas neid aidata, et neil parem elukeskkond oleks.
Püüan oma elus teha kõik selleks, et saastaksin võimalikult vähe maailma imelist loodust.
7. Kasutatud kirjandus
1. Viktor Masing “Ökoloogia leksikon”
2. http://www.ut.ee/biodida/taiend/mudel2/tooleht2b.pdf
3. http://www.botany.ut.ee/Kadi_Tyrk_BSc_2006.pdf
4. http://www.miksike.ee/docs/lisa/8klass/1teema/loodus/3seened.ht m
5. Väike sammalde ja samblike raamat
16