Kümnevõistlus (4)

Kergejõustiku võistlusmäärused määravad kindlaks mitmevõistluse alad ja läbiviimise korra. Kümnevõistlus viiakse läbi kahel teineteisele järgneval päeval järgmises järjekorras: esimene päev – 100m, kaugushüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe, 400m; teine päev – 100m, kettaheide , teivashüpe, odavise , 1500m. Kui võistlus viiakse läbi ühe päevaga, toimuvad alad samas järjekorras. Võistluspäevade arvu muutmine ja alade ümberpaigutamine mitmevõistluses on keelatud, välja arvatud juhul, kui kahel päeval peetavad mitmevõistlused tuleb katkestada ilmastikust tingituna . Kui võistlused katkestati esimesel päeval, alustatakse samade võistlejatega uuesti järgmisel päeval. Kui võistlused katkestati teisel päeval, jätkatakse neid järgmisel päeval selle alaga, mida ei saadud lõpetada. Mitmevõistluse jooksudistantsidel kõrvaldatakse võistleja pärast kolme, mitte kahte valelähet, nagu see on kehtiv tavalistes jooksudes. Kaugushüppes ja heidetes antakse igale võistlejale kolm katset. Mitmevõistluses hinnatakse võistlejate saavutatud tulemusi vastava punktitabeli alusel. Iga mitmevõistluse ala lõppedes peab arvutama ja teatavaks tegema iga võistleja punktide summa. Võitjaks osutub võistleja, kes saavutas kõigi alade pealt kokku kõige rohkem punkte. Võistleja, kes ei võistelnud kaasa ühel mitmevõistluse alal, langeb võistlejate hulgast välja. Võistleja, kes ebaõnnestumise eest mingil alal sai null punkti, ei lange võitlusest välja ja võib jätkata lõpuni. Lisaks niinimetatud klassikalistele mitmevõistlustele korraldatakse veel mitmesuguseid mitmevõistlusi noortele vastavalt vanuseklassidele.

Eesti kuulsamad kümnevõistlejad on Mikk Joorits , Madis Kallas, Indrek Kaseorg , Valter Külvet, Andrei Nazarov, Erki Nool , Aivo Normak , Kristjan Rahnu , Villu Sepp , Martin Sigus, Sven Simuste , Indrek Turi. Välismaal aga Tomas Dvorak, Lev Lobodin, Jon Arnar Magnusson, Dean Macey, Roman Seberle, Daley Thompson ja teised. Eesti kümnevõistluse legend on aga kindlast Aleksander Klumberg, kes valiti aastal 1925 „Spordilehe“ poolt Eesti kõigi aegade parimaks sportlaseks. Tema nimel oli kümnevõistluse maailmarekord ja ta oli võitnud pronksmedali Pariisi olümpiamängudel. Hiljem sai ta rahvusvahelise tunnustuse ka Poola olümpiameeskonna treenerina ning mitmete spordiraamatute autorina. Klumberg sündis 17.04.1899 ja suri 10.02.1958. Eesti kergejõustikus on mitmevõistlus alati aukohal olnud. Rahvusvahelisele areenile pääsesid juba düünipoiste esindajad. Need Tallinna töölisnoored, kes sajandi algul hakkasid Tondi liivaluidetes mitmesuguseid kergejõustiku alasid harrastama, olid algul kõik omamoodi mitmevõistlejad. Meheks, kes ületas A. Klumbergi 25 aastat püsinud Eesti rekordi, oli Heino Lipp . Temal kujunes kümnevõistlus kõrvalalaks, kuid erakordsed kehalised võimed ja visa võitlejahing võimaldasid tõusta maailma oma aja parimaks kümnevõistlejaks. Oleks Heino Lipp harjutanud nagu praegused tippmehed, jõudnuks ta juba siis praeguse maailmarekordi tasemele. Esimene Eesti kümnevõistleja, kes hakkas aastaringi sihikindlalt harjutama oli Uno Palu. Tänu visadusele ja järjekindlusele tõusis ta NSV Liidu koondisesse, saavutas XVI olümpiamängudel Melbournis neljanda koha ja tuli Euroopa meistrivõistlustel Stockholmis teiseks. Tugevamad olid Palul vastupidavus ja osavusalad, vähevõitu oli kiirust ja jõudu. Heino Lipu ja Uno Palu saavutused ergutasid meil kümnevõistluse harrastust. Heino Tiik suutis 1960.a. ületada Lipu punktisumma ja tasavägiselt konkureerida Paluga. Rida noori hakkas mitmevõistluses silma juba koolipõlves. Edukaim neist oli Rein Aun, kes võitis XIX olümpiamängudel Mexicos ja ületas tänapäeva punktitabeli järgi esimesena NSV Liidus 8000 punkti piiri. Rein Aun oli ühtlaselt tugev kõigil aladel. Kahjuks ei võimaldanud spordivigastused ja püsimatu iseloom tal oma võimete laeni jõuda. Head traditsioonid, küllaldased võistlemisvõimalused, ühtlustatud treeningumetoodika, asjatundlik ja innukas treenerite kaader ning tihedad sidemed üleliidulise ja rahvusvahelise mitmevõistlusega on meie kümnevõistlejate edu peamine alus. Eesti kümnevõistluse legendid on peale Aleksander Klumbergi veel Hans-Heinrich Sievert, Heino Lipp, Toomas Berendsen , Tõnu Kaukis, Valter Külvet.
Mitmevõistlejate paremusjärjestuse selgitamiseks tuleb igal üksikala sentimeetrites ja sekundites saavutatud tagajärjed hinnata punktides ja siis kokku arvestada. Punktitabeli koostamisel lähtutakse põhimõttest, et võrdse tasemega tagajärjed erinevatel aladel saaksid ühepalju punkte. Raske on leida kriteeriumi, mille põhjal võiks tagajärgi eksimatult võrdseks lugeda. Esimestel, 1912. ja 1920. aastal Rootslaste poolt koostatud ja rahvusvahelise kergejõustikuliidu poolt kehtestatud tabelitel olid aluseks olümpiarekordid. Sellal kehtiv olümpiarekord andis 1000, nõrgem või parem tulemus andis vastavalt kas siis vähem või rohkem punkte. Esijalgu kasutati lineaarseid seoseid, hinnates tagajärge paranemist mõõtühiku võrra alati ühesuguselt, arvestamata saavutuse taset. Järgmistes tabelites , mis kehtestati 1934., 1950. ja 1960. aastal, lähtuti maailma edetabelite statistilesest töötlusest ja võeti kasutusele niinimetatud progressiivne hindamissüsteem. Miks muudetakse mitmevõistluse tabeleid? See muudab raskeks mitmevõistluse tagajärgede võrdlemise ja tekitab segadust . Tabelite muutmise peamiseks põhjuseks on mitmevõistluse üksikalade ebaühtne areng. Viimasel ajal on näiteks teivashüppes, kõrgushüppes ja heidetes rekordid tõusnud tunduvalt rohkem kui kiirjooksus.
2003. aasta maailma edetabel kümnevõistluses on: 8807 Roman Seberle, 8784 Tom Pappas, 8482 Bryan Clay, 8281 Erki Nool , 8275 Paul Terek, 8253 Dimitri Karpov, 8222 Jon Arnar Magnusson, 8203 Kristjan Rahnu, 8184 Laurent Hernu, 8072 Aleksander Pogorelov. Erki Noole isiklik rekord pärineb aastast 2001 ja selleks on 8815. Indrek Kaseoru 8179 punkti on aastast 1998. Maailmarekord kuulub tšehh Roman Seberle nimele (9026).