Kordamisteemad õppeaines „Finantsjuhtimise üldkursus“ (0)

Kordamisteemad õppeaines „Finantsjuhtimise üldkursus“
1. Raamatupidamise ja finantsjuhtimise erinevus
Raamatupidamine
Finantsjuhtimine
Mineviku vaatav
Tulevikku suunatud
Finantsaruannetel rõhk koostamisel
Finantsaruannetel rõhk kasutamisel otsustusprotsessis
Näitajateks puhaskasum
Näitajateks rahavoog
Riskianalüüs -veidi
Korralik riskianalüüs
2. Finantsjuhi peamised otsustusvaldkonnad (3)
1)Kuhu investeerida? Pikaajaliste investeeringute
- projektid planeerimine ja juhtimine
- seadmed , masinad , hooned (Capital Budgeting)
2) Kust leida raha finantseerimiseks?
-Olemasolev raha (jaotamata kasum)
-Välisfinantseering: emiteerida uued aktsiad , võlakirjad , pangalaen
3) Kuidas juhtida igapäevast raha liikumist?
-Millal maksta tarnijatele?
-Kuidas saada raha ostjatelt ?
-Mida teha üleliigse sularahaga?
4)Pikaajaliste investeeringute juhtimine ja planeerimine.
5) Finantsstruktuuri juhtimine
-firma laenu ja omakapitali suhe
6)Käibekapitali juhtimine
-firma käibevarade ja lühiajaliste kohustuste juhtimine
3. Kapitali tüübid
Omakapital – omanike investeering ettevõttesse
Võõrkapital – laenatud vahendid
4. Finantsjuhtimise protsessi olemus
FINANTSJUHTIMINE – majandustegevus (tootmine, turustamine, finantseerimine )
JUHTIMISPROTSESS
Otsustusprotsess hõlmab:

• Eesmärkide määratlemine
  
• Probleemide identifitseerimine ja analüüsimine
  
• Otsuse vastuvõtmine
  
• Tegevus
  
• Vastutuse võtmine
  

5. Bilansi skeem
6. Varade ( aktiva ) struktuur 7. Kohustustuste ja omakapitali (passiva) struktuur
8. Kasumiaruande skeemide 1 ja 2 sisu
9. Kasumiaruande äritasandist ja finantstasandist saadav informatsioon
Skeem 2
Nimi
Tähis
Tehe
Vastus
Tasand
Müügitulu
S
1000 000
Äritasand
Müüdud toodete kulu
-300 000
Brutokasum
1000 000-300 000
700 000
Turustuskulud
-200 000
Amortisatsioonikulu
-100 000
Finantstasand
Ärikasum
Ebit
400 000
Intressikulu
-10 000
Maksustamiseelne kasum
Ebt
390 000
Tulumaks
T
0
Puhaskasum
Ni
390 000
10. Ettevõtte tulemuslikkuse näitajad ja nendes sisalduv info: Varade rentaablus (ROA)
Omakapitali rentaablus (ROE)
ROA (varade rentaablus)=NI/A
Varade rentaablus=puhaskasum/vara
ROE=S/A*NI/S*A/E
omakapitali rentaablus=müügitulu/vara*puhaskasum/müügitulu*vara/ omakapital
11. DuPonti suhtarvude süsteem
DuPont’i finantskontrolli süsteem näitab, kuidas on ühendatud omavahel kasumiaruanne ja bilanss. Lõppkokkuvõttes ta näitab firma tulutoovust ja tasuvust ning on väga ülevaatlik firmast kiirpildi saamiseks.
12. Ettevõtte kasumiläve analüüs (kasumi- kahjumi punkt)
Kasumi-kahjumi piir on müügikäibe suurus, mille juures tulud – kulud on võrdsed. Kui müügikäivet suurendada, tekib kasum, ja vastupidi, kui müügikäivet vähendada, tekib kahjum. Võib väljendada naturaalnäitajates (toodangu kriitilise mahu piir) ja rahalises väljenduses.
Kasumi-kahjumi piiri rahalises väljenduses ehk müügikäibe kriitilise mahu valemi tuletamisel lähtutakse samuti kasumiaruande põhiskeemist, mis näeb välja järgmine:
Müügikäibe kriitiline piir rahalises väljenduses:
Müügikäive-( muutuvkulud + püsikulud )=0
S-(VC+F)=0 kus
S-müügikäive,
VC-summaarsed muutuvkulud,
F-summaarsed püsikulud
Rakendamise võimalused: täiendava kriteeriumina investeerimisprojektide analüüsimisel; kulude struktuuri planeerimisel; toote tootmistehnoloogia valikul .
Piirangud ja puudused: eeldab püsivat tootmise ja müügikäibe struktuuri; eeldab püsivaid hindu ja kulusid .
13. Kulude jaotamine muutuvkuludeks ja püsikuludeks
14. Toodangu kriitiline maht naturaalnäitajates ja rahalises väljenduses
Toodangu kriitilise mahu (naturaalnäitajates valemi tuletamine:
(P*Q)-(V*C)-F=0
Q(P-V)-F=0
Q(P-V)=F
Kus P- müügihind ühiku kohta, Q – müüdud kogus, V – muutuvkulud ühiku kohta, F – püsivkulud.
QB=F/P-V, kus QB – toodangu kriitiline maht naturaalühikutes „ tükki “, F – summaarsed püsikud, P – ühiku müügihind, V –ühiku muutuvkulud.
15. Võimendusanalüüsi andmeallikad ja mõõdikud
Projekti analüüsi puhul tuleb analüüsida ka selle finantseerimisstruktuuri ehk kui palju kasutatakse finantseerimiseks oma ja võõrkapitali.
Kõigepealt tuleb leida selline EBIT, mille puhul kahe erinevad finantseerimiskavaga saadav EPS oleks võrdne. Erinevad finantseerimisskeemid on tavalsielt järgmised:

• Ainult omakapital
  
• Mingi oma omakapitali ja mingi osa võõrkapitali
  

Selle analüüsi puhul peab arvestama, et erinevate stsenaariumite puhul peab kapitali kogus jääma muutumatuks, st ei tohi olla üle- ega alakapitaliseeritust. Ilmutamata kujul on EBIT-EPS võrrand järgmine:
(EBIT-Ie)*(1-t)/CSe=(EBIT-I d+e)*(1-t)/CS d+e kus:
Ie – intresside omafinantseerimisel (sisuliselt 0)
Id+e – intressid segafinantseerimisel
Cse – aktsiate arv omafinantseerimisel
CSd+e – aktsiate arv segafinantseerimisel
16. Tegevusvõimenduse tähtsus, vajadus ja selle hindamise meetodid
Müügitulu muutudes püsikulud ei muutu ning seetõttu muutub ärikasum suuremas ulatuses, kui müügitulu.
TEGEVUSVÕIMENDUSE TASE
Tegevusvõimenduse tase(DOL) mõõdab ärikasumi (EBIT) tundlikkust müügitulu muutuste suhtes. Ettevõtte DOL on arvutatav kahel viisil: esiteks punkthinnangu meetodil, teiseks intervallhinnangu meetodil. Tegevusvõimendus esineb ettevõttel, mille kulude struktuuris esinevad püsivkulud.
DOL intervallhinnang
Et ettevõttel esinevad püsikulud, mis põhjustab 10%’ne müügitulu suurenemine ärikasumi ( EBITi ) suurenemise 35%.
DOL punktihinnang
Kui müügitulu suureneks siis DOL väheneks.
17. Finantsvõimenduse tähtsus, vajadus ja selle hindamise meetodid
Finantsvõimendus tuleneb püsivatest finantskuludest, mis mõjutavad ettevõtte kasumi kujunemist. Finantsvõimendust võib seega defineerida kui püsivate finantskulude kaasamist, võimendamaks ettevõtte ärikasumi (EBIT) muutuste mõju tulule aktsia kohta (EPS). Levinuimaks püsivaks finantskuluks ettevõtte kasumiaruande põhjal on intressikulu võõrkapitali kasutamisel.
Finantsvõimenduse tase(DFL) mõõdab EPS tundlikkust EBITi muutustele. Sarnaselt DOL-le saab ka DFL arvutada kahele erineval moel: esiteks DFL punkthinnangu kaudu, ning teiseks intervallhinnangu kaudu. Finantsvõimendus esineb ettevõtetel, mis kasutavad laenukapitali või mõnda muud finantseerimisviisi, millega kaasnevad püsivad finantskulud.
DFL intervallhinnang
DFL on suurem kui 1, mis näitab võõrfinantseerimise kasutamist. Üldiselt: mida suurem on DFL, seda suurem on ettevõtte finantsvõimendus ja seega ka finantsrisk.
DFL punkthinnang
DFL on sama oodatava EBITi taseme juures. Siiski DFL väheneb, kui ettevõttel läheb oodatust paremini ning suureneb kui ettevõttel läheb oodatust halvemini.
18. Koguvõimendus ja selle hindamise meetodid
Koguvõimendus (DTL) tuleneb äritegevuse- ja finantspüsivkulude esinemise kombineeritud efektist, võimendades muutusi müügikäives ettevõtte tulule aktsia kohta (EPS). Koguvõimendust võib seega vaadelda kui püsivkulude koosmõju ettevõtte äritegevuse- ja finantsstruktuurile.
DTL intervallhinnang
DTL on suurem kui 1, mis viitab nii püsivate tegevuskulude kui ka püsivate finantskulude olemasolule. Üldiselt: mida suurem on DTL, seda suurem on finantsvõimendus ja seda suurem ka finantsrisk.
DTL punkthinnang
DTL, DOL ja DFL suhet iseloomustab järgmine võrdus:
19. Ettevõtte äririski ja finantsriski olemus, mõõtmise metoodika
Äririsk- ettevõtte ärikasumi(EBIT) varieeruvus. Seda tüüpi risk on ettevõttele kehtivate regulatsioonide keskkonna, töösuhete, konkurentsipositsiooni jms funktsiooniks. Äririsk enamasti ei allu ettevõtte juhtkonna kontrollile .
Finantsrisk- ettevõtte tulu aktsia kohta (EPS) varieeruvus. Seda tüüpi risk tuleneb otseselt ettevõtte juhtimisotsustest ning võõrkapitali ja omakapitali suhtest ettevõtte kapitali struktuuris.
20. Finantseerimisstruktuur ja selle analüüs ehk EBIT-EPS analüüs
Projekti analüüsi puhul tuleb analüüsida ka selle finantseerimisstruktuuri ehk kui palju kasutatakse finantseerimiseks oma ja võõrkapitali.
Kõigepealt tuleb leida selline EBIT, mille puhul kahe erinevad finantseerimiskavaga saadav EPS oleks võrdne. Erinevad finantseerimisskeemid on tavalsielt järgmised:

• Ainult omakapital
  
• Mingi oma omakapitali ja mingi osa võõrkapitali
  

Selle analüüsi puhul peab arvestama, et erinevate stsenaariumite puhul peab kapitali kogus jääma muutumatuks, st ei tohi olla üle- ega alakapitaliseeritust. Ilmutamata kujul on EBIT-EPS võrrand järgmine:
(EBIT-Ie)*(1-t)/CSe=(EBIT-I d+e)*(1-t)/CS d+e kus:
Ie – intresside omafinantseerimisel (sisuliselt 0)
Id+e – intressid segafinantseerimisel
Cse – aktsiate arv omafinantseerimisel
CSd+e – aktsiate arv segafinantseerimisel
21. Kapitali kaalutud keskmise kulukuse määra (kapitali hinna) arvutamine
Arvutatakse tulumaksujärgsetest individuaalsetest kapitali hindades, mis on kaalutud iga kapitali osatähtsusega kogukapitali WACC =wdKd+ wcKc
Kus wd – võõrkapitali osatähtsus varadest
Kd – võõrkapitali hind
wc – omakapitali osatähtsus varadest
Kc – omakapitali hind
Arvutatakse välja individuaalhindade põhjal WACC= Wdkd(1-t)+ WcKc+WpKp
Kus WACC on kapitali kaalutud keskmine hind protsentides
Kd – laenu tulumaksueelne hind protsentides
Kc – eelisaktsia hind protsentides
Kp – eelisaktsiate hind protsentides
Wd, Wc, Wp – kapitali allikate osakaalud protsentides
t – tulumaksumäär
Wdkd(1-t) – tähistab laene
WcKc - tähistab lihtaktsiaid
WpKp – tähistab eelisaktsiaid
22. Võõrkapitali kulukuse määra leidmine (võlakirjad)
Võõrkapitali hind on tulumäär , mis tuleb saada investeeringult, et võimaldada laenuandjale nõutav tasu. Kuna intressid makstakse välja enne tulumaksu arvutamist, siis tuuakse välja kaks hinda: tulumaksueelne ja tulumaksujärgne hind. Kõige lihtsam võõrkapitali hinna arvutamise moodus :
Kd=I(1-t)/D kus I – aastane intressisumma
t – tulumaksumäär
D – võlakirjade turuväärtus või laenusumma
23. Omakapitali (eelisaktsiate ja lihtaktsiate) kulukuse määra leidmine
Kc=dividend eelmisel aastal/aktsia turuhind+dividendi aastane kasvutempo
Omakapitali hind ehk tulunorm näitab ärijuhtidele, milline peab olema omanike käsutusse jääv tuluosa, suhtena ettevõtte omakapitali suurusesse. Kujutab endast firma lihtaktsiatelt nõutavat kasumimäära
Ks=(EBIT-i)*(1-t)/S kus EBIT – kasum enne intresse ja makse. D lihtaktsiate turuväärtus
24. (Optimaalse) kapitali struktuuri teooria seisukohad
Traditsiooniline teooria – kasutades mõistlikult laenukapitali, võib ettevõte alla viia kapitali keskmise hinna ja tõsta oma turuväärtust. Iga ettevõte peab saavutama lähtudes individuaalsetest tingimustest oma kapitali optimaalse struktuuri.
Kaasaegne teooria – iga firma jaoks on oma optimaalne kapitali struktuur. Laenukapitali eeliseks on maksuefekt (suurendades laenukapitali võib firma laiendada oma kapitali madalamate kulutustega, kuna laenuintresse ei maksusta tulumaksuga). Puuduseks on sellega kaasnevad potentsiaalsed finantsraskused alates madalast likviidsusest kuni pankrotini. Mida enam kasutatakse laenukapitali, seda suurem on pankroti risk ja firma turuväärtuse langemise tõenäosus.
Modiglian- Milleri (MM) teooria – maksude ja muude turu ebamugavuste puudumisel ei ole seost kapitali struktuuri, kapitali kaalutud keskmise hinna ja ettevõtte turuväärtuse vahel. Firma turuväärtuse määravad firma reaalsed aktivad.
25. Pikaajalise investeerimisprojekti netorahavoogude kalkuleerimine
26. Pikaajalise investeerimisprojekti tasuvuse hindamise meetodid: NPV, kasumiindeks , IRR,
Tasuvusaeg
Projekti nüüdispuhasväärtus on järgmine:
NPV=C0+C1/(1+i0,1)+C2/(1+i0,2)+C3/(1+i0,3)
27. Riski hindamise meetodid
Riski mõõtmiseks kasutatakse :

standardhälvet

dispersiooni
28. Kapitali hinna ja investeeringu tulunormi vaheline seos
29. Kapitali hinda mõjutavad tegurid
Esiteks, üldised majanduslikud tingimused, millest sõltub riskivaba tulunorm; teiseks, firma väärtpaberite turustatavus, millest sõltub investeerija nõutav tulunorm, seega ka kapitali hind; kolmandaks , kui elluviidavatel investeerimisprojektidel on kõrge riskitase, siis on ka investeerijate nõutav tulunorm kõrge, mis tõstab ka kapitali hinda; neljandaks, liiga suur vajatava finantseerimise maht tõstab üksikute allikate hinda seega firma kapitali hinda tervikuna .
30. Kapitali struktuuri juhtimise ülesanded ja meetodid
Kapitali struktuuri juhtimise ülesandeks on kujundada välja optimaalne kapitali struktuur antud firma jaoks.
Kapitali struktuuri hindamiseks võib firma kasutada järgmisi meetodeid :

Kapitali hinna meetod – millisele kapitali struktuurile omane minimaalne kaalutud keskmine kapitali hind.

Kohandatud nüüdisväärtuse meetod – aluseks firma väärtus

Võrdlev analüüs võrdleb firma võlakordajat tootmisharu keskmise näitajaga või eesrindliku ja tugeva firma võlakordajaga või konkurendiga.

Omakapitali tootluse ja hinna muutumise võrdlus – võlakordaja suurenemine tõstab reeglina nii omakapitali tootlust kui ka omakapitali hinda

Finantsvõimenduse uurimine

Finantsvõimenduse suhtarvude analüüs

Rahavoogude prognoosimine
31. kapitali struktuuri teooriad
Traditsiooniline teooria – kasutades mõistlikult laenukapitali, võib ettevõte alla viia kapitali keskmise hinna ja tõsta oma turuväärtust. Iga ettevõte peab saavutama lähtudes individuaalsetest tingimustest oma kapitali optimaalse struktuuri.
Kaasaegne teooria – iga firma jaoks on oma optimaalne kapitali struktuur. Laenukapitali eeliseks on maksuefekt (suurendades laenukapitali võib firma laiendada oma kapitali madalamate kulutustega, kuna laenuintresse ei maksusta tulumaksuga). Puuduseks on sellega kaasnevad potentsiaalsed finantsraskused alates madalast likviidsusest kuni pankrotini. Mida enam kasutatakse laenukapitali, seda suurem on pankroti risk ja firma turuväärtuse langemise tõenäosus.
Modiglian-Milleri (MM) teooria – maksude ja muude turu ebamugavuste puudumisel ei ole seost kapitali struktuuri, kapitali kaalutud keskmise hinna ja ettevõtte turuväärtuse vahel. Firma turuväärtuse määravad firma reaalsed aktivad.
32. Riski ja tulu vaheline seos
Riskide juhtimine hõlmab äri- ja finantsriskide minimeerimise meetodite valimist, eesmärgiks riskide ärahoidmine. Mida madalam risk seda väiksem tulu. Riski juhtimise strateegiate väljatöötamisel on oluline pidada silmas riski ja tulususe vahekorda .
33. finantsinvesteeringute tasuvuse hindamine, sh ( Exceli funktsioonide PV, FV, PMT,
Jooksev tulu – intresside, dividendide jne. Vormis saadavad perioodilised laekumised .
Kasum kapitalilt – investeeringuobjekti turuväärtuse suurenemine (vähenemine)
Optimaalse riskisusega portfell koosneb varadest, mille puhul erinevate oodatavate tulutasemete varieeruvus on minimaalne.
Riskantse investeeringuga on tegemist siis, kui :

• Ühe aktiva või aktivate portfelli varieeruvus on madalam mistahes teise aktiva varieeruvusest ja
  
• Esimese aktiva oodatav tulusus on võrdne või suurem teisest
  

FVschedule jt kasutamine)
34. Investeeringu eeldatava tulumäära ehk kasuminormi olemus
35. Finantsvarade hindamise mudel CAPM
Leidmaks mingile portfellile nõutavat tulunormi on välja töötatud CAMP ( capital assets pricing model) ehk varade hindamise mudel, mille eesmärgiks on leida portfelli nõutav tulusus, kui on teada: riskivaba tulumäär, portfelli riskipreemia e. selle oodatava tulususe vahe riskivaba tuluga ning kogu vaadeldava turu risk ja portfelli riski suhe.
36. Riskide liigid
Süsteemiväline risk – konkreetse investeeringuprojektiga seotud risk. Süsteemivälise riski komponendid: äririsk, likviidsusrisk, finantsrisk.
Süsteemne risk – sõltub üldise majandusseisu muutustest. Süsteemse riski komponendid: ostuvõime risk, intressirisk, tururisk .
37. Süsteemne risk, CAPM, beetakordaja
Süsteemne risk on ühteviisi omane kõigile turul kaubeldavatele väärtpaberitele. Erinevate väärtpaberite kombineerimisel investeerimisportfelli ei ole võimalik süsteemset riski oluliselt vähendada ega seda riski komponenti kaotada. Kuna süsteemset riski ei saa oluliselt hajutada, tuleks suurema süsteemse riskiga investeeringult nõuda ka kõrgemat tulusust.
CAMP mudeli kohaselt tuleb suurema süsteemse riskiga investeeringult nõuda ka kõrgemat tulusust. Ri= Rf++ Rm-Rf)
Ri – investeeringu i nõutav tulumäär
Rf – riskivaba tulumäär antud turul ( n: riigi võlakirjade tulusus)
Rm – turuportfelli tulusus (laiapõhjalise turuindeksi tulusus)
β – investeeringu i süstemaatilise riski mõõt ehk beetakordaja
Beeta kordaja kasutatakse süsteemse riski määramiseks . Kajastab investeeringu tasuvuse kõikumist portfelli tasuvuse suhtes. Kui > 1,0 siis investeeringu kasuminorm on tundlik kõikumiste suhtes ja tema riskimäär on suurem kui tururisk. Turuhindade kõikudes peaks portfelli väärtus kõikuma samas suunas suuremas ulatuses kui kogu turg . Kui siis investeeringu kasuminorm muutub paralleelselt turumuudatustega ja riskimäär on võrdne turu omaga . Investeeringu kasuminorm ei ole tundlik turumõjude suhtes ja tema riskimäär on 0. Kui  siis on investeeringu risk tururiskist väiksem. Kokkuvõttes leitakse portfelli oodatav tulusus, kui riskivabale tulule liidetakse selle portfelli beetaga korrutatud portfelli riskipreemia.
38. investeeringuprojektide mitmekesistamise ehk diversifitseerimise võimalused ettevõttes
39. Lühiajaline finantskavandamine (lühiajalise eelarve koostamine)