Klaudios Ptolemaios ja tema kaardid (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Metsandus - ja maaehitusinstituut
Geomaatika osakond
Klaudios Ptolemaios ja tema kaardid
Referaat
Koostas: ************
Juhendas: Kiira Mõisja
Tartu 2012

Sisukord

Sissejuhatus 3
Kes oli Ptolemaios? 4
Ptolemaiose „Geograafia“ 6
Eesti ja Ptolemaios 12
Kokkuvõte 17
Bibliograafia 18

Sissejuhatus

Antiikaja teadmised maailmast võttis kokku astronoom , geograaf ja kartograaf Klaudios Ptolemaios. Ta tegutses Aleksandrias , mis oli pärast Kreeka linnriikide kadumist Kreeka kultuuri- ja teabekeskus.
Tema peateos „Almagest“ ( araablaste antud nimetus) oli kokkuvõte Kreeka teadlaste matemaatika - ja astronoomiatöödest. „Almagestis“ põhjendas Ptolemaios geotsentrilist universumisüsteemi, mis oli üldtunnustatud, kuni Kopernik tõestast Maa pöörlemise ja tiirlemise ümber päikese.
Kartograafia seisukohast oli Ptolemaiose suurteoseks 8-köiteline raamat „Geographike hyphegesis“ („Geograafia õpetus“). Selles andis ta kogu tol ajal tuntud maailma kirjelduse, mis sisaldas umbes 8000 geograafilist kohamäärangut koos koordinaatidega. Teose juurde kuulus 27 kaarti , seal hulgas üks maailma kaart ja 26 väiksemate alade kaarti.

Kes oli Ptolemaios?

Klaudios Ptolemaios (arvatavad eluaastad 83-161) oli antiikaja astronoom, matemaatik , optik , astroloog , muusikalise harmoonia õpetuse looja ja geograaf. Ta sündis Ülem-Egiptuses ning elas ja töötas Aleksandrias. Ptolemaiose suurteosteks võib lugeda 13- osalise Almagesti (matemaatika), Geograafia, Optika , Analemma (harmoonia), Planisphaeriumi ( astronoomia ) ja Tetrabibliosi ( astroloogia ). Nüüdse maailma teaduse arengule on suurimat mõju avaldanud Almagest ja Geograafia. Ptolemaios on nii tuntud, kuna võttis kokku kogutud teadmised, püstitas uusi teaduslikke hüpoteese ja püüdis neid kõiki ka tõestada.
Praegu teatakse Ptolemaiost selle järgi, et ta lõi geotsentrilise maailmapildi, mille järgi Maa seisis maailma tsentrumis paigal ja kõik teised taevakehad koos päikesega liikusid ümber Maa kindlaid sfääre mööda. Kuni praeguseni kaheldakse, kas Ptolemaios ise ikka uskus seda. On arvatud, et ta lõi geotsentrilise süsteemi vaid selleks, et taevaruumi paremini seletada. Ptolemaiose süsteemis ei kaheldud kuni 16 sajandini, mil Kopernik tõestas Maa pöörlemise ja tiirlemise ümber päikese.
Ptolemaios oli veendunud, et Maa on kerakujuline. Ta oli esimene, kes tegi tõelise kaardivõrguga kaardi ja püüdis kerapinda tasapinnalisena esitleda. Enne seda olid olnud vaid selgitavad joonised. Ptolemaios võttis kasutusele koonilise projektsiooni . Tema kaartide algmeridiaan kulges läbi Kanaari saarte, mis oli tol ajal teada kui kõige läänepoolsem maa.
Ptolemaiose kaartidel oli 21 kliimavööndit, mille laius ulatus kahest kuni nelja kraadini ja kõige põhjapoolsem kliima lõppes 63, kusagil Trondheimi kandis Põhjamere ääres.
Ptolemaios viis vanaaja teadmised geograafiast süsteemi. Tema koostatud kaartidelt leiame juba Kaspia mere, Volga ja Kaama jõe, Uurali mäestiku, Karpaadid, Niiluse ülemjooksu alad ja paljud teised alad, mis varasemalt koostatud kaartidelt puudusid. Ptolemaiose kaart ulatus 13 200 kilomeetrit läänest itta ning Sarmaatia ookeanist kuni Tseilonini, mis on 7330 kilomeetri ulatuses põhjast lõunasse. Ptolemaiost peetakse geograafiliste koordinaatide, pikkus- ja laiusmõõtude, põhja orienteeritud kaardisüsteemi ja kaartide leppemärkide loojaks.
Enamiku keskaja teadlaste silmis oli Ptolemaios geograafia ala suurimaks autoriteediks. Tema „Geograafia käsiraamatu“ populaarsust iseloomustab kasvõi seegi fakt, et kuni kaheksateistkümnenda sajandini ilmus sellest ligi 50 trükki.
Ptolemaiose maine pole aga alati nii puhas olnud. Uuemal ajal hakati teda süüdistama justkui oleks ta ilma omapoolse panuseta esitanud vaid teiste kogutud andmeid ja teadmisi. Esimesena tegi seda 1817. aastal prantsuse astronoom ja matemaatik Jean Delambre. Neid samu süüdistusi on korranud ka teadlased R.R. Newton ja B.L. van der Waerden.
Teadmised Ptolemaiose ümber on ähmased. Tema elust teatakse väga vähe ning needki teadmised oleks olemata, kui Teeba lähistelt poleks leitud üht papüürust, mida oli kasutatud kassimuumiate pakkimiseks . Siiski peab tõdema, et needki napid andmed on väheusutavad. Araablased on kirjeldanud Ptolemaiose välimust, aga mitte iseloomu.

Ptolemaiose „Geograafia“

Ptolemaios kritiseeris oma „Geographike hyphegesis“ („Geograafia õpetused“), kaheksast raamatust koosnevas teoses, kaasaaegset geograafi Tüürose Marinose kaarte ning samuti ka kokkuvõtet varasemate autorite töödest. Lisaks kriitikale on ta välja andnud täpsed õpetused, kuidas kaarte koostada ja seda lausa kolmes erinevas projektsioonis. Oma töös on ta välja toonud 350 astronoomilist kohamäärangut ja üle 8000 koha (linnad, jõed, mäed) koordinaadid kuni 5’ täpsusega.
Kuna põhiosa „Geograafiast“ koosnes kaartidest ja Ptolemaios teadis raamatut kirjutades, et kuigi teksti on võimalik üsna täpselt kopeerida, siis kaartide edukas kopeerimine on üsna ebatõenäoline. Seega kindlustas Ptolemaios, et kaartidel sisalduvad andmed ja teave säiliks ning kaardid oleks võimalik ümber joonistada. Selleks järgis ta eelmiste kartograafide eeskuju jagades ekvaatori 360 ning võttis ekvaatori põhja-lõuna suuna koordinaatide aluseks. Laiuskraad läbi Rhodese ja Heraklese sammaste (praeguse aja Gibraltar ) oli 36 ning see jagas maailma, mida Ptolemaios tundis, peaaegu võrdselt kaheks. Pikkuskoordinaatide määratlemine osutus aga suuremaks probleemiks. Kõigepealt oli vaja määrata mingile meridiaanile null kraadi ja arvutada Maa ümbermõõt, saamaks õiged kaugused. Ptolemaios valis nulliks selle meridiaani , mis läbib Fortune ’i saari (usutakse, et tegu on Kanaari saartega), kuna see oli tollel ajal kõige läänepoolseim tuntud punkt. Edasi märkis Ptolemaios ära, kus laiuskraad ristub meridiaaniga võttes ühele kraadile vastama 400 staadioni (umbes 73 000 meetrit).
Et „Geographike hyphegesis“ on kirjutatud antiikajal , siis kahjuks pole originaali enam olemas. Originaali ja sellega kaasas olnud kaartide hävimise kohta on liikvel palju erinevaid versioone, kuid ühtegi neist pole suudetud piisavalt veenvalt tõestada. Siiani pole päris kindel, kas teos hävis Aleksandria raamatukogu põlemise käigus egiptlaste ja Caesari võitluses esimesel sajandil eKr, kolmandal sajandil Egiptuse valitsejate sisetülides või seitsmendal sajandil, kui Aleksandria vallutasid araablased. Kindel on aga see, et arvukad käsikirjalised koopiad Ptolemaiose suurest teosest säilisid mitmetes Bütsantsi kloostrites, kuhu olid koondunud paljud õpetatud mungad.
„Geograafia“ esimeses raamatus tõi Ptolemaios välja, mida tahtis selle teosega saavutada. Nimelt pidi „Geograafia“ olema niinimetatud kartograafia õpik, sisaldama kartograafia põhimõtete selgitust, nagu koordinaatide andmist erinevatele paikadele üle maailma, kätkema endas geograafilisi iseärasusi ning soovitusi piirkondlike ja maailmakaartide koostamiseks. Kuues järgmises raamatus kirjeldatakse kõiki tol ajal teada olevaid maid ning viimases, kaheksandas raamatus annab Ptolemaios „Geograafia“ juurde kuuluvate kaartide keskmeridiaani ühe kraadi pikkuse. Põhjalaiust esitab autor tundides aasta pikima päeva kestuse kaudu. Ida- (või lääne)pikkust esitab ta tundides Aleksandriast itta või läände.
Ptolemaiose teoseid on tõlgitud ka araabia keelde. Nimelt ammutasid araabia kartograafid sealt inspiratsiooni – nende teadmised tõusid 10. sajandil juhtkohale. Näiteks parandasid araablased Ptolemaiose vea Vahemere pikkuse kohta. Nimelt oli antiigiaegne teadlane märkinud Vahemere pikkuseks 62, kuid araabia kartograafid said pikkuseks hoopis 42. Samuti on Al- Idrisi 1154. aasta maailmakaardil maakera ümbermõõduks märgitud 40 000 kilomeetrit, mis on hämmastavalt tõene tulemus. Sama tulemuse oli saanud ka Eratosthenes 3. sajandil, aga Ptolemaios pidas seda väiksemaks. Kuna erinevad kultuurid omavahel eriti ei suhelnud, siis polnud araablaste varastel teadmistel maailma kohta Euroopale erilist mõju.
Ptolemaiose töö suur osa puudutab kaarte. Praeguseks ajaks säilinud „Geograafia“ ärakirjad jagatakse kahte rühma just käsikirja juurde kuuluvate kaartide arvu põhjal. Kokku on teada 52 kreeka- ja ladinakeelset manuskripti. Niinimetatud A-rühma käsikirjade hulka kuulub 26 üksikut kaarti ja üks maailma kaart, B-rühma käsikirjade hulka kuulub aga 64 kaarti. Praeguseks hetkeks pole Ptolemaiose tööde uurijad ühtsel arvamusel, kas kaardid on koopiad originaalist või on need taastatud 12.-13. sajandil kreeka ja bütsantsi munkade poolt. Mõlema rühma käsikirjade juurde kuulub üks maailma kaart, mille valmistajaks peetakse Agathodaimonit.
A-ja B-rühma kaardid erinevad teineteisest teatud määral ning mõlema rühma uurijad pole päris kindel, kas kaartide päritolu ikka ulatub Ptolemaioseni. Osa teadlastest on nimelt arvamusel, et kaardid on koopiad originaalist, mis hävinud. Üksmeelel ollakse vaid selles, et mõlema rühma kaartide hulka kuuluva maailmakaardi on teinud Agathodaimon Ptolemaiose näpunäidete alusel.
Aastatel 1406-1409 tegeles Ptolemaiose „Geograafia“ ladina keelde tõlkimisega Jacopo Angeli da Scarperia ja kuna Ptolemaios oma kaartide koostamisel oli teinud väga korralikku ja põhjalikku töös, siis juhiste põhjal anti algteosest veel tuhat kolmsada aastat hiljem välja kogu teisel sajandil tuntud maailmapilti käsitlevad kaardid.
Keskaja lõpuaastaiks tõusis Ptolemaiose mõjukus Euroopas sedavõrd kõrgeks, et kaartide tegemine algas otsekui algusest – kõik varasemad teadmised, mida viimastel aastasadadel oli jõutud koguda, unustati. Järgiti vaid Ptolemaiose juhiseid. Kõigest hoolimata asuti õige varsti koostama ka kaarte aladest , mida kreeklased ei olnud teadnud , kuid ikkagi Ptolemaiose juhiseid järgides. Neid kaarte nimetati tabula nova või tabula moderna extra Ptolemaeum. Seda kõike põhjustas eriti meeletu avastusretkede laine ning trükikunsti leiutamine. Nimelt ei möödunud pooltsadat aastatki trükikunsti leiutamisest, kui 1477. aastal ilmus Bolognas 1000 eksemplaris esimene kaartidega trükitud Ptolemaiose „Geograafia“. Just tema teosed olidki tolle aja loetavaimad raamatud.
Ptolemaiose teoste avalikuks saamisele aitas loomulikult kaasa ka Konstantinoopoli vallutamine türklaste poolt, sest just nemad päästsid mitmed Ptolemaiose käsikirjalised tööd muhameedlaste eest läände põgenevate munkade käest.
Ptolemaiose projektsiooniõpetuse matemaatika nõudis keskaegselt inimeselt palju töö ja väga suuri teadmisi, kuid polnud siiski nii raske kui peateos „Almagest“. Ometi oli Ptolemaios teinud vigu. Nimelt oli tema arvutuste järgi Vahemeri kaartidel ligikaudu 180 kilomeetrit pikem kui tegelikult. Samuti oli Ptolemaios Maailmaookeani osa alla hinnanud ning Aasia ulatus tema kaartidel kaugemale itta kui tegelikult. On teada, et Kolumbus ammutas inspiratsiooni Ptolemaiose kaartidelt, et võtta reis Aasiasse ette just läänest. Kahtlane kas ta sedasama teinud oleks, kui oleks teadnud ligilähedaseltki Uue Maailma avastamiseni viinud reisi pikkusest.
Olgugi, et Ptolemaiose töid on väga palju uuritud pole Baltimaade osa eriti puudutatud. Nimelt on teada, et Ptolemaiosel on olnud kasutada väga napid andmed kõike mis puudutab Läänemere lõunarannikut. Nimelt paiknes Läänemeri, mis oli Sarmaatia ookeani osa, tol ajal tuntud alade põhjapiiril. Seetõttu on Ptolemaiose käsikirja juurde kuuluvatel kaartidel Euroopa põhjapoolseid alasid kujutatud saartena, nende hulgas ka Skandinaavia ja Saaremaa (Ossilia, Oxilia). Siiski on leedu teadlased viimasel ajal püüdnud tõlgendada Ptolemaiose Kesk-Euroopa kaarti.
Sorbonne’i ülikooli paleontoloogia ja bibliograafia professor Victor Langlois (1829-1869), kes uuris Kreekas Athose mäel asuva Vatopedi kloostri arhiivides Prantsusmaa ajaloo kohta käivaid materjale, leidis kreeklaste kirjavahetuse Bütsantsiga. Kreeka munga ja filosoofi Maximos Planudese (1260-1310) kirjade seas märkas Langlois algelist, käsitsi joonistatud kaarti, mis väga meenutas Kesk-Euroopat. Langlois’ arvates kuulub see kaart Ptolemaiosele (see kannab manuskriptinumbrit „ codex 655“). Kaarti lähemalt uurides veendus professor, et kaardi koostamisel on kasutatud „ Geograafias “ esitatud kaardikoostamispõhimõtteid. Lisaks leidis Langlois allikatest teateid, et Planudes oli Ptolemaiost väga austanud ning tema kohta isegi ülistavaid luuletusi kirjutanud. Seega oli Langlois veendunud, et Planudesel oli kasutada Ptolemaiose kaartide originaalid ning arvab , et kloostrist leitud koopia vastab originaalile või vähemalt on Ptolemaiose Kesk-Euroopa kaardi originaalile kõige lähedasem. Langlois avaldas leitud koopia teoses Geographie de Ptolemee (Pariis, 1867).
Victor Langlois’ avaldatud järeltrükki pole eriti põhjalikult uuritud. Suuremat huvi selle vastu tundis Ameerikas elav leedulasest literaat ja ajakirjanik Algridas Gustaitis. Gustatis laskis kaardil oleva viierealise kreekakeelse kirja ära tõlkida ning kohanimed leedundada.
1988. aastal avaldas Gustitis K. Ptoleme jo Vidurio Europos zemelapis („K. Ptolemaiose Kesk-Euroopa kaart“). See oli suures formaadis, heale paberile trükitud Ptolemaiose Kesk-Euroopa kaart koos selgitavate märkustega ( viide ). Kaardil on välja toodud geograafiliste objektide numeratsioon, geograafiliste nimetuste loend , kaardi ülemises osas olnud kreeka keelse teksti leedukeelne tõlge ja lühikesed andmed Ptolemaiose kohta. Kaart hõlmab ala Vahemerest kuni Eesti alani ja Läänemerest Musta mereni. Kaardil on välja toodud Läänemere (koos Veneedide lahega), Vahemere ja Musta mere osad. Kaardi järgi suubub Läänemerre viis jõge: lääne poolt esimesena Visla (Vistula), teisena Nemunas ehk Neemen (Chronon) ja kolmandana Daugava ehk Väinajõgi (Rubon). Kaks viimast – Turunte ja Chesenos – on veel üheselt tuvastamata. Lisaks jõgedele on kaardil märgitud ka 25 linna. Neemeni ja Väinajõe vahel on Ptolemaios välja toonud suduuvide ja galindide hõimud, keda leedulased peavad muistseteks leedu hõimudeks. Mida aga Gustaitis pole proovinud teha, on jõgede ja linnade tuvastamine , kuigi see materjal oleks väga väärtuslik.
Tegelikult võib sellest aru saada, miks Gustaitis midagi sellist ei proovinud. Ptolemaiose kaartidega töötamine on raske, sest erinevate topograafiliste kohtade ära tundmine kaardilt , mis pole väga praeguse maailma moodi, tundub võimatuna. Ometi on kogu asja võti miljöö. Et määrata Ptolemaiose kaardi peal mingit linna ja/või asumit tuleb kõigepealt aru saada ja nimetada suuremad naabruses asuvad objektid, näiteks rannikud, mäed või jõed. Kui see töö on tehtud võib hakata väiksemaid objekte nimetama või siis maha tõmbama, sest tuleb siiski aru saada, et Ptolemaios tegi oma kaardid meresõitjate juttude põhjal. Mida kaugemal põhjas, seda enam on kaardil ka objekte, mida võib nimetada Ptolemaiose fantaasia viljaks.
Tekstis, annab Ptolemaios kaardil oleva piirkonna kohta põhjaliku iseloomustuse: „Kaheksas Euroopa tabel [nii nimetati kaarti] kujutab Sarmaatiat ja Tauria Chersonesost [Krimmi]. Tema [kaardi] keskmine paralleel on suhtes meridiaaniga, nagu 11 on suhtes 20-ga. Tabel on piiratud idast Kimmeeria Bosporose [Kertši väina] ja Maiotise soodega [ Aasovi merega] ja Tanaise [Doni] jõega, mis on Aasia Sarmaatia juures; lõunast Pontos euxeniosega [Musta merega] ja Alumise Möösiaga, ja Saakiaga, ja rändurirahva jašilastega; läänest niinimetatud sarmaatide mägedega ja Germaaniaga, ja Visla jõega; põhjast Veneedide lahega ja Sarmaatide ookeaniga, ja edasi uurimata maadega. Kuulsatest Sarmaatia linnadest Tamirakerse pikim päev on 16 ekvinoktilist tundi ja ta on Aleksandriast läände ühe ja ühe viieteistkümnendiku ekvinoktilise tunni võrra. Nuaralil on pikim päev 16 ja 1/3 tundi.“ (Raid, 2002)
Ptolemaiose Kesk-Euroopa kaardilt on selgelt näha, milline oli teadmiste tase teisel sajandil Kesk-Euroopa, Läänemere idakalda ja sealhulgas Poola, Leedu, Läti ja võib-olla ka Eesti alade kohta. Muidugi peab mainima, et see ligi 1900 aastat vana kaart on tänapäeva mõistes ebatäpne ja suures osas vale, pikkuskraadide määramine kaardil on vigane ning kõigele lisaks esineb väga palju välja mõeldud geograafilisi objekte. Gustaitise koopiat Ptolemaiose Kesk-Euroopa kaardist , mis on arvatavasti vanim teadaolev kartograafiline pilt Baltikumist, võib näha Leedu Martynas Mažvydasse nimelise Rahvusraamatukogu lituanistika osakonnas .

Eesti ja Ptolemaios

„Geograafias“ avaldatud Sarmaatia tabelil (kaardil) esitatud läänepolseim, Vistula jõgi on üle tuhande aasta olnud teada nime järgi Visla. Kaua aega otsiti vasteid Chrononile ja Rubonile Baltikumi lõunakaldal olevate jõgede hulgast. Nüüdseks on – kuid mitte lõplikult - Chronon ja Rubon tuvastatud Neemeni ja Väinajõena.
Siiani on aga selgusetu Rubonist kahe põhja poole jääva jõe, Turunte ja Chesenose asupaik. Arvestades pidevat maa kerkimis Läänemere Eesti alade rannikul, ei olegi võimalik tolleaegset rannajoont ette kujutada. Kindel saab siiski olla ühes, päris nii üheselt edela-kirdesuunaline, nagu ta on esitatud Ptolemaiose kaartidel, see polnud. Tolleaegne meresõit siinsetel laiuskraadidel toimus peamiselt rannasõiduna ning kiikriga varustamata inimsilm ei suuda erista paari kilomeetri kaugusel asuvas rannajoones poolsaari ja lahtesid. Rändajal, kellel maale asja polnud, võis Visla suudmest põhja poole sõites kergesti jääda mulje sirgest ja ühtlasest rannajoonest.
On teada, et Ptolemaios lahkus Aleksandriast harva, seega teadmised, millest ta raamatutes kirjutab tulid kõik meremeestelt või kaupmeestelt, kes Sarmaatia ookeani rannikualadelt Rooma põhiliselt merevaiku viisid. Merevaigu tähtsamatel leiualadel Preisimaa kallastel ongi mererand valdavalt edela-kirdesuunaline. Roomas võis teave siinsetest aladest suhteliselt täpne olla, kuid Aleksandriasse jõudes ei pruukinud see enam nii täpne olla. Teisalt oli Ptolemaiosel teavet ka põhjas ja lõunas asuvaid meresid ühendava veetee kohta piki suuri jõgesid, kuid ilmselt polnud võimalust teavet millegagi vastandada, seega teave, mis Ptolemaiosel olemas oli, võis tõene olla, kuid samas oli liiga palju puudujääke, et terviklikku pilti kokku panna.
Kui tuletada meelde Ptolemaiose märkust, et Euroopa VIII tabeli keskmine paralleel on meridiaaniga suhtes samamoodi, nagu 11 on suhtes 20-ga, saame leida vaadeldava ala raamid ja kaardilehe põhjapoolsete nurkade tänapäevased koordinaadid. Ptolemaiose märgitud viis jõge mahuvad sellele alale ilusti ära.
Kõige kirdepoolsem jõgi – Chesenos – on kaardil ühendatud Kaspiaga. Siin on kahtlus , et kas tegemist on autori fantaasiaga või oli Ptolemaios tõesti kuulnud midagi sellisest ühendavast veeteest. Tõsiasi on, et Ptolemaiose tegutsemise ajal, teisel sajandil, olid veeteed Läänemerest, kas Neeva või Väinajõe kaudu üle Dnepri Musta mereni ja piki Volgat Kaspia mereni ammu avastatud ja mõnda aega juba kasutusel olnud. Arheoloogidel on nende kaubateede kohta palju tõestusmaterjale. Seetõttu on täitsa võimalik, et ühel Aleksandria geograafil olid kindlad andmed sellise kaubatee olemasolu kohta.
Ptolemaiose kaardil on jõgede kohta veel palju ebaselget. Nimelt viimane jõgi Läänemere idakaldal on Neeva. Seal teeb merekallas pöörde ja kulgeb tagasi lääne poole. Väinajõe ja Neeva vahele jääb küll hulk jõgesid, kuid nimetamisväärsed on neist vaid kolm: Koiva , Pärnu ja Narva jõgi. Tuleb siiski öelda, et Visla, Neeva ja Väinajõega neid eriti võrrelda ei saa.
Joonisel 1 on ära toodud Läänemere idakallas oma õiges asendis ja temaga sobimiseks on Ptolemaiose Sarmaatia kaarti 32 võrra vastupäeva venitatud ja pööratud. Võrdtäpse venitamise tulemusena on Visla (Vistula) ja Neeva (Chesenose) jõe suue kokku sobitatud . Venitamise algpunktiks on võetud Visla jõe suue. Käesoleva konstruktsiooni puhul pole arvestatud projektsioonide erinevuse mõju. Ptolemaios on andnud oma „Geograafias“ ka jõgede suudmete koordinaadid (Vistula 45 p.l. ja 56 i.p., Chronon 50 ja 56, Rubon 53 ja 57, Turunte 56 ja 5830’ ning Chesenos 58 ja 5930’). Siit on selgesti näha, et põhjalaiused on üsna hästi paigas, kuid idapikkuste koordinaatidega määratud alades me jõgesid ei leia.
On teada, et Ptolemaios oli teadlik tõsiasjast, et sõltuvalt meridiaanide koondumisest on põhjapoolsetel aladel kraadi tõeline pikkusväärtus maapinnal väiksem kui Aleksandrias või ekvaatoril , ei ole siiski teada, kui suur väärtus see Ptolemaiose arvates olla võis. „Geograafia“ viimases, kaheksandas raamatus annab Aleksandria teadlane raamatu juurde kuuluvate kaartide keskmeridiaani ühe kraadi pikkuse. Kui põhjalaiust esitab ta tundides aasta pikima päeva kestvuse järgi, siis ida- ja läänepikkust esitab autor tundides Aleksandriast itta või läände. Et aja mõõtmine polnud tol ajal kõige täpsem, siis pole midagi imestada, et ida-läänesuunaliste mõõtmiste vead olid väga suured.
Kui hinnata antiiksel kaardil jõgede vahelisi kaugusi, püüdes leida kahte veel tuvastamata – Turunte ja Chesenose – jõge nende kaugussuhete abil, jääb Koiva jõgi sellest arvestusest kohe välja. Nimelt vahemaa Väinajõe (Ruboni) ja Koiva (ehk oletatava Turunte) suudme vahel on hetkel vaevalt 17 kilomeetrit ja vaevalt ta 1900 aastat tagasi ka suurem oli. Ka Salatsi jõgi on Väinajõele liiga lähedal ja kõigele lisaks veel liiga väike, et tähelepanuväärse objektina mõne tuhande kilomeetri kaugusel Aleksandrias muljet avaldada. Ptolemaiose kaardilt võib välja lugeda, et suhteline vahemaa Visla ja Neemeni ning Neemeni ja Väinajõe vahel on peaaegu võrdsed. Tegelikkuses on need vahemaad 160 ja 450 kilomeetrit. Niisiis on kindel see, et Ptolemaiose kaart ei esita jõgedevahelisi tegelikke kaugussuhteid. Suhteliste kauguste järgi hinnates sobib Turunteks Pärnu jõgi – kui pidada viiendaks jõeks, Chesenoseks Neevat. Väinajõest pikki randa Pärnu jõeni on 150 kilomeetrit ja Pärnust edasi Narva jõeni 440 kilomeetrit. Narvast Neeva jõeni on 180 kilomeetrit. Visla ja Väinajõe vahele jääv rannajoon on sirge ja meresõiduks väga hea, väheste takistustega ja hästi tuntud merevaigurannik, seega selle 610 kilomeetri läbimiseks kulus kindlasti vähem aega kui Väinajõest põhjapoole jääva saarte- ja madalikerikka ning kivise lõigu läbimiseks. Pealegi on Väinajõe ja Neeva vahe 770 kilomeetrit. Tundub ebareaalne , et 770 kilomeetri pikkune raskestilaevatav vahemaa läbiti praktiliselt sama ajaga kui Visla ja Väinajõe vaheline ala. Kuid Ptolemaiose kaardil on need siiski märgitud enam-vähem võrdsena. Seetõttu tekib kahtlus, kas viies jõgi Chesenos on ikka Neeva.
Üks võimalus on veel. Nimelt ei pruugi tegu olla Neevaga, vaid hoopis Narva jõega. Sellisel juhul oleks otsitav neljas jõgi päris suure tõenäosusega Pärnu jõgi. Antiikajal, ja ka tuhandeid aastaid hiljem, mõõdeti vahemaid laevasõidu päevateekondades ja andeid võõraste maade kohta saadi peamiselt kuulduste järgi. Arvestades Visla ja Väinajõe vahemaaga, sobivad kaugussuhted Ptolemaiose kaardil Väinajõest põhja poole jääval osal enam-vähem tegeliku kaugusega Pärnu ja Narva jõe vahel. Siiski peab välja tooma olulise vastuväite, et Narva kose tõttu ei kulgenud Narvast lõuna poole mingit arvestatavat kaubateed , veel vähem siis veetee Kaspiale.
Tabel1 Jõgedevahelised kaugused piki randa
Jõed
Vahemaa kilomeetrites
Visla jõelt Neemenini
160
Neemenist Väinajõele
450
Väinajõest Koivani
17
Väinajõest Pärnu jõeni
150
Pärnust Kasarini
150
Pärnu jõest Narva jõeni
440
Narvast Neevani
180
Võib arvata, et kuuldus meresid ühendava kaubatee kohta oli olemas ja isegi Aleksandria geograafini jõudnud, kuid teave konkreetsetest jõgedest polnud siiski piisavalt täpne või vähemalt mitte nii täpne, et meie praegu saaksime need jõed üheselt kindlaks määrata.
Me pole võimelised tõestama, kas Ptolemaiosel oli andmeid jõgede kohta põhja pool Rubonit-Väinajõge. Vaatamata sellele, et Thule kandis ulatub Ptolemaiose kaart 63. laiuskraadini, pole Sarmaatia ookeani suubuv idapoolseim jõgi Chesenos kaardi järgi kaugemal põhjas kui 58 põhjalaiust, niisiis ikkagi Läänemere idasopi või Narva jõe suudme laiusel. Siiski peab mainima, et ka tol ajal oli ainus Väinajõest põhja poole jääv rannikuala Eesti rand oma saarte ja jõgedega. Kas mõni neist Eesti randade jõgedest jõudis Ptolemaiose Sarmaatia kaardile mingite temani jõudnud kuulduste tõttu või on põhjapoolsed jõed Ptolemaiose fantaasia vili, jääb meile teadmata.
Kõigi ebakindlate asjade juures on siiski ka asju, milles võime kindlad olla. Nimelt võime väita, et Skandinaaviast ei teatud Ptolemaiose ajal praktiliselt mitte midagi ning tuhat aastat hiljemgi teadis araablasest geograaf al-Idrisi Skandinaaviast veel õige vähe. Suure kreeklase kaartidega tutvudes saab selgeks, et tookordsetele tsiviliseeritud rahvastele tuntud maailm, oikumeen lõppes soome sugu rahvaste, finnide (kes esinevad ka Ptolemaiose kaardil ära toodud rahvaste hulgas, kuid näidatuna Visla ja Neemeni vahel) asualadega Sarmaatia ookeani lõunarannikul Ruboni jõest põhja pool. Seega siis need alad, kus meie tänapäeval elame.

Kokkuvõte

Ptolemaios koostas kaardi, tutvustas kaardiprojektsioone, püüdis näidata kerapinda tasapinnalisena ning lõi geotsentrilise süsteemi, mida kuni Koperniku teooriani usuti .
Ptolemaios oli esimene teadlane, kes koostas nii suuremahulise kaardi. Ta kasutas teiste teadlaste töid, et enda raamatuid koostada, kuid ma usun siiski, et ta pidi ikka väga tark mees olema. Suutis ta ju meremeeste juttude põhjal koostada maailmakaardi, millelt isegi praegu, praktiliselt 2000 aastat hiljem, võib leida üsna mitu kohta, mis on päriselt olemas. Ja nende väheste andmete järgi, mida Ptolemaiosest teada, võib väita, et ringi mees ei reisinud.
Ehkki Ptolemaiost on süüdistatud plagiaadis, et kasutas teiste töid ilma endapoolse panuseta, oli ta siiski sajandeid tunnustatud teadlane, kelle panust teadusesse väga hinnati.

Bibliograafia

Balchin, J. (2008). 100 teadlast, kes muutsid maailma. Tallinn: Ersen.
Nilson, O. (1975). Maa avastamine. Tallinn: Valgus.
Raid, T. (2002). Ptolemaios. Akadeemia , 25-47.
Interneti aadressid
http://www.abila.org/html/ptolemy.html
http://www.archive.org/stream/ptolemysmapsofno00schrich/ptolemysmapsofno00schrich_djvu.txt
http://www-history.mcs.st-andrews.ac.uk/history/HistTopics/Cartography.html