Oskar Wilde „Dorian Gray portree” (19)

Oskar Wilde „ Dorian Gray portree”
Kunstniku ja Gray tutvumine. Kunstniku tunded Gray vastu ning Gray ja kunsti seos.
2. (21-36) Lord ja Gray kohtuvad. Kui Basil Doriani maalib, räägib Henry Dorianile noorusest ja Gray´st. Maal valmib (juunis). Gray ja Henry lähevad teatrisse.
3. (36-49) Henry uurib onu juurest Doriani vanemate tausta (lk.40) ja pärast läheb tädi Agatha juurde, kus on palju külalisi ning räägib oma filosoofilisi arvamusi nooruse, krutskite… kohta. Dorian palub luba koos Henryga ära minna.
4. 49-64) Kuu aega hiljem. Gray ootab Henry`t kodus ning lobiseb Henry`ga. naisega muusikast. Pärast seda, kui Henry hoiatab mitte abielluda, räägib Dorian Henry-le, et on Sibyl Vane ´i armunud, kuidas nad teatris kokku said ja palub, et ka Harry ja Basil Sibylit vaataksid. Peale mõtisklusi ja sööki leiab H telegrammi, et Dorian on kihlunud.
5. (64-77) Sibyl teatab, kui õnnelik ta on, ja räägib armumisest ka jässakale vennale , kellele ei meeldi džentelmenid (lubab Võluja tappa, kui too Sibylile halba teeb). S-i vend läheb Austraaliasse ( meremees ).
6. (77-85) Gray jääb ühisele einele hiljaks ning kohale jõudes räägib Basilile ja Henryle Sibylist ja kihlusest. Nad räägivad ka armastusest ja naistest ning sõidavad pärast teatrisse. Basil saab aru, et elu on tema ja Gray vahele tulnud.
7. (85-96) Saal oli rahvast täis, B ja H imetlesid Sibyl´i ilu ning absoluutselt kõik pettusid tema näitlemises. D jättis Sibyli julmalt maha. Peale hulkumist koju jõudes avastas G, et portree on muutunud, ning otsustas Sibyliga leppida.
8.(97-111) Gray tõusis veerand 2, luges kirju (v.a. Henry) ning uuesti pilti vaadates tuli Henry ja teatas, mis tema kirjas oli, ning lohutas Grayd ja kutsus ta ooperisse. D leppis pildi muutusega.
9. (111-122) Hommikueine ajal tuli Basil, soovides Doriani lohutada armsama surmas. D palus sellest ja juurdlusest mitte rääkida. D ütles B-le, et ei saa kunagi modelliks ning ei andnud portreed näituse naelaks.
10. (122-131) Dorian soovis saada koolitoa võtit ja raamimeistri juurest mehi. Ta saatis teenri kirjaga ära ning raamimeistri abiga toimetas portree koolituppa ja lukustas ukse. Oma tuppa jõudes hakkas Henry kirja lugema.
11.(131-150) Aastate jooksul ei vähenenud Doriani ilu, ta vaatas oma vananemist portreelt ning luges raamatuid, mis olid tema elu moodi, pidas kokkusaamisi valitud inimestega. Kui Grayst kuulujutte räägiti ja G sisse astus, ei usutud jutte kohe mitte. G oli hästi uudishimulik ja teadusjanuline, proovis uske, liikumisi (lk136), lõhnu, huvitus veidrast musikast, instrumentidest ( lk 138), pärlitest (lk 139), tikanditest (lk141-2), vaimulike riietusest (lk 142-3). Gray kartis portreest eemal olla, ei teinud kuulujuttudest välja ja vaatas esivanemate portreid. Gray oli mürgitatud raamatutega.
12. (150-158) 09. detsember (Gray sai 38). Kui Gray läks Henry juurest koju, kohtas ta Basilit, kes oli teel Pariisi. Tuppa saanud, rääkis Basil Grayle kuulujuttudest ja sellest, et ta rikub kõik inimesed. Et juttude tõesuse kohta vastust saada, läheb ta Grayga kolituppa kaasa.
13. (158-165) Gray ja Basil läksid üles, Basil oli omaenese portreed nähes šokis. Kui ta soovis, et nad mõlemad annaksid oma patud andeks, võttis Gray noa ja tappis Basili , hiljem mängis ta just koju tulnut (et ei arvataks, nagu oleks tema B tapja).
14. (165-178) Peale šokolaadi joomist meenusid Dorianile möödunud öö sündmused isegi luuletusi lugedes . Ta kirjutas 2 kirja ja palus ühe Campbellile viia. Peale ähvardamisi nõustus Campbell laipa hävitama.
15. (178-187) Dorian oli külas leedi Narboroughil ning oli väga närviline ja tujust ära. Ta läks varakult koju ja põletas Basili asjad ning öösel hiilis majast välja.
16. (188-196) 18 aastat pärast Sibyli surma. Dorian vaatas kustuvad tulesid ja jõudis hobusega lõpuks jõe äärde urkasse, kus nägi Adriani, kelle oli ära rikkunud. Kõrtsis oli ka James Vane, kes Prints Võluja nime kuuldes tormas Grayle järele ja ehmus nähes süüdistatava noorust . Hiljem saab ta teada,et Dorian on oma nooruse säilitanud, kuid enam ta D-d ei näe.
17. (197-203) Nädal hiljem oli Dorian Selby Royali talveaias hertsoginna Monmouthiga. Nad rääkisid asjade ümberristimisest ja Gray läks orhideesid tooma . Ta minestas akna taga James Vane´i nähes.
18. (204-212) Gray läks alles kolmandal päeval toast välja. Talvehommiku viletsal jahil tabas sir Geoffrey inimest – kes hiljem osutus James Vane´iks (Gray palus jänest mitte lasta).
19. (213-223) Gray teatab Henryle, et tahab saada heaks. Dorian küsib, mis saaks siis, kui tema oleks Basili tapnud . Dorian mängib Chopini ning keeldub klubisse minemast, kuid nõustub õitsvaid sireleid täis parki minema.
20. (223-227) Dorian läks maalt koju ja mõtles Henry sõnade üle – inimene ei muutu kunagi. Ta tahtis teada, kas portrees on midagi muutunud peale Hetty Mertoniga rääkimist. Ta otsustas portree hävitada, et rahulikult edasi elada. Ta lööb noa portree sisse ning tänaval karjatust kuulnud politsei läheb palkoni kaudu natuke hiljem katusekambrisse ning eest leitakse vana Gray, nuga rinnus ning tema noorpõlve portree. Gray tuntakse ära vaid tänu sõrmusele.
 
Romantismi tunnused (lk. +lõik)
11(a2), 18(1, a1), 49(Henry raamatukogu), 80(2-Sibyl Rosalindana), 85(1,3 teatrisaali rahvas), 98(2), 129(2-Romaani kirjeldus), 134(a1), 135(1-koidu ajal), 188(1), roosvalge poisiiga 223
 
 
Tegelased:
lord Henry Wotton e Harry - avaldas portree kohta oma arvamuse, 10(a3); 15(3); 21(5); pruunid silmad (62.1), elab Curson Street´il, 23(6), 24(3)
Basil Hallward - saladuslikkuse armastaja (10), kunstnik, tegi portree Gray´st
Parker - Basili teener
Dorian Gray - ihtne ja kena (19), lk 22, viimase lord Kelso lapselaps , ema oli leedi Margaret Devereux (37, 38), Selby on tema oma (38)
Lord George Fermon - sõbralik(36-1), laisk , lõbumaias, hea IK oskus
Margaret Devereux - ilus, suri aasta pärast peigmehe surma (38, 37(a1)), romantiline
Dartmoor - tahtis ameeriklannat naiseks võtta
Sibyl Vane - näitleja, 55(1)
James Vane - Sibyli vend, 66(3)
Teatri direktor – kilev hääl, paks, juut (85-1)
Victor - Doriani teener(122)
Lea - Doriani majapidaja
Mr. Hubbard - raamimeister, väike punase põskhabemega (124-a2)
 
“Dorian Gray portrees” esitleb ta meile täiuslikult kaunist noort džentelmeni. Napilt kahekümnene Dorian on “kuldsete juuste” ja “kaunilt kaarduvate punaste huultega” Narkissos. Ta hakkab silma maalikunstnik Basil Hallwardile, kes noormehesse kirglikult armub. Kunstnik on leidnud oma ideaalse motiivi ja Gray portreest, mille ta õlivärvidega maalib, saab tema meistriteos. Hallwardi sõber ja imetleja, varakas snoob ja jõudeinimene lord Henry Wotton tahab pilti ära osta. Veelgi parema meelega tahaks ta aga Dorianiga tutvuda. Hallwardile ei ole see ettepanek meeltmööda, ta tahaks Doriani ainult endale hoida. Aga kõik läheb nii, nagu minema peab: lord Henry kohtub kena noormehega, elumehe särav vaimukus lummab Doriani, ja algab armuafäär, mille homoseksuaalsusele vihjab Wilde kirjeldades seda, kuidas Dorian lord Henry meelelist estetismi ja kõlblusetut elufilosoofiat imetleb ja matkib. Vaesest maalikunstnikust ei hooli enam keegi. Doriani, kes on kaotanud lord Henryt jumaldades oma süütuse ja teab, et on ilus, haarab äkki sügav hirm vananemise ja surma ees. Nagu Narkissos süüvib ta oma portreesse, ta ei suuda leppida sellega, et pilt jääb alati kauniks, aga tema ise kaotab kõik oma võlud. “Kui see ometi vastupidi oleks!” hüüatab ta. “Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!”
Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm , teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Noormees armub aga näitlejanna Sibyl Vane´i. Neiu vastab tema tunnetele. Nüüd, kui ta on õppinud tundma tõelist armastust, näib teatrilaval mängitav talle tühja ja tähtsusetuna. Ta kaotab oma ande. Seepeale jätab Dorian neiu maha. Sibyl võtab endalt elu. Dorian saab sellest teada Henrylt, ta on vapustatud ja soovib oma julmusele karistust, aga noormehe mentor sõnab vaid: “Head kavatsused on lihtsalt tšekid, millega inimesed püüavad võtta raha pangast, kus neil mingit arvet ei ole.” Kui Dorian järgmine kord oma portreed vaatab, avastab ta, et paheline julmus oli inetanud ta suu peeneid jooni ja teinud ta pilgu kalgiks. Tema anumist oli kuulda võetud.
Portree muutub, aga Dorian jääb nooreks ja ilusaks. Ta patustab, elab liiderlikku elu, tarvitab oopiumi ja hävitab inimeste elu, kes tema vastu poolehoidu tunnevad . Dorian elab kaksikelu , aga pahelisuse jäljed jäävad ainult portreele. Tõeline Dorian püsib nooruslikult värskedžentelmenina, kes istub elegantselt ooperiloožis ja kelle närtsimatu sarm äratab üldist imestust.
1890. aastal ilmunud raamat tekitas skandaali ja seda peeti saatana enese kätetööks. See on laialivalguv, kohmakalt üles ehitatud ja sisaldab ohtralt manööverlikke lõike. On märgata, et autor pole sündinud romaanikirjanikuks. Wilde´i meisterlikkus avaldus hoopis teistes žanrites, nagu aforismid , muinasjutud, traktaadid ja eelkõige komöödiad.
“Dorian Gray” on endiselt populaarne ja seda võib-olla sellepärast, et see on, nagu ka autor ise rõhutas, väga kõlbeline raamat.
Muidugi on lord Henry salvava keelega küünik, kes pilkab oma aja põhimõtteid – Dorian ütleb kord tema kohta, et ta hakib elu epigrammideks -, aga tegelikkuses on ta kahjutu poseerija. Dorian on tema õpilane. Ja kuna ta eluviiside käes ei kannata mitte ta ise, vaid ainult tema portree, läheb Dorian oma õpetajast kaugemale. Temast saab mõrvar. Kui Basil Hallward Doriani juurde tuleb, et ta südametunnistusele koputada, torkab Dorian ta surnuks . Kuritegu ei avastata. Aga maalil on vananenud, narkootikumidest ja julmusest moondunud Gray käed järsku verised… Lugeja aimab juba varakult, et Dorian, kes on andnud igavese nooruse eest oma hinge, peab kandma kõige hirmsamat karistust, ja estetismile, ilu ja meelelise naudingu peaaegu religioossele austamisele, antakse raamatus hävitav hinnang. See, et “Dorian Grayd” tõlgendati autori eluajal täpselt vastupidi, tuleneb sellest, et lord Henry ja Dorian ei ole tegelaste ja estetistlike veendumuste kandjatena kõigest hoolimata ebasümpaatsete killast. Salamahti juhitakse lugeja nende poole. Ta saab suhu maitse elust, mille sisuks on ilusad asjad, meeldiv ajaviide ning mida saadab kõlbeline muretus . Siis aga jahmatab teda Doriani jube kuritegu ja ta leiab tagasitee terve mõistuse juurde. Jõledast elust meeleheitele viiduna, Lööb Dorian noaga kõiki tema patte peegeldavat portreed ja tapab niimoodi iseenda. Teenrid leiavad põrandalt peaaegu tundmatuseni moondunud, närtsinud, kortsus ja eemaltõukava näoga isanda laiba, seinal aga särab vigastamata portree nooruse võrratus ilus.
Varsti pärast oma ainukese romaani lõpetamist õppis Oscar Wilde tundma noort, erakordselt hea väljanägemisega lord Alfred Douglast, kellest sai tema Dorian. Varsti sidus neid kirglik kiindumus . Nagu Graygi elas Wilde Douglasega kaksikelu, olles kõrgemas seltskonnas hiilgav võõrustaja ja külastades samal ajal salaja oopiumiurkaid ja meestebordelle. Tollal peeti homoseksualismi kuriteoks ja suhete salajas hoidmine oli iseenesestmõistetav. Wilde sellest tavast aga kinni ei pidanud. Talle meeldis provotseerida. Ja ta ei suutnud uskuda , et Londoni kõrgkiht, kes teda vaimukate näidendite pärast jumaldas, loobuks teda soosimast. Aga nii see läks. Kui Douglase isa Wilde´i avalikult homoseksuaaliks nimetas, andis kirjanik armastatu survel sisse kaebuse auhaavamise pärast. Wilde kaotas protsessi, kuna nõndanimetatud solvaja suutis oma süüdistust tõestada. Seepeale kaevati omakorda Wilde kohtusse ja mõisteti süüdi kõlvatuses. Tema seltskondlik positsioon oli seega hävitatud.
Wilde ütles kord, et ta tunneb end ära romaani kõigis kolmes peategelases. Tegelikkuses oli ta nagu Basil – loov kunstnik. Muu maailm tajus teda nagu Henry Wottonit, mängurit ja pilkajat, kes ei võta midagi tõsiselt. Ja Doriani-sugune oleks ta meeleldi tahtnud olla. Aga see jäigi ainult sooviks. Wilde polnud mingi iludus . Aga ilu kirgliku imetleja ja kirjeldajana on ta läinud kirjanduslukku. Ja “Dorian Gray portrees” manas ta eelaimusena esile oma suure armastuse, noore Alfred Douglase, nagu oleks romaan ergutanud tegelikkust ennast matkima.
 
Dorian Gray, noor ja rikas iludus, kes on hingelt puhas ja rikkumatu, nagu laps alles.
Basil Hallward, kinnine ja omaette hoidev kunstnik.
Lord Henry Wotton (Harry) on küüniline aadlik, elus epigramm, kelle põhitegevuseks on oma paradoksaalse kõneviisiga inimeste ajusid kokku jooksutada. Aforismikahur.
B on leidnud D-s oma elu õnne, muusa ja ideaali. Ta on noormehest vaimustuses. (tuleb välja autori homoseksuaalsus) Teda aina maalides ja meelitades tõstab ta D enesehinnangu aina kõrgemale.
Kunstnikuna on ta meeleheitlikult Dorianis kinni ega taha teda H-le tutvustadagi, teades seda meest väga hästi, ja kartes poisi rikkumatuse pärast (hingelise, mitte seksuaalse! Püüab ta neid teineteisest eemale hoida. Teda ennast H rikkuda pole suutnud, aga Dorianile võib ta seda kyll teha. H kõneleb nagu noor jumal, kuigi tavaliselt pole ta ideed konservatiivse kõlblusega sugugi kooskõlas, pigem shokeerivad.
H paneb D mõtlema nooruse, eelkõige aga ilu kadumisele, mis paneks ta võitlema kõige eest, mida tol hetkel niisama saab.
"Noorus on ainus asi midagi tasub omada." Varem pole D selle pealegi tulnud, ta oli alati pidanud oma ilu iseenesestmõistetavaks.
Dorian on Henryst lummatud. Kui B lõpetab ta fantastilise portree, hakkab noormehel sellest kahju ja ta soovib, et see pilt tema asemel vananeks, kui ta ise jääb sama kauniks kui varem. B meisterdab pildile kauni raami ja kingib selle Dorianile.
Lord Henryle meeldib D väga, ta surub meelega talle oma veidraid ideid peale, hämmastades ja kummastades teda. Ise võtab mees seda kui mingisugust uurimist. D eemaldub Basilist ja hakkab H eeskujul ilu jahtima. Henry muudab kõiki, kellega kokku puutub, D puhul teeb ta seda meelega, aga mitte heasoovlikkusest, vaid uudishimust. Ringi hulkudes satub Dorian juhuslikult ühte räpasesse teatrisse kõrvaltänaval. Mängitakse Shakespeare 'i. Saal on uskumatult kole , D ei saa isegi aru, miks ta sinna läks. Aga Juliat mängib uskumatult kaunis neiu, väga andekas pealegi.
Dorian armub kõrvuni, ja mitte ainult välimuse, vaid ka võimete pärast, kuigi ta Sibyl Vane' üldse ei tunne. B on sellest kuuldes armukade, H väga huvitatud. Vahepeal on D Sibyliga tutvust teinud, tüdruk kutsub teda Prints Võlujaks. Nad suudlevad. S on sinnamaani elanud näidendites, ta on elav illusioon. Teater on ainus viis põgeneda ta vaese elu eest. Olles aga kord tunda saanud tõelist armastust, ei suuda ta enam hästi mängida, teater muutub talle igavaks. D kutsub B & H teatrisse oma mõrsjat vaatama, kuid nad kõik pettuvad, nähes kui andetu on tüdruk laval. Dorian on väga vihane ja jätab põlglikult Sibyli maha, julmalt jättes kuulamata kõik ta palved. Ta armastas illusiooni , mitte naist.
D hulgub meeltesegaduses mööda tänavaid, terve öö. Hommikul koju jõudes märkab ta, et B tehtud pilt on veidi teistsugune, naeratusel on julm ilme. Tegelikult näeb see päris võigas välja, kuid D kirjutab selle varajase aja arvele ja magab end välja. Hommikul on maal samasugune , D ise pole aga põrmugi muutunud. Kõhe värk. Tunneb end jube halvasti, kahetseb.
Just siis kui ta on valmis saanud oma elu tähtsaima armastuskirja, paludes Sibylilt andeks, tuleb Henry.
Sibyl mürgitas enda. Portree tekitatud eneseparandusest pole midagi kasu, sest Lord Henry veenab Doriani end sest mitte häirida laskma ja käituma, nagu poleks midagi juhtunud. B on sellest shokeeritud ja mõistab esimest korda, et Dorian pole enam seesama, üllatub kui D ei taha talle pilti anda näitusele panekuks. Dorian avastab, et B on sellesse portreesse pannud palju endast ja peab seda suureks saladuseks. Samal pärastlõunal laenab Henry D-le ühe veidra raamatu, mis saab teda juhtima järgmistel aastatel. Selle peategelane on Pariisi noormees, kes, püüdes elada täiuslikku elu, otsib meeleheitlikult naudingut kõiges. Hullutav ideoloogia. Ta hukkub ise tasapisi ja hukutab ka teisi. Tahab elada täiuslikku elu ja on kindel, et tema moodus on selleks kõige parem. Tegelikult tühi eksistents .
Kuna Dorian on meeletult rikas, saab ta endale lubada väga palju, kuid on ka tuntud. Tema pidev vajadus liikuda väga halbades kohtades, agulites, sadamates (kust sai oopiumi) ja lõbumajades. On inimesi, kes kardavad teda, ja neid, kes temast vaimustuvad. Tema endised sõbrad ei räägi temaga enam, räägitakse et ta on oma hinge kuradile müünud, et hea välja näha.
Samal ajal Dorian ise elab oma portree ümber, kord pilab seda enda kaunist välimust ja pildi kohutavat lõusta võrreldes, kord tunneb kohutavat masendust, mõistes, et tal oli võimalus, ja ta lasi selle käest. Dorian teab sisimas , et varem oleks ta saanud veel oma hinge päästa, kuid siis pole enam midagi teha, ta ei muuda oma kombeid. Vaid lord Henry on püsinud ta kõrval kõik need aastad, ainus tõeline sõber, kuid ka tema ei tea seda kiivalt hoitud saladust. Kui Basil tuleb Dorianilt aru pärima, mis jutte temast räägitakse ja kas ta on nendele kuidagi alust andnud, näitab Dorian talle mingis meeltesegadushoos portreed. Basil on shokeeritud, ja arvab et Doriani on veel võimalik päästa, ta tahab et D temaga koos palvetaks ja püüaks paremaks saada. Portree, ta enese kätetöö taoline muutus näib talle kohutav. Ta on nii meeleheitel, et ajab D veel rohkem närvi, ja endale aru andmata lööb Dorian Basilile noa selga . Ta hoiab seda kuritööd enesest eemal ega suuda isegi uskuda, milleni ta lõpuks langenud on. Tänu ühe vana keemikust sõbra shantazheerimisele saab ta laibast märkamatult lahti ja keegi ei kahtlusta teda.
Tuiates ümber ühes sadamakõrtsis, kutsub üks nilbetest libudest seal pilkamisi Prints Võlujaks ja Sibyli vend kuuleb seda. Ta on kogu oma elu veetnud oma õe mõrvarit otsides, ja kavatseb Doriani tappa. D aga pääseb tänu oma näole ja teeseldes süütut. Osavaks tõenduseks on see, et "Prints Võluja" peaks sel hetkel olema juba vana, 40 või nii, kuid Dorian seal näeb välja vaevalt 20 aastat vana. James laseb tal minna, olles ise sügavas segaduses, kuid jätkab jälitamist kui kuuleb tollelt libult, et Dorian on oma hinge kuradile müünud oma näo eest ja ongi sama mees keda ta otsib. Dorian on shokeeritud, kui tema korraldatud jahil lastakse maha üks ajajatest, ja kui see tegelikult on hoopis James, kes kavatses teda tulistada, hirmub ta veel rohkem.
Pärast seda püüab Dorian end muuta, veedab aega maal ja, võrgutades maal ära ühe tüdruku ( kogemata , muidugi), teeb ta tollele enda arvates heateo, ta maha jättes (teooria järgi, et ta rikub kõik, kellega kokku puutub, arvab ta et säästab tüdrukut). Endale ei tunnista ta, et tegelikkuses rikkus ta vaid järjekordse elu. Maatüdruk - millist meest tahaks ta pärast Dorian Grayd?
Koju, raamatukogu ja portree juurde tagasi jõudes, on ta kindel ,et pilt on jälle muutunud, paremuse poole, ja et tal on võimalus paremaks saada.
Tegelikkuses on vaid midagi lisandunud - õel, salakaval ja petturlik muie, näitamaks et see muutus on vaid kate. Dorian vihastab ja otsustab pildi hävitada, imestades, miks ta pole varem selle peale tulnud. Hetke pärast kuuldakse tänaval karjet Dorian Gray majast. Kui teenijad raamatukokku sisse murravad, ripub seinal pilt, täpselt samasugune, nagu Basil Hallward selle Dorian Grayst maalis, ja põrandal on tundmatuseni moondunud laip. See veider vanamees tuntakse ära ainult sõrmuste järgi.
Ilusa näolapiga Dorian Grayst maalitakse pea sama ilus pilt. DG kahetseb, et pilt jääb ilusaks, aga tema mitte ja ta soovib, et oleks vastupidi. Mingi imenipiga see sedasi lähebki. Kõik, mis DG edaspidi teeb, rikub pilti, aga mitte teda ennast.
Raamatut võib väga vabalt õudusloona lugeda, igatahes edasised sündmused kisuvad üsnagi jälgiks minema. Teisest küljest võib seda võtta kunsti- ja eluteemalise filosoofiana, või ka aforismialbumina (on ju agarad filoloogihakatised umbes pooled selle raamatu laused igale poole aforismikogumikesse toppinud).
Dorian Gray – välimine ilu tapab sisemise?
Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha.
Dorian Gray sai enda omandusse saladuse , mida on taga ajanud kõik naised ning nii mitmedki mehed ajaloo vältel – igavese ilu. Kuid kingitusega langesid talle ka kohustused, milleks Dorian polnud valmis. Ühekorraga pidi ta vastutama lisaks enda elule ka portree elu eest. Dorian vastutas, et portree jääks puhtaks, ilusaks ning nooruslikuks, täpselt selliseks , nagu see oli, kui Basil selle maalis. Ent ta ei suutnud koormaga toime tulla.
Kui räägitakse inimesest, kujutatakse ette tervikut , mille moodustavad tema välimus, iseloom ja hing. Dorian Gray puhul oli tervik lahutatud – tema isik oli lagunenud – hing ning südametunnistus kuulusid portreele, ent välimus, ja ise see osaliselt, kuulus talle enesele; kõige tähtsam osa tema välimusest kandus maalile edasi – võime aja jooksul kogetu tõttu muutuma , salvestama oma minevikku . Tekkis küsimus, kumb on reaalsem – Dorian või tema portree. Platoni ideedekäsitluse seisukohast saab igal esemel , olendil olla vaid üks originaal ning lõpmatu hulk koopiaid . Kas originaal oli Dorian, kellest portree maaliti või pilt ise, millele kandusid üle kõik inimest iseloomustavad tunnused – hing, südametunnistus, võime vananeda?
Kui Doriani sõbrad võtsid üle tema elukombed , nad hukkusid, kuid Dorian jäi endiselt sama veetlevaks ning puhtaks. Ainsana määrdus portree. Tema pilt oli muutunud originaaliks, Dorian ise koopiaks, mis nägi välja nagu idee, kuid millel puudusid alg-ideed iseloomustavad jooned, Dorian, kes oli enesele soovinud igavest nooruslikku välimust ning ilu, oli sellega loobunud sisemisest ilust. Ma üksikasjad, vead.
võrdleksin neid kahte kui täis ja tühja veeklaasi. Elu alguses on “ilu klaas” vett pilgeni täis, ent “sisemise ilu klaas” tühi, mida vanemaks saadakse, seda enam kahaneb väline ilus, ent sisemine muutub mitmekesisemaks ning kaunimaks. Dorian hoidis täis “välise-ilu klaasi” enese ligi, ent “sisemise ilu klaasi” heitis kõrvale.
Dorian, kes pidi aastaid kõrvuti elama oma portreega, nähes selles kõige väiksemaidki muutusi oma hinges , ei suutnud seda viimaks taluda. Portree tuletas tema minevikku, teda ennast ja tema musti tegusid valusalt meelde. Kuid suutmata tõsta kätt maali, ja sellega ka iseenda vastu, oli ta sunnitud tapma Basili. Viimase surm teose lõpus on üdini loogiline – ta pidi hukkuma, et mitte ealeski midagi sarnast luua. Kuid ka Basili surm ei toonud loodetavat lahendust , pigem muutis see asjalood hullemaks. Dorian ei näinud muud võimalust kui hävitada portree. Ja välimine ilu tappis sisemise ilu.