Dorian Gray portree (1)

DORIAN GRAY PORTREE
Oscar Wilde
Basil Hallward - saladuslikkuse armastaja (10), kunstnik, tegi portree Gray´st
Parker - Basili teener
Dorian Gray - ihtne ja kena (19), lk 22, viimase lord Kelso lapselaps, ema oli leedi Margaret Devereux (37, 38), Selby on tema oma (38)
Lord George Fermon - sõbralik(36-1), laisk , lõbumaias, hea IK oskus
Margaret Devereux - ilus, suri aasta pärast peigmehe surma (38, 37(a1)), romantiline
Dartmoor - tahtis ameeriklannat naiseks võtta
Sibyl Vane - näitleja, 55(1)
James Vane - Sibyli vend, 66(3)
Teatri direktor – kilev hääl, paks, juut (85-1)
Victor - Doriani teener(122)
Lea - Doriani majapidaja
Mr. Hubbard - raamimeister, väike punase põskhabemega (124-a2)
Seda, et romaani kavandamisel hakkab kaasautoriks tulevik, on juhtunud küll väga harva. Üheks niisuguseks mõistatuslikuks erandiks oli iiri luuletaja, draamakirjanik ja elukunstnik Oscar Wilde.
“Dorian Gray portrees” esitleb ta meile täiuslikult kaunist noort džentelmeni. Napilt kahekümnene Dorian on “kuldsete juuste” ja “kaunilt kaarduvate punaste huultega” Narkissos. Ta hakkab silma maalikunstnik Basil Hallwardile, kes noormehesse kirglikult armub. Kunstnik on leidnud oma ideaalse motiivi ja Gray portreest , mille ta õlivärvidega maalib, saab tema meistriteos. Hallwardi sõber ja imetleja, varakas snoob ja jõudeinimene lord Henry Wotton tahab pilti ära osta. Veelgi parema meelega tahaks ta aga Dorianiga tutvuda. Hallwardile ei ole see ettepanek meeltmööda, ta tahaks Doriani ainult endale hoida. Aga kõik läheb nii, nagu minema peab: lord Henry kohtub kena noormehega, elumehe särav vaimukus lummab Doriani, ja algab armuafäär, mille homoseksuaalsusele vihjab Wilde kirjeldades seda, kuidas Dorian lord Henry meelelist estetismi ja kõlblusetut elufilosoofiat imetleb ja matkib. Vaesest maalikunstnikust ei hooli enam keegi. Doriani, kes on kaotanud lord Henryt jumaldades oma süütuse ja teab, et on ilus, haarab äkki sügav hirm vananemise ja surma ees. Nagu Narkissos süüvib ta oma portreesse, ta ei suuda leppida sellega, et pilt jääb alati kauniks, aga tema ise kaotab kõik oma võlud. “Kui see ometi vastupidi oleks!” hüüatab ta. “Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Annaksin selle eest oma hinge!”
Lord Henryst mõjustatuna hakkab Gray elama kohustusteta elu, mida valitsevad ainult meelelised rõõmud ja kunstinauding. Doriani sarm , teda ümbritsev poeetiline ja saladuslik aura toob talle sõpru ja austajaid. Noormees armub aga näitlejanna Sibyl Vane´i. Neiu vastab tema tunnetele. Nüüd, kui ta on õppinud tundma tõelist armastust, näib teatrilaval mängitav talle tühja ja tähtsusetuna. Ta kaotab oma ande. Seepeale jätab Dorian neiu maha. Sibyl võtab endalt elu. Dorian saab sellest teada Henrylt, ta on vapustatud ja soovib oma julmusele karistust, aga noormehe mentor sõnab vaid: “Head kavatsused on lihtsalt tšekid, millega inimesed püüavad võtta raha pangast, kus neil mingit arvet ei ole.” Kui Dorian järgmine kord oma portreed vaatab, avastab ta, et paheline julmus oli inetanud ta suu peeneid jooni ja teinud ta pilgu kalgiks. Tema anumist oli kuulda võetud.
Portree muutub, aga Dorian jääb nooreks ja ilusaks. Ta patustab, elab liiderlikku elu, tarvitab oopiumi ja hävitab inimeste elu, kes tema vastu poolehoidu tunnevad . Dorian elab kaksikelu , aga pahelisuse jäljed jäävad ainult portreele. Tõeline Dorian püsib nooruslikult värskedžentelmenina, kes istub elegantselt ooperiloožis ja kelle närtsimatu sarm äratab üldist imestust.
1890. aastal ilmunud raamat tekitas skandaali ja seda peeti saatana enese kätetööks. See on laialivalguv, kohmakalt üles ehitatud ja sisaldab ohtralt manööverlikke lõike. On märgata, et autor pole sündinud romaanikirjanikuks. Wilde´i meisterlikkus avaldus hoopis teistes žanrites, nagu aforismid , muinasjutud, traktaadid ja eelkõige komöödiad.
“Dorian Gray” on endiselt populaarne ja seda võib-olla sellepärast, et see on, nagu ka autor ise rõhutas, väga kõlbeline raamat.
Muidugi on lord Henry salvava keelega küünik, kes pilkab oma aja põhimõtteid – Dorian ütleb kord tema kohta, et ta hakib elu epigrammideks -, aga tegelikkuses on ta kahjutu poseerija. Dorian on tema õpilane. Ja kuna ta eluviiside käes ei kannata mitte ta ise, vaid ainult tema portree, läheb Dorian oma õpetajast kaugemale. Temast saab mõrvar. Kui Basil Hallward Doriani juurde tuleb, et ta südametunnistusele koputada, torkab Dorian ta surnuks. Kuritegu ei avastata. Aga maalil on vananenud, narkootikumidest ja julmusest moondunud Gray käed järsku verised… Lugeja aimab juba varakult, et Dorian, kes on andnud igavese nooruse eest oma hinge, peab kandma kõige hirmsamat karistust, ja estetismile, ilu ja meelelise naudingu peaaegu religioossele austamisele, antakse raamatus hävitav hinnang. See, et “Dorian Grayd” tõlgendati autori eluajal täpselt vastupidi, tuleneb sellest, et lord Henry ja Dorian ei ole tegelaste ja estetistlike veendumuste kandjatena kõigest hoolimata ebasümpaatsete killast. Salamahti juhitakse lugeja nende poole. Ta saab suhu maitse elust, mille sisuks on ilusad asjad, meeldiv ajaviide ning mida saadab kõlbeline muretus . Siis aga jahmatab teda Doriani jube kuritegu ja ta leiab tagasitee terve mõistuse juurde. Jõledast elust meeleheitele viiduna, Lööb Dorian noaga kõiki tema patte peegeldavat portreed ja tapab niimoodi iseenda. Teenrid leiavad põrandalt peaaegu tundmatuseni moondunud, närtsinud, kortsus ja eemaltõukava näoga isanda laiba, seinal aga särab vigastamata portree nooruse võrratus ilus.
Varsti pärast oma ainukese romaani lõpetamist õppis Oscar Wilde tundma noort, erakordselt hea väljanägemisega lord Alfred Douglast, kellest sai tema Dorian. Varsti sidus neid kirglik kiindumus . Nagu Graygi elas Wilde Douglasega kaksikelu, olles kõrgemas seltskonnas hiilgav võõrustaja ja külastades samal ajal salaja oopiumiurkaid ja meestebordelle. Tollal peeti homoseksualismi kuriteoks ja suhete salajas hoidmine oli iseenesestmõistetav. Wilde sellest tavast aga kinni ei pidanud. Talle meeldis provotseerida. Ja ta ei suutnud uskuda , et Londoni kõrgkiht, kes teda vaimukate näidendite pärast jumaldas, loobuks teda soosimast. Aga nii see läks. Kui Douglase isa Wilde´i avalikult homoseksuaaliks nimetas, andis kirjanik armastatu survel sisse kaebuse auhaavamise pärast. Wilde kaotas protsessi, kuna nõndanimetatud solvaja suutis oma süüdistust tõestada. Seepeale kaevati omakorda Wilde kohtusse ja mõisteti süüdi kõlvatuses. Tema seltskondlik positsioon oli seega hävitatud.
Wilde ütles kord, et ta tunneb end ära romaani kõigis kolmes peategelases. Tegelikkuses oli ta nagu Basil – loov kunstnik. Muu maailm tajus teda nagu Henry Wottonit, mängurit ja pilkajat, kes ei võta midagi tõsiselt. Ja Doriani-sugune oleks ta meeleldi tahtnud olla. Aga see jäigi ainult sooviks. Wilde polnud mingi iludus. Aga ilu kirgliku imetleja ja kirjeldajana on ta läinud kirjanduslukku. Ja “Dorian Gray portrees” manas ta eelaimusena esile oma suure armastuse, noore Alfred Douglase, nagu oleks romaan ergutanud tegelikkust ennast matkima.
I Kunstniku ja Gray tutvumine . Kunstniku tunded Gray vastu ning Gray ja kunsti seos.
II (21-36) Lord ja Gray kohtuvad. Kui Basil Doriani maalib, räägib Henry Dorianile noorusest ja Gray´st. Maal valmib (juunis). Gray ja Henry lähevad teatrisse.
III (36-49) Henry uurib onu juurest Doriani vanemate tausta (lk. 40) ja pärast läheb tädi Agatha juurde, kus on palju külalisi ning räägib oma filosoofilisi arvamusi nooruse, krutskite… kohta. Dorian palub luba koos Henryga ära minna.
IV 49-64) Kuu aega hiljem. Gray ootab H kodus Harryt ning lobiseb H. naisega muusikast. Pärast seda, kui H. hoiatab mitte abielluda , räägib D H-le, et on Sibyl Vane´i armunud, kuidas nad teatris kokku said ja palub, et ka Harry ja Basil Sibylit vaataksid. Peale mõtisklusi ja sööki leiab H telegrammi, et D on kihlunud.
V (64-77) Sibyl teatab , kui õnnelik ta on, ja räägib armumisest ka jässakale vennale , kellele ei meeldi džentelmenid (lubab Võluja tappa, kui too Sibylile halba teeb). S-i vend läheb Austraaliasse ( meremees ).
VI (77-85) Gray jääb ühisele einele hiljaks ning kohale jõudes räägib Basilile ja Henryle Sibylist ja kihlusest. Nad räägivad ka armastusest ja naistest ning sõidavad pärast teatrisse. Basil saab aru, et elu on tema ja Gray vahele tulnud.
VII (85-96) Saal oli rahvast täis, B ja H imetlesid Sibyl´i ilu ning absoluutselt kõik pettusid tema näitlemises. D jättis Sibyli julmalt maha. Peale hulkumist koju jõudes avastas G, et portree on muutunud, ning otsustas Sibyliga leppida.
VIII (97-111) Gray tõusis veerand 2, luges kirju (v.a. Henry) ning uuesti pilti vaadates tuli Henry ja teatas, mis tema kirjas oli, ning lohutas Grayd ja kutsus ta ooperisse. D leppis pildi muutusega.
IX (111-122) Hommikueine ajal tuli Basil, soovides Doriani lohutada armsama surmas. D palus sellest ja juurdlusest mitte rääkida. D ütles B-le, et ei saa kunagi modelliks ning ei andnud portreed näituse naelaks.
X (122-131) Dorian soovis saada koolitoa võtit ja raamimeistri juurest mehi. Ta saatis teenri kirjaga ära ning raamimeistri abiga toimetas portree koolituppa ja lukustas ukse. Oma tuppa jõudes hakkas Henry kirja lugema.
XI (131-150) Aastate jooksul ei vähenenud Doriani ilu, ta vaatas oma vananemist portreelt ning luges raamatuid, mis olid tema elu moodi, pidas kokkusaamisi valitud inimestega. Kui Grayst kuulujutte räägiti ja G sisse astus, ei usutud jutte kohe mitte. G oli hästi uudishimulik ja teadusjanuline, proovis uske, liikumisi (lk 136), lõhnu, huvitus veidrast musikast, instrumentidest ( lk 138), pärlitest (lk 139), tikanditest (lk 141-2), vaimulike riietusest (lk 142-3). Gray kartis portreest eemal olla, ei teinud kuulujuttudest välja ja vaatas esivanemate portreid. Gray oli mürgitatud raamatutega.
XII (150-158) 09. detsember (Gray sai 38). Kui Gray läks Henry juurest koju, kohtas ta Basilit, kes oli teel Pariisi. Tuppa saanud, rääkis Basil Grayle kuulujuttudest ja sellest, et ta rikub kõik inimesed. Et juttude tõesuse kohta vastust saada, läheb ta Grayga kolituppa kaasa.
XIII (158-165) Gray ja Basil läksid üles, Basil oli omaenese portreed nähes šokis. Kui ta soovis, et nad mõlemad annaksid oma patud andeks, võttis Gray noa ja tappis Basili, hiljem mängis ta just koju tulnut (et ei arvataks, nagu oleks tema B tapja).
XIV (165-178) Peale šokolaadi joomist meenusid Dorianile möödunud öö sündmused isegi luuletusi lugedes. Ta kirjutas 2 kirja ja palus ühe Campbellile viia. Peale ähvardamisi nõustus Campbell laipa hävitama.
XV (178-187) Dorian oli külas leedi Narboroughil ning oli väga närviline ja tujust ära. Ta läks varakult koju ja põletas Basili asjad ning öösel hiilis majast välja.
XVI (188-196) 18 aastat pärast Sibyli surma. Dorian vaatas kustuvad tulesid ja jõudis hobusega lõpuks jõe äärde urkasse, kus nägi Adriani, kelle oli ära rikkunud. Kõrtsis oli ka James Vane, kes Prints Võluja nime kuuldes tormas Grayle järele ja ehmus nähes süüdistatava noorust. Hiljem saab ta teada,et Dorian on oma nooruse säilitanud, kuid enam ta D-d ei näe.
XVII (197-203) Nädal hiljem oli Dorian Selby Royali talveaias hertsoginna Monmouthiga. Nad rääkisid asjade ümberristimisest ja Gray läks orhideesid tooma. Ta minestas akna taga James Vane´i nähes.
XVIII (204-212) Gray läks alles kolmandal päeval toast välja. Talvehommiku viletsal jahil tabas sir Geoffrey inimest – kes hiljem osutus James Vane´iks (Gray palus jänest mitte lasta).
XIX (213-223) Gray teatab Henryle, et tahab saada heaks. Dorian küsib, mis saaks siis, kui tema oleks Basili tapnud. Dorian mängib Chopini ning keeldub klubisse minemast, kuid nõustub õitsvaid sireleid täis parki minema.
XX (223-227) Dorian läks maalt koju ja mõtles Henry sõnade üle – inimene ei muutu kunagi. Ta tahtis teada, kas portrees on midagi muutunud peale Hetty Mertoniga rääkimist. Ta otsustas portree hävitada, et rahulikult edasi elada. Ta lööb noa portree sisse ning tänaval karjatust kuulnud politsei läheb palkoni kaudu natuke hiljem katusekambrisse ning eest leitakse vana Gray, nuga rinnus ning tema noorpõlve portree. Gray tuntakse ära vaid lord Henry Wotton e Harry - avaldas portree kohta oma arvamuse, 10(a3); 15(3); 21(5); pruunid silmad (62.1), elab Curson Street ´il, 23(6), 24(3)