Bacon, F. Uus Organon. Eessõna ja aforismid 38-62 (0)

Bacon , F. Uus Organon . Eessõna ja aforismid 38-62

Eessõna

Kes on julgenud rääkida loodusest kui juba läbiuuritud asjast , on nad siis teinud seda vaimu enesekindlusest või auahnelt ja õpetaja kombel , on sellega filosoofiale ja teadustele väga palju kahju teinud. Sest niivõrd kui nad suutsid end uskuma panna, õnnestus neil ka uurimistööd suretada ja peatada. Ja nad ei toonud oma andega nii palju kasu, kui palju nad tegid kahju sellega, et nad teiste annet hävitasid ja hukutasid. Kes aga on asunud sellele vastupidisele teele ning on väitnud, et ei ole üldse võimalik midagi teada, sattusid nad siis sellele arvamusele vastumeelsusest vanade sofistide vastu või vaimu rahutusest või ka mingist rohkest õpetatusest, tõid selle kasuks küll põhjendeid, mida ei saa eirata; ent nad ei tuletanud oma seisukohta tõestest printsiipidest, ning läksid mingist õhinast ja kirest kaasakistuna täitsa üle piiri. Aga vanaaegsemad kreeklaste seas (kelle kirjutised on kaotsi läinud) hoidsid end mõistlikumalt praaliva kuulutamise ja akatalepsia meeleheite vahepeal : ja uurimistöö raskuse ning asjade ebaselguse üle ikka ja jälle kaevates ja pahandades, ja otsekui suuraudu hammustades ei loobunud nad ometi oma kavast kinnipidamisest ning loodusesse tungimisest; nad arvasid (nagu näib) üksmeelselt, et see (nimelt kas on võimalik midagi teada) ei ole mitte vaidluse, vaid kogemuse asi. Ja nemadki, kasutades üksnes aru kiiret taipu, ei rakendanud reeglit, vaid jätsid kõik terase mõtiskluse ning mõtte liikuvuse ja lakkamatu tegevuse hooleks.
Aga meie meetod on sama raskesti teostatav kui kergesti väljaöeldav. Ta seisneb nimelt selles, et me määrame tõsikindluse astmed , vaatame meeli mingi reduktsiooni läbi, aga mõttetöö, mis meeltel kannul käib, lükkame enamasti tagasi; rajame mõttele uue ja kindla tee meelte tajumustest endist . Ja seda nägid kahtlemata ka need, kes omistasid nii tähtsad ülesanded dialektikale. Siit on selge, et nad otsisid arule tuge, aga mõtte loomupärast ja iseeneslikku liikumist kahtlustasid. Aga ilmsesti on hilja rakendada seda arstimit kaotatud asjadele – pärast seda, kui mõte on hõivatud igapäevaelu harjumusest ja vigastest loengutest ja õpetustest ning vallutatud kõige tühisemate iidolite poolt. Ja nõnda see dialektikakunst, mis (nagu ütlesime) hilja appi tuli ja asja kuidagi ei heastanud, vaid viis pigem vigade kinnistumisele kui tõe avanemisele. Jääb üle ainus pääste ja mõistlikkus, et kogu mõttetööd alustataks otsast peale; ja mõtet ei jäetaks algusest peale kuidagi iseenda hooleks, vaid teda suunataks lakkamatult; ja asja toimetataks just nagu masinaga . Tõepoolest, kui inimesed oleksid mehhaanilised tööd ette võtnud paljaste kätega, ilma tööriistade jõuta, nagu nad ei kõhelnud intellektuaalsete töödega tegelemast peaaegu paljaste mõtte jõududega, siis oleks üsna vähe asju, mis nad oleksid suutnud liikuma panna ja millest nad oleksid suutnud jagu saada, isegi kui nad oleksid innukalt ja ka ühiselt vaeva näinud. Ja kui tahame pisut peatuda selsamal näitel ja vaadata sellesse otsekui peeglisse; siis küsime (kui sobib), et kui juhuslikult tuleks mingi auväärse suurusega obelisk triumfi või selletaolise hiilguse ehteks teise kohta viia, ja selle kallale asuksid inimesed paljaste kätega, kas asja mis tahes kainem vaatleja mitte ei tunnistaks selle mingiks suureks meeletuseks? Ja kas mitte selle, et suurendataks tööliste arvu, ning usutaks, et nõnda suudetakse rohkem saavutada, seda suuremaks meeletuseks? Ent kui nad tahaksid rakendada mingit valikut, ja nõrgemad eraldada, ning kasutada ainult tugevaid ja elujõulisi, ja siitpeale loodaksid, et nad lõpuks on tõotatud teoks täiesti võimelised, kas ta siis mitte ei ütleks, et nad toimivad veel meeletumalt? Kui nad sellegagi ei rahulduks ning otsustaksid nõu küsida atleetikakunstilt, ja käsiksid siis kõigil kohal olla kunsti kohaselt võitud ja tervistatud käte ja käsivarte ja soontega, kas ta siis mitte ei hüüaks, et nad näevad vaeva selleks, et mingi meetodi ja tarkuse kohaselt hullud olla? Ja ometi tegutsevad inimesed sarnase mitte päris mõistliku ägeduse ja kasutu üksmeelega intellektuaalsetes asjades, lootes paljut inimvaimude hulgalt või üksmeelelt või suurepärasuselt ja teravmeelsuselt, või ka tugevdavad mõttesooni dialektikaga (mida võiks pidada mingiks atleetikaks); ometi aga ei lakka nad rakendamast paljast aru, olgugi suure innu ja pingutusega (kui keegi õigesti kohut mõistaks). On aga väga ilmne, et mis tahes suure töö puhul, mis inimkäsi teeb, ilma tööriistade ja masinateta , ei saa rakendada üksikute inimeste jõude ega ühineda kõikide jõud.
Niisiis , nendest eeldustest, mis me ütlesime, järeldame kaks asja, millele me tahame selgesti inimeste tähelepanu juhtida, et need neil juhuslikult silmist ei kaoks ega mööda ei läheks. Neist esimene on niisugune: on mingi hea enne (nagu me arvame) inimvaimude vaidluste ja uhkuste kustutamiseks ja kõrvaldamiseks, kui vanadele jääb au ja austus alles ja puutumata, ja meie saame selle, mis meile on määratud, teoks teha ning ometi maitsta saada oma tagasihoidlikkuse vilju . Kui nimelt meie kuulutame, et saavutame paremat, käies sama teed mis nemad, siis me ei saa mitte mingisuguse sõnade kunstiga teha nii, et ei tekiks mingi vaimuande või suurepärasuse või võime võrdlus või kõrvutamine; see pole midagi lubamatut ega uut – miks me siis ei võiks oma õigusega (ja mitte teistsugusega kui kõikidel) laita või märkust teha, kui neil on midagi ebaõigesti välja mõeldud või postuleeritud? –, aga kui õiglane või lubatud see kõrvutamine ise ka ei oleks, võib-olla ta sellegipoolest ei vastaks meie jõudude mõõdule. Aga et meie puhul on tegemist täiesti teistsuguse, nendest läbi proovimata ja nendele tundmatu tee rajamisega, siis on asi juba teine; lakkavad kirg ja erapoolikus; ja meie jätame endale ainult teejuhi rolli, mille mõjuvõim on küll tähtsusetu ja on pigem mingi fortuuna kui võime ja suurepärasuse asi. Ja see tähelepanujuhtimise liik käib rollide kohta; teine aga asjade eneste kohta.
Me ei püüa igatahes üldse välja tõrjuda seda filosoofiat , mis praegu õitseb, ega mingit muud, mis oleks õigem ja kõrgem. Sest me ka ei takista, et see omaksvõetud filosoofia, ja teised seesugused, edendaksid dispuute, kaunistaksid kõnesid, ja neid rakendataks õpetamisametis ja kodanikuelus. Me isegi osutame ja kuulutame avalikult, et see filosoofia, mida meie sisse toome, ei saa nendes asjades olema kuigi kasulik. Ta ei ole käepärast, seda ei haarata möödaminnes, ta ei meelita aru eelarvamustega, ega lasku rahvahulga arusaamiseni, välja arvatud oma kasulikkuse ja tulemuste läbi.
Olgu niisiis ( kummagi poole õnneks ja heaoluks) kaks õpetuste emanatsiooni, ja kaks jaotust; sarnasel moel kaks vaatlejate või filosofeerijate hõimu ning just nagu sugulaskonda – ja mitte kunagi omavahel vaenulikku või võõrast, vaid liidus olevat ja vastastikuse abiga seotut; lõpuks, olgu üks teaduste kultiveerimise meetod, teine leiutamise meetod. Ja nendele, kellele esimene on meelepärasem, kas kiirustamise või kodanikuelu pärast või selle pärast, et seda teist nad mõtte nõrkuse tõttu ei suuda haarata ja hõlmata (see, mis paratamatult valdaval enamikul juhtudel juhtub), soovime, et neil tuleks õnnelikult ja edukalt välja see, mida nad teevad, ja nad jääksid selle juurde, mida nad taotlevad. Aga kui kellelegi surelikest on südame ja meele järele mitte ainult jääda leiutatu juurde ja seda kasutada, vaid kaugemate asjade juurde tungida ; ja võita mitte disputeerides vastaseid, vaid tööga loodust; lõpuks, mitte ilusasti ja tõenäoliselt arvata, vaid kindlalt ja ilmsesti teada – siis niisugused ühinegu meiega (kui heaks arvavad ) teaduste tõeliste poegadena, et nad, jättes maha looduse eeskojad, mida lõpmata paljud on kulutanud, millalgi rajaksid tee sisemusse . Ja et meist paremini aru saadaks, ja et see, mida me tahame, ilmneks pandud nimedest tuttavalt, oleme harjunud nimetama üht meetodit või teed Mõtte Ennetuseks , teist Looduse Tõlgenduseks.
On midagi, mida tahaks paluda . Me oleme küll mõtelnud ja hoolitsenud selle eest, et see, mida me ette paneme , ei oleks üksnes tõene, vaid ka jõuaks inimvaimudeni (mis on kummalisel kombel hõivatud ja häiritud) ebamugavuste ja raskustega. Ent on õiglane, et saaksime inimestelt loa (eriti nii suures õpetuste ja teaduste taastamises), et kes meie teosest midagi, kas omast meelest, või lähtudest autoriteetide hulgast või tõestuse vormidest (mis nüüd on hakanud kehtima otsekui mingid kohtu seadused), tahab uskuda või arvata, see ärgu lootku, et saab seda teha möödaminnes ning just nagu midagi muud tehes; vaid õppigu asja põhjalikult tundma; proovigu ise vähehaaval meie teed, nagu me seda kirjeldame ja rajame; harjugu asjade peenusega, mis on kogemuses pitseeritud; lõpuks parandagu halvad ja sügavale juurdunud mõtteharjumused õigeaegse ning otsekui seadusliku peatusega; ja alles siis (kui suvatseb), kui on võimeliseks saanud, kasutagu oma otsustusvõimet.

Aforismid

XXXVIII
Iidolid ja väärad mõisted, mis inimaru juba on hõivanud ja selles sügavalt kinni on, mitte ainult et hõivavad inimeste mõtteid, nii et tõele on juurdepääs ilmsesti raske, vaid isegi kui juurdepääs on antud ja mööndud, tulevad nad jälle ette ning on meile tüliks teaduste uuestialustamises eneses , kui nende vastu hoiatatud inimesed ei kaitse end nii palju kui võimalik.
XXXIX
Iidoleid, mis inimmõtteid hõivavad, on neljasuguseid. Nendele oleme (õpetamise jaoks) pannud nimed; esimest sugu kutsume hõimuiidoliteks, teist koopaiidoliteks, kolmandat turuiidoliteks, neljandat teatri-iidoliteks.
XL
Kohane arstim eemalhoidmiseks ja peletamiseks on küll mõistete ja aksioomide ülesehitamine õige induktsiooni teel; aga juba iidolitele osutamisest on palju kasu. Sest õpetus iidolitest suhtub looduse tõlgendamisse samamoodi nagu õpetus sofismidest tavalisse dialektikasse.
XLI
Hõimuiidolid põhinevad inimloomusel endal, ja inimeste hõimul ehk sool enesel. Sest vääralt väidetakse, et inimmeeled on asjade mõõt; hoopis vastupidi, kõik tajumused, nii meelelised kui ka mõttelised, lähtuvad inimese analoogiast, mitte universumi analoogiast. Ka inimaru on just nagu asjade kiirte suhtes ebaühtlane peegel , mis segab oma loomuse asjade loomusesse ning moonutab ja rikub seda.
XLII
Koopaiidolid on inimindiviidi iidolid. Sest igaühel on (peale inimloomuse kõrvalekallete soo poolest) mingi oma koobas või õõnsus, mis looduse valgust murrab ja moonutab; kas igaühele iseloomuliku ja ainulaadse loomuse pärast; või kasvatuse ja teistega vestlemise pärast; või raamatute lugemise, ja nende autoriteetide pärast, mida keegi austab ja imetleb; või muljete erinevuste pärast, nagu need tulevad ette kaasahaaratud ja eelarvamustega vaimu või rahuliku ja tasakaaluka vaimu või selletaolise puhul: nii et ilmsesti inimvaim (nii nagu ta on saadaval üksikute inimeste puhul) on muutlik asi, ja täiesti häiritav, ja just nagu juhuslik. Mistõttu hästi ütles Herakleitos, et inimesed otsivad teadmisi oma väiksemates maailmades, mitte suuremas ehk ühises maailmas.
XLIII
On ka iidolid just nagu inimsoo vastastikusest läbikäimisest ja seltsivusest, mida me nimetame turuiidoliteks, inimeste suhtlemise ja lävimise pärast. Sest inimesed seltsivad kõneluste läbi; aga sõnad valitakse rahvahulga arusaamise järgi. Ja nõnda ummistab sõnade halb ja oskamatu valik kummalisel kombel aru. Ka definitsioonid ega selgitused , millega õpetatud inimesed on mõnel puhul harjunud end kaitsma ja kindlustama, ei heasta asja kuidagi. Aga sõnad ilmsesti vägistavad aru, ja ajavad kõik segamini ; ning viivad inimesed tühjadesse ja arvututesse vaidlustesse ning väljamõeldistesse.
XLIV
Viimaks on iidolid, mis on inimvaimudesse rännanud mitmesugustest filosoofiate dogmadest, ja samuti äraspidistest tõestuste seadustest ; mida me nimetame teatri-iidoliteks; sest nii palju kui on omaks võetud või leiutatud filosoofiaid, nii palju on meie arvates lavastatud ja mängitud näidendeid, mis on esile kutsunud väljamõeldud ja lavalisi maailmu. Ja me ei räägi ainult nendest, mis meil juba on, ega ka vanadest filosoofiatest ja sektidest, sest saab koostada ja kokku panna palju teisi niisuguseid näidendeid; kuna ometi täiesti erinevate vigade põhjused on sellegipoolest peaaegu ühised. Jällegi, me ei pea seda silmas ainult universaalsete filosoofiate puhul, vaid ka teaduste paljude printsiipide ja aksioomide puhul, mis on ülekaalu saavutanud traditsiooni ja usu ja ükskõiksuse tõttu.
Aga nendest üksikutest iidolisugudest tuleb rääkida pikemalt ja selgemalt ning täpsemalt, et inimaru oleks ettevaatlik.
XLV
Oma omapära tõttu oletab inimaru kergesti asjades suuremat korda ja võrdsust, kui ta leiab: ja kuigi looduses on palju ainukordset ning ta on täis ebavõrdsust, luuletab aru ometi juurde paralleele ja vastavusi ja suhteid, mida ei ole. Siit need väljamõeldised, et taevakehad liiguvad kõik mööda täiuslikke ringjooni, spiraaljooned ja draakonid (kuigi mitte nime poolest) heideti aga täielikult kõrvale. Seetõttu toodi sisse tule element oma ringiga , et moodustada nelik koos ülejäänud kolmega, mis meeltele alluvad . Samuti lisatakse elementidele (nagu neid kutsutakse) meelevaldselt hõreduse kõrvalekalde kümnekordne proportsioon üksteise suhtes; ja selletaolised unenäod. Ja see ei käi üksnes dogmade, vaid ka lihtsate mõistete kohta.
XLVI
Inimaru tõmbab nende asjade juurde, mida ta on kord otsustanud (olgu need siis omaks võetud ja usutud, või sellepärast, et need meeldivad), ka kõige muu juurde nende toetuseks ja nõustumiseks nendega: ja olgugi et vastupidiste näidete jõud ja hulk on suurem; ometi ta neid kas ei vaatle, või põlgab, või tõrjub ja lükkab tagasi distinktsiooni abil, mitte ilma suure ja ohtliku eelarvamuseta, et nendes eelnevate järelduste autoriteet jääks kahjustamata. Nõnda et õigesti vastas see, kes, kui talle näidati templis rippumas nende pilti, kes olid tasunud täidetud tõotuspalve eest, sest nad olid laevahukuohust pääsenud, ja küsides peale käidi, kas ta nüüd möönab jumalate vägevust, küsis vastu, Aga kus on kujutatud need, kes pärast avalikke tõotuspalveid hukka said? Sama lugu on üldse ebausuga, olgu siis astroloogias, unenägudes, ennetes, jumalaotsustes või selletaolises; kus inimesed, kellele meeldivad niisugused tühisused, märkavad sündmusi, kus need täituvad; aga kus nad ei täitu, kuigi palju sagedamini, seal nad ometi jätavad märkamata ja lähevad mööda. Aga kaugelt peenemalt hiilib see pahe filosoofiatesse ja teadustesse; kus see, mis kord otsustati, värvib ülejäänu (kuigi palju kindlama ja tõenäolisema), ja paneb ritta. Isegi kui ei oleks seda lõbu ja tühisust, millest me rääkisime, on inimarul ometi see iseloomulik ja alaline viga, et teda rohkem panevad liikuma ja õhutavad jaatused kui eitused ; kuigi nagu kord ja kohus peaks ta suhtuma mõlemasse võrdselt; ometi on iga tõese aksioomi püstitamisel negatiivse näite jõud suurem.
XLVII
Inimaru panevad kõige rohkem liikuma need asjad, mis saavad mõtet tabada ja haarata samal ajal ja järsku; millest fantaasia on harjunud täituma ja täis puhutud saama: aga ülejäänu kohta ta kujutab ette ja oletab, et need on kuidagi, kuigi tajumatul kombel niisugused nagu need vähesed, mis mõtet ümbritsevad; aga selleks et käia läbi kaugete ja heterogeensete näidete juurest, mille peal aksioome läbi katsutakse nagu tule peal, on aru täiesti aeglane ja saamatu , kui teda selleks ei sunnita karmide seaduste ja vägivaldse võimuga.
XLVIII
Inimaru on ihaldav ega ole võimeline peatuma ja puhkama , vaid kibeleb kaugemale; aga asjata. Seega on mõeldamatu, et oleks mingi maailma äär või lõpp, vaid alati tuleb meile otsekui paratamatult pähe, et on miski kaugem. Jälle, ei saa mõelda, kuidas tänase päevani on igavik mööda voolanud; sest see eristus , mida on harjutud omaks võtma, et on lõpmatus enne ja lõpmatus pärast, ei saa kuidagi olla; sest sellest järelduks, et üks lõpmatus on teisest suurem, ning et lõpmatus kulub ära ja läheneb lõplikule. Sarnane peenus on alati jagatavate joonte puhul, mõtlemise võimatuse tõttu. Aga suurema hukatuslikkusega takistab see mõtte võimetus põhjuste leiutamise puhul: nimelt kuigi looduses peavad kõige üldisemad asjad olema positiivsed, nagu nad leitakse, ja ei ole tõelisuses põhjustatavad; otsib inimaru, mis ei oska puhata , ikka veel tuttavamaid. Siis aga langeb ta kaugemate juurde kippudes tagasi lähedasemate juurde, nimelt lõpp-põhjuste juurde, mis ilmsesti on pigem inimese loomusest kui universumi loomusest: ja sellest allikast on nad filosoofia kummalisel kombel ära rikkunud. Aga sama omane on vilumatule ja kergelt filosofeerijale nõutada põhjust kõige üldisemate asjade puhul kui allutatud asjade puhul põhjust mitte igatseda.
XLIX
Inimaru ei ole kuiva valgusega ; vaid seda niisutavad tahe ja afektid, see, mis sünnitab teadusi, mida tahab; sest mida inimene eelistab, et see oleks tõsi, seda ta pigem usub. Seega ta lükkab tagasi rasked asjad, kannatamatuse tõttu uurimisel ; kained asjad, sest need kärbivad lootust; looduse sügavamad asjad, ebausu tõttu; kogemuse valguse, ülbuse ja ebausu tõttu, et ei näiks, et tema mõte tegeleb tühiste ja mööduvate asjadega; paradoksaalsed asjad, rahvahulga arvamuse pärast; lõpuks nakatab ja värvib aru arvututel ja mõnikord tajumatutel viisidel afekt .
L
Aga kaugelt kõige suurem inimaru takistus ja kõrvalekalle tuleb meelte nüridusest ja kõlbmatusest ja pettustest; sest asjad, mis meeli tabavad, on ülekaalus asjade ees, mis meeli vahetult ei taba, olgugi et need on tähtsamad; seega mõtisklus peaaegu lakkab koos nägemisega; nii et nähtamatutest asjadest on vaatlust vähe või see puudub üldse. Seega jääb kogu kombitavatesse kehadesse suletud vaimude tegevus peitu, ja inimestele märkamatuks. Samamoodi jääb peitu igasugune peenem metaskematism jämedamate kehade osades (mida tavaliselt nimetatakse muutumiseks, kuigi see tõelisuses on kohavahetus väga väikeses ulatuses): ja ometi, kui neid kahte, mis me ütlesime, ei uurita ega tooda päevavalgele, ei saa looduses tööde poolest midagi suurt toimuda. Jälle, tavalise õhu ja kõigi kehade loomus, mis õhku hõreduse poolest ületavad (mida on väga palju), on peaaegu tundmatu. Sest meeled iseenesest on ebakindlad ja ekslikud asjad: ja tööriistad meelte võimendamiseks või teravdamiseks ei suuda palju; vaid igasugune tõelisem looduse tõlgendamine saab teoks näidete kaudu ning sobivate ja kohaste katsete kaudu – kus meeled otsustavad ainult katse põhjal, katse looduse ja asja enese põhjal.
LI
Inimaru kipub omaenese loomuse poolest abstraktsete asjade juurde; ja ta kujutab ette, et need, mis on mööduvad, on püsivad. Parem aga on looduse lõikamine kui abstraheerimine ; see, mida tegi Demokritose koolkond, mis tungis loodusesse rohkem kui ülejäänud koolkonnad . Vaadelda tuleb pigem mateeriat, ja selle skematisme ja metaskematisme, ja puhast akti, ja toimimise või liikumise seadust; sest vormid on inimvaimu väljamõeldised, kui just ei taheta nimetada vormideks neid toimimise seadusi.
LII
Niisugused on seega iidolid, mida me nimetame hõimuiidoliteks; mis pärinevad kas inimvaimu substantsi ühtlusest; või selle ettehõivatusest; või selle ahtusest; või selle rahutust liikumisest ; või afektide niisutusest; või meelte kõlbmatusest; või muljete viisist.
LIII
Koopaiidolid pärinevad igaühe enda nii vaimu kui ka keha loomusest; samuti kasvatusest, ja harjumusest, ja juhustest. Kuigi see sugu on mitmekesine ja arvukas, esitame siiski need asjad, mida tuleb kõige rohkem vältida, ja mis kõige rohkem suudavad aru määrida, nii et see ei ole puhas.
LIV
Inimesed kiinduvad üksikutesse teadustesse ja mõtisklustesse; kas sellepärast, et nad usuvad end olevat nende leiutajad ja autorid; või sellepärast, et nad on nendega kõige rohkem vaeva näinud ja nendega kõige rohkem harjunud. Aga niisugused inimesed, kui nad on pühendunud filosoofiale ja üldistele mõtisklustele, moonutavad ja rikuvad neid lähtuvalt eelnevatest fantaasiatest; see, mis eriti selgelt paistab silma Aristotelese puhul, kes oma loodusfilosoofia müüs täielikult oma loogikale, muutes selle peaaegu kasutuks ja kangekaelseks. Keemikute sugu aga on vähestest ahjukatsetest üles ehitanud fantastilise filosoofia, mis vaatab vähestele asjadele; ja ka William Gilbert , kes oli mõtisklustes väga töökalt tegelnud magnetitega, mõtles kohe välja filosoofia, mis on kooskõlas asjaga, mis temal ülekaalus oli.
LV
Väga suur ning otsekui radikaalne erinevus inimvaimude vahel filosoofia ja teaduste suhtes on see; et ühed inimvaimud on tugevamad ja võimekamad märkama asjade erinevusi, teised märkama asjade sarnasusi . Püsivad ja teravad vaimud suudavad ju fikseerida mõtisklusi ja püsida ja jääda erinevuste kogu peenusesse, ülevad ja diskursiivsed inimvaimud aga tunnevad ära ning ka panevad kokku asjade kõige peenemaid ja üldisemaid sarnasusi; kumbki inimvaim libastub kergesti ülemäärasusse, haarates kas asjade astmeid või varje .
LVI
Leiduvad ühed inimvaimud, kes on andunud antiigi imetlemisele, teised uudsuse armastamisele ja kallistamisele; aga vähesed on sellise temperamendiga, et suudavad hoida mõõtu, puruks rebimata seda, mis antiiksed on õigesti postuleerinud, ega põlgamata seda, mis uued on õigesti sisse toonud. See on aga teadustele ja filosoofiale suureks kahjuks, sest need on pigem antiiksuse ja uudsuse kired kui otsustused; tõde aga ei tule otsida mingi aja õnnelikkusest, mis on muutlik asi; vaid looduse ja kogemuse valgusest, mis on igavene . Nendest kirgedest tuleb seetõttu lahti ütelda; ja hoolitseda, et nad ei kisuks aru nõustumisele.
LVII
Mõtisklused loodusest ja kehadest nende lihtsuses murravad ja killustavad aru; aga mõtisklused loodusest ja kehadest liitsuses ja konfiguratsioonis uimastavad ja lahjendavad aru. See on kõige märgatavam Leukippose ja Demokritose koolkonna puhul võrrelduna ülejäänud filosoofiatega. Sest see koolkond tegeleb asjade osakestega nii, et ta ehitusele peaaegu ei pööra tähelepanu; ülejäänud aga vaatavad nii vaimustatult ehitust, et nad looduse lihtsusesse ei tungi: seega tuleb neid mõtisklusi vaheldada ja võtta ette kordamööda; et aru muutuks samal ajal läbitungivaks ja haaravaks; ja välditaks neid ebameeldivusi, mis me ütlesime, ja neist pärinevaid iidoleid.
LVIII
Selline olgu seega mõtisklemise tarkus koopaiidolite eemalhoidmisel ja eemaldamisel ; mis pärinevad kõige rohkem kas ülekaalust, või kokkupanemise ja jagamise ülemäärasusest, või erapoolikusest aegade suhtes, või suurtest ja pisikestest objektidest . Üldiselt aga tuleb igal looduse asjadest mõtisklejal pidada kahtlaseks mida tahes, mida tema aru kõige meelsamini haarab ja kinni hoiab; niisuguste eelistuste puhul tuleb seda enam olla ettevaatlik, et aru jääks võrdseks ja puhtaks.
LIX
Aga turuiidolid on kõige koormavamad; need, mis tungivad arusse sõnade ja nimeded ühenduse tõttu. Sest inimesed usuvad, et nende mõistus käsutab sõnu. Aga juhtub ka, et sõnad pööravad oma jõu tagasi sõnade peale; mis on teinud filosoofia ja teadused sofistlikeks ja mitteaktiivseteks. Aga sõnad võetakse kasutusele enamasti lähtudes lihtrahva arusaamisest, ja nad jaotavad asju mööda tavalisele arule kõige silmatorkavamaid jooni. Kui aga aru on teravam või vaatlus tähelepanelikum, tahab ta neid jooni ümber paigutada, et nad oleksid rohkem looduse järgi; sõnad segavad. Mistõttu juhtub, et õpetatud meeste suured ja pidulikud dispuudid lõpevad sageli vaidlustega sõnade ja nimede ümber; millest (matemaatikute kombe ja teadmiste kohaselt) oleks asjatundlikum alustada, ja korrastada neid definitsioonide abil. Ometi ei saa looduslike ja materiaalsete asjade puhul definitsioonid seda pahet arstida; sest ka definitsioonid ise koosnevad sõnadest, ja sõnad sigitavad sõnu; nii et tarvis on pöörduda üksikjuhtude, nende jadade ja ridade poole; nagu me varsti ütleme, kui me jõuame mõistete ja aksioomide moodustamise viisi ja laadi juurde.
LX
Iidolid, mis sunnitakse arule peale sõnade läbi, on kahesugused; nimelt on nad kas olematute asjade nimed (sest nii nagu on asju, millel vaatluse puudumise tõttu nime ei ole; nõnda on ka nimesid , millel puuduvad asjad (fantastilise oletamise tõttu)), või on selliste asjade nimed, mis on, kuid on segased ja halvasti piiritletud, ning huupi ja ebavõrdselt asjadest abstraheeritud. Esimest sugu on fortuuna, esmaliikur, planeedi ringid, element tuli, ja selletaolised väljamõeldised, mis on pärit tühjatest ja vääradest teooriatest . Ja see iidolite sugu on hõlpsamini kõrvaleheidetav, sest neid saab kõrvaldada teooriate alalise eitamise ja tühistamise läbi.
Aga teine sugu on tume, ja sügavale juurduv; sest see ehitatakse halvast ja oskamatust abstraheerimisest. Võetagu näiteks mingi sõna (niiske, kui meeldib), ja vaatame, kuidas on omavahel kooskõlas asjad, mida selle sõnaga tähistatakse: ja leitakse, et see sõna, niiske, ei ole midagi muud kui segane märk mitmesuguste tegevuste kohta, millel ei ole mingit kooskõla ega taandatavust. Ta ju tähendab nii seda, mis mingi teise keha ümber kergesti valgub; kui seda, mis on iseeneses ebamäärane ega suuda koos püsida; kui seda, mis kõikjalt kergesti taganeb; kui seda, mis kergesti jaguneb ja levib; kui seda, mis kergesti ühineb ja koguneb; kui seda, mis kergesti voolab ja mida on kerge liikuma panna; kui seda, mis jääb kergesti teise keha külge ja teeb selle märjaks; kui seda, mida on kerge muuta vedelikuks, või mis kergesti sulab, kui ta enne seisis koos. Nii et kui hakatakse seda nime preditseerima ja panema ; kui võtad ühe, siis leek on niiske; kui võtad teise, siis õhk ei ole niiske; kui kolmanda, siis peenike tolm on niiske; kui neljanda , siis klaas on niiske: nii et hõlpsasti saab selgeks, et see mõiste on huupi abstraheeritud ainult veest ning tavalistest vedelikest, ilma mingi väärilise tõendamiseta.
Aga sõnadel on mingid halbuse ja vigasuse astmed. Vähem vigane sugu on mingi substantsi nimedel, eriti alamate ja hästi tuletatud liikide puhul (nii on kriidi , muda mõiste hea; maa mõiste halb): vigasem sugu on tegevustel, nagu näiteks tekitamisel, hävitamisel, muutmisel: kõige vigasem kvaliteetidel (välja arvatud meelte vahetud objektid), nagu näiteks raske, kerge, hõre, tihe, jne; ja ometi ei saa kõikide nende puhul juhtuda, et ei oleks teisi mõisteid, mis on nendest natuke paremad, nii nagu asjade hulk inimmeeltesse langeb.
LXI
Aga teatri-iidolid ei ole kaasa sündinud ega märkamatult arusse tunginud; vaid on teooriate näitemängudest ja äraspidistest tõestuste reeglitest selgesti sisse viidud ja vastu võetud. Nende puhul aga ei ole ümberlükkamise katsed ja üritused üldse kooskõlas sellega, mis me oleme öelnud. Sest kui meil ei ole üksmeelt printsiipides, aga tõestustes, siis igasugune argumentatsioon on tühine. Ja see on õnneks, sest antiiksetele jääb au alles. Neid ei jäeta ju millestki ilma, sest küsimus on täielikult tees. Sest lombakas (nagu öeldakse), kes on teel, jõuab ette jooksjast, kes on teelt väljas. Ka see on ilmselge, et mida osavam ja kiirem on teelt väljas jooksja , seda suurem kõrvalekalle talle osaks saab.
Aga meie plaan teaduste leiutamiseks on niisugune, et ta ei jäta palju inimvaimude teravuse ja tugevuse hooleks; vaid peaaegu võrdsustab inimvaimud ja - arud . Sest nii nagu selleks, et joon oleks sirge, või et joonestataks täiuslik ringjoon, oleneb palju käe kindlusest ja vilumusest, kui seda tehakse käe enese jõul, kui aga võetakse appi joonlaud , või sirkel, oleneb vähe või ei olene üldse; täiesti sarnane on meie plaan. Aga kuigi üksikutest ümberlükkamistest ei ole mingit kasu; ometi peab niisuguste teooriate sektide ja sugude kohta ütlema; samuti natuke hiljem väliste märkide kohta, et nad on põdurad; ja lõpuks niisuguse suure õnnetuse ja nii pikaajalise ja püsiva vigadega nõustumise põhjustest; et juurdepääs tõele oleks vähem raske, ja inimaru meelsamini end terveks arstiks ja iidolitest lahti ütleks.
LXII
Teatri-iidoleid, ehk teooriateiidoleid, on palju, ja neid saab olla palju rohkem, ja kunagi ehk saabki olema. Sest kui inimvaimud ei oleks juba palju sajandeid tegelnud religiooni ja teoloogiaga; ja kui riigid (eriti monarhiad ), ei oleks olnud vaenulikud niisugustele uuendustele, olgu kas või mõtisklustes; nii et inimesed pühenduvad neile ohuga ja kahjuga oma saatusele , mitte üksnes autasust ilma jäetuna, vaid ka taludes põlgust ja kadedust; siis oleksid kahtlemata tekkinud paljud filosoofiate ja teooriate sektid, mis sarnaneksid neile, mis kunagi suures mitmekesisuses õitsesid kreeklastel. Sest nii nagu eetrinähtuste kohta on võimalik välja mõelda palju taevateemasid; samamoodi, ja palju rohkem on võimalik filosoofianähtuste kohta rajada ning üles ehitada mitmesuguseid dogmasid. Ja niisuguse teatri näitemängudes on ka see, mis poeetide teatris paratamatult juhtub; et lava jaoks väljamõeldud jutustused on harmoonilisemad ja elegantsemad kui tõesed jutustused ajaloost, ja meeldivamad.
Üldse aga võetakse filosoofia ainesse kas palju vähestest asjadest, või vähe paljudest asjadest; nii et mõlemal pool on filosoofia rajatud liiga ahtale kogemuse ja loodusloo baasile, ja otsustab vähemate asjade põhjal, kui on kohane. Sest filosofeerijate ratsionaalne sugu haarab kogemusest mitmesugused ja tavalised asjad, neid täpselt kindlaks tegemata ning hoolikalt läbi uurimata ja kaalumata; ülejäänu jätavad nad mõtiskluse ja vaimutegevuse hooleks.
On ka teine filosofeerijate sugu, kes on väheste eksperimentidega usinalt ja täpselt vaeva näinud, ning on julgenud sellest ehitada ja välja mõelda filosoofiaid; ülejäänut kummalisel kombel selle kohaselt moonutades.
On ka kolmas, nende klass, kes usust ja austusest segavad sisse teoloogiat ja pärimusi; kelle seas mõnel on tühisus kaldunud teaduste otsimisele ja tuletamisele mingitest vaimudest ja kaitsevaimudest; nii et see vigade algallikas ja väär filosoofia on kolmesugune: sofistlik , empiiriline ja ebausklik.
8