Esimene ja Kolmas Üldlaulupidu (1)

Sisukord:
Esimene Eesti üldlaulupidu 1869

• Eeskujud Eesti üldlaulupeole­­.........................................................................................1
  
• Eesti üldlaulupeo mõtte areng........................................................................................2
  
• Muusikalised ettevalmistused.....................................................................................2-3
  
• Kohalikud ettevalmistused..........................................................................................3-4
  
• „Priiusepäeva” pühitsemine 26.märtsil 1869..............................................................4-5
  
• Pidurahvas Tartus...........................................................................................................5
  
• Kooride „ Tuleproov ” 17. juunil.....................................................................................6
  
• Pärispeo algus.............................................................................................................6-7
  
• Laulupeo avamine Toomeorus...................................................................................7-8
  
• Vaimulik kontsert esimesel pidupäeval.........................................................................8
  
• Ilmalik kontsert teisel pidupäeval...............................................................................8-9
  
• Kolmas pidupäev............................................................................................................9
  
• Kava........................................................................................................................ 10-11
  
• Laulupeo mõju Eesti muusikakultuurile.......................................................................11
  

Kolmas Eesti üldlaulupidu 1880.aastal Tallinnas

• Kolmanda üldlaulupeo mõtte areng..............................................................................12
  
• Koorijuhtide kokkutulek ..........................................................................................12-13
  
• Laulupeo kontserdikava................................................................................................13
  
• Kava..............................................................................................................................13
  
• Peo algus ja peaproov..................................................................................................14
  
• Esimene pidupäev.........................................................................................................14
  
• Teine pidupäev..............................................................................................................15
  
• Kokkuvõtteks................................................................................................................15
  

Kasutatud kirjandus...............................................................................................................16
Esimene Eesti üldlaulupidu 1869
Esimene eesti üldlaulupidu toimus 18.–20. juunil 1869. aastal Tartus, ametliku nimetusega " Liivimaa Talurahva Pärisorjusest Vabastamise 50. aasta Juubeli - ja Tänulaulupidu".
Eeskujud Eesti üldlaulupeole
Koorilaul kujunes XIX sajandi esimesel poolel Šveitsis ja Saksmaal laiade rahvahulkade meelelahutuslikuks ja kunstiliseks harrastusalaks. Paljude kooride olemasolu lõi eeldused ühisteks kokkutulemisteks ja masskooride võimsateks ühisesinemisteks, millest kujunesid traditsioonilised rahvuslikud muusikapeod, üldlaulupeod. Nende muusikaline ja rahvuskultuuri tähtsus oli ääretult suur, äratades isegi rahvusvahelist tähelepanu.
J.V. Jannsen käis 1861. aastal Riias balti saksa laulupeol ,millest võtsid osa ka meie maa linnade lauluseltside koorid . Ühtekokku esines peol 700 lauljat, ja see kujunes Baltimaade suurimaks ühendkooriks. Pidu kesris tervelt 6 päeva ja sealt sai Jannsen palju õppida rongkäikude, kõnede ja pidusöökide osas, mida tal edaspidi vaja läks.
1868. a. suvel toimus Valga linnas Läti laulupidu , millest võttis osa 150 lauljat mitmest kihelkonnast. Sel puhul kurtis J.V Jannsen ,et lätlastel olevat laulupeod olemas, mis eestlastel puuduvat, kuigi neid olevat meilgi vaja.
Laiusel korraldati aastakümneid tegutsenud laulukoori algatusel 1866. a. väike laulupidu, kuhu kogunesid lauljad ka teistest kihelkondadest, kokku 35 inimest. Koore juhtis Laiuse köster H. Nieländer, kes oli juba 30 aastat sellega tegelenud .
Kõige tähelepandavamaks kujunes siiski Pärnu kihelkonna laulupidu 1867. a. suvel Uulu mõisas. Sinna kogunes umbes 1500 inimest. Esines seitse Pärnu linna ja kihelkonna laulukoori. Korraldati rongkäike lippude lehvides ja pasunakoori saatel, peeti ka kõnesid.
Nõnda oli üldlaulupeo korraldajail ja osavõtvail kooridel kasutada rohkesti kogemusi nii balti saksa kui Läti ja Eesti kohalikest või laiema ulatusega peetud laulupidudest. Seetõttu ei olnud vaja üldlaulupeo välist vormi ega ükskikasju esmakordselt välja mõtelda, vaid saadi hästi rakendada aastate jooksul kindlakskujunenud ja edukaks osutunud traditsioone, mis oli suureks soodustuseks ja kergenduseks.
Eesti üldlaulupeo mõtte areng
Millal tekkis Eesti üldlaulupeo korraldamise konkreetne mõte? Seda on võimatu lõplikult selgitada, võib esitada ainult mõningaid oletusi. Tartu saksa ajaleht väitis, et idee olevat J.V. Jannseni peas tekkinud juba umbes 10 aastat varem, s. o. 1860. a. paiku, kui Jannsen elas Pärnus, toimetas „Pärnu Postimeest” ja alustas tegevust koorijuhina. Tal puudunud aga võimalused kavatsuse teostamiseks. Viimaks võttis algatuse enda kätte J.V Jannsen. Talle oli selge, et ülemaaline rahvapidu „priiusepäeva” tähistamiseks võib olla ainult laulupidu, sest rahval polnud muid organisatsioone kui laulukoorid . Puudus ainult keskne organ, kes oleks võimeline olnud kogu algatust kandma ja lõpuni viima. Kui „Vanemuise” selts aina tugevnes ja maalgi laulukoorid pidevalt arenesid, asus Jannsen julgemalt asja juurde. Pealegi lähenes pühitsetav tähtpäev. Juba 1867. a. alguses plaanitses Jannsen „ priiuse” juubeli tähistamist ja tegi hoogsalt kavasid. Laulupeo- kavatsus tehti 1867. a. sügisel lõplikult teatavaks. Siis hakati ka ajakirjanduses sõna võtma mõne üksikasja kohta. 1867. a. suvel Riias korraldatud saksa seltsi laulupeolt oli vist kõrvaldatud kiriklik osa, sellepärast tegi Jannsen hoiatuse Eesti laulupeo suhtes, kui see toimuma peaks: „Siis on iseenesest mõista,et niisugune pidu ilma jumalateenistuseta ei või alata .” Ja algusest peale olevat selge olnud, et massikontsert võib toimuda ainult lageda taeva all, mis märtsis poleks kuidagi võimalik olnud. Nõnda oli ainuke sobiv aeg varane suvi, juuni keskpaik , kui talutöödes tekib pärast külvi lõpetamist ja enne heinateo algust lühike vaheaeg, mis võimaldab põllumehel mõneks päevaks kodust lahkuda. Samuti sobis koolmeistritele varasuvine aeg kõige paremini.
Muusikalised ettevalmistused
Kuna laulude õppimiseks jäi äärmiselt vähe aega ja kooride keskmine tase ei saanud olla kõrge, siis ei võidud kavasse võtta kõrget kunsti, vaid valiti kergemad, aga komitee arvates ometi sündsad, lõbusad viisid, mis pidid olema suures kooris hõlpsamad kokku laulda , ja arvati, et neil saab siis ka vistist oma ilu olema. Kartust tekitasid eriti ilmalikud laulud, sest neid olid koorid hoopis vähe või üldse mitte laulnud; lauldi ju peamiselt vaimulikke laule.
Üldiselt on laulupeo kava üsna kõrgel muusikalisel tasemel. Lihtsad, algajatele kohased palad puuduvad sealt täiesti. Äratab imestust, kuidas säärane kava suudeti selgeks õppida, pealegi erakordselt lühikese aja kestel, ja harjumatus ühiskooris enam-vähem korralikult ette kanda. Kahtlemata oli see noore eesti koorilaulu maksimaalne saavutus, mis üllatas asjaosalisi endid ja laiemat üldsust.
Kohalikud ettevalmistused
Tartumaal Maarja-Magdaleenas oli koorilaulu arendanud kihelkonnakooli-õpetaja, Valga seminari kasvandik M.Sõber, kes koondas segakooriks oma kooli õpilasi ja neiusid väljastpoolt. Otsustati laulupeost osa võtta , ja selleks moodustas M.Sõber meeskoori, kellele õpetas lühikese ajaga peokava selgeks. Äksi kihelkonnas Kärkna Orgel töötas üliagaralt vallakoolimeister Paul Bergmann, kes asutas oma kooli ringkonnas pasuna-ja segakoori ning äratas nende tegevusega tähelepanu isegi väljaspool Äksi kihelkonda. Üheks kindlamaks tugisambaks laulupeol oli Väägvere pasunakoor D. O. Virkhausi juhtimisel. See kollektiiv oli juba 30 aastat tegutsenud ja püsinud eesti orkestrimuusikas juhtival kohal. Koorimuusikat olevat agarasti arendanud Rõngu kihelkonnakooli-õpetaja, Valga seminari kasvandik C.Rossmann, ent kohalik pastor olevat laulupeo vastu olnud vaenulik ega oleva peo kasuks „sõrmegi liigutanud.” Koorilaul ja orkestrimuusika olid juba enne laulupidu tublisti arenenud Kanepi kihelkonnas, kus P. Abel asutas Kanepi meeskoori. Kanepi meeskoor sai üheks parimaks eesti kooriks. Erakordse hooga arenes orkestrimuusika kaugel Võrumaa sopis, Rõuge kihelkonnas Tsooru vallas. Seal tegutses Mõisaküla koolis 1869. a. kevadest alates Jaan Häusler, kes organiseeris kohapeal meeskoori ja asutas pasunakoori, mis oli ühtlasi kõige esimeseks orkestriks Võru maakonnas . Koorilaul arenes edukalt Tarvastus, eriti kihelkonnakooli juures koolmesiter H. Wühneri juhtimisel. Esialgu harrastati koolis segakoorilaulu, mille eeskujul moodustati laulupeo eel meeskoor. Laulupeost võeti vähem osa Põhja-Eestis, kuna see asus Tartust küllalt kaugel ja laulukultuur oli Lõuna-Eestist mõnevõrra maha jäänud. Kauge ja kehv Harjumaa andis laulupeole vähe osavõtjaid. Koorilaul oli hästi arenenud Kuusalus ja sealt tuli ka pidulisi. Tallinna eesti lauluselts „Estonia” oli laulupeo-eelsetel aastatel oma tegevusega üsna ummikus. „ Estonia” võttis laulupeost osa 10-liikmelise kooriga. Enamik lauljaid olid ikkagi lihtsalt talumehed ja nendelt nõudis ettevalmistus muidugi kahekordset energiat. Raskusi valmistas ka nende aastate raske näljahäda, lauljate sõna otseses tähenduses tühi kõht, kuid sellestki saadi üle lauluentusiasmiga. Laulupeo ettevalmistamine tundus rahvale ka ühiskondliku kohustusena, ühe lülina feodalismivastases võitluses, seniste võitude kindlustamise ja uute saavutamisena. Ärkas ka võitlusvaim-püüe mitte teistest kooridest maha jääda, vaid koguni ette jõuda. Visade harjutuste järel hakkas laul aina paremini kõlama.
„Priiusepäeva” pühitsemine 26. märtsil 1869
Üheks üldlaulupeo ettevalmistusetapiks kujunes „priiusepäeva” tähistamine tema õigel tähtpäeval, s. o. 26 märtsil. Kui aasta alguses polnud veel laulupeo luba käes ja selle saamine oli üldse kahtlaseks muutunud, siis kavatseti korraldada kohalikke pidustusi, et tehtud ettevalmistusi mitte raisku minna lasta. Laulupeo luba saabus aga viimasel minutil, veebruarikuus, ja siis tekkis kahtlus , kas maksab üksikpidustusi enam pidada. Mõned ei tahnud nendest loobuda , sest arvati, et need on üldlaulupeo proovina niisama kasulikud kui kooriharjutused. Paistab siiski, et „priiusepäeva” korraldamise eesotsas seisid peamiselt pastorid , kes aimasid, et üldalaulupeol nad ainujuhtivat osa etendada ei saa, ja peaksid nüüd soodsa võimaluse ära kasutama.
„Priiusepäeva” tähistamiseks oli loodud ametlik alus: Liivimaa konsistoorium võttis juba veebruari alguses otsuse vastu, et tähtpäeva märgitaks kirikuis eri jumalateenistustega. Kuna 25.märts oli kirikupüha, siis kanti „priiusepäeva” sellele päevale; ilmalikud pidustused pidid toimuma järgneval päeval, 26. märtsil, kuigi see oli harilik nädalapäev, kolmapäev. Konsistoorium lubas 26.märtsil jumalateenistust pidada. Nõnda panid ametliku aluse 26.märtsi pühitsemisele Liivimaa kirikujuhid, ent avalikkusele püüti näidata, et algatus tuli talupoegade ringkondadest.
Pidustuste eeltööd Tartus algasid varakult: 9. veebruaril peeti Maarja kihelkonnakoolimajas vallavanemate ja vöörmündrite nõupidamine, mis määras 25. märtsiks kirikliku ja 26. märtsiks ilmaliku pühitsemise. Pidustustel pandi valitsema eesti keel; eestlaste ja sakslaste, maa-ja linnarahva vahelt pidid selleks puhuks langema kõik vaheseinad .
Asuti hoolikalt eeltöid tegema, eriti kontserti ette valmistama. Rahvast rusus aga vaesusehäda, nii et mõned tahtsid pidusöögi ära jätta ja vastava summa vaestele anda. J.V. Jannsen oli viimase seisukoha vastu ja väitis: vaeseid peab ilma selletagi abistama; ta vihjas säärastele , kes ise kedagi toetada ei taha, kuid püüavad alati olla teiste toetuste väljajagajateks.
25.märtsi hommikul kogunes Tartu kihelkonnakoolimajja rohlesti eestlasi „ oma mustades vatmankuubedes”. Algas talurahva rongkäik, nagu seda olevat korraldatud juba 1819. aastal. Rongkäik oli pidulik: ees kõndisid peomarrsalid, siis pidukomitee esimees Karl Weber Vesnerist kahe lipukandjaga. Järgnesid pastor A.H. Willigerode oma abilisega ja auvõõrad; siis tulid eestlastest ametimehed, koolmeistrid jne. Rahvast oli rohkesti kokku tulnud , nii et kõik soovijad ei mahtunud kirikusse. Kirikus lauldi oreli ja orkestri saatel, lõpuks isegi Vene riigihümni. Teisel päeval ,26. märtsil, toimus uus rongkäik. Kirikus toimus suur vaimulik kontsert, mille taolist polnud Tartus veel kuuldud -nähtud. Seal esinesid Väägvere pasunakoor ja Tartu-Maarja segakoor ; viimast juhtus A.H. Willigerode. Esinesid ka „Vanemuise” mees-ja segakoor. Kava koosnes koraalidest ja vaimulikest koorilauludest, millest mitmed kuulusid üldlaulupeo kavasse. Saksa klassikute ja keskpäraste komponistide koorilaulude kõrval püüti pakkuda ka omamaist loomingut. Koorid esinesid hästi ja jätsid võimsa mulje. Kirikust lahkuti jällegi rongkäigus; „Vanemuise” selts avas teel esmakordselt oma uue toreda lipu. Raekoja juures lauldi riigihümni. Koos Väägvere pasunakooriga mängis rongkäigus ka „ Vanemuise” pasunakoor, mis oli hiljuti ellu ärganud, kuid peagi jälle vaibus. Peo muusikaliseks „naelaks” kujunes saksa viisiga isamaalaul, millele olid loodud päevakohased eestikeelsed sõnad ja mis sai kihelkonna „juubelipeo lauluks ”. Kontserdi puhastulu määrati eesti üliõpilaste toetuseks .
Hoolimata sellest, et „priiusepäeva” pühitsemine toimus pastorite initsiatiivil ja käe all, aitas see siiski suvist üldlaulupidu ette valmistada: koorid said esinemiskindlust ja kogemusi rongkäigu tarvis. Lisaks propageerisid kohalikud pidustused eelolevat suurpidu.
Pidurahvas Tartus
Pärispeo eelpäeval kogunesid lauljad „Vanemuise” seltsimajja , kust peomarssalid nad ööbmiskohta viisid. Ühe koori liikmed püüti paigutada võimalikult samasse või lähestikku asuvaisse korteritesse. Koostatud nimestik oli kogu peo kestel kasutada aadressinimestikuna, mille abil leiti vajalikud isikud. Linnarahvas oli pidukomitee üleskutset tõsiselt võtnud ja reseveerinud kortereid rohkem, kui vaja oligi. Lauljad käitusid võõrastes linnakorterites korralikult. Mõned linnakodanikud polevat kortereid andnud, kartes põlatud maamehi.
Kooride „Tuleproov” 17. juunil
Toimetulek tehniliste eeltöödega ei kindlustanud veel esmakordse eesti massikontserdi õnnestumist. Väheste kogemustega laulukoorid olid omapead peokava pähe õppinud ja keegi polnud neid kontrollimas käinud. Sellepärast ei teadnud peakorraldajad, missugune oli üksikute kooride tase ja kas 800 laulja koosesinemine üldse õnnestub. Selgust pidi andma alles ühendatud kooride peaproov peo eelpäeval 17. juunil Tartus. Arusaadav, et igal rahvasõbral ja laulutundjal vabises süda rinnus , sest seesinane proov oli lauljate tuleproov.
Peaproov algas kell 2 päeval Maarja kirikus. Proov oli kinnine , vist selleks, et algajad lauljad esineksid julgemalt ja vead ei satuks kohe üldsuse suhu. Proovile pääsesid ainult lauljad, koorijuhid ja pidukomitee liikmed. Erandlikult lubati sinna ka külalised Soomest. Peaproov kujunes tähtsaks etapiks peo käigus.
Oli lõplikult selge, et ühendkoor suudab esineda kindlalt, ja laulupeo õnnestumine näis olevat garanteeritud. Piisas laulude ühekordsest läbilaulmisest, ainult harva tuli mõnda osa korrata . Lauljad olid oma edust innustatud. Esimese lauluproovi kõrge tase jättis sügava mulje ka välismaistele külalistele.
Pärispeo algus
Laulupidu algas kolmapäeval, 18. juunil. Laulupeo esimeseks päevaks juhtus kõigiti sobiv päikesepaisteline suveilm. Vihm jäigi sel päeval tulemata ja miski ei seganud rõõmsa peo käiku. Juba hommikul kella kuue ajal hakkasid kirikukellad helisema ja varsti kõlas pasunakooride võimas koraal kirikutornidest; Jaani kiriku tornis mängis Tsooru koor, Maarjas puhusid Väägvere mängumehed. Kell 9 helistati uuesti kirikukelli, millega anti lauljatele märku rongkäigule kogunemiseks. Laulupeo peastaabi moodustas „Vanemuise” seltsi korter linna servas Tähe tänavas. Sinna voolasid kõik tegelased kokku, sest sealt algas rongkäik. Esimesel pidupäeval koguneti varakult „Vanemuise” maja juurde. Tänav pidumaja lähedal oli noorte kaskedega ja maja ise lippudega ehitud, samuti olid dekoreeritud raekoda, tähetorn ja mitmed eramajad. Lauljad kogunesid distsiplineeritud ja õigeaegselt.
Lauljatele pandi rinda hõbedane juubelipeo märk; pasunamängijad said kullavärvi märgid. Rinnamärk kujutas harfkannelt, mis oli asetatud puna-rohelis-valgetele põhjale; sinna olid paigutatud veel Liivi- ja Eestimaa, peoks ühendatud mõlema provintsi vapid, lisaks veel Tartu linna kui pidupaiga vapp ; aastaarvud 1819 ja 1869 vappide kohal särava päikesega pidid meenutama juubelipeo tähendust- pärisorjusest vabastamist. Lauljate rinnamärkide ja koorilippude kõrval tunti vajadust eriliselt märgistada juhtivaid peotegelasi. Pidumarssalid-korrapidajad kandsid valgeid rinnalinte, muud peokorraldajad õlalinte ja peokomitee liikmed lilla-rohelis- valgel õlalindil. Ka „Vanemuise” tegelastel oli õlalint- punane-sinine-kollane-valge. Tartu Maarja koguduse lauljad kandsid õlalinte puna-valge-musta kombinatsiooniga, mis pidi tähistama Tartumaa rahvariiete põhivärvi, kuid tõeliselt kujutas Saksa riigilipu värve ja demonstreeris baltisakslaste riigivaenulikkust.
Kui lauljatele olid kätte antud peomärgid ja peakorraldajatele värvilised õlalindid, hakkas pidutalitajate peamees Põltsam tegelasi seadma pidulikku rongkäiku, mille järjestus oli loosi teel kindlaks määratud. Peaaegu kõigil kooridel oli oma lipp , üksikud liputa koorid ühendati mõne naaberkihelkonna lipu alla. Rongkäigus lehvis 37 lippu, mis tõstsid oluliselt peo välist dekoratiivsust ja suurendasid pidulikku meeleolu. Lipule soovitati kirjutada koori nimi. Arutluses soovitati lipule kirjutada kihelkonna nimi, kuna see olevat vajalik pealtvaatajaile ja korraldajaile koori äratundmiseks ning leidmiseks. Lippudele soovitati peale kohanime kirjutada veel midagi poeetilist,näit. laulujumal Vanemuise nimi. Tormale soovitati Kalevit, teistele pseudomütoloogilist Sulevit, Olevit, Lindat, mis pidi tõstma rahvuslikku vaimu.
Kell 9 hommikul alustas lauljate rongkäik liikumist „Vanemuise” seltsimajast Tähe tänavas. Tiigi tänavalt mindi Maarja kiriku kaudu Toomeorgu, kus kirikuvaremete kõrval platsil pidi toimuma pidulik jumalateenistus. Maarja kiriku juures peatuti ja lauldi koraali. Rongkäiguga koos hakkas linnarahvas vähehaaval Toomeoru poole liikuma.
Laulupeo avamine Toomeorus
Nüüd voogas eesti maarahva võimas rongkäik läbi ülikoolilinna tänavate, kus mõne peo või tähtpäeva puhul tavaliselt nähti liikumas vaid saksa seltside või üliõpilaskorporatsioonide väheldasi gruppe. Ligi tuhande laulja, mängija ja peokorraldaja rong venis küllalt pikaks, nii et selle möödumine kestis vähemalt 10 minutit. Lippude võimas voogamine ja lauljate eri värvi rahvariided mõjusid pidulik-dekoratiivselt, tõstes nii pealtvaatajatele kui ka peotegelaste meeleolu. Kell 10 jõudis rongkäik peoplatsile. Laulupeo avastseeniks oli paik hästi valitud ajaloolise Tartu südames, keskaegse piiskopikiriku varemete jalamil, kõikjalt puudega piiratud Toomeorus. Esimene järk peokavast 18. juuni hommikupoolel oli täiesti vaimulik. Jumalateenistuse lõppedes tõsteti uuesti lipus ja hakati liikuma pasunakooride saatel. Nüüd marsiti pasunakooridesaatel üle Toomemäe raekoja ette, kus lauldi publikuga koos riigihümni. Sellejuures tarvitas Jannsen esmakordselt uut hõbedast taktikeppi, mille „Vanemuise” selts oli talle äsja kinkinud. Siis marsiti üle Barclay platsi seltsimajja tagasi, kus peeti lõunavaheaega.
Vaimulik kontsert esimesel pidupäeval
Piduplatsiks oli valitud Emajõe vasakul kaldal , praeguse Peetri kiriku vastas asetsev „Ressource’i” seltsi aed, õigemini park, mis kaldus juba linna serva jääma. Esimese päeva kava koosnes ainult vaimulikest koorilauludest ja jagunes kolmeks osaks. Esimest ja viimast osa juhatas J.V. Jannsen, teist osa A.Kunileid-Saebelmann. 7 laulu oli võetud saksa vaimulikust kooriliteratuurist. 2 laulu aga saksa muusikaklassikasse: L.v. Beethoveni hümniline „ Kõik taevad laulvad Jehoovale kiitust” ja W.A. Mozarti „Ave verum”.
Esimese päeva vaimuliku kontserdi vahele oli põimitud ka kõnesid. Kõnelejad olid määratud pidukomitee poolt ja nendeks osutusid peamiselt pastorid. Tartu tegelased võtsid sõna tervituseks, külaliskõnelejad vastasid ülesvõetud mõtetele. Kontserdi teisel vaheajal loeti ette tervitustelegrammid. Kontserdi lõppedes läksid lauljad rongkäigus linna tagasi. Õhtu veedeti lõbusalt, sõlmiti rohkesti tutvusi, vahetati mõtteid ja jagati peomuljeid.
Nõnda lõppes esimene pidupäev, ilma et mingisugust paha oma piduvõõrastest oleksime kuulnud või näinud.
Ilmalik kontsert teisel pidupäeval
Hommikul kell 8 algas ülikooli maneežis ilmaliku kontserdikava proov. Eelmise päeva vaimuliku kontserdi õnnestumine ja üksikute kooride reipad esinemised käsitööliste seltsis olid tõstnud lauljate enesekindlust ja juhtide usku. Tundub, et esimese päeva vaimulik kava oli isegi raskem teise päeva ilmalikust repertuaarist. Ilmalikud laulud olid siiski lühemad ja lihtsama koega, kuigi kiirema tempoga, ja nende laulmine võis osutuda ikkagi kergemaks, tundub tagantjärele kaaludes. Kella kolmeks koguneti jällegi „Vanemuisesse”, kust rongkäik alustas liikumist endises korras. Publikut oli peoplatsil rohkesti, isegi arvukamalt kui eelmisel päeval.
Kontsert algas vihmasajus. Lauljate ja kuulajate vaeva vähendamiseks otsustati kontserdikava lühendada, kuid peamiselt kõnede, mitte laulude arvel. Kõned otsustati koondada rohkem õhtusele pidusöögile. Kontsert õnestus täiel määral.
Teise päeva kontserdikava koosnes 15 laulust. Sealtki puudus tõsisem klassika , kui mitte arvestada klassikalis -romantilist F. Mendelssohn -Bartholdyt 2 lauluga. Teised autorid kuulusid saksa liidertaafellike muusikute leegioni.
Kontserdi viimased palad esitati tihedas vihmasajus, kuid see ei hajutanud ülevat meeleolu. Kava lõpetati hümniga, mis hurraa-hõiskamisega kaks korda pidi lauldama. Kontsert õnnestus niisama hästi kui eelmisel päeval ja jättis kuulajaile võimsa mulje.
Kolmas pidupäev
Kolmandal pidupäeval, reedel, 20. juunil, oli vihmasadu lõppenud ning päike paistis selgesti ja soojasti rõõmsate piduliste peale. Kell 9 algas jälle rongkäik ja liikus endise marsruudiga piduplatsile. Teel mängisid osavõtvad pasunakoorid . Kontserdi avas Väägvere pasunakoor piduliku marsiga.
Lauljad ja kuulajad olid nii pidurõõmu sisse vaonud, et neid ei suutnud eksitada äkiline kisa Tähtvere linnajaos puhkenud tulekahju pärast. Tekkinud väike rahutus vaibus täiesti, kui saadi teada, et tuletõrje on rutanud õnnetuskohale, sest enam ega paremini ei võinud keegi inimene avitada. Õnneks selgus pärast, et põlevas majas polevat ühtegi lauljat korteris olnud.
Kolmandal päeval pärast lõunat toimus „Vanemuise” enda aias kooride võistulaulmine. Võistulaulmist alustas pärast Väägvere pasunakoori esinemist Tartu-Maarja meeskoor kui laulupeolinna esindaja ja paremaid tolleaegseid eesti koore.
Komisjonile olevat auhindade määramine valmistanud tõsiseid raskusi, sest suures esinemiste hulgas leidus üsna häid, väga häid ja tõeliselt eeskujulikke saavutusi ning auhindu oli ainult kolm astet. Viimaks teatas A.Saebelmann komisjoni nimel otsused : esimese koha sai Tallinna „Estonia” meeskoord, teise Kursi koor ja kolmas auhind anti 7 koorile. Lauluvõistluse vaheaegadel loeti ette veel mõned saabunud tervitused.
Laulupeo lõpp oligi käes. J.V. Jannsen avaldas oma emotsionaalses lõppsõnas tänu peost osavõtjatele nende tulemise,vahva laulmise ja auväärt eluviisi eest. Kõne oli lühike, kuid eriliselt kaunis ja südant puudutav.

Kava

Kirikukoraalid:
Siionis kõik vahid hüüdvad
Kiida nüüd, Issandat
Meil tuleb abi Jumalast
Vene riigihümn:
Jumal, keisrit kaitse Sa
 Vaimulikud laulud:
G. Geissler – Sind, Issand , meie kiidame
F. Brenner – Taevas ning maa kaovad
F. J. Künkel – Hõiska kõik see maailm
G. Neumann – Tänu sul, Jeesus
C. Palmer – See on kaunis lõbus hää
F. Brenner – Issandat kiitke kõik paganad
L. van Beethoven – Kõik taevad laulvad
W. A. Mozart – Tere, tere, Jeesus Kristus
C. Kreutzer – Nüüd rõõmu päev on käes
Ilmalikud laulud:
J. Stuntz – Eesti vennad, laulgem rõõmsast
Häser – Oh mets
C. Kreutzer – Mis hiilgab veel õhtul
F. Mendelssohn – Tere nüüd, sa kallis päev
A. Zvyssig – Suur rõõmu päev on tulnud
Häser – Kui ju jõed rõõmsast jooksvad
J. Kallivoda – Kui meie vaim siin linnu tiivul
F. Abt – Õhtu kellad
Fredrik Pacius – Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
K. Collan – Mu meeles seisab alati
A. Kunileid-Saebelmann – Mu isamaa on minu arm
A. Kunileid-Saebelmann – Sind surmani
Laulupeo mõju Eesti muusikakultuurile
Esimene üldlaulupidu ei jäänud ainult ühekordseks saavutuseks, vaid see avaldas kestvat mõju eesti muusikakultuuri arengule. Korraldati veel mitmeid järelpidusid, kontserte jne. Arenema hakkasid koorid, tekkisid pasunakoorid. Üldlaulupidude traditsioon kujunes kindalt välja esimesel laulupeol, kasvades eesti rahva muusikaharrastuste selgrooks.
Kolmas Eesti üldlaulupidu 1880. aastal Tallinnas
Kolmanda üldlaulupeo mõtte areng
Koosolekul ja mujal kerkis küsimus järgmisest laulupeost. 1880. aastal täitus 25 aastat keiser Aleksander II valitsemisest ja seda juubelit kavatseti vääriliselt tähistada. Laulupeo ametlik põhjus oligi Aleksander II 25. valitsemisjuubeli tähistamine. Tartus uut pidu korraldada peeti sobimatuks, sest tulemus oleks ikkagi samasugune . Paremaks paigaks peeti Tallinna.
Peo programm kujunes mõneti erinevaks kahe eelmise laulupeo omast, küllap mõisteti ühelt poolt edasiminekut ajajärgu nõuetes, teiselt pool arvestati ette, et pidu jääb väiksemaks eelmistest. Jäeti ära iseseisev vaimulik kontsert ja määrati üksainus kolmaosaline üldkooride kontsert, millest iga osa algas vaimuliku lauluga ja sellele järgnesid ilmalikud laulud. Teisel päeval pidid esinema üksikkoorid, kuid võistulaulmine jäi hoopiski ära. Kõige lõpuks oli määratud kolme rahvalaulu esitamine ühendatud kooride poolt ja vana eesti kombe järgi jaanitule süütamine,et rahvast viia ühendatud rõõmu-meele-olusse. Nõna kujunes pidu ainult kahepäevaliseks; ellpäev oli määratud kooride vastuvõtuks ja peaprooviks. Laulupidu ametlikuks nimetuseks fikseeriti „Eesti tänu-laulupidu”.
Koorijuhtide kokkutulek
Koosolek võttis vastu järgmised otsused:

Riia näituse ja laulupidude pärast Tallinna laulupidu tuua nädal aega ettepoole

Laulu-ja pasunakooride üldjuhiks valiti Tallinna Jaani kiriku pstor W.Grohmann.

Koorijuhid avaldasid soovi,et laulupeost saadav puhastulu oleks ühe eesti koolmeistrite abikassa asutuse põhjuskapitaliks pruukida.

Koorijuhid pooldasid ilmselt seisukohta, et igast maakonnast kuuluks üks koorijuht pidutoimkonda.

Tehti teatavaks, et seni on registreerunud 19 koori 299 lauljaga ja 5 orkestrit 75 mängijaga.

Muusikajaoskond oli koostanud kontserdikava ja esitas selle koosolekule. Esitatud kava ei tekitanud suuri vaidlusi, kuigi tehti mõningaid muudatusi.
Laulupeo kontserdikava
Kolmanda laulupeo kontserdikava oli tunduvalt lühem eelmiste laulupidude kavast ja kunstiliselt lihtsam; küllap korraldajad arvestasid asjaolu, et rohkem vilunud Lõuna-Eesti koorid kippusid peost eemale jääma ja raskuspunkt langes Põhja-Eesti lauljatele,kellest suurem osa esines üldlaulupeol alles esmakordselt ega oleks nõudlikuma kavaga toime tulnud.
Kava
Koraal (M. Luther) – "Meil tuleb abi Jumalast"
H. Preiss – "Isamaa"
L. Spohr – "Laul" ("Nagu linnu tiivul")
K. Collan – "Vaasa marss"
A. Neidhardt – "Armastuse kiitus"
B. Klein – "Jumal on suur"
C. M. von Weber – "Mets ja maailm"
K. A. Hermann – "Ilus oled, isamaa" ("Minge üles mägedele")
J. Kappel – "Laulgem"
Eesti rahvaviis – "Kodu"
L. Cherubini – "Lodoiska" avamäng
G. Palestrina – "Oh helde Jeesus"
A. Kunileid – "Sind surmani"
J. Kappel – "Ööbik"
Kärnteni rahvaviis – "Üksinda" ("Küll üksinda rändan")
J. V. Jannsen – "Nüüd üles, Vene alamad "
A. Lvov – "Keisrilaul" (koos orkestriga)
Peo algus ja peaproov
Kell 2 pärast lõunat toimus peaproov laulupeo väljakul, mis asus „Lutteri heinamaa pääl Kadrintali lähedal, Narva uulitsa korval.” Vajalised ehitused olid platsil tehtud, ruumikas tribüün kõlaseinaga püstitatud, suur hulk istekohti pikkadel pinkidel, telgid karastavate jookide jaoks, mitmed sissekäiguväravad paigaldatud ning pärgade jalippudega pidulikult ehitud. Proovi juhatas sisse üldkooride juhi J.Kappeli kõne. Peaproov pidi näitama „kuidas üksikud healed ja üksikud koorid kokku sünniksid ja kas kõik keermed annaksid kokku punuda ilusaks paelaks ja selgeks mõnusaks lauluks.”
Esimene pidupäev
Juurdunud traditsiooni kohaselt algas esimene pidupäev pasunakooride mänguga eesti kirikute ja raekoja tornist . Rongis asuti loositud järjekorras: eesotsas sammus rongitalitaja ,talle järgnesid lipukandjad Vene riigi, Eestimaa kubermangu ja Tallinna lippudega. Siis tulid auliikmed, kõnepidajad, pidutoimkond ja kaks orkestrit.
Linna majad olid pidulikult dekoreeritud ja lippudega ehitud, paljudes kohtades olid suured auväravad üles seatud ja vastavate pealkirjadega varustatud.
Jumalateenistus algas kell 10 ja seal pidas avakõne Rapla pastor C. Malm , kes oli tuntud eesti kirjamehena.
Umbes kell 12 hakkas rongkäik uuesti liikuma. Edasi siirduti Toompeale kubernerilossi ette. Kell 4 koguneti uuesti rongkäiku ja siirduti Kadriorgu piduplatsile, kus algas üldkooride kontsert. Erinevalt eelmistest laulupidudest andsid üldkoorid ainult ühe kontserdi, mis koosnes 16 palast ja milles vaheldusid vaimulikud ning ilmalikud laulud. Vaheaegadel peeti kõnesid. Rahvas ei raatsinud piduplatsilt lahkuda. Lõpp tehti siiski kella 8 paiku.
Teine pidupäev
Juba hommikul kell 7 korraldas „ Linda ” laevaselts laulupidulistele koosoleku, kuid sinan ei tulnud palju rahvast, sest väsimus oli kõigile tunda. Teise pidupäeva õhtupoolikul olid ette nähtud üksikkooride esinemised piduplatsil, kuid hommikupoole võis karta vihmasadu-kell 2 sadas vihma otsekui oavarrest. Alles kella 4 paiku lõppes vihmasadu ja taevas selgines. Üksikkooride esinemine näis kujunevat kirevaks rahvapeoks. Kui kontsert oli lõppenud, lasti koorijuhte elada.
Kokkuvõtteks
Üldlaulupeod said alguse eesti rahvusliku liikumise perioodil ja kujunesid ülemaalisteks sündmusteks, mis tõmbasid kaasa suuri rahvahulki. Kui esimene üldlaulupidu 1869. aastal kõigile takistustele ja raskustele vaatamata hästi õnnestus, siis kujunes kindel veendumus , et säärane rahvamasside eneseavalduse vorm on meile kõigile sobiv ja peaks kujunema traditsiooniks. Esimesed üldlaulupeod on pannud tugeva aluse rahvuslikule traditsioonile, mis on vastu pidanud tänaseni.
Kasutatud kirjandus:
1. Rudolf Põldmäe „ Kaks laulupidu”
2. Rudolf Põldmäe „Esimene Eesti üldlaulupidu 1869”
3. http://www.emic.kul.ee/emik/laulupeod/1880.ht m
4. http://et.wikipedia.org/wiki/Esimene_%C3%BCldlaulupidu