Kolmas laulupidu referaat (0)

1. Kolmanda laulupeo mõtte areng ja toimkonna moodustamine
Teise laulupeo ajal organiseerisid C.R. Jakobsoni mõtteosalised M. Veske juhtimisel erikoosoleku, mis oli peokorraldajate suhtes opositsiooniliselt häälestatud. Koosoleku käigust ega tulemustest pole säilinud ühtegi dokumenti, kuid selle järelmõju oli küllalt tugev ja mõjutas oluliselt järgneva kolmanda laulupeo eeltöid. Nähtavasti jõuti koosolekul otsusele, et ülemaalist rahvuslikku laulupidu on võimatu edaspidi korraldada ja selle asemel tuleks seada väiksemad, ühe maakonna laulupeod . Ilmselt loodeti neid kergemalt allutada endale, st C.R. Jakobsoni pooldajate ringkonnale ja välja lülitada J.V. Jannseni kirikliku „partei“ ja baltisakslaste domineeriv mõjuvõim. M.Veske hakkas tegema eeltöid uue peo (või uute pidude ) korraldamiseks.
Koosolekul ja mujalgi kerkis üles küsimus järgmisest laulupeost. 1880. aastal täitus 25 aastat keiser Aleksander II valitsemisest ja seda juubelit kavatseti vääriliselt tähistada. Jakobsoni pooldajate ringkond hakkas kindlalt pooldama maakondlikke laulupidusid. Koorijuhtide nõupidamisel otsustati selle jaoks asutada „kreisi laulu- ja mängukooride seltsid“ ja maakondlikke laulupidusid korraldaksid koorijuhid ja kooride saadikud. Veske püüdis üksikasjalikult põhjendada maakondlike laulupidude paremust: koorid saaksid käia ühistel proovidel, mis tõstaks nende taset; iga maakonna rahvas võiks kuulata neid kontserte, sest kergem on pääseda oma maakonna linna kui mujale.
Maakondades hakati tegema ettevalmistusi. Igasse maakonda asutati laulukomiteesid. Peaaegu igasse kihelkonda lubasid ärksamad koolmeistrid teha ajutised „lauluseltsid“. Veske ajas maakondlikke seltside asja edasi ja saatis septembris J.Kapile vastavate nõupidamiste protokollid ja maakonna lauluseltside põhjuskirja, millele lootis kinnitust kõrgemalt poolt. Kõnede jaoks aga luba paluda ei tohtinud, sest riigivalitsus oli nende suhtes viimasel ajal ettevaatlik. Septembris olid juba viie maakonna –Võru, Viru, Järva, Harju ja Pärnu- eestseisused valitud ning enamasti ka põhikirjad ja protokollid olemas. Seepärast hakati tegema eeltöid maakondlikeks laulupidudeks. Oli moodustatud noodikoostamise komitee, kes pidi oktoobris Tartus kokku tulema . Arvati, et oktoobris peaks laulud välja valima ja kooridele saatma . Ei peetud vajalikuks, et iga maakonna peol oleksid samad laulud. M.Veske kavatses Soomest noote tellida ja komiteele kasutada anda. Nähtavasti maakondlike laulupidude eeltööd siiski ei edenenud, sest detsembri alguses teatas J.Järv Jakobsonile, et tuleva-aastasest Viljandimaa kontserdist pole midagi kuulda, sest ei saadavat isegi pidukomiteed kokku.
Samal ajal tegutses teine ringkond paralleelselt kolmanda üldlaulupeo korraldamisega Tallinnas 1880. aastal. Tartus peeti uue peo korraldamist sobimatuks teatud vastuolude tõttu. Paremaks paigaks peeti Tallinna ja peo peamiseks läbiviijaks kohustati H.Rosenthali, Jannseni väimeest. Rosenthal leidis endale kohe sobiva abilise, Eestimaa kameraalkohtu noore ametniku August Einwaldi, kes oli aktiivne tegelane eesti seltsis „Lootus“.
„ Lootuse “ juhatus võttis heameelega vastu H.Rosenthali ettepaneku. „Lootus“ esitas palvekirja ja piduprogrammi 14. juulil riigiasutustele ja luba saabus siseministrilt juba 4. septembril. Otsekohe asuti pidukomitee moodustamisele. H.Rosenthal soovis peo juhiks „ühte väljapaistvat literaati“. Esimesed kaks kandidaati - O.Riesemann ja Ed. Koch - keeldusid. Kolmas valik langes doktor Carl von Wistinghausenile, kellest saigi pidukomitee president . Asepresidendiks valiti H.Rosenthal ja sekretäriks A.Einwald, kes juhtisid kirjavahetust ja hoolitsesid ajakirjandusliku informatsiooni eest. Muud ülesanded jaotati teistele komitee liikmetele, kes moodustasid kolmekaupa neli jaoskonda.
Peo programm kujunes mõneti erinevaks kahe eelmise laulupeo omast. Ühelt poolt mõisteti edasiminekut ajajärgu nõuetes, teiselt poolt arvestati ette, et pidu jääb väiksemaks eelmistest. Jäeti ära iseseisev vaimulik kontsert ja määrati üksainus kolmeosaline üldkooride kontsert, millest iga osa algas vaimuliku lauluga ja sellele järgnesid ilmalikud laulud. Teisel päeval pidid esinema üksikkoorid, kuid võistulaulmine jäi hoopiski ära. Kõige lõpuks oli määratud kolme „rahvalaulu“ esitamine ühendatud kooride poolt ja vana eesti kombe järgi jaanitule süütamine. Nõnda kujunes pidu ainult kahepäevaliseks; eelpäev oli määratud kooride vastuvõtuks ja peaprooviks. Laulupeo ametlikuks nimetuseks fikseeriti „Eesti tänu-laulupidu“.
2. Toimkond alustab tegevust
Toimkond pidas oma esimese koosoleku 26. oktoobril. Selle koosseisus oli ka Tallinna koolmeister H. Stein , kes kuulus Jakobsoni pooldajate hulka ja esitas koosoleku teistsuguseid seisukohti. H.Stein soovis, et kutsutaks kokku koorijuhid ja valitaks repertuaari. Steini arvates polevat vaja priisata, vaid pidu lihtsalt korraldada. Seda ettepanekut vastu ei võetud.
Toimkond tegi siiski mitmed otsused: ringkirja kaudu paluda laulupeost osa võtma kõik eesti koorid ja 3. detsembriks kokku kutsuda koorijuhid, kes koos muusikajaoskonnaga valiksid välja koorilaulud ja orkestripalad. Pidu määrati 17.-19. juunile. Tartust paluti II laulupeo sekretärilt J.Kurrikult nimestik nendest kooridest, kes 1876. a peale olid ennast registreerinud laulupeost osavõtuks, teisi koore kutsuti üles ajalehtede kaudu.
Koorid hakkasid end üleskutse peale registreerima. Kohe oli näha, et koorijuhtide hulgas leidus Tallinna üldlaulupeo vastaseid ja mitmed pooldasid maakondlikke kontserte, mida Jakobsoni ringkonnad propageerisid. Nii mõnegi linna koorijuhid vastasid kutsele eitavalt, tuues peamiseks põhjuseks teisi kontserte, mis toimuvad üldlaulupeoga samal ajal. Leidus muidugi ka neid koorijuhte, kes pooldasid üldlaulupeo korraldamist Tallinnas ja olid maakondlike pidude vastu.
Esialgu oli toimkond avaliku informatsiooni andmise suhtes tagasihoidlik. Alles oktoobri lõpus kirjutas H.Rosenthal Eesti Postimehes pikema artikli „Eesti rahva tänupidu“, milles andis laulupeo korraldamisele täpsema põhjenduse. Artikkel teatas, et toimkond tegutseb ja saadab kooridele kutsed välja. Veidi hiljem teatati, et pidu kujuneb suureks, sest kutsed olevat saadetud kõigile eesti kooridele. Järgnevalt trükiti ära kutsekiri koorijuhtidele kokkutulekuks 3. detsembril. Samas esitati üldine peoprogramm.
3. Opositsioon pidukomitee tegevusele
Tallinna toimkonnale tekkis peatselt kõigile nähtav opositsioon. Jakobsoni pooldav Pärnu Postimees kirjutas juba 7.detsembril 1879 : Tallinna toimkond olevat „koguni Tartu pidukomitee sarnane“. Isegi koosolek 3.detsembril ei toimunud täies üksmeeles, nagu ajakirjanduses enamasti kirjutati. Ajakirjas nuriseti toimkonna omavoli üle- peamised vastuolud olid rahaasjades. Koosolekul kerkis üles ka küsimus auvõõraste ja pidukõnelejate kohta, mis tekitas tüli, sest taheti opositsioonimehed täiesti välja jätta ja see õnnestuski. Muidugi oli auvõõraks C.R. Jakobson , kes jäetigi auvõõraks kutsumata.
Pidukomitee Tallinnas jätkas asjaajamist, arvestamata opositsioonimeeste nõudmisi. Nähtavasti kaldusis köstrid ja koolmeistrid, kes olid laulukooridega seotud, rohkem peotoimkonna poole. Opositsiooni kavatseti hoopiski lämmatada. Detsembri keskel saatis „Lootuse“ selts peotoimkonna presidendile Wistinghausenile kirja, milles palus valvata peotoimkonna üle, et seal kõik aus oleks ning pidu rikutud ei saaks. Peokomitee omakorda loobus auvõõraste kutsumisest ja pani selle ülesande „Lootusele“.
Opositsioonilised ringkonnad ei pidanud Tallinna üldlaulupidu ikka veel vajalikuks ja propageerisid maakondlikke pidusid. Tallinna toimkonna enesekindel tegutsemine tekitas Tartu komitees aktiivse opositsiooni. Jakobson pidas Tallinna komitee tegevust kahjulikuks ja sellele pidi täie jõuga vastu hakkama. Jakobson tahtis pidupresidendi kohale panna M. Veske ja soovitas tal oma komitee jaanuaris Tartusse kutsuda ja uued otsused teha. Tartu komitee võttis Jakobsoni seisukohad endale juhtnööriks ja hakkas vastavalt tegutsema. Korraldati nõupidamine laulupeo asjus, millest võttis osa umbes 20 koorijuhti (peamiselt Lõuna-Eestist) ja 2 toimkonna liiget Tallinnast (H.Rosenthal ja A.Einwald). Koosolejad arvasid suure juubeliaasta väärilisema olevat, kui igas kreisis oma laulupidu saaks peetud. Siiski nõustuti kompromissiga: et kui Tallinnas pidu komitee poolt ettepandud tingimused vastu võetakse, siis võtavad laulukoorid Tallinna laulupeost osa. Tartu mehed nõudsid, et andku Tallinna toimkond kontserdikava Tartu komiteele kinnitada ja õiguse määrata III laulupeo muusikajuhid, pidukõnelejad ja auvõõrad.
Tartu koosolek avaldas ilmselt mõju ka Tallinna peotoimkonnale, kus tekkis käärimisi ja muudatusi. Veebruari alguses peetud koosolekul teatas pastor V. Grohmann, et ta astub tagasi üldkooride juhi kohalt. Uue üldjuhi valimiseks taheti üksikute kooride juhid kokku kutsuda, kuid H.Stein oli vastu, sest see tegevat liiga palju kulu. Selle asemel soovitas ta valimist teostada maakondlike komiteede kaudu. H.Stein informeeris olukorrast A.F. Raudkeppi, kes pöördus nõuannetega M.Veske poole. Ta soovitas koorijuhtidele selgitada, keda valida üldkooride juhiks ja kõnelejaks, sest nad ise ei oskavat seda teha. Raudkepp soovitas valida eestlased, kes pole veel avaliku poliitika-vaidlemiste kilda kistud.Koorijuhiks sobivat Peterburi eesti noor muusikamees J. Kappel või K.A. Hermann , kui ta oleks kodumaal.
Tartu komitee aktiivsus tegi Tallinna toimkonna rahutuks ja sundis vastuabinõusid ostima. Toimkonna president Wistinghausen pöördus kirjaga Tartu linnapea G. v. Oettingeni poole, et saada kogemusi eelmise laulupeo juhtimisest. Wistinghausen kurits, et Jakobson läheb oma pooldajatega välja maakondlike laulupidude korraldamisele, mis aga kahjustaks üldlaulupidu Tallinnas. Jakobsoni argumendiks olevat 1879. a peol tehtud koorijuhtide otsus, mis pooldas maakondlikke laulupidusid. Tallinnas aga väideti, et mainitud koosolek olnud kinnine , kuhu pääsesid ainult „Sakala“ pooldajad, seepärast polevat seal tehtud otsused seaduspärased. Oettingeni nõuanne Wistinghausenile oli, et „õõnestavad elemendid“ toimkonnast välja tõrjutaks. Nii õhutas Oettingeni kiri uue peo presidenti hoopiski kõvemat kätt tarvitama. Wistinghausen pöördus ka Jannsenite perekonna poole samalaadse informatsiooni saamiseks. Talle vastas Harry Jannsen, kes hakkas parajasti asendama oma vananevat isa. Tema kiri oli mitte ainult hoiatus Jakobsoni eest eelseisva laulupeo puhul, vaid õel traktaat oma vastase põhiliseks mahategemiseks.
Jakobson soovis laulukooride üldjuhiks J.Kappelit. Ta arvestas õigesti Tallinna toimkonna kavatsusi ja hoiatas Tartu komiteed: „Tallinna komitee kavalus näikse see olevat, et laulukoorid ükshaaval omad kõnepidajate ja juhatajate nimed üles annavad. Et suurem jagu koorisid Tallinnamaalt on, sellepärast on iseenesest mõista, kuhu see healteandmine siis jälle langeb“. Tartu komitee soovitas teised erapeod ära jätta ja võtta osa Tallinna laulupeost. Eesti Postimehe arvates oli ainus toimkond Tallinna oma. Tartu komitee tundis siiski oma kaotust. Sakala kirjutas maikuu lõpus vastuse Eesti Postimehele, et ta olevat Tallinna laulupeo sõber ja seda alati soovitanud.
4. Laulupeo eeltööd
Lahkhelidest hoolimata jätkas Tallinna komitee praktilisi eeltöid ja tundis ennast ainsa peremehena. Märtsis olid laulukooridele noodid suuremalt jaolt kätte saadetud ja orkestrinoodid pidid neile kohe järgnema. Kooridele saadeti ka küsitlusringkiri. Toimkond pidas juba 8. aprillil koosoleku, kus teostas muusikajuhtide ja kõnepidajate valimise, arvestades saadud vastuseid, kuid mitte päriselt kuulates rahvahulkade arvamust, vaid kombineerides tulemusi märgatavalt enda kasuks.
Tegelikult ei toimunud valimine sugugi seaduspäraselt, vaid vastasrinde mehed suruti kombinatsioonidega kõrvale. Kõnelejaks sooviti ka M. Vesket, kuid toimkond jätnud ta kõrvale kui „parteimehe“. Veske ei tundnud kahju sellest, sest ta „ei soovinud olla valelikkude killas“. Jakobson sai 4 häält, sest köstrid ja koolmeistrid kartsid Jakobsoni pooldamisest endale kahju, isegi ametist vallandamist. Toimkond püüdis valimiste tulemused saladuses hoida, sest kartis vastasrinna rahulolematust.
Laulukooride üldjuhiks valiti Johannes Kappel, „konservatooriumi õppija ja Peterburi „Palme“ seltsi eesti osakonna laulujuhataja“. Orkestrite juhiks sai Väägvere mees D.O. Virkhaus, ülemaaliselt tuntud „pasunakooride isa“. Kõnepidajateks valiti peamiselt pastorid. Tervituskõne pidi pidama Eestimaa kindralsuperintendent W. Schultz, tema loobumise korral Rapla pastor C.E. Malm. Jutlusepidajaks valiti M. Jürmann. Altariteenistust pärast jutlust pidi pidama Karuse pastor A. Hörschelmann, loobumise korral Ambla pastor G. Knüpffer. Ilmalike kõnede pidajaks valiti J. Hurt , R. Kallas, H. Wühner ja H. Rosenthal.
Piduplats asus Kadriorus ja olevat olnud kolm korda suurem kui Tartu näituseaed, eelmise laulupeo tegevuspaik . Tulevased muusikaüldjuhid avaldasid mõningaid arvamusi toimkonnale. Virkhaus soovis, et pillimehed saaksid esinedes istuda; orkestrid olevat vaja seada poolringi. Laululava ehitamisel peeti tingimata vajalikuks ka kõlaseina olemasolu. Orkester pidavat asuma laulukooride ees või taga. Toimkond püüdis nende soove rahuldada.
Toimkond koostas lõplikult ka kontserdikava. Laulupeo kõnelejaid valiti tagaselja, asjaosaliste nõusolekut küsimata, seepärast võis tulla äraütlemisi ja seda tuligi rohkesti. Suuri raskusi tekkis saksa rahvusest pastoritega, kes kippusid enamasti keelduma , pidades ilmselt koostööd eesti rahvusliku suurettevõttega tarbetuks või koguni kahjulikuks. Seda avalikult ei öeldud, vaid esitati hoopis diplomaatlikumad põhjused.
Tallinna toimkonna otused olid suureks löögiks Tartu komiteele, kes seega lõplikult kõrvale tõrjuti. Sakala märkis seda tõika ilmse nördiimusega, kuid püüdis leppida uue olukorraga. Tallinna toimkonnal leidus veel mõningaid vastaseid. Näiteks Liivimaal pooldati üldlaulupeo asemel ka maakondlikke pidusid. Toimkond kutsus veel maikuu lõpus üles neid koore, kes seni olid kõrvale jäänud.
Juuni alguses käisid ettevalmistused kõige ägedamalt. Ajapuudusele vaatamata tuldi ettevalmistustega siiski toime. Viimastel nädalatel ähvardasid pidu toimetulekut ootamatud takistused: kuna ettevalmistustega ei saadud õigeaegselt korda, siis kavatseti pidu üheks nädalaks edasi lükata. Mai lõpul suri keisrinna Maria Aleksandrovna ja üleriiklik lein pani kõik pidustused mõneks ajaks seisma. Peopresident Wistinghausen pooldas juba laulupeo edasilükkamist järgmisele aastale, sest ilmselt oli ta ettevalmistustöödest lõplikult tüdinenud. Leinapäevade möödumisel lubati jällegi pidusid pidada ja eesti laulupeo jaoks nõutati siseministrilt eraldi luba. Alles 2. juunil tegi toimkond lõpliku otsuse laulupeo pidamiseks ja see tehti kooridele telegraafi teel teatavaks. Tolleaegse sideteenistuse olukorras ei saadud kõikjal uut teadet õigeks ajaks kätte ja see tekitas segadust osavõtjatele. Nõnda sai Võrumaal Vaabina orkester ringkirja kätte alles 10. juunil, kuid siis oli juba hilja Tallinna sõitma hakata.
11. juunil kell kaks päeval pidi toimuma platsil peaproov, mida võidi ka 30 kopika eest pealt kuulata. Järgnev päev, 12. juuni, oli määratud kontserdile, mis algas kell neli pärast lõunat. Piletihindadeks oli 1 rubla , 60 ja 20 kopikat, seega oli pidu ka kõige kehvematele kättesaadav. Õhtul oli ettenähtud pidusöök. Viimasel päeval, 13. juunil pärast lõunat kell kolm toimusid üksikkooride esinemised ja õhtul oli rahvapidu koos jaanitulega. Peotoimkond hoolitses ka linna ja peopaikade kaunistamise eest. Rahvas võttis samuti osa linna ehtimisest. Tänavatel rippusid punutud vanikud, mille sisse olid seotud soovitusetähed, nagu „ Elagu eesti laul“, „Elagu eesti lauljad “.
5. Laulupeo kontserdikava
Kolmandaks laulupeoks ilmus trükist koorilaulude kogu „Eesti tänu-laulu-pidu laulud. Keiserliku Majestedi Aleksandri II 25-aastase valitsuse juubeli -püha mälestuseks välja annud pidu toimkond“. Teos oli eelmiste laulupidude nootide kõrval hoopis väiksema mahuga (40 lk) ja sisaldas 19 laulu. Paistab silma vaimulike laulude vähesus- ainult kolm- ja need on paigutatud läbisegi ilmalikega, nagu neid ka peol ette kanti . Raamatu eessõnale on alla kirjutanud H.Rosenthal, kes oli ilmselt kogu koostajaks. Ta oli 8 laulu võtnud II laulupeo noodist, ühe I laulupeo kavast, riigihümn oli kõikjal kättesaadav ja veelgi mõni eesti laul oli varemgi trükis ilmunud. Domineeris saksa muusika - 8 koorilaulu, Soomet esindas 2 laulu, vene muusikasse kuulus ainult riigihümn ja eesti algupärandeid on toodud 8 (neist 3 rahvaviisi ). Nõnda oli nõue algupärase repertuaari suhtes formaalselt mingil määral täidetud.
Üldtuttavale koraanile „Meil tuleb abi jumalast“ lisandus G.P. da Palestrina „Oh, helde Jeesus “, mis oli eelmise laulupeo kavas. Kolmandaks oli I laulupeo kavast võetud B. Kleini hiiglapikk ja küllaltki nõudlik „Jumal on suur“, milles on täiskoori ja üksikhäälte vastandamist, polüfooniat, väga teravat kõla ja modulatsioone harmoonias, meloodia arenduselt jääb siiski tavaliseks; selle ettekandmine nõuab kooride maksimaalset pingutust. Kärnteni rahvaviis „Üksinda“ on saanud sentimentaalsed sõnad, kuigi meloodia on mažoorne ja seetõttu sisuga vastuolus, pealegi on viis väheilmekas ja harmoniseeritud tavaliste vahenditega. Teistest lauludest tõuseb kõrgemale Neithardti „Armastuse kiitus“, millel on algusosas arendatud meloodiat ja originaalset harmooniat, ent teises osas valitseb nõudlik tenori soolopartii; koorisaade on aeglane, kuid mitte päris lihtne. II laulupeo kavast võetud laulud olid saksa komponistide „Mets ja maailm“ ning „Laul“, soome autori K.Collani „Vaasa marss“. Teine soome laul oli H.Wächteri seatud „Rongikäigu laul“, mis oli ühendatud C.R. Jakobsoni sõnadega, kuid tema nimi jäi noodis märkimata.
L. Koidula luuletusele „Kodu“ kohandatud eesti rahvaviis oli nukker -lüüriline, traditsioonilise töötlusega. Teine rahvaviis oli „Süda tuksub tuks , tuks, tuks“ ja kolmas oli „ Vaeslapse õhtulaul“, mis oli II laulupeo kavas. Uueks avastuseks eesti koorimuusikale osutus Peterburi konservatooriumi õpilane J. Kappel, kellelt võeti laulupeo kavasse kaks laulu: „Laulgem“ ja „Ööpik“. Lauludes oli tunda autori professionaalsust, milles meie algupärandid jäid alatihti vajaka. Esimese laulu meloodia on lihtne, kuid harmoonias ilmneb huvitavaid otsinguid, püüdlusi kaasaegsuse poole. Teises laulus on tekst ja meloodia täielikus kooskõlas; elav, liikuv, kiire rütmiga meloodia on eri häältes erinev; laul on ühtlaselt komponeeritud ja annab meeldiva terviku, mistõttu on tänapäevalgi lauldav. Nagu teada, sai J. Kappel III laulupeo üldkooride juhiks ning võitis sealgi täie tunnustuse .
Nõnda oli III laulupeo kontserdikava tunduvalt lühem eelmiste laulupidude kavast ja kunstiliselt lihtsam. Küllap arvestasid korraldajad, et rohkem vilunud Lõuna-Eesti koorid kippusid peost eemale jääma ja raskuspunkt langes Põhja-Eesti lauljatele, kellest suurem osa esines laulupeol alles esmakordselt ega oleks nõudlikuma kavaga toime tulnud.
6. Peo algus ja peaproov
Raudteevalituselt saadi pidulistele 30% hinnaalandust ja vastvad piletid saadeti kooridele kätte. Juba 10. juuni õhtul rutati Balti jaama külalisi vastu võtma. Paldiski rong tõi kohale mitmed Lääne- Harjumaa koorid. Peterburi rong saabus 13 kooriga Tartu-ja Virumaalt, nende hulgas olid ka mõned kõnepidajad. 11. juunil oli üleriiklik lein lõppenud ja külalisi võis tervitada kroonuorkestriga. Rongiga saabus ligi 500 lauljat, kellega marsiti orkestri saatel läbi linna „Lootuse“ seltsimajja, mis asus Narva mnt-l, Maneeži tänava nurgal .
„Lootuse“ seltsimajas, mis kujunes laulupeo keskuseks, anti kätte pidumärgid, kontserdikavad, jumalateenistuse laulude sõnad ja korteritähed. Koorijuhid loosisid välja kooride järjekorra rongkäigus ja tegid teatavaks, mida nende koorid laulavad üksikesinemistel. Kell 12 kogunesid seltsimajja aukülalised, pidukõnelejad, üldjuhid, vene ja saksa lauluseltside esindajad ja kooride lipukandjad, kellele peotoimkonna president C. v. Wistinghausen pidas eestikeelse tervituskõne. Kõne peale lauldi hümn ja löödi klaasid kokku.
Kell kaks toimus peaproov laulupeo väljakul. Vajalised ehitused olid platsil tehtud, ruumikas tribüün kõlaseinaga püstitatud, suur hulk istekohti pikkadel pinkidel , telgid karastavate jookidega, mitmed sissekäiguväravad paigaldatud ning pärgade ja lippudega ehitud. Proovi juhatas sisse J. Kappeli kõne. Peaproovile lubati väiksema tasu eest ka pealtkuulajaid, kuid vihmase ilma tõttu kogunes rahvast vähevõitu. Proov lõppes kella seitsme paiku.
Peaproovilt siirdus osa lauljaid „Lootuse“ seltsimajja, kus uuendas vanu tutvusi ja sõlmis uus sidemeid . Teine osa ruttas „suurde teatrimajja“ Laias tänavas, sest seal etendas „Lootuse“ näitetrupp eestikeelset lustmängu „Piirijärve rentnik “.
7. Esimene pidupäev
Laulupidude rahvarikkad vabaõhu-kontserdid on alati rippuvad olnud suvistest ilmastikutingimustest ja vihma oli sedapuhkugi karta. Esimesel päeval võis siiski oodata soodsat ilma. Juurdunud traditsiooni kohaselt algas esimene pidupäev pasunakooride mänguga eesti kirikute ja raekoja tornist. Kaarli kirikus mängis Vara orkester Tartumaalt, Jaani kirikus Iisaku ja raekoja tornis Väägvere orkester. Pillimäng tornides mõjunud rahvale väga liigutavalt. Kell üheksa kogunesid koorid „Lootuse“ juurde, kust algas rongkäik Kaarli kiriku lähistele. Rongi eesotsas sammus „rongitalitaja“, talle järgnesid lipukandjad Vene riigi, Eestimaa kubermangu ja Tallinna lippudega. Edasi tulid auliikmed, kõnepidajad, peotoimkond ja kaks orkestrit (Väägvere ja Iisaku). Järgnesid laulukoorid ja orkestrid.
Kuna oli ette näha, et rahvahulk ei mahu Kaarli kirikusse, siis peeti jumalateenistus kiriku kõrval lageda taeva all, lõunapoolse külgukse juures. Sinna kogunes umbes 15 000 inimest. Jumalateenistus algas kell 10 ja seal pidas avakõne Rapla pastor C. Malm, kes oli tuntud eesti kirjamehena. See oli avalöök kirikumeeste poolt eesti rahvuslikule liikumisele, mille koostisosaks olid ka laulupeod, mida nad ometi toetasid või olid sunnitud toetama . Seejärel esines Kasti segakoor Märjamaalt. Pidujutluse pidas M. Jürmann, peale mida esines Jüri segakoor. Altariteenistuse pidas Hageri pastor A. Hörschelmann.
Umbes kell 12 hakkas rongkäik uuesti liikuma. Siirduti edasi Toompeale kubernerilossi ette, kus president andis asekuberner von Manjosele üle eesti rahva truudusetunnistuse ja palus selle keisrile edasi anda. Rahva meeleolu avaldus riigihümnis. Muusika saatel liikus rongkäik Pikast jalast alla kesklinna. Raekoja juures peatuti, hüüti „hurraa“ linnavalitsusele ja siirduti „Lootuse“ juurde.
Kell 4 koguneti uuesti rongkäiku ja siirduti Kadriorgu peoplatsile, kus algas üldkooride kontsert. Arvati, et kuulajaid oli kogunenud 10 000 või rohkemgi . Heade võimete poolest hakkas kohe domineerima Iisaku pasunakoor. Erinevalt teistest laulupidudest andsid üldkoorid ainult ühe kontserdi, mis koosnes 16 palast ja milles vaheldusid vaimulikud ning ilmalikud laulud; vahele oli põimitud mõni koondorkestri ettekanne.
Ühendatud orkestrimängu kohta öeldi, et kokkumäng oleks võinud parem olla, aga ju siis ei andnud aeg rohkem proovisid pidada. Soodsama hinnangu osaliseks sai ühendatud laulukooride kontsert. Mõningaid laule lauldi liiga kiiresti ära. Üldkooride kontserdile andis tunnustuse ka Sakala, kuid leidis seejuures jällegi võimaluse arvustada saksapärast kontserdikava ja algupärase muusika vähesust.
Kontserdi vaheaegadel peeti kaks kõnet. Jakob Hurda „ Seitse tähtsamat mälestuse kivi“ selgitas keiser Aleksander II teeneid eesti rahvale ja rahva enda paremaid saavutusi, mis väärivat paigutamist seitsmele mälestustahvlile. J. Hurda meisterlik esinemine leidis tunnustust ka Jakobsoni poolel. Teisena kõneles üliõpilane R. Kallas „muusika häälest ja taktist“, mis vägevate kuulajate südamesse hakkas. Tartu saksa ajaleht kiitis, et see kõne tuli südamest ja sisaldas ülimalt poeetilisi mõtteid. Eesti Postimees andis mõlemale kõnele täie tunnustuse. Kõned olid ajalehe arvates väga mõnusad ja õpetlikud.
Rahval ei puudunud tõeline peomeeleolu, sest pärast kontserti ei raatsitud peoplatsilt kuidagi lahkuda. Hüüti mitu „hurraad“ ja „elagu“ ning austati üksteise järel Koidulat, Hurta, Kallast. Nende hulgas oli ka professor Aspelin Helsingist, kes tõusis pingi peale ja pidas lühikese kõne soome keeles, kus ta eesti rahvale õnne soovis. Peo lõpp tehti siiski kella 8 paiku.
8. Teine pidupäev
Juba hommikul kell 7 korraldas „ Linda “ laevaselts laulupidulistele koosoleku, kuid sinna ei tulnud palju rahvast, sest väsimus oli kõigil tunda. Noor selts tahtis end rahvale tutvustada ja selleks peeti mitmed kõned. Muidu oli teise peopäeva hommikupoolne aeg tegelastele vabaks jäetud ja nad võisid seda kasutada linna vaatlemiseks .
Teise päeva enne lõunat toimus ka tähtsamate tegelaste ja külaliste privaatne vastuvõtt peotoimkonna asepresidendi H. Rosenthali erakorteris. Õhtupoolikul olid ette nähtud üksikkooride esinemised peoplatsil, kuid hommikupoole võis karta vihmasadu . See kartus ei olnud ilmaasjata, sest kell kaks päeval sadas otsekui oavarrest.