Esimene eesti laulupidu (2)

EESTLASTE ÄRKAMISAEG JA ESIMENE ÜLDLAULUPIDU
Eesti rahva ajaloos nii kaalukat osa etendanud laulupeo- fenomen kujutab endast
kultuurilaenu, millest formeeriti rahvusliku eneseteadvuse kasvatamise
tähelepanuväärne tegur, sellest kujundati rahvuslikku identiteeti kandev traditsioon.
Saksa kultuuriareaalis harrastatavate suurte laulmispidustuste eeskujul arenes
baltisaksa Liedertafel lauluseltside avatud ühistegevuse vormiks laulupidude
korraldamine, esimene neist toimus 1836. aastal Riias. Oluliseks tõukejõuks
koorilaulu energiliseks propageerimiseks maarahva hulgas sai 1857. aastal Tallinnas
peetud baltisaksa. Koorikultuuri areng, kooride arvuline kasv ning nende järjest suurem tähtsus
rahvuslikus liikumises pani aluse ka laulupidude traditsioonile. Eesti laulupidude
eelkäijaiks olid laulupühad, laulukontserdid kihelkondlikus ulatuses. Pärast seda kui
kohalikud saksa koorid olid korraldanud Tallinnas (1857) ja Riias (1861) laulupeo,
hakkasid saksa pastorid ka eesti kooride ühiskontserte organiseerima. Alguse tegi
Anseküla pastor Martin Körberg, kes kutsus ümbruskonna lauljad 1863. aastal
Anesekülla (Sõrve säärel Saaremaal). Kohalike kooride ühisesinemised toimusid ka
Virumaal Jõhvis ja Simunas ning Pärnumaal Uulu mõisas. Ja kuigi laulupühi
korraldasid pastorid rohkem meelelahutuse eesmärgil, näitasid need ometi eestlaste
muusikalist andekust ning vaimset potentsi. “Perno Postimehe” kaudu levisid teated
eestlaste õnnestunud laulupühast kaugemale ning tugevdasid tärkava rahvuse usku
oma võimetesse
Johan Voldemar Jannseni tegevus
I üldlaulupidu toimus 1869. aastal Tartus. Mõtte algataja ja elluviija oli J. V.
Jannsen , kes elas tol ajal Tartus, toimetas “Eesti Postimeest” ja oli “Vanemuise”
laulu- ja mänguseltsi president.
Jannsen hakkas varakult rahvale lauluvara muretsema. 1845. aastal ilmus temalt
“Sioni-Laulo-Kandle” esimene väljaanne (järgmised kaks 1853 ja 1860). Kiriku ja
palvemajade mõjul oli rahvalaul surutud vaikivasse olukorda. Koraalilaulmise tase oli
vilets. Muredega koormatud inimesed vajasid aga omaette laulmiseks kergesti
vastuvõetavaid enda sisetunde rahuldamiseks sobivaid laule ja tekste . Kuigi “Sioni-
Laulo-Kandle” kohta on kirjutatud, et see polnud “midagi muud kui
teenistuseotsimine vaimuvaesuse kasvatamise arvel”, levis teos omal ajal määratu
suurel arvul. Leviku mõistmiseks annab Jannsen selle eessõnas selge põhjenduse,
kirjutades, et neid laule võib igal ajal ja igas kohas laulda. Rahva igasuguste
eneseavalduste rahuldamiseks ilmaliku lauluga oli mõeldusd “Eesti Laulik ”, mis
ilmus 1860. aastal värsiraamatuna
Oma ajalehes “Perno Postimees ” 1857 Tallinnas peetud baltisaksa laulupidu
lugejatele tutvustades kiitis Johann Voldemar Jannsen, et Saksamaal on igas külas
lauluseltsid . 1865. aastal asutati just tema algatusel eesti kultuuriloos kõige
viljastavama tähtsusega eestlaste esimene lauluselts “ Vanemuine ”. Jannsen võttis
esimesena kasutusele sõnakombinatsiooni “eestirahvas” senini käibinud “ maarahvas ”
või “talurahvas” asemel, ning järgneva kümnendi jooksul sai see sõnapaar üldisemalt
tuntuks
Jannsen ei olnud küll I laulupeo komisjoni eesotsas, kuid korraldamise
põhiraskused lasusid temal . Imeteldav on Jannseni energia, sest peo korraldamise
luba, mida oli oodatud üle kahe aasta, saabus alles neli kuud enne pidu. Kiiresti tuli
trükkida noodid , need kooridele laiali saata, tegelda majanduslike ja muude
küsimustega. Korduvalt sattus Jannsen silmitsi mitmesuguste raskustega, kuid suutis
säilitada optimismi ning manitses ka koorijuhte ja lauljaid: ”... mitte kätt adra küljest
ära võtta, vaid julgesti edasi astuda.”
Eesti I üldlaulupeo ettevalmistus
Uue kogukonnaseadusega 1866. aastast läks valla omavalitsus enam-vähem
rahva enda kätte ja uutest valla-ametimeestest-talupoegadest, eriti vallavanematest,
kujunesid nagu seaduslikud rahvajuhid oma valla piirides. Paljud uued kogukonnad
olevatki hakanud soovima talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aasta juubeli
pidulikku tähistamist, ja mitte ainult kohalikus, vaid ülemaalises ulatuses. Jannsenile
oli selge, et ülemaaline rahvapidu “priiusepäeva” tähistamiseks võib olla ainult
laulupidu, sest rahval polnud muid organisatsioone kui laulukoorid .
Laulupeo korraldamisega hakati tegelema küllaltki aegsasti, 1867. aasta alguses,
et suure ülesandega õigeaegselt toime tulla. Kuid peatse loasaamise asemel arenes ligi
kaheaastane äge võitlus baltisakslaste intriigide ja tsaaririigi bürokraatia vastu.
Laulupeo korraldamise ettepanek äratas Liivimaa kuberneril A. G. Fr. V. Oettingenil
vaid kõige ägedamat vastupanu, kuna “ talupoegade vabanemise juubelipidu peab
olema solvav saksa aadlile.”
Pikka aega rändas loa taotlus Liivimaa kindralkuberneri ja siseministeeriumi
vahet. Alles 9. veebruaril 1869, kui laulupeoni oli jäänud neli kuud, saabus luba. See
anti tingimusel, et pidustused tuleb pidada “mõningate võimalike korratuste
vältimiseks” ülikooli õppetöö vaheajal. Kui ametlik luba oli saadud, valis
“Vanemuise” seltsi eestseisus laulupeo komitee. See koosnes neljast erikomiteest –
laulude ja kõnede komitee, majandus- ja ehitamiskomitee, kassakomitee ja
korteriameti komitee. Laulupeo komitee presidendiks valiti Jannseni ettepanekul
praost A. H. Willigerode, samuti kuulusid komitee ülejäänud liikmed kas sakslastest
reaktsionääride või saksa ringkondadega tihedais sedemeis olevate eestlaste hulka.
Lydia Koidula nimetas oma kirjas Kreutzwaldile peo presidenti kõige suuremaks peo
vastaseks
Balti saksa kiriklikud juhid olid järjekindlalt vastu töötanud laulupeo loa
saamisele ja riigiasutuste positiivne vastus oli neile suureks löögiks. Nad olevat
kaalunud kõrvalejäämist peo korraldamisest, lootes sellega anda surmahoobi eestlaste
kavatsusele, sest pidukomitee oli saksa pastoritele ülesandeks teinud kõnede pidamise
pidulikul jumalateenistusel. Viimasel tunnil kirjutas A. H. Willigerode Jannsenile:
mis siis saab, kui praostid tagasi astuvad? “Siis laulame i l m a teieta,” vastas Jannsen
lihtsalt, kuna ta oli veendunud, et igal juhul tuleb alustatud üritus lõpule viia
Teade üldlaulupeo väljakuulutamisest levis kulutulena; laiades lauljate hulkades
muutus see üritus kohe populaarseks. Veel rohkem: laulupeo korraldamise mõte
muutus peaaegu kõikide rahvuslikust liikumisest kaasahaaratud eestlaste
ühismõtteks. Nii võis laulupidu selles mõttes etendada samasugust või suurematki
osa kui rahvusliku liikumise ülatuslik üritus – emakeelse keskkooli, Eesti
Aleksandrikooli asutamise kavatsus. Tuleb ka arvestada, et Eesti Aleksandrikooli
heaks rahakorjamise luba saadi alles pärast laulupidu, 16. augustil 1869. aastal
Kuna puudus raha kõige hädavajalisemategi väljaminekute jaoks, oli
pidukomitee sunnitud avalikkuse poole pöörduma üleskutsega vabatahtlike annetuste
saamiseks. Ent kehv aasta ja näljahäda olid rahva kukru kõhnaks teinud, nii et toetusi
kogunes väga napilt
Laulupeo ettevalmistamisest võttis aktiivselt osa ka Lydia Koidula. Tema
hooleks oli laulupeo nootide trükkitoimetamine ja kooridele laialisaatmine. Loterii
korraldamise kaudu aitas Koidula laulupeo kulude katteks summasid koguda. Tema
hoolitses ka auhindade soetamise eest võistulaulmises võitnud kooridele. Laulupeo
ettevalmistusega seotud küsimused kajastuvad laialdaselt Koidula kirjavahetuses
Jakobsoniga
Esimese üldlaulupeo kava
Segakooride kokkukutsumist mitu päeva kestvaks ülemaaliseks peoks peeti tolle
aja kirikliku moraali seisukohast täitsa võimatuks, isegi “ülimalt ohtlikuks”. Seetõttu
hakatigi segakooride asemele või kõrvale aegsasti meeskoore looma. Selleks tegi
Jannsen propagandat ja andis eeskuju “Vanemuise” seltsiga. Ta hakkas “Eesti
Postimehes” järjekindlalt avaldama meeskoorilaule ja kutsus sellega ühe meeskoori
teise järel ellu. Uute meeskooride loomine paari aasta jooksul oli kahtlemata
suursaavutus ja näitas rahva musikaalsust, teiselt poolt ka organiseerijate mõju ja
osavust. Soomlane J. R. Aspelin pidi avameelselt tunnistama: ”Meil Soomes poleks
säärast asja sugugi mitte nõnda kerge korda saata.”
1867. aasta 6. jaanuaril, nn kolmekuninga päeval, andsid “Vanemuise” koorid
Maarja kirikus kontserdi eesti kogudusele uue Peetri kiriku ehitamiseks. Kontsert sai
tunnustavaid arvamusi, mille järel “Vanemuine” otsekui vabanes sidemeist selle
kirikuga ja “kiriku koorilaulu pea hoolekandmisest” koorilaulu kasuks, “mis iga
inimene hää meelega võib kuulda ja laulda.” Algas kooridele ilmalike laulude
otsimine. Koidula luulekogumikud “
elustavad rahvas mõtted ennemuistsest rõõmupõlvest ja kadunud õnnest, meenutab, et
“tasa käib muistne jutt veel üle maa; kuis enne prii su rahvas olnud”
Siiski koosnes esimeste laulupidude kava peamiselt saksa teisejärguliste
heliloojate liedertafellikest paladest. Domineerisid niisugused nimed nagu J. H.
Stuntz, A. Häser, K. Kreutzer , F. Abt jt, kusjuures pooled laulud olid vaimulikud .
Kaks kuud enne 1869. aasta laulupidu andis C. R. Jakobson omal kulul välja
kogumiku “Wanemuine Kandle Healed I”, mis sisaldas Kunileidi “Sind surmani”,
“Minu isamaa on minu arm”, “Minu isamaa nad olid matnud” ning kaks tema enda
rahvaviisiseadet “Miks sa nutad , lillekene” ja “Kodu”. Ta saatis eksemplarid ka
laulupeo komiteele ning kooridele, kes olid osavõtuks registreerunud. I üldlaulupeo
kavas oli 12 vaimulikku ja 14 ilmalikku laulu, millele lisandus tsaaririigi hümn. Eesti
laule oli nende hulgas ainult kaks – A. Kunileidi “Sind surmani” ja “Mu isamaa on
minu arm”.
On ilmne, et l a u l u d e r a h v u s l i k u o m a p ä r a p r o b l e e m oli
laulupeo ettevalmistamise perioodil küllaltki aktuaalne ka Jannsenite kodus. Seda
kinnitab kindlasti nii Koidula kirjavahetus Kreutzwaldiga kui ka 1868. aasta
märtsikuus soome ajaloolase ja poliitiku, Soome Kirjandusliku Seltsi esimehe Yrjö-
Koskise poolt saadetud F. V. Illbergi noodiraamat “Suomalaisia Kansan-Lauluja ja
Soitelmia”, mille palad olid Koidulale väga armsad
Laulupidu kui üldrahvalik suursaavutus
Varasemate paikkondlike laulupidudega võrreldes oli Tartu laulupidu üleeestilise
haardega I üldlaulupidu, kuigi Saaremaalt ja Läänemaalt, välja arvatud
Haapsalu linn, osavõtjaid ei olnud. Tegelaste arv (822) ületas seniste baltisaksa
laulupidude osavõtjate arvu. Suurele lauljate hulgale vaatamata oli laulude
ettekandeline tase küllalt hea ja saavutatud mõju eestlastest kuulajaile (15 000)
kütkestav ja vaimustav, mõtteid ning meeleolu sügavasti ülendav ja erutav. Tunti, et
üheks suureks laulukooriks koondunud eestlased olid koos teostamas ja pakkumas
kogu rahvale midagi erakordselt sütitavat ja õhutavat
Laulupeost oli kergem osa võtta neil lauljatel ja kuulajatel, kes elasid Tartule
lähemal, samuti ka jõukamal Viljandimaal. Ent kaugetel ääremaadel, kus majandus- ja
haridusolud olid kehvemad ning laulukultuurgi arenes visalt, polnud väljavaated kuigi
hiilgavad. Kehvemal rahval ei jätkunud sõiduks hobuseidki ja paljud pidulised tulid
Tartusse jalgsi. Sõiduks Tartusse kulus paljudel mitu päeva, teist niisama palju veel
tagasisõiduks, nii et pidupäevadega kokku läks kaduma terve nädal või rohkemgi .
Kuid rahvas oli valmis sedagi kaotust kandma
Esimesest üldlaulupeost on säilinud lauljate elukutsete kohta huvitav ja
ainulaadne statistika, mille koostas küsitluse teel Fr. R. Kreutzwaldi väimees,
gümnaasiumiõpetaja G. Blumberg. Sellest selgub, et kõige rohkem lauljaid (329) oli
valla- ja külakoolmeistrite hulgast. Neile järgnesid taluperemehed (129), käsitöölised
69), kihelkonnakoolmeistrid ja köstrid (59), töömehed, sulased ja teenrid (52),
vanemad kooliõpilased (47) jne. Et laulupidu langes kibedale heinaajale, ei olnud
kõikidel lauljatel, kes oleksid soovinud, võimalik peost osa võtta
18. juuni – laulupeo esimene päev - algas vara. Juba kell 6 hommikul mängisid
Väägvere ja Tsooru pasunakoorid Jaani ja Maarja kiriku tornis koraali. Kella 9 ajal
kogunesid lauljad “Vanemuise” seltsi maja juurde Tähe tänavas, et rongkäigus minna
Tähe ja Tiigi tänavat pidi Maarja kirikust mööda Toomeorgu (Pullerits1994:11).
Rongkäigu ees kanti nelja (Vene riigi, Eestimaa, Liivimaa ja Tartu linna) lippu,
millele järgnesid kolm pastorit-kõnepidajat, peokomitee liikmed, auvõõrad ja
külalised ning seejärel lauljad. Laulukooridest tuli esimesena “Vanemuise” koor,
rongkäigu lõpetasid Maarja kirikukoor ja sakslastest koosnev Tartu noormeeste
laulukoor, mida juhatas Willigerode. Teiste kooride järjestus määrati loosivõtmisega
Tamarkin 1965:30). Rongkäigus lehvis 37 lippu ja lauljad kandsid eri värvi
rahvariideid, mis tõstsid oluliselt peo välist dekoratiivsust ja suurendasid pidulikku
meeleolu. Kokku osales laulupeos 46 laulu- ja 5 pasunakoori
Kell 10 hakkas Toomeorus, Toomkiriku varemete kõrval, kus praegu on
tenniseväljakud, avajumalateenistus. Kell 4 pärast lõunat algas vaimulik kontsert
saksa seltsi “Ressource´i” aias, mis asus praeguse Peetri kiriku vastas ning kuhu 1959.
aastal püstitati mälestusmärk tähistamaks I üldlaulupidu. Õhtul avasid lauljatele
ajaveetmiseks oma uksed “Vanemuise” ja Tartu Saksa Käsitööliste Selts
Esimese päeva kava koosnes ainult vaimulikest koorilauludest ja jagunes
kolmeks osaks. Esimest ja viimast osa juhatas J. V. Jannsen, teist osa A. Kunileid-
Saebelmann. Lauljad seisid amfiteatrilisel laval. “Poollängus kõrgele laudpõrandale,
mis igatpidi ligi 10 sülda lai, eest 3 ja takka peale 10 jala kõrge, läksid lauljad ülesse,
panid lipud ümberringi püsti ja heitsid, nagu eile kirikus kätte oli näidatud, nelja
häälde seisma, raamatud käes, ja iga laulja teadis, mis nüüd teha tuleb.
Kasutatud kirjandus:
http://www.laulupidu.ee/vana/est/index.php?th=9&fid=12-1
http://www.laulupidu.ee/ajalugu_yldlaulupeod.php