Esimene Üldlaulupidu (5)

Tallinna Laagna Gümnaasium
Helen Kuusmaa
12 b
I Üldlaulupidu
Uurimustöö muusikaajaloos
Tallinn 2008
Sisukord
Eeskujud Eesti üldlaulupeole 3
Eesti üldlaulupeo mõtte areng 4
Ettevalmistused ja probleemid 5
Loasaamise keerdkäigud 5
Majanduslikud raskused 6
Muusikalised ettevalmistused 7
Kohalikud ettevalmistused 8
Peorahva kogunemine 9
Kooride peaproov 9
Esimene pidupäev 12
Teine pidupäev 13
Kasutatud kirjandus 15
Enne esimest üldlaulupidu

Eeskujud Eesti üldlaulupeole

Eestis kajastusid Kesk-Euroopa laulupeod esialgu ajakirjanduses huvipakkuva lugemismaterjalina. Hiljem hakati rohkem kajastama ka baltikumis toimuvat. 1850-ndatel aastatel alustasid meie suurtemates linnades (Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva) tegevust balti saksa lauluseltsid , ning varsti organiseeriti juba linnadevahelisi saksa kooride laulupühasid.
Ilmselt külastas juba toona J.V. Jannsen neid üritusi ja tegi neist omad järeldused. Jannsen käis 1861 aastal Riias Balti-Saksa laulupeol , millest võtsid osa ka meie linnade koorid . Ühtekokku esines peol 700 lauljat ja see kujunes Baltimaade suurimaks ühendkooriks. Pidu kestis tervelt 6 päeva ja sealt sai Jannsen palju õppida rongkäikude, kõnede ja pidusöökide osas. Laialdast tähelepanu äratas rahvarikas Saksa laulupidu Tallinnas 1866 aasta suvel. Pidu kestis ligi nädala ja sellest võtsid osa saksa koorid kogu Baltikumist ning Peterburist.
Eeskujuks olid ka lätlased, kes suuremaid kohalikke laulupidusid korraldasid juba 1864 aastast. 1864 aastal toimus Valga linnas Läti laulupidu, millest võttis osa 150 lauljat mitmest kihelkonnast. Sellega kerkis üles küsimus, et miks ei peaks eestlased sama võimekad olema.
Nõnda oli üldlaulupeo korraldajatel ja osvõtvatel kooridel kasutada rohkesti kogemusi nii Balti-Saksa kui ka Läti ja Eesti kohalikest laulupidudest. Seetõttu ei olnud vaja üldlaulupeo välist vormi ega üksikasju esmakordselt välja mõelda, vaid saadi hästi rakendada aastate jooksul välja kujunenud ja edukaks osutunud traditsioone, mis oli suureks kergenduseks.

Eesti üldlaulupeo mõtte areng

Algatuse võttis enda peale Jannsen, kellele oli selge, et ülemaaline rahvapeo „priiusepäeva” tähistamiseks võib olla ainult laulupidu, sest rahval polnud muid organisatsioone kui laulukoorid . Laulupeo korraldamiseks oli aga vaja vähemalt üht registreeritud seltsi, kes oleks võinud taotleda ametlikku luba ja võtta endale kogu vastutus ürituse läbiviimisel. Nõnda tekibki lauluselts „ Vanemuine ”.
Kui „Vanemuise” selts oli tugevnenud ja maalgi laulukoorid pidevalt arenesid, asus Jannsen julgemalt asja juurde, pealegi lähenes pühitsetav tähtpäev. Laulupeo kavatsus tehti 1878 aasta sügisel lõpikult teatavaks. „Vanemuine” asus 1867 aasta märtsis endlikult peokorraldamise eesotsa ja seega otsustati pidu pidada Tartus.
Kaalutlemist nõudis laulupeo pidamise aeg. Kuna laulupidu pidi tähistama Liivamaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva, siis oli vaieldamatu laulupeo aastanumber 1869. Aga et seadus hakkas kehtima 26. märtsil, ei sobinud laulupidu palju kaugemale viia. Kevadtalvist suurt pidu oleksid aga takistanud ilm. Nii otsustati, et ainuke sobiv aeg on varane suvi, juuni keskpaik , kui talutöödes tekib lühike vaheaeg, mis võimaldab põllumehel mõneks päevaks kodust lahkuda.
Nõnda kujunes Eesti üldlaulupeo traditsiooniliseks ajaks juunikuu teine pool, mis jäi kehtmine paljudeks aastakümneteks

Ettevalmistused ja probleemid

Loasaamise keerdkäigud

Laulupeo korraldamisega hakati tegelema küllalt aegsasti, 1867 aasta alguses, et suure ülesandega õigeaegselt toime tulla. Laulupeo korraldamise mõte võttis Tartu eesti tegelaste ringis konkreetse kuju 1867 aasta alguses ja sellest hakati kõnelema kirjavahetuses.
Loataotlemise alguseks võib lugeda „Vanemuise” seltsi juhatuse vastavat otsust 16. märtsil 1867 aastal: „Eestseisus võttis vastu J.V.Jannsenist ette pandud nõu juunikuus 1869 aastal üht priiuse mälestuspüha ühe laulupidu viisil.” Jannseni avaldusele loodeti peatset positiivset vastust, nagu see oleks toimunud normaalse ajaarvamise juures. Samas tekkis aga kartus , et Liivimaa rüütelkond võiks loasaamisele vastu töötada, sest baltisakslased hakkasid aru saama säärase peo suurusest rahvuspoliitika areenil.
Liivimaa kuberner A.G.Fr von. Oettingen oli aga baltisakslaste toetaja ning oli ägedalt laulupeo plaani vastu. Kuid 1868 aasta jaanuaris lahkus kuberner ametist ja ta asemel sai uueks kuberneriks üks venestunud välismaalane. 1868 aasta märtsis arvas Jannsen, et nüüd oleks aeg anda sisse uus avaldus, sest vanale polnud ikka veel vastust tulnud ning ähvardas juba tõsine ajapuudus .
Kuid 1868 aasta lõpuks seisis laulupeo loasaamise küsimus endiselt nullpunktis ja rahutuks muutuvale rahvale polnud midagi vastatud. Takistusi tegid eeskätt Balti-Saksa juhtivad tegelased ja ametimehed mitmesugustest ametitest.
Nüüd astus aktiivselt tegevusse A.H.Willigerode, kes võitles nii kindralkuberneri ja ministeeriumis loa saamise nimel, või vähemalt, et luba antaks kiiremini välja
Ametlik luba saadi alles 1869 aasta 20 veebruaril pärast kaheaastast asjaajamist, õigemini sihilikku viivitamist ametiasutustes, seega vaevalt neli kuud enne peo tähtpäeva. Õnneks olid korraldajad rohkesti ettevalmistusi teinud ja nii võidi ikkagi asuda peo korraldamise juurde.

Majanduslikud raskused

Lühike aeg peo ettevalmistamiseks pani korraldajatele suure koormuse. Eriti tegid muret majanduslikud küsimused, sest peokomiteel polnud peaaegu sentigi. Ning kuna puudus raha, oli peokomitee sunnitud avalikkuse poole pöörduma üleskutsega vabatahtlikelt annetuste saamiseks. Ent kehv aasta ja näljahäda olid rahva kukru kõhnaks teinud, nii et toetusi kogunes väga vähe.
Muret tegid ka kutsututd külalised, keda oli vaja vastu võtta ja ülal pidada. Siin asusid Tartu eesti naised eesotsas Koidulaga aktiivselt tegevusse. Nad otsustasid korraldada loterii laulupeo toetuseks . Loositavaid esemeid kavatseti koguda ligi 300 ringis ja Koidula pöördus paljude eesti tegelaste poole loteriiesemete saamiseks.
Aprilli alguses oli loterii korraldamiseks ametlik luba olemas ja isegi esemeid saadud. Kavatseti välja anda 3000 loosi hinnaga 20 kopikat tükk ja arvestatud oli 600-rublase tuluga. Kuid asjade kogumine soikus, ning loterii jäigi ära.
Peokomitee pidi oma tööd jätkama ka kõige suuremas rahapuuduses. Hakati trükkima noote , telliti rinnamärgid, ehitati lava ning loodeti heale sissetulekule peo õnnestumise korral.
Suurimate majanduslike raskustega tuli võidelda ehituskomisjonil, kelle peamiseks ülesandeks oli leida sobiv väljak ja ehitada sinna poodium lauljate jaoks, katusealused einelauale, panna istekohad publikule jms. Sobiv aed leidus Peterburi tänava ääres mäenõlvakul. Nõnda oli üks peaküsimusi soodsalt lahendunud. Laulupeoks vajalikud ehitused pidi ehituskomisjon ise püstitama, kuid selleks puudus vajalik kapital ning loobuti luksusest. Eestlased piirdusid kõige hädavajalikuga. Lauljate jaoks ehitati kõrgendatud põrand, kuulajatele seati rohkesti lihtsaid pikki pinke ja püstitati mõned telgid einelaua jaoks.
Kassakomisjonil polnud enne pidu suurt tegevust, kuid pidupäeval oli piletimüügiga rohkesti askeldamist. Piletihinnad määrati võimalikult madalad – esimene plats maksis 50, teine 30 ja kolmas 20 kopikat. Ainult esimeses reas maksis pilet 1 rubla . Lastele oli sissepääs poole hinnaga. Odavate hindade taktika õigustas ennast igati. Rahvast voolas rohkesti kokku ja üldtulu osutus oodatust palju suuremaks .

Muusikalised ettevalmistused

Peoloa saamine alles 1869 aasta veebruaris seadis korraldajad ääretult raskesse olukorda, sest tegelikult oleks pidanud eeltöö algama juba aasta varem. Nüüd pidid vaimulikud ja ilmalikud laulud saama välja valitud, tõlgitud, komponeeritud, trükitud, laiali saadetud ja selgeks õpitud vaid kolme kuuga .
Tundub lausa uskumatuna, et kogumikule „Eestirahva 50-aastase Juubelipiddo-Laulud” andis Liivimaa konsistoorium lõpliku trükiloa alles 20. aprillil ja Tartu tsensor kinnitas selle 5. mail. Kui juurde arvata veel trükkimise ja laialisaatmise aeg, siis ei saanud noote tervikuna kasutada rohkem kui kuus kuud.
Laulupeo repertuaar sisaldas 27 laulu: 12 vaimulikku ja 15 ilmalikku. Vaimulikest paladest tulid esitusele B. Kleini kantaat „Jumal on suur”, F.Brenneri laul „Taevas ning maa kaovad”, C.Palmeri „See on kaunis, lõbus ja hea”, L.v.Beethoveni „Kõik taevad laulavad Jehoovale kiitust” ja W.A.Mozarti „Tere, tere, Jeesus Kristus”. Ilmalikest paladest lauldi F.Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, C.Kollani „Mu meeles seisab alati”, A.Kunileid „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani”.
Üldiselt on laulupeo kava üsna kõrgel muusikalisel tasemel. Kahtlemata oli see noore eesti koorilaulu maksimaalne saavutus, mis üllatas asjaosalisi endid ja laiemat üldsust.

Kohalikud ettevalmistused

Ülilühikese aja tõttu kujunes laulude õppimine väga pingeliseks. Maarahvale oli õppimisaeg kevadiste põllutööde tõttu täiesti ebasobiv.
Tartumaal Maarja-Magdaleenas oli koorilaulu arendanud kooliõpetaja M.Sõbu, kes koondas segakooriks oma kooli õpilasi ja neidusid ka väljastpoolt. Otsustati laulupeost osa võtta ja selleks moodustati meeskoor , kes õppis lühikese ajaga peokava selgeks.
Äksi kihelkonnas töötas üliagaralt valla koolmeister P.Bugmann, kes asutas pasuna- ja segakoori, ning hiljem meeskoori. Ka Kärkna koor võttis osa laulupeost Bugmanni juhtimisel.
Üheks kindlaks tugisambaks oli Väägvere pasunakoor D.O.Virkhausi juhtimisel. See koor oli juba 30 aastat tegutsenud ja püsis eestis juhtival kohal. Väägvere pasunakoor koosnes 22 liikmest ning oli laulupeol silmapaistvaim puhkpillikoor.
1868 aastal asutas P. Abel Kanepi meeskoori, laulupeo kava õppimiseks jäi ainult 2 kuud, seetõttu tehti tööd eriti hoolega. Hiljem tõusis Kanepi meeskoor üheks paremaks eesti kooriks, kes tegi laialdasi kontsertreise isegi Peterburgi ja Soome.
Erakordse hooga arenes orkestrimuusika Rõuge kihelkonnas, kus tegeles õpetajana J.Häusler, kes organiseeris kohapeal meeskoori ja asutas ka pasunakoori. Laulupeol esines Rõuge pasunakoor väga hästi ja äratas imestust oma lühiajalise ettevalmistuse pärast.
Suure- Jaanis arenes koorilaul samuti kiiresti, sest seaset muusikaelu vedas J.Kapp. Võimekas koor võttis laulupeost osa ja tegutses hiljem Fr. Kuhlbarsi juhtimisel.
Laulupeost soovisid osa võtta ka Peterburi eestlased ja nende muusikakollektiivid. Kahjuks aga tekkisid vastuolud C.R. Jakobsoni ja J.V.Jannseni vahel ning Peterburi eestlaste muusikakollektiivid ei esinenud laulupeol.
Enamik lauljaid olid ikkagi lihtsad talumehed ja nendelt nõudis ettevalmistus muidugi kahekordselt energiat. Raskusi valmistas ka nende aastate raske näljahäda, kuid sellest saadi üle lauluentusiasmiga.
Esimene üldlaulupidu

Peorahva kogunemine

Rahvast liikus Tartu poole igatviisi: postivankrite, hobuste, töövankritega ning jalgsi . Sõiduks kulus paljudel päev või rohkemgi , teist samapalju veel tagasisõiduks, nii et pidupäevadega kokku kulus terve nädal. Laulupeost oli kergem osa võtta neil lauljatel ja kuulajatel, kes elasid Tartu lähistel, samuti ka jõukamal Viljandimaal. Ent kaugematel ääremaadel polnud väljavaated kuigi hiilgavad.
Talupojavooride kohalejõudmine tekitas suviselt vaikses Tartus rohkesti elevust. Ent laulurahval polnud palju aega linna imetleda, vaid asuti kohe tegutsema. Pärispea eelpäeval kogunesid lauljad „Vanemuise” seltsimajja, kust nad ööbimiskohta viidi. Leidus sõbralikke linnakodanikke, kes pakkusid talumeestele oma kortereid, mõnikord toidupoolistki. Vähesed said luksust nautida, enamus aga pidi leppima märksa vähemaga, küllap kannatama ka ebamugavusi . Kuna laulupeole olid kutsutud ainult meeskoord ja need olid ka agaramad kuulajad, siis domineeris Tartu üldpildis meessugu.

Kooride peaproov

Toimetulek tehniliste eeltöödega ei kindlustanud esmakordse Eesti massikontserdi õnnestumist. Väheste kogemustega laulukoorid olid omapead peokava selgeks õppinud, aga keegi polnud neid kontrollinud. Sellepärast ei teadnud peakorraldajad milline oli üksikute kooride tase ja kas ligi 1000 laulja koosesinemine üldse õnnestub. Selgust pidi andma alles ühendatud kooride peaproov peo eelpäeval, 17 juunil. Muidugi lasus peamine vastutus J.V.Jannseni kui peakorraldaja ja kooride üldjuhi õlgadel
Peaproov algas kell 2 päeval Maarja kirikus. Proov oli kinnine ja sinna pääsesid ainult lauljad, koorijuhid ja peokomitee liikmed.
Peale esimesi palasid oli selge, et kriitlisem hetk on möödas, sest kõik kõlas lihtsalt suurepäraselt.Vägev ühislaul näis nagu tõestavat, et eestlane on omaette rahvas ja suudab üheskoos luua midagi suurt.
Pärispeo algus
Laulupidu algas kolmapäeval, 18 juunil. Pealtvaatajaid jätkus maalt ja linnast ning eestlane tundis ennast ülekaalus olles julgemalt ja vabamalt, peo tõelise peremehena. Laulupeo esimeseks päevaks juhtus igati sobiv päikesepaisteline suveilm. Juba hommikul kella 6 ajal hakkasid kirikukellad helisema ja varsti kõlas pasunakooride võimas koraal kirikutornidest. Kell 9 helistati uuesti kirikukelli, millega anti lauljatele märku rongkäigule kogunemisest.
Laulupeo peastaabi moodustas „Vanemuise” seltsi korter linna servas Tähe tänaval. Sinna voolasid kõik osalised kokku, sest sealt algas ka rongkäik. Lauljad kogunesid distsiplineeritult ja õigeaegselt. Neile pandi rinda hõbedane juubelipeo märk, pasunamängijad said kullavärvi märgid.
Kui lauljatele olid kätte antud peomärgid ja peokorraldajatele värvilised õlalindid, hakkas peotalitajate peamees Põltsam osalejaid seadma pidulikku rongkäiku, mille järjestus oli varasemalt loosi teel kindlaks määratud.
Kell 9 hommikul alustas lauljate rongkäik liikumist „Vanemuise” seltsimaja eest. Tiigi tänavalt mindi Maarja kiriku kaudu Toomeorgu kirikuvaremete kõrval asuvale platsile kus pidi toimuma pidulik jumalateenistus. Ligi tuhande laulja, mängija ja peokorraldaja rong venis küllalt pikaks, nii et selle möödumine kestis vähemalt 10 minutit.
Toomemäel rongkäiku juba oodati. Rahvas oli kirjus rahvariietuses maaliliselt aset võtnud Toomemäe põhjapoolsel nõlval. Kell 10 jõudis rongkkäik peoplatsile. Laulupeo avatseeniks oli paik hästi valitud ajaloolise Tartu südames. Väljaku lõunapoolsesse otsa kõrgete lehismändide alla oli seatud peokõnelejate jaoks midagi altaritaolist ning poodium Tartu-Maarja laulukoori ja Väägvere pasunakoori jaoks, kes seal esinesid. Koorid rivistusid poolkaares nende ette.
Esimene järk peokavast 18. juuni hommikupoolikul oli täielikult vaimulik. Väägvere pasunakoor hakkas mängima Hörschelmanni motetti „Sind, vägev jumal, kiidame”, Tartu-Maarja segakoor laulis kaasa ja varsti juba kõik üheskoos. See oli ainus võimalus lasta esineda ka segakooridel.
Avasõnad ütles peokomitee president A.H.Willigerode. Ta kõneles käesoleva pidupäeva tähtsusest, meenutades ka eesti rahva kauget minevikku ning rõhutades eestlaste kaasaegset edasijõudmist. Willigerode kõnele järgnesid kogu rahva vahelaul Väägvere pasunakoori saatel ja Viljandi pastori Hörschelmanni liturgiline esinemine. Peojutluse pidas Väike-Maarja pastor C.Knüpffer. Tartu-Maarja koori vahelaulu järel kõneles Peterburi Jaani kogudse pastor J.Laaland. Lõpuliturgia pidas Rõuge pastor Hollmann.
Pidulik jumalateenistus ei andnud oodatud efekti. Kõned olid pikad ja halvasti kuuldavad, peagi vaevas kuulajaid suur palavus . Jumalateenistuse lõppedes hakati liikuma pasunakooride saatel üle Toomemäe raekoja ette, kus lauldi publikuga koos riigihümni. Seejärel marsiti üle Barclay platsi seltsimajja tagasi, kus peeti lõunavaheaeg.

Esimene pidupäev

Kuna jumalateenistus Toomeorus venis ettenähtust pikemaks ja lauljad jõudsid „Vanemuisesse” tagasi alles kella 2 paiku, siis jäi lõunavaheaeg üsna lühikeseks. Distsiplineeritult koguneti uueks rongkäiguks, mis siirdus mööda Vana tänavat raekoja tagant ülikooli juurde ja sealt edasi peoplatsile „Ressource’i” seltsi aias.
Lauljad asusid poodiumile kättenäidatud korras ja kell 4 võis kontsert alata. Esimese päeva kava koosnes ainult vaimulikest koorilauludest ja jagunes kolmeks osaks. Esimest ja viimast osa juhatas Jannsen, teist osa aga Kunileid. Ei puudunud ka algupärased laulud. Kavas leidus 2 Tartu ülikooli muusikadirektori Brenneri motelli ja 3 üldtuntud koraali. Ülejäänud 7 laulu olid võetud saksa vaimulikust kooriliteratuurist. Nendest 5 pala kuulusid vähetuntud autoritele, 2 laulu aga Saksa muusikaklassikasse ( Beethoven ja Mozart).
Lauljad esinesid niisama vapralt kui ka päev varem peaproovis, kuid nüüd seisid lauljad lahtisel kallakulisel poodiumil ja kuulajad istusid madalail pinkidel, kust vägev laululaine kergesti üle lendas . Kahtlemata avaldas kuulajaile mõju koori suur kõlapind.
Üle ootuste hästi tulid oma raske ülesandega toime koorijuhid Kunileid ja Jannsen. Oli omajagu julgustükk läbi ajada ilma üldtuntud koorijuhtideta, keda oleks pidanud sakslaste hulgast kutsuma. Nähtavasti oli kindlaks sooviks oma jõududega läbi ajada.
Esimese päeva vaimuliku kontserdi vahele oli põimitud ka kõnesid. Kõnelejad oli peamiselt pastorid. Tartu tegelased võtsid sõna tervituseks, külaliskõnelejad vastasid ülesvõetud mõtetele.
Kontserdi lõppedes läksid lauljad rongkäigus linna tagasi. Liiguti Peterburi tänavat mööda ja üle kivisilla. Õhtu veetmiseks olid avatud „Vanemuise” ja Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi uksed. Õhtu veedeti lõbusalt, sõlmiti rohkesti tutvusi, vahetati mõtteid ja jagati peomuljeid. Rahva laituseta käitumist loeti üheks peo õnnestunud punktiks.

Teine pidupäev

Esimene pidupäev oli edukalt möödas. See kinnitas teiseks päevaks peokomitee julgust ja lootust. 19. juunil tuli kätte teine pidupäev.
Hommikul kell 8 algas ülikooli maneezis ilmaliku kontserdikava proov. Üliõpilaste ratsasõiduhoone oli valitud proovipaigaks põhjusel, et Tartus ei leidnud teist nii suurt kinnist ruumi, kuhu oleks mahtunud 800 lauljat. Eelmise päeva vaimuliku kontserdi õnnestumine ja üksikute kooride reipad esinemised käsitööliste seltsis olid tõstnud lauljate enesekindlust ja juhtide usku.
Pärast proovi pidasid lauljad lõunavaheaega. Kell 3 koguneti jälle „Vanemuisesse”, kust rongkäik alustas liikumist endises korras „Ressouce’i” aeda .
Tänane ilm ennustas aga vihma, ning kerkis üles küsimus, et kas üldse kontserti alustada. Publikut oli peoplatsil rohkesti, isegi arvukamalt kui eelmisel päeval. Samas tekkis kahtlust, kas publik jõuab vihmasajule vastu panna ja kas lauljatki suudavad kava lõpuni viia. Tehti otsus: kui kuulajad istuma jäävad, ei tohi lauljad varju alla joosta .
Kontsert algas vihmasajus. Lauljate ja kuulajate vaeva vähendamiseks otsustati kontserdikava kõnede arvelt lühendada ja need otsustati koondada pigem õhtusele pidusöögile.
Kontsert õnnestus täiel määral. Hoolimata kõigest nõuti suurema osa laulude kordamist, sealjuures kannatasid kuulajad vapralt ära ebameeldivad vihmavalingud.
Teise päeva kontserdikava koonses 15 laulust ja sealtki puudus tõsisem klassika . Enamus lugusid olid pärit Saksamaalt, vahelduseks olid paar laulu ka Soome kooriliteratuurist (Pacius, Kollan ). Eriti palju huvi pakkusid aga algupärased eesti koorilaulud. Kontsert lõpetati riigihümniga.
Hoolimata vihmasest ilmast õnnestus kontsert niisama hästi kui eelmisel päeval ja jättis kuulajatele võimsa mulje. Lõpuks oli vaimustus niivõrd suur, et platsilt lahkuti üsnagi vastumeelselt.
Kolmas pidupäev
Kolmandal pidupäeval oli vihmasadu lõppenud ja päike paistis selgelt rõõmsate peoliste peale. Kell 9 algas jälle rongkäik ja liikus endise marsruudiga peoplatsile. Hommikul kell 10 algas „Ressource’i” aias üksikute kooride esinemine.
Kontserti avas Väägvere pasunakoor piduliku marsiga. Laulukooride üksikesinemist alustasid Tartu-Maarja vilunud lauljad. Sellele järgnesid teised koorid varem loositud järjestuses. Võimsa ühendkoori kõrval pakkusid eri kooride esinemised omalaadset vaheldust, ning samuti ka sisulist erinevust. Muidugi polnud üksikute kooride tase ühtlaselt kõrge ja heade esinemiste kõrval võis kuulda ka nõrgapoolseid. Kuid lauljate agarus ja repertuaari vaheldus pakkusid kuulajatele siiski küllalt huvi. Üksikkooride esinemine kestis umbes 3 tundi ja lõppes kella ühe ajal. Taas lahkuti rongkäigus raekoja ette, kus lauldi linnaisadele keisrilaulu.
Pärast lõunat toimus „Vanemuise” enda aias kooride võistulaulmine. Lauljatega kokku kogunes lauluvõistluseks umbes 4000 inimest ja rohkem enam aed ei mahutanudki. Ühes aia nurgas mängis Väägvere, teises aga Kärkna pasunakoor. Võistulaulmine pidi näitama kooride tõelist taset asjatundliku komisjoni hinnangu järgi. See pidi tooma ka objektiivset selgust, kas eesti rahva lauluoksus kannatab välja asjatundliku kriitika nõuded.
Auhinnakomisjoni kuulusid Tartu kreiskooli direktor dr. Oettel, linnanõunik Walter ja eesti muusikamees A. Saebelmann . Komisjonile olevat auhindade määramine valmistanud tõelisi raskusi, aga viimaks teatas Saebalmann komisjoni otsused: Esimese auhinna sai Tallinna „Estonia” meeskoor, teise Kursi koor ja kolmas auhind anti 7 koorile (Tartu-Maarja, Palamuse , Tarvastu, Maarja-Magdaleena, Peetri, Jõhvi ja Koeru ) Pasunakooride seas sai esimese koha Väägvere. Rahapuuduse tõttu oli esimeseks auhinnaks diplom kuld -, teiseks hõbe- ja kolmandaks pronkskirjaga.
Laulupeo lõpp oligi käes. Jannsen avaldas oma emotsionaalses lõppsõnas tänu peost osavõtjatele nende tulemise, vahva laulmise ja auväärt eluviisi eest. Jannsen pühendas oma kõne lõppakordi keiser Aleksander II’le, sest ainult tema valituses ajal olevat säärast pidu võimalik pidada. Peo lõpetamisel peeti veel mitmeid tänu- ja lahkumiskõnesid.
Järgmisel päeval lahkusid peokülalised järk-järgult Tartust ja linn võttis uuesti argipäevase ilme.

Kasutatud kirjandus

„Esimene Eesti üldlaulupidu 1869” (R. Põldmaa, 1969. a.)

EE köide 5 (1990. a)

„Eesti laulupeod” (A Ratassepp, 1985. a)

„ Seitse sajandit eestlaste lauluteel” (K. Leichter, 1991. a.)
15