Eesti esimene üldlaulupidu (0)

TARTU KOMMERTSGÜMNAASIUM
Mari-Liis Seegel
12b
Eesti esimene üldlaulupidu
Uurimistöö
Juhendaja : Sille Tiks
Tartu
2013
Sisukord
Sissejuhatus……………………………………………………………………………...4
1 Laulupeo eellugu ……………………………………………………………………..5
1.1 Vanemuise selts……………………………………………………………………6
1.2 Ettevalmistused…………………………………………………………………….7
1.3 Kuidas laulupeole tuldi? …………………………………………………………..8
1.4 Repertuaar ………………………………………………………………………….9
2 Esimene üldlaulupidu……………………………………………………………….12
2.1 Laulupeo esimene päev………………………………………………………….....12
2.2 Laulupeo teine päev………………………………………………………………..13
2.2.1 Jakob Hurda avakõne…………………………………………………………..14
2.3 Laulupeo kolmas päev………………………………………………………………15
2.4 Esimese laulupeo tähtsus……………………………………………………………16
3 Uurimuslik osa esimese laulupeo kohta…………………………………………….18
3.1 Küsitluse tulemused ja analüüs……………………………………………………...19
Kokkuvõte………………………………………………………………………………..24
Kasutatud allikad………………………………………………………………………..25
Lisad……………………………………………………………………………………...26

Sissejuhatus

Minu uurimustöö teemal „Eesti esimene üldlaulupidu“ annab ülevaate Tartus toimunud esimese laulupeo kohta. Valisin selle teema, kuna laulupidude temaatika on minu jaoks väga huvitav. Mulle meeldivad laulupeod ja olen ka ise Tallinnas laulupeol lauljana osalenud. See oli tõesti väga meeldejääv ja võimas sündmus. Töö käigus tahtsin rohkem teada saada laulupidude ajaloost, lähtudes sellest, et esimene laulupidu on Eestis tänaseni kestva laulupidude traditsioonide algataja .
Töö eesmärgiks on välja selgitada esimese laulupeo tekke- ja arengulugu . Eelkõige huvitas mind laulupeo eellugu, kes olid selle idee elluviijad ja milline oli esimese laulupeo korraldus. Töö uurimusliku osa jaoks küsitlesin gümnaasiumiastme õpilasi, et selgitada, millised on tänapäeva noorte teadmised esimesest laulupeost ja kui oluliseks nad laulupeo traditsiooni peavad.
Uurimistöö hüpoteesiks on: Eesti laulupeo traditsiooni kujundaja on 1869.aastal toimunud esimene üldlaulupidu.
Töö on jagatud kolmeks peatükiks ning nende alaosadeks. Peatükid kajastavad esimese laulupeo sündmuste järjekorda. Välja on toodud kõige olulisem informatsioon laulupeost. Esimesed peatükid kirjeldavad peoks tehtud ettevalmistusi ning viimased peatükid annavad ettekujutluse, milliseks kujunes laulupidu ja milline on selle tähtsus. Lõplik töö peaks andma ülevaate esimese üldlaulupeo ajaloost.
Oma uurimistööks kogusin andmeid erinevatest allikatest. Külastasin ka Tartu Laulupeomuuseumi, mis oli materjali kogumisel suureks abiks.

Laulupeo eellugu

Eestlased on alati laulurahvas olnud. Seda tunnistab meie rahvalaulude rohkus , laulutraditsioonid ning koorilaulu pühendumus. Eestlastele on laulupeod üks osa rahvuslikust kultuurist ning selle säilitamine on neile väga tähtis.
Koorilaul ja orkestrimuusika said alguse eestlaste hulgas 19. sajandi esimesel poolel vennastekoguduse palvemajades, hiljem ka kirikutes ja koolides ( Palamets , Hillar 1994:6). Eestlaste koorid tekkisid balti-saksa kooride eeskujul ja nende levimine oli otseses seoses kohaliku hariduselu arenguga. Kooride juhtideks olid koolmeistrid ning köstrid. Linnadesse jõudis koorilaul seoses Jannseni kolimisega Tartusse . Seltside Vanemuine ja Estonia asutamisega loodi kooridele esimesed organisatsioonilised alused. Pillikoorid tegutsesid põhiliselt vennastekoguduste juures (Eesti Kooriühing, 2002). Mitmehäälsus tekkis peamiselt kihelkonnakoolide juures. Oli pastoreid, kes arvasid, et mitmehäälsus toob vaheldust muidu tuimaks jäävasse jumalateenistusse. Koore kutsuti esinema mõisnike ja mõisa ametimeeste juubelitele. Mitmed koguduste laulukoorid muutusid ilmalikku repertuaari harrastavateks lauluseltsideks (Palamets, Hillar 1994:6).
Teated mitme koori korraldusel toimuvatest laulupidudest jõudsid Baltimaadele eelkõige Šveitsist ja Saksamaalt. 1857. aasta suvel tulid baltisaksa meeskoorid kokku Tallinna, kus toimus mitu päeva kestev laulupüha. 202-mehelise ühendkoori esinemine jättis kuulajaile väga tugeva mulje (Palamets, Hillar 1994:6). Johann Voldemar Jannsen asutas ärkamisajal eestikeelse ajalehe Perno Postimees (Kaarlep 2007:42). Ajalehes kirjutas ta Tallinna laulupühast, kus ta tutvustas peo korraldust ja soovitas eestlastelgi toimunust eeskuju võtta. 1861. aasta suvel oli baltisakslastel Riias kuus päeva kestev laulupidu. Nii Tallinna kui ka Riia laulupeol oli kohal ka Jannsen. Peod olid talle väga suureks eeskujuks. Ta soovis ka eestlastele pidu korraldada (Palamets, Hillar 1994:6-7).
Eestlastele on pärisorjusest vabastamine väga tähtis. Tänu sellele said nad vabaks rahvaks. Aastal 1860 tekkis eestlaste hulgas mõte tähistada pidulikult poolesaja aasta möödumist pärisorjuse kaotamisest Balti kubermangudes. Eriti tekkis see mõte Jannsenil ning tema arvates oli selleks kõige sobivam laulupidu, sest teisi organisatsioone peale laulukooride rahval veel polnud. 1867. aastal tegi Jannsen oma plaani avalikkusele teatavaks. Kõige sobivamaks ajaks leiti, et on suve algus. Selleks ajaks olid põllumehed oma tööd ära teinud ja neil oli võimalik kodust eemal olla (Palamets, Hillar 1994:7).
Taotlus Liivimaa 50. aasta juubeli - ja tänulaulupeo korraldamiseks esitati Baltimaade kindralkubernerile juba 1867. aastal, kuid luba saabus alles neli kuud enne pidu 1869. aasta veebruaris (Ojaveski, Puust, Põldmäe 2002:10). Pikale venis asi baltisaksa ringkondade vastasseisu tõttu, kuid lõpuks see siiski saabus (Palamets, Hillar 1994:7).
Esimene laulupidu Tartus toimus 18.-20. juuni aastal 1869. Ühtlasi oli see ka Eesti esimene üldlaulupidu ning see sai eestlaste ühismõtteks. Selle elluviimine oli eesti rahvale väga tähtis ja vajalik.
Laulupeo idee algatajaks , selle elluviijaks ja üldjuhiks oli Eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juht Johann Voldemar Jannsen (Lisa 1.) (Ojaveski, Puust, Põldmäe 2002:10). Ta tahtis eestlastele midagi suurt teha. Tänu tema tegevusele laulupidu üldse toimus. Teiseks üldjuhiks oli Valga seminari õpetaja Aleksander Kunileid - Saebelmann (Lisa 2).
Laulupeol oli olemas ka oma peakomitee, mille eesotsa valiti Tartu Maarja koguduse pastor Adalbert Hugo Willigerode (Lisa 3) (Ojaveski, Puust, Põldmäe 2002:11). Willigerode esindas neid, kes püüdsid laulupidu näidata eestlaste ja saksa mõisnike sõpruse tähisena. Sellele vastav oli ka Jannseni juhtmõte: „Laul ei lahuta, vaid ühendab“. (Mesikäpp, Pant ,Tamarkin 1969)
Laulupeo peakorraldajaks oli Vanemuise selts. Laulupeo ettevalmistamisest võttis osa ka Lydia Koidula (Lisa 4). Ta korraldas loterii , mille kaudu aitas laulupeo kulude katteks summasid koguda. Tema hooleks oli ka nootide trükki toimetamine ja kooridele saatmine (Jõhvi Vene Gümnaasium, 2001).

Vanemuise selts

Nähes baltisakslaste laulupidusid Tallinnas ja Riias, tuli Jannsenil tahtmine sarnast pidu ka eestlastele korraldada. Sel eesmärgil asutati Jannseni eestvedamisel 1865. aastal meestelauluselts Vanemuine (Palamets, Hillar 1994:7).
Tegevuse eesmärgiks oli tutvustada eesti ajalugu ja rahvuskultuuri, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri järjepidevus ja kestmine. Seltsi põhitegevuseks sai kasvatada vaimsust ning anda teadmisi ajaloost ja rahvuskultuurist teaduslike ja populaarteaduslike loengute, samuti kirjandus- ja kultuurilooliste raamatute ja luulekogude avaldamise kaudu (Vanemuise Selts, 2000).
Seltsi asutamine oli väga tähtis, sest nüüd sai Eesti oma lauluseltsi. See oli üks vähestest seltsidest, millel oli olemas põhikiri ja seatud suured eesmärgid.
Liikmeteks võisid saada ainult mehed. Seltsi liikmed võisid kaasa tuua naisi ja mehi, kuid ainult maalt tulnud mehi, keda nähti meelsasti külalistena. Naiste osa oli avalikus elus enamasti väga väike ja piiratud. Suuremaid üritusi võisid siis algatada ja ellu viia ainult mehed. Selts oli eestlastele kohaks, kus nad võisid kokku tulla laulu õppima ja kuulama ja ka lõbutsema (Kaarlep 2007:49-50). Praegusel ajal võib seltsi liikmeks astuda isikliku avalduse alusel igaüks, keda soovitavad kaks seltsi liiget. Uued liikmed võtab vastu juhatus. Liige peab omaks võtma seltsi põhikirjalised õigused ja kohustused (Vanemuise Selts, 2000).
Selts tegeles enamasti koorilauluga, ettekanneteõhtutega ja peoõhtutega, hiljem ka näitemänguga (Vikipeedia, 2006).
Kuigi Vanemuine oli meeste lauluselts, hakkas seal õige pea tegutsema ka segakoor. Koore juhatas 1871. aastani Jannsen ise. Laule olevat aidanud selgeks õppida ka Koidula. Õpitud laule esitati iga kuu esimesel pühapäeval peetud kuuõhtul, kuhu pidid ilmuma kõik seltsi liikmed. Kuuõhtul peeti ka kõnesid, mis omandasid eriti suure haridus- ja kultuuriloolise tähtsuse. Kõnedes räägiti näiteks eestlusest, rahvaharidusest, ajaloolistest sündmustest ning tunnustatud inimestest. Teisel kuuõhtul valiti Jakob Hurt auliikmeks. Kiriku-koorilaulu kõrval lubas seltsi põhikiri igale mõistlikule inimesele ka muid meeldivaid koorilaule õppida ja laulda . Eelistatule kohale tulid peagi ilmalikud laulud. Lisaks kuuõhtutele hakati iga kuu korraldama ka muusikaõhtuid, milleks palgati esinema linnakapell . Kuuõhtud ja muusikaõhtud olid kõigile osavõtjatele tasulised (Kaarlep 2007:50).
1903. aastal hävines tules Vanemuise seltsi maja (Vanemuine, 2000). Vanemuise seltsi tegevus taastati 28.oktoobril aastal 1994. Selle otsustasid 162 liiget (Vanemuise selts, 2000). Seltsi vanas majas asub praegu Laulupeomuuseum (Lisa 5) (Laulupeomuuseum). Laulupeo-muuseumis on võimalik tutvuda Eesti laulupidude ajalooga ning on võimalik külastada erinevaid näituseid.

Ettevalmistused

Luba laulupidu pidada saabus küll väga hilja , kuid õnneks olid korraldajad juba oodates teinud ettevalmistusi. Jannsen oli saatnud osa noote ajalehe Postimees lisana (Ojaveski, Puust, Põldmäe 2002:10). Suurem osa ettevalmistustest nõudsid aga veel tegemist ja need nõudsid palju tööd ja vaeva. Kuid eestlastel oli usk, et sellega saadakse väga hästi hakkama.
Esimese asjana oli vaja jõuda selgusele, et milliseid koore laulupeole kutsuda. Maal levisid peamiselt segakoorid . Linnades aga hoopis meeskoorid. Segakoorilaul vastas paremini eestlaste muusikatraditsioonile (Palamets, Hillar 1994:8). Jannsenile oli aga eeskujuks saksa meeskooride laulupeod ning ta nõudis laulupeole ainult mehi. Eestis oli ka palju segakoore, kuid nemad jäeti peole kutsumata. See tähendas paljudele laulude ümberseadmist ja ümberõppimist (Ojaveski, Puust, Põldmäe 2002:11).
Suuri raskusi tekkis peo majandusliku poolega, sest peakomiteel ei olnud üldse tegevuskapitali. Annetuste saamiseks pöörduti avalikkuse poole, kuid toetusi kogunes liiga vähe. Jäi üle loota vaid heale sissetulekule peo kordamineku korral. Õnneks andiski pidu piisavalt raha, et tasuda kõik võlad ja raha jäi isegi üle (Palamets, Hillar 1994:9). Peo korraldamisele kulus kokku 1173 rubla , peoga tuli sisse aga lausa 2082 rubla, nii et ülejääk küündis 909 rublani (Palamets, Hillar 1994:19). Piletihinnad hoiti teadlikult madalatena, et ka vaesemad inimesed saaksid peost osa võtta. Piletihind kasvas platside kaupa. Kokku oli 3 platsi, millest kõige kallim oli esimene plats (Palamets, Hillar 1994:9). Kõige kallima platsi piletid ostsid jõukamad inimesed.
Lahendatud olid peaaegu kõik küsimused. Olemas olid koorid, korraldajad, noodid olid juba laiali saadetud ja lahendatud oli ka majanduslik pool. Vaja oli veel lahendada küsimus, et kuskohas Tartus pidu toimuma hakkab. Vanemuise seltsi kasutada oli maja taha jääv pargitaoline aed, kuid see ei suutnud siiski kõiki pidulisi vastu võtta ning polnud seal ka platsi kontsertide jaoks. Sobiv koht leiti hoopis teisel pool jõge, kus asus sakslaste Ressource´i aed. Sinna ehitati kooridele laudpõrand. Tegemist oli ilma külgseinte ja katuseta täiesti lahtise poodiumiga, mille ette seati dirigendi pult . Kuulajatele seati lihtsad pingid ja tahapoole mõned telgid einelaua jaoks. Kõik oli väga lihtne, odav, kuid otstarbekas. Ruumi jätkus nii lauljatele kui kuulajatele (Palamets, Hillar 1994:10). Sellega said kõik ettevalmistused tehtud.

Kuidas laulupeole tuldi?

Kõige rohkem oli laulupeol lauljaid valla- ja külakoolmeistrite hulgast. Palju oli ka taluperemehi, käsitöölisi, köstreid, kihelkonna, koolmeistreid, sulaseid ja teenreid
(Jõhvi Vene Gümnaasium, 2010). Osalejaid oli kõikjalt Eestist, väljaarvatud Saaremaalt ja Läänemaalt (Palamets, Hillar 1994:12) (Lisa 6). Seega olid paljud koorid väga kaugelt tulemas ning tekkis probleem, kuidas nad laulupeole kohale saavad.
125 aastat tagasi olid liiklusolud Eestis hoopis midagi muud kui tänapäeval. Tartusse pääsemine oli kaugematele kooridele tõsine probleem. Sõiduraskus oli väga paljudel ning see oli ka põhjuseks, miks Saaremaa ja Läänemaa koorid laulupeost kõrvale jäid (Palamets, Hillar 1994:12).
Rongiga oleks küll väga lihtsalt kohale saanud, kuid 1869.a. suvel ei olnud Eestis veel ühtegi raudteed . Põhja-Balti raudtee oli alles ehitamisel. Tartust Pihkvasse oli küll võimalik sõita aurulaevaga, kuid seda veeteed said kasutada vaid väga vähesed koorid. Enamus osalejaid tulid kohale hobutranspordiga (Palamets, Hillar 1994:12).
Eestis oli olemas postijaamade ja reisijateveo küllalt tihe võrk, kuid postihobused võtsid peale piiratud arvul reisijaid ja pealegi oli veohind üpris kallis ning vaesemad inimesed seda endale lubada ei saanud. Vaja oli mingit väljapääsu ning see leiti selles, et kooris üürisid Tartusse sõiduks kodukoha voorimeestelt suured plaanvankrid, millele mahtus istuma üsna palju inimesi. Nii sõitsid Estonia koori ja Sindi vabriku lauljad (Palamets, Hillar 1994:12).
Talumehed kasutasid oma tööhobuseid ja lihtsaid vankreid . Selline sõit nõudis muidugi aega ning ka loom tahtis vahepeal söötmist. Nii võttis kohalejõudmine mitmeid päevi aega. Puhkamiseks ja ööbimiseks peatuti koolimajade juures. Tolleaegne talumees pääses harva kodust eemale, seega pakkusid kõik võõrad maakohad ja suvine loodus neile suurt huvi (Palamets, Hillar 1994:12). Kohalejõudnutele pakkusid majutust lahke tartlased. Hobused ja vankrid oli võimalik paigutada Tähe tänaval asunud Vanemuise seltsimaja juurde (Ojaveski, Puust, Põldmäe 2002:12).
Kehvemad ja vaesemad pidulised pidid kohale tulema jalgsi. Väga paljud võtsid selle teekonna isegi väga kaugelt ette. Ainuüksi teekonnale kulus neil 4-5 päeva. Kui lisada veel kolm pidupäeva, oligi nädal või rohkemgi läinud. Kaasas kanti mahukat leivakotti, millest pidi nädalaks aitama. Linnatoit oli ju maainimesele väga kallis ja ta kahtles, kuidas linnas toiduga üldse on ja kuidas see maitseb. Kindlam oli kaasa võtta oma toidupoolne (Palamets, Hillar 1994:12).
Kohale jõudmine oli lauljatele küll üheks suurimas probleemiks, kuid kohale jõudsid siiski kõik, kes teekonda alustasid. Jõukamatel oli see lihtsam, vaesematel raskem. Kuid oluline on siiski see, et kohale nad jõudsid ja laulupeost osa võtta nad said.

Repertuaar

Repertuaar on laulupeol kõige olulisem. Seda tuleb väga põhjalikult valida. Laulude õppimiseks jäi siiski väga vähe aega, sest trükitud noodid said koorid kätte ainult kuus nädalat enne peo algust (Palamets, Hillar 1994:8). Siiski hakati repertuaari juba väga varakult otsima . Koidula, Jannseni ja Jakobsoni vahendusel sattusid Soomes kogutud rahvaviisid Eestisse. Koos saksa heliloojate kirjutatud lauludega mõjutasid need meie esimese laulupeo repertuaari (Kaarlep 2007:44).
Repertuaar tuli valida üsna kerge, sest kooride tase polnud veel kuigi kõrge. Eriti tuli osutada kergemat teed ilmalike laulude puhul, seda põhjusel, et varem olid koorid laulnud peamiselt vaimulikku muusikat. Kuna peole jäid segakoorid kutsumata ja kutsuti ainult meeskoorid, siis see tähendas paljude jaoks laulude ümberõppimist ning selle koormusega poleks lauljad veel hakkama saanud (Palamets, Hillar 1994:8-9).
Carl Robert Jakobson koostas koorilaulude kogumiku „Vanemuise kandle hääled“. Raamatus on 5 laulu meeskooridele: „Miks sa nutad , lillekene?“ ja „Meil aia äärne tänavas“. Olid ka Kunileiu laulud „Mu isamaa on minu arm“, „Sind Surmani“ ja Lydia Koidulalt „Mu isamaa, nad olid matnud“. Raamat kahjuks aga laulupeoks valmis ei saa ja ei mõjuta peokava (Laulupeomuuseum).
Jannsenil tekkis Jakobsoniga repertuaariga seoses konflikt. Alguses oli Jakobson lubanud peo korraldamisele igati kaasa aidata. Vahetult enne pidu muutis aga meelt . Ta pidas repertuaari liiga saksapäraseks ning priiuse juubeli tähistamiseks ebasündsaks, sest tegelikku priiust polnud talurahvas veel saavutanud. Nii jäi ta peo ettevalmistamisest kõrvale ja asus hoopis vastasseisu (Palamets, Hillar 1994:9).
Repertuaari jaoks valiti 15 ilmalikku ja 12 vaimulikku laulu. Enamus olid saksa heliloojatelt, kuid eestikeelse tekstiga . Ilmalikud laulud kuulusid keskpärase liidertahvelliku koorimuusika valdkonda. Vaimulike laulude tase oli kõrgem, sinna kuulusid ka Mozarti ja Beethoveni laule. Ettekandele tuli ka kaks soome laulu, millest üks oli Frederik Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Siis oli selle pealkirjaks hoopis Soome rahvushümnina „Maamme“. Selle kõla ja südamlikud sõnad läksid aga eestlastele südamesse. Laulu kõla vapustas kõiki ning sai üheks rahva meelislauluks ning hiljem ka Eesti Vabariigi hümniks (Kaarlep 2007:44,51).
Eesti muusikat esindasid vaid kaks laulu. Aleksander Saebelmann-Kunileiu „Mu isamaa on minu arm“ ja „Sind surmani.“ Mõlemad laulud olid Lydia Koidula sõnadega (Kaarlep 2007:44).
Laulu „Mu isamaa on minu arm“ kohta ütles G.Shultz-Bertram, et kui seda 800 häält laulupeol laulavad, siis saab see tõelist epohhi tegema. Ta ennustas, et see vapustab kõiki (Laulupeomuuseum).
Ka tänapäeval on need kaks koorilauluna väga tuntud ja tähtsad. Nüüd esitavad neid peale meeskooride ka teised koorid. Tervikuna peeti laulupeo kava kõrge tasemega muusikaks ja selle esitamisel noore eesti koorilaulu maksimumiks, mis üllatas meeldivalt kõiki (Palamets, Hillar 1994:9).

Esimene üldlaulupidu

Laulupeo esimene päev

Laulupeole oli saabunud 45 meeskoori ning 5 puhkpilliorkestrit. Lauljate koguarvu saamiseks loetles gümnaasiumiõpetaja Gustav Blumberg kõiki osavõtjaid. Kokku sai ta 822 lauljat ja 56 puhkpillimängijat, kokku seega 878 peolist (Ojaveski, Puust, Põldmäe 2002:11).
Pidu algas pihta 18.juunil. Hommikul kell 6 helisesid kirikukellad ka kirikutornidest kõlasid peole saabunud puhkpilliorkestrilt äratusmänguna koraalid . Kolm tundi hiljem kõlasid taas kirikukellad. Nii anti lauljatele märku pidurongi kogunemiseks (Hillar, Hillar 1994:13).
Laulupeo jooksul liiguti väga palju rongkäiguna. Läbitud maa polnud sugugi pikk, kuid rongkäik kuulub laulupeo juurde ja teeb selle pidulikumaks.
Koguneti Tähe tänaval Vanemuise seltsi üürimaja juures. Tänav oli kaskedega ja maja lippudega kaunistatud. Kaunistatud oli ka raekoda , tähetorn, ja kesklinna eramajad (Hillar, Hillar 1994:13). Ka kirikukellad ja kaunistused andsid peole särtsu juurde ning tegid selle uhkemaks. Lehvivad lipud tõestasid, et tegu oli tõeliselt suure sündmusega.
Saabunud koorid ja orkestrid rivistati ringkäiguks, mille kohale kerkis 37 kooride lippu. Need lisasid veelgi kirevust ja tõstsid meeleolu. Liikuma hakati Tammeoru suunas, kus toimus laulupeo pidulik avamine vaimuliku talitlusega. Arvatavasti viibis Tammeorus 10 000- 12 000 inimest (Hillar, Hillar 1994:13-14).
Lauljatele oli kinnitatud rinda hõbedane, pillimeestele kuldne laulupeo märk. See kujutas Liivimaa lipuvärvide (punane, roheline, valge) foonile asetatud harfkannelt. Peakomitee liikmed kandsid rosetti Eestimaa kubermangu lipuvärvides (lilla, roheline, valge) (Hillar, Hillar 1994:13).
Avatseremoonia algatuseks laulsid koorid pasunakoori ja rahvamassi saatel koraale. Ühislaul kõlas ennekuulmatu jõuga, vapustades nii kaaslauljaid kui pealtkuulajaid (Hillar, Hillar 1994:14). Sellise jõuga polnud Eestis varem kunagi ükski laul kõlanud.
Avasõnad lausus peakomitee president pastor A.H.Willigerode. Järgnesid ühislaulud ja nelja pastori jutlused või liturgilised esinemised. Kokku kestsid need lausa neli tundi. Kuid nii suurele rahvahulgale (Lisa 7) olid need halvasti kuulda. Edasi liiguti raekoja ette, kus lauldi tsaarihümni. Edasi mindi Tähe tänavale seltsimajja, kus peeti lõunavaheaeg (Hillar, Hillar 1994:14-15).
Pärastlõunal liiguti teisele poole jõge Ressource´i aeda , kus algas vaimulik kontsert . Peenem publik võttis istet pinkidel, lihtsam rahvas murul . Kontsert jagunes kolmeks osaks. Esimest ja viimast osa dirigeeris J.V.Jannsen, keskmist osa A.Kunileid-Saebelmann. Orkestreid juhatas D. O. Wirkhaus (Hillar, Hillar 1994:15). Paljud imestasid, et kirikulaulude järel aplodeeriti. Tol ajal oli see sündsusetu (Ojaveski, Puust, Põldmäe 2002:12). Laulude vahel peeti pastorite kõnesid. Need esitati põhjaeestilises kirjakeeles, kuigi enamik pidulisi kõneles lõunaeesti keelt või selle murdeid (Hillar, Hillar 1994:15).
Kontserdi lõppedes mindi rongkäigus tagasi Tähe tänavale, kus lauljatel oli võimalik seltsis õhtu veeta. Kes soovis, võis minna Saksa Käsitööliste Seltsi. Koorid lõbutsesid ka omal käel. Veel hilja õhtul võis kuulda muidu vaikses Tartu linnas meestelaulu ja pillimängu (Hillar, Hillar 1994:15-16).
Laulupeo esimene päev oli täiesti õnnestunud. Publik oli vaimustuses nagu ka lauljad ise. Veel varem polnud eesti rahvas midagi sellist näinud. Mitte kunagi polnud kuuldud korraga laulmas nii suurt rahvamassi. Kogemus oli kõigile uus, aga kõigil püsis terve päev hea meeleolu ning tulemusega oldi väga rahul.

Laulupeo teine päev

Teine pidupäev algas varahommikul kell 8 ülikooli maneežis ilmaliku kava kontserdi peaprooviga. Maneež oli ainuke saal Tartus, mis mahutas 800 lauljat. Mehed seisid proovi ajal maneeži liivasel põrandal, koorijuhid olid üleval rõdul. Proov läks korda ning peale seda mindi lõunale. Peale seda koguneti Tähe tänavale, et kella neljaks rongkäiguga peoplatsile jõuda. Paraku oli selleks ajaks alanud ka tihe vihmasadu . Tekkis lausa küsimus, kas mitte kontsert ära jätta. Siiski leiti, et kui kuulajad jäävad vihmale vaatamata oma kohtadele, siis ei tohi ka lauljad loobuda . Avati hoopis vihmavarjud ja oldi valmis kontserti andma. Vihmavarjude vahelt oli ainult üpris raske dirigenti jälgida. Siiski püsis meeleolu reibas ja seda olevat aidanud üleval hoida J.V. Jannseni optimistlik olek, mis teistele eeskujuks oli (Palamets,Hillar 1994:16-17).
Laulupeo teise päeva kontserdil lauldi ilmalikke laule ja selle tarvis ettevalmistatud kõnesid sundis vihm küll lühendama, kuid siiski oli nende mõju väga suur. Ainuke, kes oma kõne ära jättis oli Jannsen. Viljandi pastor Fr. Hörschelmann pidas humoristliku kõne, kus ta kiitis Jannsenit tema suure osa eest eestlaste laulupeo ettevalmistamisel ja läbiviimisel ning lõpetas sellega, et laskis hüüda „elagu“ meie „ laulupeo isale “. (Palamets,Hillar 1994:17)
Õhtuks kogunes enam kui tuhat inimest Vanemuise seltsi aeda suurele õhtusöögile, mida pakuti vihmasajus, kuid see ei mõjutanud mitte kuidagi peorahvast. Ette oli valmistatud palju lauakõnesid ning tooste tähtsamate tegelaste auks. Keisritele ja riigimeestele saadeti laulupiduliste poolt telegrammid. Peo kord oli väga hea ja politsei imestas, et hiljem polnud Tartu tänaval ühtegi purjus inimest (Palamets,Hillar 1994:18).
Ka teine pidupäev oli korda läinud ning nüüd oli antud nii ilmalik kui ja vaimulik kontsert. Jäänud oli veel ainult üks päev. Lauljad olid siiamaani väga tublid olnud. Vaatamata sellele, et ilm oleks peaaegu peo ära rikkunud, oli osalejatel siiski tahtmine kontsert anda ja pooleliolev lõpuni viia.

Jakob Hurda avakõne

Jakob Hurda tõus rahvusliku liikumise liidrite hulka on tihedalt seotud esinemisega esimesel üldlaulupeol. Ta osales aktiivselt laulupeo ettevalmistamisel ja talle usaldati ka pidustuste peakõne pidamine. Hurt suhtus sellesse väga tõsiselt, valmistades ette pika ja põhjaliku ettekande, mille esimene pool oli pühendatud üldisematele probleemidele, teine aga rahvusliku liikumise päevaküsimustele. Esialgset teksti kärpis ta omajagu, kuid tugeva vihmasaju tõttu tuli tal kõnet veelgi lühendada. Kõne on ajalukku läinud „kolme soovina“. Kõnest sai programm kogu rahvuslikule liikumisele. Rahva hulgas tegi kõne Hurda tuntud tegelaseks ja laulupeolised kandsid rahvuslikke aateid laiali üle kogu maa (Palamets, Hillar 1994:21).
Avakõne pidas Hurt laulupeo teisel päeval. Alustas ta oma kõne sõnadega:“ Armsad Eestivennad! Ausad külalised!“ Esimese soovina tahtis ta, et tulu saamise eesmärgil meel ja mõistus tööd teeks ja vaeva näeks (Palamets, Hillar 1994:21).Ta tahtis, et kõik Eestivennad, kes 1819. aastal kingitud priiuse osalised on, ikka ja enam igapäevasest vaimuharimisest osa võtaksid (Laulupeomuuseum).
Vaimu vara on jäädav ja et see meie armsa rahva seas kasvaks, selleks peab muretsema heade koolide, raamatukogude ja iseäraliste seltside loomise eest (Palamets, Hillar 1994:22).
Teiseks soovis ta, et iga eestlane, kes talupõlvest välja astub ja muu ameti käsile võtab, ei vaataks neile ülalt, kes ausaks põlluharijaks jäänud (Laulupeomuuseum).
Ükski eestlane, kes vahest talurahva seisusest lahkub ehk koolitamise läbi kõrgemale tõuseb, ei tohi sellepärast oma rahvast lahkuda. Eestimees jäägu Eestimeheks igas ametis, igas seisuses, maal või linnas. Ta tahtis, et Eestivend jääks ustavaks rahva liikmeks, jagaks omavahel õnne ja õnnetust, püüda head teha rahva edasi saamiseks. Seda tehes oled aus mees kõikide ees ja oled teinud kõik, mis õige perepoja kohus oli (Palamets, Hillar 1994:23-24).
Kolmas soov ütleb, et eesti rahvale ka suuremaid koole tekiks, kui meie kihelkonna ja küla koolid. Selle soovimisega ei tahtnud ta küla ja kihelkonna koolide arvu vähendada, vaid hoopis tõsta. Niipea kui võimalik, peaks Eestil olema kool, kus eesti keele õpetust antakse, mis oleks hea kreisikooli vääriline. Hurt ütles, et kindlasti on koos temaga veel inimesi, kes temaga nõus on ja sellepärast palju muret tundnud ja vaeva näinud, et selline asutus välja ilmuks. Kooli, kus eesti keelt õpetatakse ja muidugi ka saksa ja vene keelt, on kolme asja pärast hädasti tarvis. Esiteks võib tõsine õpetus üksi sündinud ema keelel inimesele selgeks saada. Teiseks oli vaja suuremat kooli, et muud koolid oma õpetamisega iseäralikult talurahva ja nende ametnikkude seisuse peale ei vaataks. Kolmandaks saaks selline ülem Eesti kool ka neile, kes suuremasse kooli ise ei võinud saada oma noores eas tulu saada. Suuremast koolist saaks rahva keele harimisele ja kirja kogudele kasu tõsta. Kui kasvab rahva kirja kogu, kasvab ka vaimu vara. Hurda viimane sõna oli, et muretsegem koolide eest, Eestivennad! (Palamets, Hillar 1994:24-26).

Laulupeo kolmas päev

Kolmas pidupäev möödus jälle päikesepaistes. Päev algas hommikul kell 10 Ressource´i aias üksikute kooride esinemisega. Kontserdi avas Väägvere puhkpilliorkester piduliku marsiga. Kõik koorid laulsid hästi, pälvisid tugeva aplausi ja rohkesti lilli. Kella üheks päeval sai peo see osa läbi ja edasi mindi jällegi rongkäigus kesklinna raekoja ette, kus moodustati ring ning lauldi linnaisadele truualamlikkuse märgina keisrilaulu (Palamets,Hillar 1994 :18).
Esimese laulupeo viimane ettevõtmine oli Vanemuise aias kooride võistulaulmine, mida oli kuulama ja vaatama tulnud ligi 4000 huvilist. Inimesi oli lausa nii palju, et rohkem lihtsalt ei oleks mahtunud. Ühes aianurgas mängis Väägvere, teises Kärkna pillikoor. Võistlusse asus umbes pool peole saabunud kooridest. Nende taseme üle otsustas kolmeliikmeline žürii (Palamets, Hillar 1994:18). Parimateks tuli Tallinna Estonia meeskoor, teise koha sai Kursi koor ning kolmanda koha pälvis kogunisti seitse koori: Tartumaarja, Palamuse , Tarvastu, Maarja-Magdaleena, Peetri, Jõhvi ja Koeru . Pasunakooridest sai auhinna Väägvere David Otto Wirkhausi juhatusel (Ojaveski, Puust, Põldmäe 2002:13). Rahapuuduse tõttu olid auhindadeks vaid diplomid, mille tekst oli trükitud vastavalt kuld -, hõbe- ja pronkskirjas.
Suure peo lõpus pidas Jannsen emotsionaalse lõppsõna, kus avaldas tänu peol osavõtjatele. Kõne oli lühike, kuid kaunis ja südant puudutav. Eriti kiitis Jannsen lauljaid nende väärika käitumise eest. Kõne lõpuks lauldi veel kolm korda riigihümni (Palamets, Hillar 1994:18).
Sellega oli esimene eesti üldlaulupidu edukalt läbi saanud.
Mõned koorid alustasid juba samal õhtul teekonda kodu poole. Vanemuine saatis Estonia seltsi lippude lehvides Tallinna maantee alguseni ja seal korraldas südamliku lahkumise. Kel pidulistest jätkus veel jõudu ja huvi, see liikus neljandal päeval mööda Tartut ringi ning seda võimalust kasutasid paljud. Vaadati Tartu vaatamisväärsusi ja külastati ülikoole ja raamatukogusid ning sellest oli talupoegadel väga palju õppida. Neil ei olnud igapäevaselt võimalik suurlinnas vaatamisväärsusi imetleda (Palamets, Hillar 1994:19).

Esimese laulupeo tähtsus

Võib tõdeda, et suur pidu läks igati korda. See aitas tunduvalt tõsta eesti rahva mainet nii tema enda kui naaberrahvaste silmis . Nähti, et eestlased on võimelised ka millekski suuremaks . Esimesest laulupeost jäi isegi raha üle. Mida rahaga peale hakata, selles ei jõutud üksmeelele. Lõpuks anti summa teise üldlaulupeo korraldajatele. Peo kordaminek lisas uut indu ja hoogu eestlaste koorilaulu harrastusele. 1870. aastal korraldati mitmel pool Eestis koduseid laulupidusid, kus koorid esitasid kohalikele kuulajatele üldlaulupeo repertuaari. Uut hoogu sai ka pasunakooride asutamine ja juba olemasolevate tegevus (Palamets, Hillar 1994:19-20).
Tänu laulupeole hakkasid eestlased aina rohkem tundma ennast ühtse rahvana, kes peab ühiselt välja astuma oma keele ja eripära kaitseks ning võitlema oma rahvuslike õiguste eest (Palamets, Hillar 1994:20).See oli esimene kord, kus eestlased nii suure rahvamassina koos laulsid. Nad said teada, kui võrratu see on ja edaspidine eesmärk oli seda veel teha.
Esimese üldlaulupeo mõju rahva isamaalistele tunnetele on võimatu üle hinnata. Ühise ürituse õnnestumine sisendas usku ja lootust. Laulupeo kordaminek innustas looma uusi oma laule (Kaarlep 2007:46).Laulupidu sai rahvusliku ärkamise hoogustajaks, kuna Jakob Hurt rõhutas vajadust suurendada eestlaste ühtekuuluvustunnet. Laulupeost sai alguse muusikakultuuri areng (Slideshare, 2004).
On juba ammu teada, et laulupeod on ja jäävad läbi aegade eesti rahvale väga oluliseks. Esimene laulupidu andis tõuke järgmistele laulupidudele, millest on Eestis saanud traditsioon. Laulupeo teeb eriliseks see, et ühislaulmisest tekkiv tunne liidab ja ühendab inimesi.

Uurimuslik osa Eesti esimese laulupeo kohta

Uurimistöö kolmandas osas esitatakse läbiviidud küsitluse kirjeldus ja tulemused. Küsitlus viidi läbi Tartu Kommertsgümnaasiumi 10. ja 12. klasside seas, sest nendes klassides läbitakse muusikaajaloos laulupeo temaatikat põhjalikumalt. Küsitlusest võttis osa 30 vastajat , vanuses 16-19 aastat. Küsimusi oli kokku 8, neist 7 oli valikvastusega. Üks küsimus oli avatud küsimus, millele pidi vastama oma sõnadega.
Küsitluse eesmärgiks oli välja selgitada, millised on noorte inimeste teadmised esimesest laulupeost (Lisa 8).
Osa küsimusi oli koostatud I laulupeo olulisemate faktide kohta, mis hõlmasid laulupeo asukohta , aega, kooriliike, repertuaari ja eestvedajaid. Kolm küsimust oli seotud laulupeo rolliga tänapäeval. Küsiti laulpeo muuseumi asukohta, laulupeo traditsiooni olulisust ja laulupeoga seonduvaid märksõnu.
Tulemus annab ülevaate sellest kui palju noored esimesest laulupeost teavad ja kui oluliseks nad laulupeo traditsiooni peavad.

Küsitluse tulemused ja analüüs

Küsimus 1. Millal toimus esimene Eesti üldlaulupidu?
Esimene küsimus ootas, et õpilased teavad esimese laulupeo toimumise aega. Lähtudes sellest, et õige vastus on 1869, oskas õigesti vastata 87% vastajatest, mis on väga märkimisväärne arv (joonis 1).
Joonis 1. Vastajate (n=30) teadmised laulupeo toimumise aastast.
Küsimus 2. Kus toimus esimene Eesti üldlaulupidu?
Küsimusele, kus toimus esimene laulupidu, ei teadnud õiget vastust ainult 1 õpilane. Ülejäänud 97% ehk 29 õpilast vastasid kõik õigesti Tartu. Pärnut ja Viljandit ei pakkunud mitte keegi (joonis 2).
Joonis 2. Vastajate (n=30) teadmised laulupeo toimumise asukohast
Küsimus 3. Millised kooriliigid laulsid laulupeol?
Esimesel laulupeol osalesid ainult meeskoorid. Korrektselt vastasid 60% vastajatest. Palju pakuti ka segakoore. Naiskoore ei pakkunud mitte keegi (joonis 3).
Joonis 3. Vastajate (n=30) teadmised laulupeol osalenud lauljatest
Küsimus 4. Milliseid eestikeelseid laule lauldi?
Repertuaari küsimus osutus küllaltki ootamatuks. Lausa 90% vastajatest teadis, milliseid eestikeelseid laule esitati, mis on väga märkimisväärne tulemus. Õiged vastused olid „Mu isamaa on minu arm,“ „Sind surmani“ ja ka „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.“ Viimane kogus laulupeo üritusega väga palju kuulsust ning sai hiljem ka meie riigi hümniks. (joonis 4)
Joonis 4. Vastajate (n=30) teadmised laulupeo repertuaarist
Küsimus 5. Kelle eestvedamisel korraldati esimene laulupidu?
Enamik vastajatest oskas öelda, kelle eestvedamisel laulupidu toimus. 70% vastajatest vastasid Jannsen ja see oli õige vastus. 14% vastas Koidulat ning sama palju pakuti Jakobsoni ja Hurta (joonis 5). Kõik pakutud nimed olid ärkamisajal silmapaistvad kultuuritegelased ning see võis tekitada vastajates segadust .
Joonis 5. Vastajate (n=30) teadmised laulupeo eestvedajast
Küsimus 6. Kus asub Eestis laulupeomuusem?
Küsimusele, kus asub laulupeomuuseum, teadsid õiget vastust 87% vastajatest. Ülejäänud neli pakkusid, et muuseum asub Tallinnas. Õige asukoht on Tartus. Pärnut ja Viljandit ei pakkunud keegi (joonis 6). Sellest võib järeldada, et enamik õpilasi teab, kus muuseum asub.
Joonis 6. Vastajate (n=30) teadmised Laulupeomuuseumi asukohast
Küsimus 7. Kui oluline on Sulle laulupidude traditsioon?
Küsimusele kui tähtsaks peetakse laulupidude traditsiooni, vastas 53%, et see on neile väga tähtis. Üldse ei pidanud seda tähtsaks 10% vastajatest (joonis 7). Kui arvestada õpilasi, kes vastasid, et neile on see tähtis või vaga tähtis, siis sellest võib järeldada, et paljudele on oluline, et eesti rahvas koguneks kokku ja laulaks suure rahvamassina ehk traditsioonid on neile olulised.
Joonis 7. Vastajate (n=30) arvamused laulupeo traditsiooni tähtsusest
Küsimus 8. Nimeta 3 märksõna, mis sulle laulupeoga seondub .
Viimasena paluti vastajatel nimetada kolm märksõna, mis seostub neile laulupeoga. Kõige rohkem seostub suure rahvamassiga laulmine (12 õpilast), ühtsustunne (10 õpilast) ning rongkäik (6 õpilast). Sellest võib järeldada, et paljudel õpilastel on oma kogemus kas laulupeol osalejana või pealtvaatajana.

Kokkuvõte
Käesolevas töös uurisin esimest üldlaulupidu, mis toimus aastal 1869. Töö tervikuna annab ülevaate esimesest üldlaulupeost alates idee sündimisest kuni tulemuseni välja.
Esimeses etapis kirjeldan, kuidas tekkis laulupeo algatamise idee, kuidas pidu korraldama hakati ning kes selles osas olulist rolli mängisid.
Teine etapp kirjeldab kontserte ja pidupäevi. Materjaliga tutvudes sain teada, et laulupidu polnud sugugi kerge korraldada, kuid lõpptulemus oli suurepärane ja rahuldas kõiki.
Kolmas etapp on uurimuslik osa. Küsitletud andmete põhjal selgus, et laulupidude traditsioon ja selle jätkumine on ka tänapäeva noortele äärmiselt oluline ning teadlikkus esimesest üldlaulupeost on hea. Selle ajalooga ollakse kursis ning laulupeod ja selle traditsioonid on noortele väga väärtuslikud.
Suure osa informatsioonist sain erinevatest raamatutest, veidi ka internetist. Väga palju aitas ka Tartu Laulupeomuuseumi külastamine. Seal selgitati väga põhjalikult kõige olulisem lahti ning oli võimalik tutvuda ka pildimaterjaliga ning kuulata laule, mida laulupeol esitati. Sealne töötaja oli ka rõõmuga nõus mulle informatsiooni jagama.
Minu jaoks oli selles töös kõige huvitavam peatükk, mis rääkis laulupeo eelloost. Sain teada, kust on laulupidude idee tekkinud ning milline oli korraldamise protsess, mis on minu arvates laulupeo traditsiooni kujunemise kõige olulisem osa.
Sissejuhatuses sai ka püstitatud hüpotees: Eesti esimene üldlaulupidu 1869.aastal kui Eesti laulupidude traditsiooni kujundaja. Nii loetud materjalide kui ka küsitluse põhjal võin väita, et see hüpotees peab täielikult paika. Esimene üldlaulupidu ja selle õnnestumine andis tõuke järgmisteks laulupidudeks, mida korraldatakse tänaseni.
Arvan, et antud uurimus on täitnud oma eesmärgid – andnud ülevaate esimesest laulupeost, tutvustanud selle toimumist ning selle vajalikkust.

Kasutatud allikad

Palamets, H. 1994. Tartu laulupeod läbi aegade. Tartu: Tartumaa
Kaarlep, A. 2007. Eesti muusikalugu . Kunstmuusika gümnaasiumiõpik.
Ojaveski, T., Puust. M., Põldmäe, A. 2002. 130 aastat eesti laulupidusid. Tallinn: Talmar ja Põhi
Mesikäpp, A., Pant.V., Tamarkin. A. 1969. Laulusajand. Tallinn: Eesti Raamat.
Eesti Kooriühing http://www.kooriyhing.ee/est/main (vaadatud 23.03.2011)
Jõhvi Vene Gümnaasium http://www.jvg.ee/tunnid/Data/6/Laulupidu.pdf (vaadatud 22.10.2010)
Vanemuise selts http://vanemuiseselts.ee/selts/index.php?id=4 (vaadatud 30.03.2011)
Vanemuine. http://www.vanemuine.ee/ajalugu (vaadatud 30.03.2011)
Slideshare http://www.slideshare.net/silne/laulupidu (vaadatud 29.03.2011)
Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Vanemuine_(selts) (vaadatud 15.03.2011)

Lisad

Lisa 1. Johann Voldemar Jannsen

Laulupeo eestvedaja Johann Voldemar Jannsen (Vikipeedia. http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Johann_Voldemar_Jannsen.jpg )

Lisa 2. Aleksander Kunileid- Saebelmann

Laulupeo teine eestvedaja Aleksander Kunileid-Saebelmann (Tartu laulupidu. http://laulupidu.tartu.ee/muuseum/juhid/ALEKSANDER_KUNILEID.ht m)

Lisa 3. Adalbert Hugo Willigerode

Peakomitee president Adalbert Hugo Willigerode (Delfi. http://pilt.delfi.ee/picture/5913997/ )

Lisa 4. Lydia Koidula

Ettevalmistustel aitaja Lydia Koidula (Miksike. http://www.miksike.ee/docs/referaadid/koidula_maili.ht m)

Lisa 5. Laulupeomuuseum

Laulupeomuuseumi maja (Vikipeedia. http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Laulupeomuuseum.JPG )

Lisa 6. Osalenud laulukoorid

Osa võtnud laulukoorid (Miksike. http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/jannsen_liisisokman.ht m)

Lisa 7. Hetk laulupeost

Hetk laulupeost (Miksike) http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/jannsen_liisisokman.ht m)

Lisa 8. Küsimustik

Tere! Mina olen 10.b klassi õpilane Mari-Liis Seegel ning ma uurin Eesti esimest üldlaulupidu. Selle küsitluse eesmärk on teada saada kui palju teatakse esimesest laulupeost. Paluksin teil vastata järgnevatele küsimustele.
Sugu:
Vanus:
1. Millal toimus esimene Eesti üldlaulupidu?

1879

1869

1969

1860
2. Kus toimus esimene Eesti üldlaulupidu?

Tartus

Tallinnas

Pärnus

Viljandis
3. Millised kooriliigid laulsid laulupeol?

naiskoorid

segakoorid

meeskoorid

lastekoorid
4. Milliseid eestikeelseid laule lauldi?

„Mu isamaa on minu arm“

„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“

„Sind surmani“

„Ilus oled isamaa“
5. Kelle eestvedamisel korraldati esimene laulupidu?

Jakob Hurt

Lydia Koidula

Johann Voldemar Jannsen

Carl Robert Jakobson
6. Kus asub Eestis laulupeomuusem?

Pärnu

Tartu

Tallinn

Viljandi
7. Kui oluline on Sulle laulupidude traditsioon?

Pole üldse tähtis

Olen neutraalne

Tähtis

Väga tähtis
8. Nimeta 3 märksõna, mis sulle laulupeoga seondub:

TÄNAN VASTAMAST!