Eesti esimene üldlaulupidu - referaat (2)

Eesti esimene üldlaulupidu
referaat
Juhendaja :
Tallinn 2010

Sisukord

Sisukord 2
Idee 3
Eesti I üldlaulupeo ettevalmistus 3
Luba 4
Teade 4
Annetused 5
Esimese üldlaulupeo kava 5
Repertuaar 5
Laulud 6
Pidupäevad 7
1 päev 7
2 päev 8
3 päev 8
Laulupidu kui üldrahvalik suursaavutus 8
Statistika 9
Traditsioon 9
Võõrvõimud 10
Kokkuvõte 10
Kasutatud kirjandus 11
http://www.jvg.ee/tunnid/Data/6/Laulupidu.pdf 11
http://www.annaabi.co m 11
http://et.wikipedia.org/wiki/I_%C3%BCldlaulupidu#Kava 11
http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1850-1914_%C3%84rkamisaeg/Rahvuslik_%C3%A4rkamine/ 11
http://laulupidu.ee/ 11
http://www.google.co m 11
R. Põldmäe „3 laulupidu“ 11
Eellugu
Eesti ülemaaliste laulupidude traditsioonile pani aluse esimene üldlaulupidu, mis toimus 18.-20. juunil 1869. aastal Tartus. 19.sajandil oli Eesti Vene impeeriumi provints, kus saksa mõisnikud valitsesid eestlastest talupoegade üle. Seoses kirjaoskuse levikuga tõusis ka eestlaste vabadusiha ning enesetõestamisvajadus. Laulupidu oligi neist tunnetest kantud rahvusliku ärkamise manifestatsiooniks. See oli nii muusikaline kui kultuuripoliitiline suursündmus, kus kavandati ka eestlaste edaspidise vabadusliikumise peajooned. Eestlaste ühtekuuluvustunne ja kujutlus paremast tulevikust on seega algusest peale seotud laulupidudega. Eestlased nimetavad end sageli “laulvaks rahvaks” – see väljend on üks meie rahvusliku identiteedi väljendusi, mis on eestlasi ühendanud võitluses rahvusliku iseseisvuse eest nii 20. sajandi algusaastail kui nõukogude okupatsiooni ajal.

Idee

Ülemaalise laulupeo idee algatajaks ning ürituse läbiviijaks oli lauluselts “ Vanemuine ” eesotsas Johann Voldemar Jannseniga. 1869. aasta juunis kogunes Tartusse 46 meeskoori ning 5 puhkpilliorkestrit, peol osales kokku 878 lauljat ja pillimängijat. Laulupeo kavas oli küll ainult kaks eesti algupäralist laulu – Aleksander Kunileidi “Mu isamaa on minu arm” ning “Sind surmani”, mõlemad Lydia Koidula tekstile , kuid seda suurem oli nende tähenduslikkus. Ülemaalise ühislaulmise eelduseks oli koorilaulu ja puhkpillimängu üha laialdasem harrastamine 18. sajandi esimesel poolel (Kanepis, Põlvas, Laiusel, Tormas, Põltsamaal jm). Peeti ka ühiseid laulupühi – kooride ühislaulmisi Ansekülas (1863), Jõhvis (1865), Simunas (1866), Uulus (1867) jm.

Eesti I üldlaulupeo ettevalmistus

Uue kogukonnaseadusega 1866. aastast läks valla omavalitsus enam-vähem rahva enda kätte ja uutest valla-ametimeestest-talupoegadest, eriti vallavanematest, kujunesid nagu seaduslikud rahvajuhid oma valla piirides. Paljud uued kogukonnad olevatki hakanud soovima talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aasta juubeli pidulikku tähistamist, ja mitte ainult kohalikus, vaid ülemaalises ulatuses. Jannsenile oli selge, et ülemaaline rahvapidu “priiusepäeva” tähistamiseks võib olla ainult laulupidu, sest rahval polnud muid organisatsioone kui laulukoorid .

Luba

Laulupeo korraldamisega hakati tegelema küllaltki aegsasti, 1867. aasta alguses, et suure ülesandega õigeaegselt toime tulla. Ametlikult taotleti luba Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tänulaulupeo korraldamiseks. Kuid peatse loasaamise asemel arenes ligi kaheaastane äge võitlus baltisakslaste intriigide ja tsaaririigi bürokraatia vastu. Laulupeo korraldamise ettepanek äratas Liivimaa kuberneril A. G. Fr. V. Oettingenil vaid kõige ägedamat vastupanu, kuna “ talupoegade vabanemise juubelipidu peab olema solvav saksa aadlile.”
Pikka aega rändas loa taotlus Liivimaa kindralkuberneri ja siseministeeriumi vahet. Alles 9. veebruaril 1869, kui laulupeoni oli jäänud neli kuud, saabus luba. See anti tingimusel, et pidustused tuleb pidada “mõningate võimalike korratuste vältimiseks” ülikooli õppetöö vaheajal. Kui ametlik luba oli saadud, valis “Vanemuise” seltsi eestseisus laulupeo komitee. See koosnes neljast erikomiteest – laulude ja kõnede komitee, majandus- ja ehitamiskomitee, kassakomitee ja korteriameti komitee. Laulupeo komitee presidendiks valiti Jannseni ettepanekul
praost A. H. Willigerode, samuti kuulusid komitee ülejäänud liikmed kas sakslastest reaktsionääride või saksa ringkondadega tihedais sidemeis olevate eestlaste hulka. Lydia Koidula nimetas oma kirjas Kreutzwaldile peo presidenti kõige suuremaks peo vastaseks.
Balti saksa kiriklikud juhid olid järjekindlalt vastu töötanud laulupeo loa saamisele ja riigiasutuste positiivne vastus oli neile suureks löögiks. Nad olevat kaalunud kõrvalejäämist peo korraldamisest, lootes sellega anda surmahoobi eestlaste kavatsusele, sest pidukomitee oli saksa pastoritele ülesandeks teinud kõnede pidamise pidulikul jumalateenistusel. Viimasel tunnil kirjutas A. H. Willigerode Jannsenile: „mis siis saab, kui praostid tagasi astuvad? “Siis laulame ilma teieta,” vastas Jannsen lihtsalt, kuna ta oli veendunud, et igal juhul tuleb alustatud üritus lõpule viia.

Teade

Teade üldlaulupeo väljakuulutamisest levis kulutulena; laiades lauljate hulkades muutus see üritus kohe populaarseks. Veel rohkem: laulupeo korraldamise mõte muutus peaaegu kõikide rahvuslikust liikumisest kaasahaaratud eestlaste ühismõtteks. Nii võis laulupidu selles mõttes etendada samasugust või suurematki osa kui rahvusliku liikumise ülatuslik üritus – emakeelse keskkooli, Eesti Aleksandrikooli asutamise kavatsus . Tuleb ka arvestada, et Eesti Aleksandrikooli heaks rahakorjamise luba saadi alles pärast laulupidu, 16. augustil 1869. aastal.

Annetused

Kuna puudus raha kõige hädavajalike väljaminekute jaoks, oli pidukomitee sunnitud avalikkuse poole pöörduma üleskutsega vabatahtlike annetuste saamiseks. Ent kehv aasta ja näljahäda olid rahva kukru kõhnaks teinud, nii et toetusi kogunes väga napilt. Laulupeo ettevalmistamisest võttis aktiivselt osa ka Lydia Koidula. Tema hooleks oli laulupeo nootide trükkitoimetamine ja kooridele laialisaatmine. Loterii korraldamise kaudu aitas Koidula laulupeo kulude katteks summasid koguda. Tema hoolitses ka auhindade soetamise eest võistulaulmises võitnud kooridele. Laulupeo ettevalmistusega seotud küsimused kajastuvad laialdaselt Koidula kirjavahetuses Jakobsoniga.

Esimese üldlaulupeo kava

Segakooride kokkukutsumist mitu päeva kestvaks ülemaaliseks peoks peeti tolle aja kirikliku moraali seisukohast täitsa võimatuks, isegi “ülimalt ohtlikuks”. Seetõttu hakatigi segakooride asemele või kõrvale aegsasti meeskoore looma. Selleks tegi Jannsen propagandat ja andis eeskuju “Vanemuise” seltsiga. Ta hakkas “Eesti Postimehes” järjekindlalt avaldama meeskoorilaule ja kutsus sellega ühe meeskoori teise järel ellu. Uute meeskooride loomine paari aasta jooksul oli kahtlemata suursaavutus ja näitas rahva musikaalsust, teiselt poolt ka organiseerijate mõju ja osavust. Soomlane J. R. Aspelin pidi avameelselt tunnistama: ”Meil Soomes poleks säärast asja sugugi mitte nõnda kerge korda saata.”.
1867. aasta 6. jaanuaril, nn kolmekuninga päeval, andsid “Vanemuise” koorid Maarja kirikus kontserdi eesti kogudusele uue Peetri kiriku ehitamiseks. Kontsert sai tunnustavaid arvamusi, mille järel “Vanemuine” otsekui vabanes sidemeist selle kirikuga ja “kiriku koorilaulu pea hoolekandmisest” koorilaulu kasuks, “mis iga inimene hää meelega võib kuulda ja laulda .” Algas kooridele ilmalike laulude otsimine. Koidula luulekogumikud “Vainulilled” (1865) ja “Emajõe ööbik” (1866) elustavad rahvas mõtted ennemuistsest rõõmupõlvest ja kadunud õnnest, meenutab, et “tasa käib muistne jutt veel üle maa; kuis enne prii su rahvas olnud”.

Repertuaar

Siiski koosnes esimeste laulupidude kava peamiselt saksa teisejärguliste heliloojate liedertafellikest paladest. Domineerisid niisugused nimed nagu J. H. Stuntz, A. Häser, K. Kreutzer , F. Abt jt, kusjuures pooled laulud olid vaimulikud . Kaks kuud enne 1869. aasta laulupidu andis C. R. Jakobson omal kulul välja kogumiku “Wanemuine Kandle Healed I”, mis sisaldas Kunileidi “Sind surmani”, “Minu isamaa on minu arm”, “Minu isamaa nad olid matnud” ning kaks tema enda rahvaviisiseadet “Miks sa nutad , lillekene” ja “Kodu”. Ta saatis eksemplarid ka laulupeo komiteele ning kooridele, kes olid osavõtuks registreerunud. I üldlaulupeo kavas oli 12 vaimulikku ja 14 ilmalikku laulu, millele lisandus tsaaririigi hümn. Eesti laule oli nende hulgas ainult kaks – A. Kunileidi “Sind surmani” ja “Mu isamaa on minu arm”.
On ilmne, et laulude rahvusliku omapära probleem oli laulupeo ettevalmistamise perioodil küllaltki aktuaalne ka Jannsenite kodus. Seda kinnitab kindlasti nii Koidula kirjavahetus Kreutzwaldiga kui ka 1868. aasta märtsikuus soome ajaloolase ja poliitiku, Soome Kirjandusliku Seltsi esimehe Yrjö-Koskise poolt saadetud F. V. Illbergi noodiraamat “Suomalaisia Kansan-Lauluja ja Soitelmia”, mille palad olid Koidulale väga armsad.

Laulud

KIRIKUKORAALID:
“Siionis kõik vahid hüüdvad”
“Kiida nüüd, issandat”
“Meil tuleb abi jumalast”
Vene riigihümn  “Jumal, keisrit kaitse sa”
 
VAIMULIKUD LAULUD:
C. Geissler – "Sind, issand , meie kiidame"
F. Brenner – "Taevas ning maa kaovad"
F. J. Kunkel – "Hõiska kõik see maailm"
G. Neumann – "Tänu sul, jeesus "
C. Palmer – "See on kaunis lõbus hää"
F. Brenner – "Issandat kiitke kõik paganad"
L. van Beethoven – "Kõik taevad laulvad"
W. A. Mozart  - "Tere, tere, jeesus kristus"
C. Kreutzer – "Nüüd rõõmupäev on käes"
 
ILMALIKUD LAULUD:
J. Stuntz – "Eesti vennad, laulgem rõõmsast"
K. Häser – "Oh mets"
K. Kreutzer – "Mis hiilgab veel õhtul"
F. Mendelssohn-Bartholdy  – "Tere nüüd sa kallis päev"
A. Zwyssig – "Suure rõõmu päev on tulnud"
Häser – "Kui jõed rõõmsast jooksevad"
J. Kalliwoda – "Kui meie vaim siin linnu tiivul "
F. Abt – "Õhtu kellad "
Fr. Pacius – "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"
K. Collan – "Mul meeles seisab alati"
A. Kunileid- Saebelmann – "Mu isamaa on minu arm"
A. Kunileid-Saebelmann – "Sind surmani"

Pidupäevad

17. juunil 1869. aastal tekitasid talupojavankritel saabunud lauljad suviselt vaikses Tartus rohkesti elevust. Lauljate rühmi nähti imetlemas 1848. aastal Barclay de Tollyle püstitatud mälestussammast ja jutlemas raekojaplatsil. Raekoja uhke hoone on seal seisnud juba aastast 1786 ja pidupäevaks oli ta dekoreeritud rikkalikult lippudega.
Kontsertide jaoks oli üüritud Ressource'i seltsi aed, mis asus praeguse Tartu Peetri kiriku vastas. Laulupeo peaproov toimus suletud uste taga, kuna ei oldud kindlad, kas nii suur hulk siiski suudab korralikult koos laulda. Eelkõige kardeti kohalike saksa ajalehtede õelaid kommentaare. Peaproov õnnestus aga suurepäraselt. Pealtvaatajaid oli hinnanguliselt 15 000.

1 päev

18. juuni – laulupeo esimene päev - algas vara. Juba kell 6 hommikul mängisid Väägvere ja Tsooru pasunakoorid Jaani ja Maarja kiriku tornis koraali. Kella 9 ajal kogunesid lauljad “Vanemuise” seltsi maja juurde Tähe tänavas, et rongkäigus minna Tähe ja Tiigi tänavat pidi Maarja kirikust mööda Toomeorgu. Tiigi tänaval möödusid lauljad ka majast, kus elas 1868. aastast laulupeo asepresident J. W. Jannsen oma perega .
Lauljad liikusid peoplatsile läbi linna rongkäigus. Seal, majas nr 14 oli elanud Jannsenite pere 1865. aasta suvest kuni 25. maini 1868. aastani. Selles majas on Lydia Koidula ilmselt kirjutanud oma luuletused “Sind surmani1” ja “Mu isamaa on minu arm”. Need laulud olid ka järgmisel päeval kontserdi kavas.
Rongkäigu ees kanti nelja (Vene riigi, Eestimaa, Liivimaa ja Tartu linna) lippu, millele järgnesid kolm pastorit-kõnepidajat, peokomitee liikmed, auvõõrad ja külalised ning seejärel lauljad. Laulukooridest tuli esimesena “Vanemuise” koor, rongkäigu lõpetasid Maarja kirikukoor ja sakslastest koosnev Tartu noormeeste laulukoor, mida juhatas Willigerode. Teiste kooride järjestus määrati loosivõtmisega. Rongkäigus lehvis 37 lippu ja lauljad kandsid eri värvi rahvariideid, mis tõstsid oluliselt peo välist dekoratiivsust ja suurendasid pidulikku meeleolu. Kokku osales laulupeos 46 laulu- ja 5 pasunakoori.
Kell 10 hakkas Toomeorus, Toomkiriku varemete kõrval, kus praegu on tenniseväljakud, avajumalateenistus. Kell 4 pärast lõunat algas vaimulik kontsert saksa seltsi “Ressource´i” aias, mis asus praeguse Peetri kiriku vastas ning kuhu 1959 . aastal püstitati mälestusmärk tähistamaks I üldlaulupidu. Õhtul avasid lauljatele ajaveetmiseks oma uksed “Vanemuise” ja Tartu Saksa Käsitööliste Selts.
Esimese päeva kava koosnes ainult vaimulikest koorilauludest ja jagunes kolmeks osaks. Esimest ja viimast osa juhatas J. V. Jannsen, teist osa A. KunileidSaebelmann. Lauljad seisid amfiteatrilisel laval. “Poollängus kõrgele laudpõrandale, mis igatpidi ligi 10 sülda lai, eest 3 ja takka peale 10 jala kõrge, läksid lauljad ülesse, panid lipud ümberringi püsti ja heitsid, nagu eile kirikus kätte oli näidatud, nelja häälde seisma, raamatud käes, ja iga laulja teadis, mis nüüd teha tuleb.”

2 päev

19. juuni oli laulupeo teine päev mis algas ilmaliku kontserdi peaprooviga Tartu ülikooli ratsamaneežis. Ka sel päeval liikusid lauljad rongkäigus läbi linna “Ressource´i” aeda. Kuigi kogu kontserdi ajal sadas meeldivat vihma, ei lühendatud kontserdi kava ning kõik 15 laulu kuulati ära õige armsalt . Õhtul oli hoolimata jätkuvast vihmasajust suur pidusöök peoliste auks “Vanemuise” aias.

3 päev

20. juunil ehk laulupeo kolmandal päeval, oli taas päikesepaisteline päev. “Ressource´i” aias laulsid hommikupoolikul koorid eraldi, vahelduseks mängisid Väägvere ja Kärkna pasunakoorid. Kell 2 pärast lõunat algas “Vanamuise” aias võistulaulmine. Esikoha võitis Tallinna “Estonia” seltsi meeskoor.
Pidu oli lõppenud. Külalised hakkasid lahkuma : “Vanemuise” selts saatis “Estonia” seltsi meeskoori lehvivate lippudega Tallinna maanteeni.

Laulupidu kui üldrahvalik suursaavutus

Varasemate paikkondlike laulupidudega võrreldes oli Tartu laulupidu üleeestilise haardega I üldlaulupidu, kuigi Saaremaalt ja Läänemaalt, välja arvatud Haapsalu linn, osavõtjaid ei olnud. Tegelaste arv (822) ületas seniste baltisaksa laulupidude osavõtjate arvu. Suurele lauljate hulgale vaatamata oli laulude ettekandeline tase küllalt hea ja saavutatud mõju eestlastest kuulajaile (15 000) kütkestav ja vaimustav, mõtteid ning meeleolu sügavasti ülendav ja erutav. Tunti, et üheks suureks laulukooriks koondunud eestlased olid koos teostamas ja pakkumas kogu rahvale midagi erakordselt sütitavat ja õhutavat.
Laulupeost oli kergem osa võtta neil lauljatel ja kuulajatel, kes elasid Tartule lähemal, samuti ka jõukamal Viljandimaal . Ent kaugetel ääremaadel, kus majandus- ja haridusolud olid kehvemad ning laulukultuurgi arenes visalt, polnud väljavaated kuigi hiilgavad. Kehvemal rahval ei jätkunud sõiduks hobuseidki ja paljud pidulised tulid Tartusse jalgsi . Sõiduks Tartusse kulus paljudel mitu päeva, teist niisama palju veel tagasisõiduks, nii et pidupäevadega kokku läks kaduma terve nädal või rohkemgi . Kuid rahvas oli valmis sedagi kaotust kandma.

Statistika

Esimesest üldlaulupeost on säilinud lauljate elukutsete kohta huvitav ja ainulaadne statistika, mille koostas küsitluse teel Fr. R. Kreutzwaldi väimees, gümnaasiumiõpetaja G. Blumberg . Sellest selgub , et kõige rohkem lauljaid (329) oli valla- ja külakoolmeistrite hulgast. Neile järgnesid taluperemehed (129), käsitöölised (69), kihelkonnakoolmeistrid ja köstrid (59), töömehed, sulased ja teenrid (52), vanemad kooliõpilased (47) jne. Et laulupidu langes kibedale heinaajale, ei olnud kõikidel lauljatel, kes oleksid soovinud, võimalik peost osa võtta.

Traditsioon

Üldlaulupidude traditsiooni toel sündis Eestis 1988. aastal laulev revolutsioon , kui mitusada tuhat inimest kogunes lauluväljakule esitama poliitilisi nõudmisi ja kuulama isamaalisi laule.
Eesti rahva ühisteadvuses on kaks üldlaulupidudega seotud veendumust. Esimene ütleb, et 1869. aastal laulis nimetu maarahvas ennast euroopalikuks rahvaks, ja teine, hilisema ajaga seotu , kinnitab, et eesti rahvas laulis ennast vabaks.
Sedamööda, kuidas laulupeotraditsioon on arenenud, on suurenenud kooriliikide hulk ning kasvanud lauljate ja pillimängijate arv. Lauljaid on tegelikult tunduvalt rohkem, kui lava mahutab . Peole pääsevad vaid paremad koorid. Reeglina korraldatakse iga peoaasta esimesel poolel kaks regionaalsete eelproovide vooru , kus lihvitakse esitust ning sõelutakse välja peole pääsejad. Laulupidu on suur kompromiss . Kutseline koor või orkester ei pea häbenema oma osalemist peol. Samas peab igal külakooril olema põhimõtteline võimalus peost osa saada. See saavutatakse repertuaari valikuga ning igale kooriliigile võimalusega ennast näidata.

Võõrvõimud

Eestit valitsenud võõrvõimud on üritanud laulupidusid oma huvides kasutada. Tsaariajal sunniti eestlasi korraldama “tänulaulupidusid” ja Nõukogude ülemvõim sidus laulupeod punaste tähtpäevadega. Võõraid pealesunnitud propagandalaule laulsid eestlased ikka üksnes selleks, et säiliks võimalus oma laulude esitamiseks . Eredaks näiteks eestlastele armsatest lauludest on Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” Lydia Koidula tekstile, mis kujunes okupatsiooniaastatel eestlaste jaoks mitteametlikuks hümniks – iga laulupeo lõpus kandis ühendkoor laulu ette hardalt püsti seisva kuulajaskonna ees. Lauljatest, pillimängijatest, dirigentidest ning heliloojatest eesotsas Gustav Ernesaksaga kujunesid omamoodi “rahvaesindajad”, kes kehastasid Eesti parimaid püüdlusi.

Kokkuvõte

Laulupidu kui rahvapidu loob kommunikatiivse situatsiooni, mis kõiki osavõtjaid aktiivselt kaasab, võimaldades osalemise ja esitamise kombinatsiooni ühiskondlikus kontekstis. Rahvapeol osalemise üheks motivatsiooniks on sotsiaalne interaktsioon, mille kaudu selgitatakse ja korraldatakse mitmesuguseid suhteid. Rahvapidu sisustavad tegevused peegeldavad antud kogukonna huvisid, luues seega võimaluse konkreetse etnilisuse väljendamiseks, millega kaasneb eneseteadvuse tugevdamine, poliitiline aktsioon ja ühiskonna elujõu kinnitamine. Rahvapidu toetab kogukonna taasloomist ja korraldab kogukonna elu, see tugevdab rühma identiteeti ja tema võimet enda huvides tegutseda, aidates kaasa sotsiaalsete probleemide artikuleerimisele. Rahvapeo sõnumid puudutavad rühma ühist kogemust ja selle kogemuse mitmetasandilist interpretatsiooni. Rahvapidu koondab kogukonna kokku, pakkudes pilti nii ühiskonnast kui indiviidi rollist selles. Laulupeo toimumise ajal kogetakse taassulandumist ühiskonda laiemalt, samastumist oma rahva, tema ajaloo ja kultuuripärandiga. See kultuuriline etendus on ühtlasi kollektiivne ühiskonnas, lugu meist endist. Kuna koorilaul on Eestis kujunenud massiharrastuseks, siis on loomulik, et eestlase jaoks seostuvad sõnad "rahvas" ja " laulmine " mõistega "laulupidu".

Kasutatud kirjandus

• http://www.jvg.ee/tunnid/Data/6/Laulupidu.pdf

• http://www.annaabi.co m

• http://et.wikipedia.org/wiki/I_%C3%BCldlaulupidu#Kava

• http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1850-1914_%C3%84rkamisaeg/Rahvuslik_%C3%A4rkamine/

• http://laulupidu.ee/

• http://www.google.co m

• R. Põldmäe „3 laulupidu“

11