Esimene Eesti Üldlaulupidu (0)

„Esimene Eesti Üldlaulupidu “
Referaat
Tallinn 2014
1. EESKUJUD EESTI ÜLDLAULUPEOLE
Koorilaul kujunes 19.sajandi esimesel poolel Šveitsis ja Saksamaal laiade rahvahulkade meelelahutuslikuks ja kunstiliseks harrastusalaks. Paljude kooride olemasolu lõi eeldused ühisteks kokkutulemisteks ja masskooride võimsateks ühisesinemisteks,millest kujunesid traditsioonilised rahvuslikud muusikapeod, üldlaulupeod.
Saksamaal Hannoveris peeti laulupidu , millest võttis osa 500 lauljat. Enne seda toimus ka laulupidu Šveitsis, kus esines 4000 lauljat. Selle kohta Jannsen arvas , et ta oleks tänulik , kui saaks omalt maalt sõnumit: „meil on juba 40 koorilauljat , kellega võime välja astuda!“
1850-ndail aastail alustasid Eesti linnades tegevust balti saksa lauluseltsid . Jõuti nõnda kaugele, et 1857. Aastal organiseeriti Tallinnas linnadevaheline saksa kooride laulupüha, mis kestis mitu päeva. 1861. a. oli Baltimaade suurim ühendkoor , kus võtsid osa Eesti linnade lauluseltside koorid . Edaspidi toimusid teised laulupeod,nii et üldlaulupeo korraldamiseks oli kogemusi: ei olnud vaja üldlaulupeo välist vormi ega üksikasju esmakordselt välja mõtelda, vaid saadi hästi rakendada aastate jooksul kindlakskujunenud ja edukaks osutunud traditsioone, mis oli suureks soodustuseks ja kergenduseks.
2. EESTI ÜLDAULUPEO MÕTTE ARENG
Eesti üldlaulupeo konkreetne mõte on võimatu lõplikult selgitada, võib esitada ainult oletusi. Tartu saksa ajaleht väitis, et idee olevat tekkinud Jannsenil juba 10. aastat varem, kui alustas tegevust koorijuhina. Kuid tal puudusid võimalused kavatsuse teostamiseks.
Pärast oli loodud selts „ Vanemuine “, mille oli üheks peaeesmärgiks üdlaulupeo organiseerimine 1869. aastal. Alguses ei tegelnud, muidigi, laulupeo korraldamisega, kuid kui selts aina tugevnes ja maalgi laulukoorid pidevalt arenesid, asus Jannsen julgemalt asja juurde. Ta soovis pidu kõige otstarbehokasemalt ja auväärsemalt korraldada ning küsis selleks teiselt nõu, näiteks Jakobsonilt, kes vastas nõusolevalt. Samal ajal püüdis J.V. Jannsen pinda sondeerida „Vanemuise“ seltsis. 19. veebruaril peetud keisri troonipühal kõneldi „Vanemuises“ ka „meie eestulevast 50- aastases juubelipühast“ ja nähtavasti pandi liikmeskonna hulgas liikuma laulupeo mõte. Ühtaegu viis Jannsen küsimuse ajakirjanduse veergudele. Seejärel, avaldas ka lootust, et küsimust käsitletakse eeloleval suvel köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite konverentsil , kus asi heaks kiideti.
Laulupeo-kavatsus tehti 1867. a. sügisel lõplikult teatavaks. „Vanemuine“ asus märtsis avalikult peokorraldamisele etteosta ja sellega oli kohaküsimus lahendatud Tartu kasuks.
Pidu tähtaja määras ka ametlik korraldus See lubas eestlasi Tartusse kokku tulla ainult ülikoolitöö vaheajal. Huvatav ka see, et Ametlik piduluba saadi alles 1869. a. 20.veerbuaril pärast kaheaastast asjaajamist – vaevalt neli kuud enne peo tähtpäeva.
3. MUUSIKALISED ETTEVALMISTUSED
Kuna laulude õppimiseks jäi äärmiselt vähe aega ja kooride keskmine tase ei saanud olla kõrge, siis valiti kõrgemad aga komitee arvates ometi sündsad, lõbusad viidsid. Kartust tekitasid eriti ilmalikud laulud, sest leid olid koorid hoopis vähe või üldse mitte laulnud, lauldi ju peamiselt vaimulikke laule.
Laulupeo kava koosnes enamjaolt saksa heliloojate ilmalikest ja vaimulikest lauludest.Kokku oli 27 laulu: 12 vaimulikku ja 15 ilmalikku. Eestit esindasid Saebelmann-Kunileid lauludega „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani”, sõnad Lydia Koidulalt. Ja Jannsen, kes kirjutas sõnad laulule „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm ” (praegune eesti rahvushümn) mille viisi autor on soomlane Friedrich Pacius .
4. PEO ALGUS
4.1. Esimene päev
Laulupidu algas kolmapäeval, 18.juunil. Esimene päev juhtus kõigiti sobiv päikesepaisteline suveilm. Enamasti olid laulupeople toodud koorilipud pealkirjastatud kohanimega, kuid leidus ka muid pealkirju. Kell 9 hommikul alustas lauljate rongkäik liikuma „Vanemuise“ seltsimajast Tähe tänavas, seejärel liikusid Toomeoru poole, kus oligi laulupeo avamine .
Esimese päeva kava koosnes ainult vaimulikest koorilauludest ja jagunes kolmeks osaks. Esimest ja viimast osa juhatas J.V. Jannsen, teist osa A. Kunileid-Saebelmann. Nimelt leidus 2 Tartu Ülikooli muusikadirektoru Fr. Brenneri algupärast motetti, ja 3 üldtuttavat koraali olid tema poolt meeskoorile seatud. Ülejäänud 7 laulu oli võetud saksa vaimulikust kooriliteratuurist. Nendest 5 pala kuulus vähetuntud autoritele ja 2 laulu saksa muusikaklassikasse: Beethoveni „Kõik taevad laulvad Jeehovale kiitust“ ning Mozarti „ Ave verum“.
4.2. Teine päev
Kontsert algas vihmasajus. Otsustati isegi lauljate ja kuulajate vaeva vähendamiseks kava lühendada, kuid nõuti vihmast hoolimata suurema osa laulusde kordamist.
Teise päeva kontserdikava koosnes 15 laulust. Peamiselt olid saksa laulud, kaks laulu soome kooriliteratuurist ning eesti laulud, nt „Sind surmani“, „Mu isamaa on minu arm“. Konstert õnnestus niisama hästi kui eelmisel päeval.
4.3. Kolmas päev