Eesti Vabariik aastatel 1920-1940 (0)

Abiks arvestustööks ettevalmistamisel teemal: Eesti Vabariik 1920 – 1940.
Millal toimusid järgmised sündmused:
Sõlmiti Tartu rahu – 1920. aastal; Poska
EV võeti vastu Rahvasteliitu – 1921. aastal
Sõlmiti Eesti – Läti kaitseliidu leping – 1923. aastal;
Toimus kommunistide riigipöördekatse – 1924. aastal Anvelt
Mindi üle uuele majanduspoliitikale – 1924. aastal Otto Strandman
Toimus ülemaailmne majanduskriis – 1929 – 1933. aastatel
Suure kriisi aeg Eestis – 1930 – 1934. aastatel
Sõlmiti nn. väike Balti Liit – 1934. aastal
Toimus üleminek autoritaarsele riigikorrale – 1934. aasta märtsis; Päts, Laidonen , Einbund (vaikiv ajastu)
Oli presidendiks Konstantin Päts - 1938. aastal
Sõlmiti baasideleping – 1939. aastal, 28.sept.
Algas Teine maailmasõda – 1939. aastal, 1. sept.
Anti välja I, II, III EV põhiseadus – 1920; 1933(kehtis 1934); 1937(kehtis 1938)
Mõisted:
kaitseliidu leping – Eesti-Läti vaheline leping, sõlmiti aastal 1923.
Rahvasteliit – Organisatsioon , mis üritas tagada rahu, et hoida ära sõdu, üritas lepitada konflikte.
uus majanduspoliitika – Põllumajanduse eelisarendamine
Balti Liit – Kolme balti riigi ühendus
Idapakti idee – Kaasata vastandlikke riike rahu tagamiseks Euroopas (Saksamaa, Prantsusmaa, NSVL jne.)
asundustalu – maareformi käigus loodud uus talu tüüp, tekkis nii, et riik võttis mõisnikelt maa ära ja jagas seda maalappi talupoegadele.
vabadussõjalased – vabadussõjast osavõtjad
Isamaaliit – partei, mis oli asutatud Pätsi poolt
vaikiv ajastu – 1934. aastal panti vabadussõjalased vangi, riigikogu saadeti laiali ja sunniti vait olema.
Riiginõukogu - Ülemkoda
Riigivolikogu - Alamkoda
Isikud:
Konstantin Päts – 1938. Aastal oli Eesti esimene president , Isamaaliidu asutaja
Johan Laidoner – Poliitik
Jaan Poska – Eesti riigimees (Ta oli Tallinna linnapea ning kuulus Ajutisse Valitsusse)
Ants Piip – EV esimene riigivanem ja 1920. Aastal oli ta peaminister ; Eesti poliitik
Karl Einbund (Kaarel Eenpalu ) - valitsusejuht
Jaan Tõnisson – Poliitik, kes oli korduvalt riigivanem
Andres Larka – kindralmajor, Vabadussõjalaste Liidu üks juhte
Artur Sirk – sõjaväelane ja poliitik, samuti üks Vabadussõjalaste Liidu juhte.
Jaan Anvelt - oli  jurist , bolševistlikpoliitik, revolutsionäär, publitsist ja kirjanik.
Küsimusi arutlemiseks:

Mis iseloomustas 1934. 12. märtsil toimunud riigipöördele järgnenud aega? Miks hakati seda perioodi nimetama vaikivaks ajastuks?

Milline oli opositsiooni roll nn. vaikival ajastul?

Kas 1938. aasta põhiseadusega taastati Eestis demokraatia? Põhjendage oma arvamust.

Kas võib väita, et 1938.aasta põhiseaduse kohaselt oli Eesti presidentaalne riik? Kas K.Päts on esimene demokraatlikult valitud Eesti president?
1934.a. algul toimusid Eestis kohalike omavalitsuste valimised, kus vapsid saavutasid suurt edu. Et ennetada vapside eeldatavat võitu ka Riigikogu ja riigivanema valimistel ning koondada võim enda kätte, viisid Konstantin Päts ja Johan Laidoner (kellest sai sõjavägede ülemjuhataja) 12. märtsil 1934 läbi riigipöörde. Valitsus kuulutas välja 6-kuulise kaitseseisukorra, keelustati kõik poliitilised meeleavaldused ning asuti vapse arreteerima . Aprillis toimuma pidanud valimised lükati edasi, tühistati vapside tulemused kohalikel valimistel, riigiametites viidi läbi puhastus. Parlament saadeti suvevaheajale ning seadusandlus läks riigivanem Pätsi kätte. Päts põhjendas oma tegevust vapside väidetavate mässuplaanidega ja eesti rahva vaimuhaigusega, mistõttu oli vaja poliitilisi õigusi piirata. 
1934.a. suvel sai peaministri asetäitjaks ja siseministriks Pätsi oluline toetaja Karl Einbund (eestistatult Kaarel Eenpalu). Kui oktoobri algul julges puhkuselt naasnud Riigikogu valitsust kritiseerida, lõpetati selle tegevus ja saadikutel ei lubatud enam kokku tulla (parlament seati nn vaikivasse olekusse). 
1934.a. lõpul järgnesid uued sammud demokraatia lämmatamisel: piirati sõnavabadust ja allutati opositsioonilised ajalehed valitsuse kontrollile . Õige pea laienes kontroll ka teistele elualadele, kontrolli teostas Riiklik Propaganda Talitus. Muu hulgas viis see asutus läbi mitmeid üleriigilisi kampaaniaid, nt kodukaunistamine, nimede eestistamine, sinimustvalge lipu levitamine jne. 
Märtsis 1935 keelustati kõikide erakondade tegevus, ainuparteiks kujunes Isamaaliit. Valitsus võitles jõuliselt opositsiooniga, sulgedes nende ajalehti ja saates poliitilisi vastaseid sundpagendusse. Pärast vapside arreteerimist 1935.a. detsembrisse planeeritud relvastatud riigipöörde ettevamistamise eest jäi opositsiooni peamiseks keskuseks Tartu (peamiselt ülikooli ümber koondunud intelligendid eesotsas Jaan Tõnissoniga).
Ebaseaduslikult haaratud võimu legaliseerimiseks kutsus valitsus 1937.a. kokku ebademokraatlikult valitud Rahvuskogu, mis Pätsi juhiste järgi koostas uue põhiseaduse. See seadustas autoritaarse valitsemisviisi: riigipeaks pidi saama laialdaste õigustega president (kes võis seadusi välja anda, parlamendi laiali saata, Riigikogu seadused tühistada jne), kahekojalise Riigikogu 40- pealine ülemkoda, kelle tahtest sõltus, kas rahva poolt valitud 80-liikmelise alamkoja otsus jäi jõusse, määrati osaliselt riigipea poolt. 1920.a. põhiseadusega võrreldes olid parlamendi õigused tugevasti piiratud. Peaministri poolt juhitud valitsus pidi ellu viima presidendi tahet. Ka rahva õigusi vähendati: kaotati rahvaalgatuse ja streigiõigus, piirati oluliselt rahvahääletust ja valimisõigust. 
1938.a. veebruaris toimunud parlamendivalimistel õnnestus ka opositsioonimeelsetel saada kohti Riigikogus, kuid valitsuse tegevuse tulemusena läks absoluutne ülekaal siiski Pätsile lojaalsete kandidaatide kätte. Presidenti üldse ei valitud ning aprillis 1938 kinnitas Riigikogu ja omavalitsuse esindajatest koosnev valimiskogu Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Konstantin Pätsi. Valitsust juhtis Kaarel Eenpalu.
Erilisi muudatusi riigivalitsemises ei toimunud, säilis üheparteisüsteem ja valitsuse kontroll elualade üle. Riigikogu võis tegeleda vaid kolmandajärguliste seadustega, tähtsamad andis president välja oma dekreetidega. Mingist demokraatiast ei olnud juttugi, samas aga oli Eestis tegemist suhteliselt leebe autoritaarse režiimiga. 
Majandus arenes vaikival ajastul kiiresti, peamiseks põhjuseks maailmamajanduse elavnemine , mis ka Eestile soodsat mõju avaldas. Riik sekkus jõuliselt majandusellu: esinesid plaanimajandusele iseloomulikud jooned (plaanide koostamine teatud majandusharude edendamiseks jmt), suurendati riigi osalust eraettevõt-luses, laiendati olemasolevaid riigiettevõtteid. Suurt tähelepanu pööras valitsus tööstuse arendamisele, sa-mas ei jäetud ka põllumajandust tähelepanuta . Rahva heaolu paranes ning 1930ndate lõpuks kadus tööpuudus . Samas tekitasid rahva seas mõningast pahameelt aeglaselt tõusvad palgad ja kõrged maksud .
1930. aastail, kui rahvusvaheline olukord pingestus, pidi ka Eesti Vabariik otsima liitlasi, et kaitsta end Nõukogude Liidust ja Saksamaalt lähtuva ohu eest. 1934.a. septembris sõlmisid Eesti, Läti ja Leedu üksmeele ja koostöö lepingu, mis nägi ette tihedat välispoliitilist koostööd. Sõjalist tähtsust sellel lepingul siiski ei olnud. Sõjaliselt tugevad lääneriigid Balti riikidest eriti ei hoolinud ning nii jäid nad saatuse hooleks. Kuni 1939.a. augustini , mil Saksamaa ja NSV Liit sõlmisid mittekallaletungilepingu ( Molotov -Ribbentropi Pakti ehk MRP), õnnestus kolmel Balti riigil mängida Saksamaa ja NSV Liidu vastuoludel, et kaitsta end eelkõige Nõukogude Liidu kahtlaste koostööettepanekute eest, pärast MRP-d polnud see enam võimalik.