Eesti Vabariigi väljakuulutamine ja Vabadussõda (0)

Eesti Vabariigi väljakuulutamine ja Vabadussõda
1. Veebruari revolutsiooni tagajärjel kukutati Venemaal keiser . Samal ajal puhkesid ka Eesti suuremates linnades tööliste rahutused . Tekkinud segaduses nägid võimalust
rahvuslased, kes hakkasid Ajutiselt Valitsuselt taotlema Eestile autonoomsust. Kui AV
kõhkles, korraldasid eestlased Petrogradis protestimarsi, kus osales umbes 40 000
eestlast. 30. märtsil kuulutas AV välja Eesti Autonoomia Venemaa koosseisus . Selle järgi
ühendati Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühtseks
rahvuskubermanguks. Uue haldusüksuse eesotsa astus keskvalitsuse poolt ametisse
nimetatud kubermangukomissaar Jaan Poska . Nõuandvaks organiks sai Ajutine
Maanõukogu (Maapäev), täidesaatvaks asutuseks Maavalitsus . Eesti keel kuulutati
kubermangu ametlikuks asjaajamiskeeleks. Kõik riigiametnikud pidid oskama eesti keelt.
Hakati looma ka Eesti rahvusväeosi.
2. 1917. novembris toimus Venemaal oktoobrirevolutsioon, ka Eestis haarasid võimu
kohalikud enamlased Viktor Kingissepp võttis võimu üle Jaan Poskalt. Kõrgeimaks
võimuorganiks oli enamlastel ESRK (Eestimaa sõjarevolutsiooni komitee), mille
täidesaatev organ oli ENTK (Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee), selle eesotsas seisis Jaan Anvelt . Lühikese ajaga võtsid enamlased võimu üle nii kohalikul kui ka kõrgemal
tasandil. Majanduses alustati natsionaliseerimist, mõisnikelt konfiskeeriti maa ja kuulutati
riigi omandiks, ka pangad , tööstusettevõtted, hotellid jms riigistati. Taga hakati kiusama
poliitilisi vastaseid, laiali saadeti ka Maapäev ja lõpuks katkestati ka Asutava Kogu valimised. Enamlaste peamine eesmärk oli Eesti jätmine Nõukogude Venemaa külge.
3. Iseseisvuse välja kuulutamiseks olid vajalikud: 1. Iseseisvus tuli välja kuulutada
kõrgemal tasandil. 2. Välja tuli kuulutada ka Asutava Kogu valimised, et töötada välja
põhiseadus. Tol ajal polnud kumbki eeldus reaalselt teostatav. 15. novembril kogunesid
Maapäeva saadikud Toompea lossi ja kuulutasid Maapäeva kõrgeima võimu kandjaks
Eestis, lisaks et Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav kogu. Samal päeval ajasid
enamlased Maanõukogu jõuga laiali, selle volitused läksid üle selle vanematekogule, kes
jõudsid veendumusele, et Eesti iseseisvus on vaja ka avalikult välja kuulutada. 18.
veebruar 1918. Algas Saksa pealetug, Saksa väed tungisid mandri-Eestisse ja Vene
sõjavägi ei suutnud mingit vastupanu osutada ning nad taganesid ida suunas. Veebruaris
tekkis paariks päevaks olukord, kus alates Lääne-Eestist kujunes mitu eikellegimaad.
Kiiresti moodustati Päästekomitee ( Konstantin Päts, Jüri Vilms, Konstantin Konik), kelle
ülesandeks jäi iseseisvus välja kuulutada. Koostatud oli iseseisvusmanifest , mis pidi
avalikult ette loetama, seda üritati teha Haapsalus ja Tartus, kui need katsed ebaõnnestusid, siis saadesti laiali koopiad , millega sai kohalike rahvuslaste ülesandeks manifest esimesel võimalusel rahvale ette kanda. Esimene võimalus avanes pärnus 23. veebruaril, selle luges ette Maapäeva liige Hugo Kuusner Endla rõdult. 24. veebruaril kuulutati Tallinnas Eesti Panga hoones välja Eesti Vabariik. Moodustati AV, mille esimeseks peaministriks sai K. Päts. Järgmisel päeval marssisid Tallinnasse Saksa vead ja AV saadeti laiali. Algas Saksa okupatsioon , mis kestis 1918. Aasta novembrini. Siis taandus
Saksamaa kõigilt rinnetelt ja Punaarmee nägi selles oma võimalust ja tungis üle Narva jõe, algas Vabadussõda
4. 28. Novembril 1918. Algas Vabadussõda Punaarmee rünnakuga Narvale. Alguses oli Punaarmee edasitung väga kiire, järjest langesid enamlaste kätte Narva, Jõhvi, Rakvere, Võru, Valga ja Tartu. Uue aasta alguses ähvardas oht ka Tallinnat . Eestlaste ebaedu põhjusteks olid: 1. Sõjave moodustamine oli ikka veel pooleli , käsuliinid ei toiminud korralikult. 2. Varustuse suur puudus. 3. Inimestel puudus usk võiduvõimalusse, ei usutud, et Eesti suudab kaitsta ennast nii suure ja võimsa riigi eest. Inimestel oli sõjatüdimus. Mobilisatsiooniste ei tehtud väga välja ja kui jõutigi rindele mõeldi peamiselt taganemisele. Detsembri teises pooles toimus aga murrang. Punaarmee pealetung pandi seisma ja alustati vastupealetungi. Murrangu põhjused: 1. Ühel hetkel tajuti ohu suurust, kardeti enamlasi hirmujuttude tõttu ning saadi aru, et keegi teine nende endi asemel nende kodumaad päästma ei tule. 2. Loodi palju vabatahtlikke üksusi, abi tuli ka Soomest.
3. Inglismaa saatis oma laevastikuüksuse Tallinna alla, välistades sellega merelt ründamise. 4. Sõjavägede üldjuhatajaks nimetatud Johan Laidoner muutis senise sõjategevuse sihipäraseks ja efektiivseks. Ta oli väga hea organisaator . 7. Jaanuaril algas Rahvaväe vastupealetung (põhijõuks soomusrongid). 1. Veebruaril hävitati pärast ägedat ja ohvriterohket Paju lahingut oluline Valga raudteesõlm, samal ajal aeti enamlased välja ka Võrust. Eesti oli võõrvägedest puhastatud. Punaarmeed üritati suruda Eesti piiridest nii kaugele kui võimalik. Laidoner otsutas, et kui viia sõjategevus Läti ja Vene aladele jääks võitluste raskus Vene valgetele ja Läti rahvusväeosale. Nii oligi ja tänu valgete tekitatud segadusele vallutasid eestlased Pihkva . Ka löök lõuna suunas osutus edukaks, ning Rahvavägi sundis enamlased Riia lähistelt põgenema. Lätil oli oma iseseisvuse kaitsmisega veel suuremad probleemid. Läti kutsus enamlaste tõrjumiseks appi Saksamaa, appi
saadeti Rauddiviis. Balti-sakslastest moodustati Landeswehr . Saksa väed ajasid punased
Läti piiridest välja, kuid keeldusid võimu Läti valitsusele tagasi andmast. Nüüd pöördusid
lätlased Eesti poole. Eesti ja Saksa väed kohtusid Võnnu all, puhkes relvakonflikt, põhilised lahingud käisid Võnnu pärast. 23. Juunil 1919 lõid Eesti väed Landeswehri Võnnu all puruks (võidupüha), Eesti vägi surus Landeswehri Riiani. Siis kirjutati alla vaherahule ja võim anti taas lätlastele tagasi. Pärast Landesewehri valitses rindel suhteline vaikus, lahingud toimusid väljaspool Eestit. Paraku ei suutnud valged ühel hetkel enam punaseid tagasi hoida ja Rahvavägi pidi üha rohkem sekkuma. Vene väed olid siiski kurnatud ja Vene valitsus tegi ettepaneku alustada rahuläbirääkimisi 1919. Sügisel. Vaidlused kestsid pikalt, kõige suuremad vaidlused olid piiride pärast. Lõpuks kirjutati vaherahule alla 31. Detsembril, ning see hakkas kehtima 3. Jaanuaril 1920 kell 10.30. Sellega oli Vabadussõda
lõppenud. Rahukõnelused Tartus jätkusid, 2. Veebruaril kirjutati alla Tartu Rahuleping , millega määrati kindlaks Eestile sobiv riigipiir , Venemaal elavad eestlased said õiguse koju tulla, Eesti ei pidanud Venemaa välisvõlgu tasuma ja sai 15 miljonit kuldrubla. Venemaa kinnitas, et tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust.