Eesti muinasaeg (0)

Eesti ajalugu

Muinasaeg

Enamjaolt vaid esemelised ajalooallikad selle perioodi kohta, kuid on ka kirjalikke, mis ei ole eestaste endi poolt kirja pandud.
Leidude vanus määratakse radiosüsinikumeetodi (selle ladustumine organismides) ning dendrokronoloogia (puude aastarõngaste lugemine) abil.
Muinasaeg – periood esimeste inimeste saabumisest muistse vabadusevõitluseni
Eesti muinasaeg algab aastaga 9000eKr. Vanemast kiviajast pole Eesti puhul allikaid , kuna Eesti pind vabanes jää alt aastaks 11000eKr.
Pärast jää taganemist (kronoloogilises järjekorras): taimestiku tekkimine, loomad, inimesed.
9000eKr-5000eKr oli Eestis mesooliitikum (keskmine kiviaeg ). Sel perioodil oli Eestis Kunda kultuur (seda kultuuri on leitud ka Eesti naaberaladelt, peamiselt ida- ja lõuna suunas). Mesoliitikumi esimesel poolel (enne aastat 6500 eKr) olid asulad siseveekogude ääres. Pärast aastat 6500eKr asustati ka rannik ning saared. Esimesele perioodile oli omane korilus , kalandus ja küttimine (metsas). Hilisemal perioodli lisandus ka merel küttimine (hülgeid).
Enne 6500 eKr elati sesoonsetes külades ( kogukond paiknes ringi kindlal maa-alal, mis kandis nimetust reviir ). Reviir – maa-ala, mis toitis ära kogu kogukonna ja mille piires kogukond ümber paiknes. Pärast 6500eKr elati aastaringsetes külades. Külades pidi olema umbes 40 inimest, et ära toituda (kui liiga vähe või palju, siis ei suudetud).
Matuste puhul olid maasse kaevatud hauad , tegemist oli laipmatustega, laip oli välja sirutatud selili . Pandi ka hauapanuseid ( luust ripatsid ning tööriistad). Sellest saab järeldada, et neil olid mingid usulised kujutlemad olemas.

Neoliitikum

Kestab Eestis aastatel 5000-1800 eKr. Neoliitikumi alguseks Eestis loetakse hetke, kui hakati valmistama siinsetel aladel savinõusid.
Kõige varasem arheoloogiline kultuur neoliitikumis oli Narva kultuur. Hilisemad kammkeraamika kultuur ning nöörkeraamika kultuur.
Narva kultuur sai alguse 5000 eKr. Pmst on tegemist küllaltki primitiivsete savinõudega. Arvatavasti võimalus, kuidas savinõud tehti, oli pika savist rea/lindi tegemine ja sellest keerutati kokku nõu (küllaltki väikesed nõud). Ornamendid/kaunistused olid ebakorrapärased. Kõik järeldused on tehtud kildude põhjal, täielikult pole säilinud. Jätkuvalt elati siseveekogude ning rannikualadel . Tegevusalad: küttimine, korilus, kalandus. Matusekohad asulatest kaugemal.
Kammkeraamika saab alguse aastal 4000 eKr. Savinõu kuju oli enam-vähem sama, kuid savi kvaliteet paraneb . Lisandub põlluharimine, sest on leitud nii odra kui ka nisu õietolmu terasid. Siiski polnud põlluharimine peamine, vaid erandlik tegevusala. Sellest perioodist on pärit merevaigust valmistatud ripatsid. Ripatsid kujutasid loomi. Merevaigu kasutamine viitab kaubandusele lõunapoolsete aladega, kust kardetavasti tulid ka nisu ning odra seemned. Kiviesemeid hakati lihvima. Matused paiknesid asulaterritooriumil, tegemist oli maasse kaevatud haudadega, laipmatustega. Laip oli selili, kuid talle oli tehtud okstest ase ning peaalla pandi puuront.
Nöörkeraamika algab 3000 eKr. Savinõud tehti lameda põhjaga, nimi nöörkeraamika tuleneb kaunistusviisi järgi (peale vajutati nööriga jälg). Varasemas kirjanduses nimetati seda venekirveste kultuuriks . Asustus kaugeneb veekogudest. Inimesed hakkasid elama üksiktaludes (üksiktalude järgi on maapinnalt raskem arheoloogilisi avastusi teha, seega not much info). Peamiseks elatusalaks sai karjakasvatus ja põlluharimine. Siiski tegeldi edasi ka küttimise, koriluse ja kalandusega. Hauad paiknevad asutusest eemal, maasse kaevatud laipmatused. Laip on hauas külili konksus põlvedega. Naised maeti paremale küljele, mehed vasakule.
Selgeid jälgi kiviaja elamutest ei ole. Läti ja Leedu aladelt on jäänuseid rohkem. Lõuna aladel olid tugipostid ja nende peale pandud latid.

Etnogenees

Ehk päritolu ja selle kujunemine.
Tehakse kindlaks järgmiste teaduste abil: keeleteadus , antropoloogia (leitud luustike põhjal välimuse rekonstrueerimine ), geneetika , arheloogia.
Antropoloogiliselt sarnaneme lääne rahvastega, keeleliselt ida rahvastega. 20. sajandi lõpul välja kujunenud teooria kohaselt oleme euroopa põlisrahvas.
Esineb kaks teooriat.
Vanem teooria
Uuem teooria
Oli 3 rahvastiku rännet
Oli 1 ränne
Kunda Kultuur – lõunast (assimileerusid)
Kammkeraamika – Ida Siberi ( seostatakse eestlastega)
Nöörkeraamika – lõuna (lätlased, leedulased )
Tulid lõunast ja kõnelesid soome- ugri keelt.
Oskus levib vaid suure sisserändega
Oskuste levik ei ole tingimata seotud suure sisserändega
Kokkuvõtlikult saab öelda, et eestlaste etnogeneesi kohta pole 100%-list tõde.

Pronksiaeg 1800-500 eKr

Pronksiaja alguseks peetakse pronksiesemete jõudmist Eesti aladele . Pronks oli aga kallis, seega säilis ka muust materjalidest esemete kasutamine. Kivist, luust ja sarvest esemed hakkavad aga kujult kujutama pronksesemeid.
1100 eKr hakkavad ilmuma täiesti uut tüüpi kinnismuistised (maa küljes kinni olevad muistised , vastand on irgmuistis). Nendeks uut tüüpi muististeks on kindlustatud asulad, mida on leitud Saaremaalt (Kaali, Asva ), rannikult (Harjumaalt Irust, Narva lähedalt Joaorust). Kindlustatud asula hõlmas umbes 3500 ruutmeetri suurust maa-ala. Nt Asva puhul piiras asulat muldvall , mille peale oli laotud paekivist tara ning selle peale omakorda puidust tara. Muldvallist seespool asusid palkehitised. Kindlustatud alade teke seostub varanduse (mostly pronksist esemed, loomakari) tekkega. Teine kinnismuistend, mis pronksiajast pärineb, on vanimad põlispõldude jäänused (leitud Tallinna lähedalt Saha - Loost ). Põllud olid 20x20m lapid , mida piiras kolme kuni nelja meetri laiune paekivist peenar. Hariti neid põlde adraga, tegemist oli künnipõllundusega. Kasvatati eeskätt otra ja nisu. Kolmandad kinnismuistised on kivikirstkalmed. Tegemist on maapealsete laipmatustega. Laoti kividest ring ja selle keskele asetati kirst , kuhu oli maetud üks laip. Ringi sisse peakirstu kõrvale maeti veel laipu. Ringi peale laoti kividest kiht. Arvatakse, et keskele oli maetud pere tähtsaim isik, tema kõrvale teised pereliikmed . Oletatakse, et sellist matmisviisi kasutati ühiskonna väljapaistvamate isikute puhul, sest selliseid kalmeid pole palju leitud. Neljandat tüüpi kinnismuistendid on lohukivid , mida on leitud Eesti aladelt umbes 1800. Enamasti oli kivis lohke 1-2, kuid vahel ka enam. Lohkude tähendus pole teada. Enim on neid kivisid leitud piirkondadest, kus tegeleti põllumajandusega.

Rauaaeg 500 e Kr - 1200

Vanem rauaaeg 500 e Kr – 450

Esialgu rauda imporditi, kuid umbes ajaarvamise vahetusest tekkis kohapealne rauasulatus. Rauda sulatati kohapeal soorauamaagist. Maagist raua saamisel kasutati rauasulatusahjusid, mis tehti peamiselt savist. Raua kasutuselevõtuga kiirenes majanduslik areng, kuna sisemaade raskestiküntavad mullad võeti kasutusele, sest sügavamalt kündmine sai võimalikuks. Alepõllunduselt mindi üle põlispõllundusele terviklikult.
Ilmuvad tarandkalmed , mis on laipmatused. Üksteise kõrval on kividest tarandid. Tarandkalmed on kuni 10m pikad. Hiljem hakati laipmatuste asemel kasutama krematoorseid matuseid. Kalme oli suunatud ida-lääs võtmes. Neid peetakse maaomanike matmispaikadeks, mitte kõiki pole maetud tarandkalmetesse.
*Küsimused:
1. Miks võib seda aega nimetada „rahutuks ajaks“?
2. Too näiteid maastiku kasutamisest linnuste rajamisel
3. Mille poolest erinevad Lääne-Eesti linnused ülejäänud Eesti linnustest?

Linnuste rajamine ja relvaleidude arvukus kõnelevad rahutustest aegadest . Neid nähtusi saab seostada kohalike rikastuvate ülikute võimuvõitlusega. Samas tuleb kaaluda teisigi võimalusi. Nimelt I aastatuhande teisel poolel leidsid naaberaladel aset rahvastikuränded, mis võisid puudutada ka Eesti elanikke. Lisaks annab rahutuste kinnitamiseks alust aardeleiud.

Valiti järskude nõlvade ja sobiva suurusega künkad. Looduslikult vähem kaitstud mäekülgedele kuhjati kunstlik liivavall, mida hoidsid koos palkidest seinad. Eristatakse mägilinnuseid, mis on rajatud üksikutele igast küljest looduslikult kaitstud küngastele. Neemiklinnusteks nim mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale püstitatud linnuseid, kus kuhjati kunstlik vall üksnes seljakupoolsele küljele. Ringvall-linnused olid madalate vallidega, 8-10 meetri kõrguste paekividest laotud vallidega linnused. Kasutati ka jõgesid ning soosid kaitseks.

Lääne-Eestis, kus puudusid järskude nõlvadega künkad, tuli linnused ehitada tasasele maale. Selleks kuhjati linnuseõue kunstlik vall. Ülejäänud Eesti linnused olid tehtud küngastele.

Noorem rauaaeg 800-1200

Selle perioodi lõpuks elas Eesti aladel 150k inimest. Suhteliselt edela osa oli väheasustatud, kuna seal asusid sood ja rabad ning sealsed rannikualad olid põlluharimiseks vähesobivad. Peipsi järve läänekallas oli samuti väheasustatud, soisuse ning vähesobivate põlluharimistingimuste tõttu. Peamiselt elatuti põlluharimisega. Kasvatati otra ja nisu (mostly), kuid ka kaera, herneid, ube, rukist (11. saj). Kasvatati peamiselt veiseid, sigu , kitsi , lambaid . Küttimine väga suurt toidulisa ei andnud. Tegeleti ka kalapüügiga (siseveekogudel peamiselt), ka mesindus oli rakendatud.
Olid välja kujunenud erinevad käsitööliigid: sepandus (ühed olid tavalise sepatööga tegelevad, teised eeskätt pronksist ja hõbedast ehete valmistamisega tegelevad sepad), potsepandus. Vahenduskaubandus eksisteeris (idast läände, läänest itta ). Läänes oli tähtsaim kaubanduspunkt Eesti jaoks Gotland , Ida pool Pihkva ning Novgorod . Esines ka vahetuskaubandus (kaup kauba vastu).
Nooremal rauaajal tekib taas koondumine küladesse, mis omakorda koondusid umbes 45 kihelkonnaks. Kihelkonnad moodustasid maakonnad , mida oli 8: Virumaa, Järvamaa, Harjumaa , Rävala, Läänemaa, Saaremaa, Sakala, Ugandi. Kesk-Eesti suhtes on kaks erinevat käsitlust: esimene neist väidab, et tegemist oli paljude väikeste maakondadega; teise käsitluse kohaselt eskisteerisid Eesti keskpaigas üksnes kihelkonnad, mis polnud maakondadeks koondunud. Selle piirkonna alad ei vajanud niivõrd efektiivset kaitset, mida oleks pakkunud maakondade olemasolu. Seega ei olnud neid ka tekkinud.
Ühiskondlike suhete osas esineb arheoloogide seas eriarvamusi. Ühe versiooni järgi olid enamik Eesti elanikest varanduslikult ja õiguslikult võrdsed. Viimasel ajal on aga täheldatud märke muistse ühiskonna kihistumisest juba alates pronksiajast. Selle seisukoha järgi oli muinasaja lõpul varanduslik ebavõrdsus suur ja ühiskond küllalt tugevasti diferentseeritud. Valitseva kihi moodustasid rikkad suurmaaomanikud, keda võidi nimetada isegi kuningateks. Elanike põhiosa moodustasid talupojad-maaomanikud, kes pidid ülikutele tasuma andamit.

Eestlaste naabrid

Põhjas olid soomlased (erinevad hõimud : pärissoomlased, hämelased, karjalased). Idasse jäid vadjalased (Narva jõe läheduses) ning isurid (kes olid veelgi rohkem ida pool). Eestist lõunasse jäid liivlased ja teiseltpoolt lõunasse jäid lätlased (erinevad hõimud: kuralased, semgalid , latgalid). Lätlastest omakorda lõuna poole jäid leedulased, kellest omakorda lõuna pool olid preislased. Läände üle mere jäid rootslased (svealased, götalased).
Eestlastega sugulaskeeli rääkisid soomlased, vadjalased, liivlased, isurid. Rootslased kuulusid germaanlaste hulka, lätlased ja leedulased aga baltlaste hulka.
Rootslaste, lätlaste ja idaslaavlastega olid eestlastel üsnagi vaenulikud suhted. Toimusid rüüstamised nii Eesti, Läti kui ka Rootsi aladel. 1187 põletatati maha Rootsi tähtsaim linn Sigtuna . Selleaja rootsi kroonikas kirjutati, et selle taga olid ida mere paganad (kelleks võisid olla soomlased, lätlased või eestlased).
Idaslaavlaste puhul võib eristada suurt huvi Eesti alade vastu. 1030-1061 oli idaslaavlaste käes Tartu, mis ei olnud tol ajal linn, vaid linnus. Sel perioodil tegid idaslaavlased Eesti aladel rüüsteretki. 1061 tõrjuti vaenulikud naabrid aga aladelt välja.
Suhetes lätlastega olid eestlased tugevamad. Hiljem 13. sajandil toovad lätlased sakslastega liitumisel välja põhjuse, et soovitakse eestlastele kätte maksta.
Eestlased kasutasid relvadest: oda, sõjakirves, mõõk. Kaitseks oli laudadest kilp. Varustuse hulka kuulus ka metalltraadist rõngassärk. Eestlaste peaväeüksus kandis nimetust malev. Sõjatranspordiks kasutati hobuseid, puidust , purjede ja aerude abil liikuvaid laevu.

Muinasusund

Et selle kohta infot saada, on erinevaid võimalusi:

Kultuslike paikade arheoloogiline uuimine (osaliselt poolik võimalus, kuna ei anna kuigi suurt ülevaadet)

Rahvapärimuse uurimine . Pärimust hakati kirja panema alles 19. sajandil. (samuti mittetäielik variant, sest muinasajal ei pandud pärimust kirja)

Vanemad kirjalikud allikad (pole kirjutatud eestlaste poolt, seega pole palju informatsiooni)

Meiega kultuuriliselt sarnaste rahvustega paralleelide loomine (ka see ei anna põhjalikku ülevaadet, ilmselgetel põhjustel)
Kuna muinasusundist pole kindlaid fakte ning seda on raske uurida, on see pigem konstruktsioon erinevate andmete kohta.
Ajaloolased seostavad muinasusundit suuresti sõnaga ’vägi’, mis oli tol ajal väga tähtis. Seda tõestab selle eksisteerimine sõnades, objektdes, inimestes. Teine seostuv mõiste on ’hing’, mis oli kõigis elusolendites. Inimese puhul lahkub hing kehast, kui inimene sureb või magab .Hing tuleb tagasi maapeale novembris, sest see on kõige pimedam periood. Teadaolevalt oli eestlastele väga tähtis koduhaldjas Tõnn, kes oli seotud Pärnu- ja Viljandimaaga. Taludes eksisteerisid vakad, kus olid Tõnnile annid. Setode haldjaks oli Peko . Tuntuim eestlaste haldjas on Tarapitha e Taara . Ajaloollased on paralleele toonud Taara ning skandinaavlaste haldja Thoriga. On leitud ka ohvriallikaid ning ohvrikive. Tamm, pärn ja pihlakas olid n-ö pühapuud. Kuna olid kaubandussuhted läänepoolsete rahvastega, siis mingil määral teadsid eestlased ka ristiusust. Misjonitööga siinsetel aladel tegeles piiskop Hiltimus ( 1070 aastatel). 1160 aastatel tegeles Eesti aladel misjoniga munk Fulco ning teda abistas eesti päritolu Nicolaus .

Muistne vabadusvõitlus 1208-1227

Muistne vabadusvõitlus oli üks osa feodaaltsivilisatsiooni ekspensioonist/laienemisest/edasitungist (kaasnes ka ristiusu levik), mis oli ida- ja lõuna-euroopasse ( Elbe jõest ida suunas). Peamised elluviijad olid sakslased . See kandis nimetust Tung Itta. Kõigepealt hõivati Läänemere lõunarannik, seejärel idarannik .
Mõju Liivi arengule
1143 – rajati sakslaste idaretkede väravaks kujunenud Lübecki linn
1186 – Hamburgi -Bremeni peapiiskop pühitses liivlase hulgas elanud augustiinlase Meinhardi piiskopiks, kelle ülesandeks sai Liivimaa ristiusule toomine. Algas süstemaatilisem ristiusu levitamine Liivimaal.
1198 – toimus lahing Riia all, kus hukkus piiskop Berthold . Algas sõjalise abiga ristiusustamine .
1199 – piiskopiks saab Albert , kes hakkab sihikindlalt tegutsema siinsete alade ristiusustamise ja enda kontrolli alla võtmisega
1201 – alustati Riia linna ehitamist, kuhu viidi piiskopkonna keskus. Ristiusu põhipunkt tekkis kohapeale (eelnevalt oli ju eemal Lübeckis).
1202 – asutati Mõõdavendade ordu. Tekkis sõjaline jõud, mis paiknes kohapeal ja mida oli võimalik kohapeal kasutada. See tõi kaasa tülid vallutajate vahel maade pärast.
Miks ristisõjad siinsetel aladel algasid?

• Turvalisem keskkond pääsuks Venemaa turule
  
• Saadi maavaldusi
  
• Usu levitamine
  

Liivimaal toimunud ristisõja osapooled
Eestlased
Sakslased
Sengalid
Rootslased
Leedulased
Taanlased
Kuralased
Liivlased
Latgalid
Idaslaavlased olid kohati eestlaste, kohati sakslaste poolel.
1217 oli Otepää lähistel lahing, kuhu ei kaasatud Ugandi vägesid. See näitab, et eestlaste endi vahel esinesid ka probleemid, ning ühist üleeestilist rinnet kogu aeg polnud.
Miks muistne vabadusvõitlus (1208-1227) kaotati?
Viimane maakond, mis langes, oli Saarema.

Eestlaste omavaheline koostöö polnud piisavalt hea. Eeskätt tegutseti maakondade kaupa. Nt kui Ugandit ja Sakalat rünnati puudus koostöö (1208- 1210 ).
1217 Otepää piiramine, esimest korda tegutseti koos, kuid ugandilased olid sakslaste kõrval linnuses.
Maakonnad alistati ükshaaval – ühest maakonnast oli liiga vähe sõjamehi võtta.

Relvastuse ja kaitsetehnika poolest jäädi alla (sõjaline tase). Sakslased kasutasid ambi , eestlastel olid võitlemiseks vaid oda, mõõk ja tapper . Sakslastel oli ka kiviheitemasin . Vabadusvõitluse lõpus võtsid eestlased samuti kiviheitemasina kasutusele, õppides alles siis tundma sakslaste sõjatehnikat. Sakslased olid elukutselised sõjamehed, eestlased olid lihtsad talupojad, kes olid sõjalises olukorras esmakordselt. Sakslastel oli võimalus lisavägedele. Kõik nimetatu tingis eestlastele sõjalise allajäämise.

Eestlastel olid keerulised suhted naabritega (võimalikud liitlased). Liivlased tegid oma vanema Kaupoga, kes oli ristiusu pooldaja , koostööd. Latgalid tahtsid eestlastele kätte maksta (eestlased olid eelnevalt latgalite suhtes olnud agressiivsed). Idaslaavlased olid kord liitlased, teinekord vastupidi (olid nõus võitlema vaid tasu eest. Kui midagi pakkuda polnud, ründasid venkud hoopis meid).

Eestlased pidid võitlema mitme vallutaja vastu: sakslased (ühelt poolt piiskop ja tema sõdurid, teiselt poolt Mõõgavendade Ordu liikmed), taanlased (saabusid 1219), rootslased ( 1220 ), idaslaavlased. Tulemuseks oli see, et Eesti alad jagati erinevate võimude vahel.

Vastastel oli olemas katoliku kiriku heakskiit ja toetus, mis kajastus moraalsel toel. Tulemuseks oli see, et siinsed elanikud ristiti.