MUINASAEG EESTIS (0)

MUINASAEG EESTIS
Esemelised ajalooallikad(arheoloogilia). Muistiseid on kahte liiki. Kinnismuistised – asulad, hauad , põllud. Irdmuistised – tööriistad, relvad, potikillud. Arheoloogiline kultuur – sarnased leiud , mis pärinevad teatud kindlast ajavahemikust ja piirkonnast .
Lisaks esemelistele allikatele on ka kirjalikud, mis on loodud teiste rahvaste poolt, as in mitte eestlaste. Andmeid on võimalik leida Vana- Rooma allikatest(kõige varasemad), Skandinaavia saagadest, Vene kroonikatest , Hendriku Liivimaa kroonikatest. Need andmed on üsna juhuslikud, kuna eesmärgiks polnud eestlaste elu kirjeldamine.
Muinasaeg algas esimeste inimeste saabumisega Eesti aladele . Kestis kuni muistse vabadusvõistluseni 1208-1227. Inimesed saabusid siia umbes 9000 a eKr.
Muinasaeg jaguneb erinevateks perioodideks. Kõige varasem on vanem kiviaeg . Muistne Eesti algab keskmise kiviaja ehk mesoliitikumiga 9000-5000 eKr. Tegemist oli ühe ja sama arheoloogilise kultuuriga , mille nimeks on Kunda kultuur(leiukoha järgi). Kõige varasem leiukoht on 8950 eKr Pulli . Paiknes siseveekogude ääres. Tegevusaladeks oli korilus , kalapüük ja küttimine. Elati sesoonnetes külades(elupaika vahetati vastavalt aastaajale). Reviir – piirkond, mille raames elupaika vahetati ja toitu hangiti. 7000-6500 aasta vahel toimus pööre. Lisaks siseveekogudele asuti elama ka rannikule, sest ilmus uus küttimisobjekt, ehk hüljes. Sesoonsete külade asemel aastaringsed külad. Inimesed maeti laibana, olid maahauad ja kasutusel oli laipmatus. Eesti aladel pole korralike haudu leitud. Laibad on asetatud hauda selili . Kaasas panused : ripatsid, tööriistad jne.
Mesoliitikumile järgnes noorem kiviaeg ehk neoliitikum 5000-1800 eKr. Neoliitiline revolutsioon – üleminek loomakasvatusele ja põlluharimisele. Põhjapoolsetes riikides loetakse neoliitikumi alguseks savinõude kasutuselevõttu. Kõige varasem neoliitiline kultuur Eesti aladel kannab nimetust Narva kultuur. Sealt pärinevad savinõude killud . Esimesed oli koonusekujulised, neid polnud võimalik maha panna, toetati kividega, et see püsiks püsti. Savikoostis ei olnud ühtlane. Lisaks savile oli seal ka kivipuru, teokarpe, rohtu jms. Savinõud on olnud ka kaunistatud. Narva kultuuris korralikud ornamendid esialgu puudusid, ilmnes sälke ja kriime. Tegevusaladeks kalapüük, küttimine, korilus. Saab rääkida aastaringsest külast.
Tüüpiline kammkeraamika 4000-3000 eKr. Savinõude kuju ei muutu, kuid nime on saanud see selle järgi, kuidas savinõusid kaunistati(kammilaadsed kriipsud, sõrmedega vajutatud kohud ). Savi koostis muutub ühtlasemaks. Elukohad – siseveekogud, rannik . Tegevusalad – korilus, kalapüük, küttimine + marginaalne põllumajandus. Kõige varasemad jäljed, et Eestis on tegeletud põllumajandusega, tulenevad kammkeraamika kultuurist. Soodest on leitud õietolmuterasid( kaer , nisu, oder – kasvatuse eesmärgil). Maeti maahaudadesse, laipmatused, aga hauad paiknesid asulaterritooriumil. Maeti selili, laibale valmistati kasetohust ase. Hauapanusteks ripatsid(valmistamiseks kasutati merevaiku, kujutasid loomasid).
Alates 3000 eKr saab rääkida nöörkeraamika kultuurist. Savinõud muutusid lamedapõhjalisteks, mis olid kaunistatud omalaadsete nöörivajutustega. Lisaks sellele tulid kasutusele k hästilihvitud kirved, mida nimetati vene kirvesteks. Uueks elatusalaks on karjakasvatus . Asustus kaugeneb suurtest veekogudest ning asulaid ei säilinud. On 2 versiooni: Enam ei elatud külades, nende asemel tuli üksik taluline asustus. Elati külades, kuid sageli muudeti oma elukohta. Tegemist oli maahaudadega, laipmatusega, hauakohad kaugenevad asutusest . Inimene maeti külili, looteasendisse, käed asetatud pea alla. Usutakse, et laibad olid kinni seotud. See võis tuleneda muutusest usundis .
Too 2 näidet, mis viitavad sellele, et Kammkeraamika kultuur oli Kunda kultuurist kõrgemal arengutasemel. 1. Marginaalne põllumajandus 2. Savinõude kaunistamine ja kasutuselevõtt.
Too 2 näidet, mis viitavad, et nöörkeraamika kultuur oli kammkeraamika kultuurist kõrgemal arengutasemel. 1. Karjakasvatus 2. Vene kirves .
Eestlaste etnogenees – päritolu .
Esemelised ajalooallikad – arheoloogia
Laibad, luud – antropoloogia
Keeleteadus
Geneetika
19. saj lõpp – vanem teooria
1990ndad – uuem teooria
Refuugium – jääajal paik, kus inimesed elasid ja jää eest peitusid. Pärast jää taandumist asuti elama uutesse paikadesse.
Pronksiaeg
1800-500 eKr. Pronksesemed olid eesti aladel suhteliselt haruldased , esemeid sai hankida vahetuskaubanduse kaudu ning olid kallid. Kivist esemeid hakati valmistama sama kujuga nagu pronksesemed. Eesti aladel pronksi algaineid polnud. Pööre toimus umbes 1100 eKr, on võimalik rääkida uutest nähtustest Eesti pinnal. Pronksiaja teine pool on leiduderohkem, uut laadi muistised.
Aastast 1100 eKr hakati rajama Eesti aladele kindlustatud asulaid. Leiukohad Põhja-Eestist või Saaremaalt(rannikupiirkonnad). Läbi uuritud on 5 kindlustatud asulat – Asva , Kaali, Iru, Narva-Joaoru, Ridala . Need asulad olid rjaatud looduslikult hästikaitstud kohta, olid piiratud paekivist müüriga või puidust taraga. Tarast seespool asusid palkehitised, kindlustatud asulat on kasutatud pidevaks elamiseks. Asulast leitud leidude põhjal järeldus – pronksiajal muutus karjakasvatus ja põlluharimine peamisteks elatusaladeks. Asulas elasid pealikud , kes kontrollisid ümbruskonda, pigem oli kontroll kaubanduse ja käsitöö üle. Asulad olid ka käsitöökeskusteks ning kuna nad asusid rannikul, kontrollis pealik ka kaubavahetust naaberaladega, kust hangiti tina ja vaske või katkiläinud pronksesemeid. Territoorium võis olla 200-300 km2 suur.
Uus muististe liik, mis pronksiajal esines oli vanimad põllujäänused, mida on võimalik jätta siis, kui tegeletakse põlispõllundusega. Kõige vanemad põlispõllud on leitud Tallinna lähedalt Saha -Loo’lt ja need on dateeritud aastasse 935 eKr. Põlispõllundus on Eestis umbes 3000 aastat vana. Leitud on märke maapinnal põldudest. Rajatud põllud kannavad nimetust balti põllud, kus korrapära puudub. Tegemist oli põllulappidega 20x20m, põllupeenrasse oli laotud põllu kündmisel saadud kivid , mis võis olla u 3-4m lai ning 20cm kõrge. Hiljem tulevad kasutusele keldipõllud, kus on oluline korrapära. Balti põldudel kasvatati eeskätt nisu ja otra . Põllulappe künti härgadega.
Kolmandat liiki muistised on kivikirstkalmed. Ilmuvad maapealsed hauad. Kividest laotud kirst , sinna kirstu on asetatud peaga põhja suunas laip, kirstu ümber on laotud kivist ring, mille diameeter on u 3-8 meetrit, kirstule on peale pandud paeplaadid(0,5 m kõrge), kirstu ja ringi vaheline ala on kaetud kividega ning vahel on ka kirstu ja ringi vahele maetud kirstuta inimesi. Kivikirstkalmed paiknevad maastikul rühmadena. Tegemist on laipmatusega. Lisaks sellele oli kasutusel ka põletusmatused, millest on võimalik jälgi leida siis, kui põletusmatuse jäägid on sattunud maa sisse, kuna seal need säilivad. Kivikirstkalmetesse on arvatavasti maetud ühiskonnas tähtsamad isikud, näiteks ümberkaudse maa omanik. Teistel põletusmatus.
Lohukivisid on leitud eeskätt Põhja-Eestist(harju, viru, järvamaa). Tegemist on kividega, mille sisse on uuristatud lohk , mille diameeter võib olla 5-10 cm, sügavust 0,5-5cm. Lohukivid paiknevad seal, kus paiknesid põllud, on oletatud, et tegemist on viljakusmaagiaga. See on omane ka Skandinaavias.
Keskmine rauaaeg
450-800. Hakati ehitama linnuseid, keskmiselt oli neid 120. Linnuse ja selle läheduses asus asula. Linnus oli pigem üliku elukoht. Linnuste ehitamisel kasutati ära maastiku omapära. Neid ehitati mäe otsa ja ei olnud tarvis muud kaitseehitist peale selle ümber ehitatud tara. Tasasel maal kasutati kunstlikku valli , mida on eeskätt Lääne-Eestis. Kunstlikku valli kasutati ka voorte peal. Selle ehitamiseks kasutati puitu ja paekivi(Põhja-Eesti), sest eestlastel puudus oskus kive omavahel siduda, tegemist oli kuivmüüriga – paekivid laoti üksteise peale ilma mördita.
Peitleiud – alates keskmisest rauaajast. Enamasti on tegemist hõbeaaretega, kus on ühelt poolt maha maetud hõbemünte ja teiselt poolt ehteid .
Noorem rauaaeg
800- 1250 . Jagatakse kaheks perioodiks: viikingiaeg 800-1050 ja muinasaja lõpusajandid 1050-1200/50. Viikingiaega iseloomustavad pinevad suhted skandinaavlastega(toimusid mõlemapoolsed sõjaretked). Käikudest Eesti aladele annavad märku ruunikivid , mis on püsitatud skandinaaviasse Eestis langenud inimeste jaoks. Viikingiajal toimus ka kaubavahetus idamaadega, on leitud hõberaha, mis on eeskätt Araabiast. Eesti oli osa laiemast kaubateest. Ida-Kagu-Eestis elasid idaslaavlased, venelased . Suhted idaslaavlastega olid algselt rahumeelsed, kuid tehti Eestisse sõjaretki. Esimene nendest oli 1030 aastal Tartusse . Venelased hoidsid Tartu linnust enda käes ligikaudu 31 aastat.
Muinasaja lõpusajandid 1050-1200. Rahvaarv Eesti aladel oli ligikaudu 150 000, see on hinnanguline rahvaarv, mis on saadud pärast vabadusvõitlust. Need alad, mis Pärnu jõest edela ja lõuna poole jäid, olid asustamata, kuna seal oli väga soine ja liivane. Suuresti oli asustamata ka Peipsi rannik, sest seal oli soine. Ka väikesaared olid asustamata. Muinasaja lõpusajanditel oli olulisemaks haldusüksuseks kihelkond. Arvatavasti oli 45-50 kihelkonda. Äärealadel olevad kihelkonnad olid jagunenud omakorda veel väiksemateks üksusteks – maakondadeks. Maakondi oli 8 – virumaa, järvamaa, harjumaa , rävala/ revala , läänemaa, saaremaa, sakala, ugandi.
Rahvas ja ülikud – 2 teooriat. Esimene nendest väitis, et rahvas oli enamvähem võrdne, teine, et oli varanduslik ja õiguslik kihistumine . Olulisim elatusala oli põlluharimine. Põlluharimise puhul on oluline, et umbes 11 saj toimus põllharimissüsteemides nihe. Kaheväljasüsteem asendus kolmeväljasüsteemiga, mis on suuresti seotud sellega, et 11 saj hakkas Eesti aladel levima talirukis.põllumaade suurus mõõdeti adramaades (ühe adraga ülesharitav põllumaa). Kasvatati ka kaunvilju – hernes , uba, lääts. Põlluharimise kõrval eksisteeris ka karjakasvatus, loomi peeti suhteliselt vabalt. Küttimine ja kalapüük olid suhteliselt vähetähtsad, sest nende asulate kaevamistel pole leitud metslooma ega kala luid. Käsitööga tegeleti igas talus eraldi, väljaaarvatud spetsiifiliste aladega, näiteks sepatöö. Sellega tegelesid eraldi sepad . 11saj levis eestis potikeder ja savinõusid hakkati valmistama nende abil. Tegeleti ka vahetus(olulisim hõbe kaal)- ja vahenduskaubaga(idast karusnahk, vaha ja läänest sool, relvad, hõbedat ja pronksi. Teatud kaubanduskeskused – Tartu, Viljandi, Otepää, Varbola.
Usk muinasajal
Tuntakse halvasti, kuna kirjalikke allikaid on vähe. Need kirjalikud allikad, mis on olemas, on koostatud võõramaalaste poolt, kelle eesmärgid olid teistsugused , kui eestlaste usu selgitamine . Tuntuim on Hendriku Liivimaa Kroonika. Teiseks allikaks on rahvapärimus e rahvaluule, mida hakati koguma ja kirja panema 19saj teisel poolel ja 20saj alguses, need inimesed, kellelt seda koguti, olid mõjutatud 19saj eluolude poolt. Muinasaegsete kultuspaikade probleem seisneb selles, et me ei tea mis eesmärgiga neid loodi. Kuna muinasaeg on Eesti ajaloos pikim periood, siis see usund on selle aja jooksul muutunud.
Vägi – looduslikes objektides, elusolendites ja sõnades peituv eriline jõud või energia. Väge leidus objektides erinevalt. Inimeste vägi arvati leiduvat juustes. Loomades leidus vägi küünistes, kihvades, hammastes, veres, südames. Sõnades leiduvat väge ei tajunud igaüks.
Hing – alge, mida on vaja keha elus hoidmiseks. On arvatud, et hing kannab inimese või olendi isikupära. Hingeloomad, kuhu hing võib üle kanduda ja keda ei tohi tappa on näiteks ämblik.
Üks eestlaste jumalatest on Taara (nime päritolu ei tea, võimalikult Skandinaaviast Thor). Rahvapärimuses on jälgi kahest haldjast või väiksemast jumalusest. Üks nendest on koduhaldjas Tõnn, keda on tuntud eelkõige Pärnus ja Viljandimaal . Selleks, et Tõnn armuline oleks, oli igas peres olemas Tõnni vakk (puidust karp), mis seisis aidas ja selle sisse pandi koduhaldjale süüa. Teine jumalus, keda tuntakse eeskätt Setumaal, on nimega Peko . Teda on peetud viljakusejumalaks ja Setumaal on teada ka isegi puidust valmistatud Peko kuju.
Arvatakse, et muinasajal on tegemist olnud ka ohverdamisega, millel oli maagiline toiming, millega loodeti saada jumalatelt heatahtlikkust. Toimus kindlates kohtades. Ohvrikivid ja ohvriallikad, püha hiis . Ohevrdati enamasti toitu, hõbedat. Muinasajast on teada ka ennustamisest. Ennustus maagiline toiming, millega püüti ette näha tulevikku. Ristiusk tuntud kaupmeeste kaudu. Haudadest on leitud ka pronks-hõbe-ristikesi. Skandinaavia kirjalikest allikatest on teada, et 11-12 saj on määratud Eesti aladele piiskoppe. 1070 on piiskoppiks määratud Hiltinus.
Muistne vabadusvõitlus
1208-1227, üks osa laiemast ristisõdade protsessist. Klassikalised ristisõjad toimusid Vahemere idarannikul, Araabia , moslemid . Teine piirkond, kus euroopas ristisõjad toimusid oli Ida-Euroopa. Ristisõjad tabasid ELBE jõe tagustele aladele, kus elasid slaavlased, kes ristiti. Teine osa ristisõdadest suundus Läänemere idarannikule(eestlased, liivlased , läti hõimud, leedu hõimud, soome hõimud – kõik need rahvad olid 12saj veel paganad, nendest lääne pool oli levinud ristiusk katolikus kujus, ida pool õigeusu vormis). Õigeusu ja katoliku poole pealt avaldati paganatele survet. Paganaid ühendas ka see, et neil ei olnud ühtset riiki, mistõttu olid nad ümberkaudsetele lihtsam sihtmärk(v.a. Leedu). Soome ristiusustamisega tegeles Soomest läänepool tekkinud Rootsi riik. Eestlaste, lätlaste ja liivlaste ristiusustamine lähtus eeskätt Saksamaalt(saksa feodaalide tung itta – drang nach osten). Soomlaste, eestlaste, liivlaste ja lätlaste aladest oli huvitatud katoliku kirik , et levitada sinna ristiusku. Katoliku kiriku ja õigeusu kiriku vahel olid pinged , mõlemad pidasid end ÕIGEKS USUKS .
Saksa kaupmehed olid huvitatud läänemere idaranniku alade ristimisest, et kauplemine Lääne -Euroopa ja Venemaa vahel kulgeks mööda turvalisi kaubateid ning taheti rajada tugipunkte, et kaubavahetus kulgeks lihtsamini.
Rüütlitel oli soov rikastuda vallutatud alade röövimisest, saada au ja kuulsust võitlusest ning kõige olulisem oli endale saada maad, sest Lääne-Euroopa maad hakkasid otsa saama, mistõttu liiguti Läänemere idarannikule.
MVV’s osales veel ka Taani ja Rootsi, kel oli soov maavaldusi suurendada.
1. Mille poolest erines piiskop Meinhardi ja Alberti tegevus?
2. Miks rajati Riia linn ja mõõgavendade ordu?
3. Miks õnnestus liivlased ja latgalid suhteliselt kiiresti allutada?
+ õpiku 6. Osa
1. Meinhard oli misjonär, ta oli pühendunud rahumeelsele misjonitööle. Albert oli sõjakam, ristisõda, sõjaline vallutus, Albert üritas kasutada diplomaatiat.
2. Riia linn ehitati saksa asunike tarvis, kuhu Albert viis üle piiskopkonnakeskuse. Sellest pidi saama tulevaste vallutuste keskpunkt. Mõõgavendade ordu rajati juba vallutatud alade säilitamiseks. Sellest sai eliitväeosa. Vajalik selleks, et koondada inimesi, keda kohapealsetes sõdades kasutada.
3. Sõjaline ülekaal oli vastaste poolel, nad kasutasid selle ajajärgu täiuslikumat relvastust ja sõjatehnikat.
Eestlaste eelised – tundsid antud ala ja piirkonda paremini. Neil oli esialgsed kaitseehitised olemas. Eestlaste moraaliks oli kodumaa kaitsmine ja nad võitlesid vabaduse nimel.
Vallutajate eelised - Sõjaline ülekaal oli vastaste poolel, nad kasutasid selle ajajärgu täiuslikumat relvastust ja sõjatehnikat. Ordurüütlid olid hea väljaõppe ja kogemustega.
Vallutajaid mitu.
Miks eestlased kaotasid?
1. Puudus ühistegevus = maakonnad vallutati ühekaupa
sidemed maakondade vahel olid nõrgad
tegutseti omaette
riiki polnud
2. Mitu vallutajat = lõpptulemusena Eesti alad jagati mitme riigi vahel
saksa ristisõdijad 1208
taani 1219
rootsi 1220 = suudeti tagasi lüüa
vene vürstid = vallutajad või liitlased?
3. Sõjalise taseme erinevus = sõjaline allajäämine
Elukutselised
Relvastus
Parem tehnika
Eestlased pigem talupojad
Relvastus ja tehnika eestlastel viletsam
Üksikuid retki olid võimalised tõrjuma, süstemaatilisi vallutusi ei suutnud tõrjuda
4. Keerulised suhted naabritega = koostöö valdavalt puudus
Liivlased ( Kaupo )
Latgalid tahtsid kätte maksta
Venelased – vaenlased või mitte?
5. Katoliku kiriku toetus = eestlased ristiusustati
Euroopa suurem võim
Patulunastus