väge või jõudu. Väge oli ka sõnades. Sõnade abil võis: loitsida, nõiduda, haigusi ravida. Inimesed, kes oskasid seda teha, olid targad või nõiad Suhtumine loodusesse Loodust austati ja peeti omataoliseks. Inimesed ei pidanud ennast looduse valitsejateks. Vaimud, haldjad, jumalad Need olendid asustasid maad, vett, metsa ja isegi inimeste kodu või selle ümbrust. Konkreetsetest jumalatest Henriku Liivimaa kroonikas on nimetatud ainult Tarapitha või Taara. Hilisemal ajal austati veel Ukut Hing Hing oli inimese isikupära kandja. Magamise ajal hing võis kehast lahkuda ja asuda teise olendi sisse. Surma puhul lahkus hing kehast jäädavalt. Oli usk hauatagusesse ellu. Surnule pandi hauda ehted, tööriistad, tarberiistad, relvad, toitu. Eestlaste muinasusund Eestlaste muinasusundit tuntakse halvasti. Muistsed usundeid kajastavad allikad on vähe säilinud. Usundiga seotud arheoloogilised kinnismuistendid:
austamises ja palvlemises. Selle aluseks oli on usk, et inimese hing pärast surma jätkab hauataguses maailmas samasugust elu nagu maa peal. Eesti muinasusundis usuti, et esivanemate hinged elavad väljaspool surnukeha ja esinevad putukaina (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena. Sellepärast ei tohtinud neid elukaid tappa. Kõikjal leidus haldjaid ja vaime, kes asustasid vett, maad ja metsa. Tähtsaimad neist olid naised ehk haldjad. Tuntuim jumal oli Tarapitha ehk Taara. Veel esinesid Peko, Uku ja Tõnn. Niisiis, võib väita, et eestlaste muinasusund on eelkõige loodususund. Loodust austati, sellega seostati jumalaid, seda koheldi samaväärselt inimesega. Usuti hinge ja väge. Tähtis oli kõik, mida nimetatakse pühaks kõik seletamatu ja müstiline.
Neile oli kombeks tuua ohvreid, paluda vabandust, kui inimene midagi rikkus või hävitas. Ühesõnaga, loodust austati väga. Tänapäeval enam loodust nii väga ei austata. On lihtsalt olemas metsad, mille kaitseks on paika pandud neid hävitada keelavad seadused. Kuigi on säilinud ka üks vanaaegne komme tänapäevani. Usutakse, et allikasse või mõne muu taolisse kohta hõbemündi viskamine toob õnne. Muinasaja eestlastel oli jumalaid vähe. Kaks tuntumat olid näiteks Tarapitha (Virumaal sündinud saarlaste jumal, kes lendas Saaremaale) ja Uku (äikese- ja taevajumal). Kuigi tänapäeval enam selliseid jumalaid ei usuta, on arvatavasti nende taevajumaluste olemasolu hõlbustanud hilisemat ristiusu vastuvõtmist. Samuti arvan ma, et kõikidesse nendesse haldjatesse, vaimudesse ja igasugu jumalatesse uskumine on aidanud inimestel paremini vastu võtta Jumalat taevas. Ka nüüdisajal on palju neid inimesi, kes on sügavalt usklikud ning on
Esivanemad HING magamise aeg võis hing kehast ajutiselt lahkuda mõnda teise olendi sisse. Surma puhul lahkus jäädavalt. Valitses seisukoht, et surnud inimese hing siirdus putukatesse, seepärast ei tohtinud putukaid tappa. Hing andis inimesele isikupära ja esivanemate austamine hingede ajal. Maagia Ravimaagia, kaitsmine, ennustamiskunst. Jumalad haldjad Tõnn ja Peho, jumalatest Uku ja Tarapitha. Loodusvägi väga võis olla sõnades, nende abil sai loitsida, nõiduda ja haigusi ravida. Surmatud vaenlastel raiuti pea otsast, et tema väga hävitada (esines loomades, taimedes, looduses, sõnades). Austati puid, allikaid. Käe tõstmine looduse vastu oli karistatav.
Tundsid hästi ravimtaimi ja loodust. hing Inimese isikupära kandja ja väga oluline komponent keha elus hoidmiseks. Juba surnud inimesi austati väga ja arvati, et nende hinged elavad edasi. 2. Novembril peeti hingedepäeva, mil pandi lahkunud inimeste haudadele toitu jms. animism Looduse hingestamine. Inimesed pidasid end loodusega üheks ja ohverdasid loodusele. Kehtis põhimõte: Nagu mina muile, nii muud minule. Tõnn, Peko, Tarapitha Tõnn oli koduhaldjas Pärnu- ja Viljandimaal, Peko oli setode viljakuse jumal, Taraphita ehk Taara oli Saaremaa jumal. hiis, ohvripaigad Et vaimudega hästi läbi saada, tuli neile ohverdada, seda tehti pühades paikades ehk hiites. Ohvrikividel või ohvriallikatel, ohverdati toitu, kulda, vilja, loomi ja ka inimesi. maagia Võluvõimed, ebainimlik käitumine. ristiusu mõjud 11. saj. Kuna eestlaste naabrid olid ristiusulised, levisid ka osad
oskasid selles olevaid jõude nõ "suunata"/põlvest põlve pärandatav tarkus...võisid vahel ka üsna täpselt ennustada(kuna panid enam tähele elunähtusi) hing...ka inimesel olev asi, mis jääb elama sis, kui inimest enam füüsilise isikuna olemas ei ole. animism...elusa ja eluta looduse hingestamine...st. kõigel pidavat olema hing. Tõnn...Pärnu-ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas. Peko...haldjas, kes seisis setodel viljasalves. Tarapitha...Henriku Liivimaa kroonikas ainukesena mainitav jumal/Saarlaste jumal, kes sündis Virumaal ja lendas Saaremaale.(sõja-japalvehüüuna "Taara avita") hiis... ohvripaigad...kohad, kus tehti ohverdusi pühade ajal või suuremate ettevõtmiste eel. maagia...asjade ja nähtuste vahel võivad olla omavahelised seosed. Põua ajal tuli puhastada nõ "ilmaallikat",et hakkaks vihma sadama.Pikaajalise saju puhul tuli vastavat allikat isegi umbe ajada. ristiusu mõjud 11. saj. ..
lahkuda ja tagasi tulla. Surma puhul lahkus hing kehast jäädavalt. Tähtis oli usk hauatagusesse ellu. Hauda pandi asju kaasa ja tehti mälestussööminguid haudadel. Hilissügisel oli hingede aeg, mis surnute hinged liikusid ringi. Elu oli tihedalt seotud loodusega. Loodust ei tohtinud kahjustada. "Nagu mina talle, nii tema mulle". Keelatud teod võisid kasa tuua karistuse või kättemaksu. Esinesid haldjad ja vaimud, kes olid kindla paiga hoidjad ja kaitsjad. Jumalad nt Taara (Tarapitha), Peko, Tõnn ja Uku. Jumalatega oli vaja hästi läbi saada, seega ohverdati neile (piim, liha, veri, vill, vili, loomad). Ohverdati "pühal päeval" ehk neljapäeval. Ohverdamise juures oli tähtis osa ennustamisel, nõidumisel ja maagial. Vähe oli kõrgjumalaid. 11. sajandi paiku hakkas ristiusu mõju suurenema. Levis laibamatmise komme (pea lääne poole). Muistse usu kohta annavad ajaloolastele teavet: Läti Henriku kroonika, rahvaluule, naabrite
Teine seostuv mõiste on 'hing', mis oli kõigis elusolendites. Inimese puhul lahkub hing kehast, kui inimene sureb või magab.Hing tuleb tagasi maapeale novembris, sest see on kõige pimedam periood. Teadaolevalt oli eestlastele väga tähtis koduhaldjas Tõnn, kes oli seotud Pärnu- ja Viljandimaaga. Taludes eksisteerisid vakad, kus olid Tõnnile annid. Setode haldjaks oli Peko. Tuntuim eestlaste haldjas on Tarapitha e Taara. Ajaloollased on paralleele toonud Taara ning skandinaavlaste haldja Thoriga. On leitud ka ohvriallikaid ning ohvrikive. Tamm, pärn ja pihlakas olid n-ö pühapuud. Kuna olid kaubandussuhted läänepoolsete rahvastega, siis mingil määral teadsid eestlased ka ristiusust. Misjonitööga siinsetel aladel tegeles piiskop Hiltimus (1070 aastatel). 1160 aastatel tegeles Eesti aladel misjoniga munk Fulco ning teda abistas eesti päritolu Nicolaus.
- Hingede aeg (kaeti hingedele laud, saun, vaikne aeg) Suhtumine loodusesse - Elu seotud loodusega peeti end osaks loodusest (kõigil elusolenditel hing elusa ja eluta looduse hingestamine e animism) - Nagu mina talle nii tema mulle ei peetud end looduse valitsejaks Vaimud, haldjad, jumalad - Kaitsesid loodust (metsaisad, -emad, põllu-, veevaimud, haldjad jne) - Koduhaldjas Tõnn, viljasalves Peko väikejumalad - Kõrgjumalate vähesus - Tarapitha ("Taara, avita"); Uku - Ei hea- ega pahatahtlikud Ohvripaigad - Andide toomine, ohverdamine heatahtlikkuse saavutamiseks kindlad kultuse- e ohvripaigad (hiied, üksikud puud, allikad, kivid, harva mäed, jõed, järved) - Pühad puud tamm, pärn, hiiepuu alune - Ohvrikivid looduslikud või inimeste poolt tehtud lohud - Ohvriallikad mitmesuguste nimetustega (vee omadused)
Usk kaitsevaimudesse haldjatesse - jumalustesse toob kaasa ka ohvrikultuse. Toodi ohvreid küll merre, küll jõgedesse ja järvedesse, küll põldudel viljahaldjale. Loodushaldjatest kerkib eriti esile pikse roll, kellele ohverdatakse näiteks põua puhul härg. Pikset kujutletakse vanamehena, kes ammukaarega puistab piksenooli. Henriku Liivimaa kroonikas (xxx 4) on juttu, et saarlased 2. veebr. 1227 toimunud lahingu ajal "karjuvad, rõõmustades oma Tarapitha üle." See osutab skandinaavlaste Thori tundmist nimepidi, kuigi vist mitte ülijumalana, vaid lihtsalt pikse nimetusena. Hinge irdumine ihust vaimuks ja vaimu kerkimine kaitsevaimuks, see on eesti usundilise arusaama arengutee. Meilgi on püütud tänapäeval leida ja kasvõi kunstlikult luua selliseid muistsete eestlaste ülijumalusi kuid tegelikult meie tõelisele rahvusele näivad nad olevat ometi võõrad. Haigused ja surm
Novgorodi tohtkiri- neid leitud Novgorodi väljakaevamistel, seal mainitakse nn Jumala noolt ehk PIKSET. See oli loits pikse vastu, et inimene viga ei saaks. Hiljem vastu vaieldudoli hoopis mingi kuldne kurikas või vaskne vasar. Jumala nooleks olid teatud haigused, nt lendva. Henriku Liivimaa kroonika- mainitakse „suurt jumalat“ Tharapitat, samuti räägitakse Tharapitast loobumist ristimise läbi. Juttu Virumaa ristimisest, seal on 3 küla, kus mägi, metssündis saarlaste Tarapitha, kes lendas Saaremaale. Tarapithast lahtiütlemine on vanast usust loobumine. Taara on meelevaldne tuletus Tarapithast, kuid on usutud ka selle seost Skandinaavia äikesejumala Thor’iga Uskumus: pühakoha rüvetamise korral see lahkub (nt lapse lappe pesed järves, siis järv lendab minemasp ongi Järvamaal nii vähe järvi) 16. Selgita (nt A. Viirese artikli põhjal), kuidas kujunes Vanemuine eesti rahvusliku
Malev – põhiline väeüksus maakonnas, mis koosnes jala- ja ratsaväest USUND: Vägi – arvati, et inimesed ja kõik elusolendid omavad peale füüsilise keha veel erilist väge ja jõudu. •Väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas. • Väge võis olla ka sõnades, mille abil lotsiti, nõiuti ja isegi raviti. •Väega inimesi nimetati tarkadeks või nõidadeks. Animism – usuti, et kõikidel ja kõigel on oma hing Tarapitha – võib olla ka Taara. •sõja- ja palvejumal •Henriku järgi oli ta eelkõige saarlaste jumal, aga tuntud ka Virumaal, kus ta olevat sündinud. Hing – •inimese isikupära kandja, oluline keha elus hoidmiseks •Magamise ajal võis kehast lahkuda, ringi liikuda, vahel asuda isegi teise olendi sisse. •Surma puhul lahkus hing jäädavalt kehast, kuid jäi edaspidi mõjutama perekonna elu->hingede aeg-hinged liikusid ringi ja võisid kodu külastada
· Hing inimese isikupära kandja, võis kehast lahkuda · surma puhul lahkus hing kehast jäädavalt · surnutele pandi hauda asju kaasa · inimesed pidasid end osaks loodusest · arvasid et pm kõigel looduses on oma hing (animism) · ei pidanud end looduse valitsejaiks · metsaisad, metsaemad, nurmeemad, nurmeisad, põllu- ja veevaimud jne · suuremaid ja tähtsamaid jumalaid oli vähe · suurem usk oli taara usk (Tarapitha) · hiljem jumal Uku austamine · jumalatele tuli läbisaamiseks andi viia ehk ohvertada · ohverdamist tehti ohvripaikades, pühad puud (tammed, pärnad) ja hiied ning lohuga kivid · ohverdamist kasutati ennustamiseks · ravimaagia - allikate vesi ravis ja allikate tuli hõbedat ohverdada · ristiusk lähimaades mõjutas kombeid nagu matmine Muistne vabadusvõitlus 1208-27 Eellugu: · Drang nach Osten
Novgorodi tohtkiri- neid leitud Novgorodi väljakaevamistel, seal mainitakse nn Jumala noolt ehk PIKSET. See oli loits pikse vastu, et inimene viga ei saaks. Hiljem vastu vaieldudoli hoopis mingi kuldne kurikas või vaskne vasar. Jumala nooleks olid teatud haigused, nt lendva. Henriku Liivimaa kroonika- mainitakse „suurt jumalat“ Tharapitat, samuti räägitakse Tharapitast loobumist ristimise läbi. Juttu Virumaa ristimisest, seal on 3 küla, kus mägi, metssündis saarlaste Tarapitha, kes lendas Saaremaale. Tarapithast lahtiütlemine on vanast usust loobumine. Taara on meelevaldne tuletus Tarapithast, kuid on usutud ka selle seost Skandinaavia äikesejumala Thor’iga Uskumus: pühakoha rüvetamise korral see lahkub (nt lapse lappe pesed järves, siis järv lendab minemasp ongi Järvamaal nii vähe järvi) 18. Kust pärineb nimi Taara? Kirjelda (nt A. Viirese artiklile toetudes) protsessi, mille vahendusel sai Taarast “vanade eestlaste” pea- või sõjajumal?
nõiduda ja haigusi ravida (nim. tarkadeks või nõidadeks). Väe tõttu peeti osasid kive jne pühadeks. Enim väge oli peas, südames, veres, küüntes, juustes, karvades ja hammastes. Tihti kanti kaelas loomade hambaid ja kihvu, lootes nii nende väge omastada. Joodi ka looma teatud elundite verd. Animism elusa ja eluta looduse hingestamine. Uku Eestlaste muinasaja jumal. Tõnn Pärnu- ja Viljandimaa koduhaldjas(setudel Peko). Tarapitha ainuke Liivimaa kroonikas kajastatud jumal. Legendi järgi saarlaste jumal, kes lendas Virumaalt Saaremaale (kihutas nii suure matsuga, et järgi jäi suur auk Kaalis). Hing - inimese isikupära kandja, väga oluline keha elus hoidmiseks. Magamise ajal võis hing kehast ajutiselt lahkuda ning vahel asuda isegi teise olendi sisse. Mõnel pool arvati, et inimese surma korral siirdub hing putukatesse ja seepärast oli keelatud tappa ,,hingeloomi" nt. mardikaid, ämblikke, sipelgaid jne
annaabi.ee 
