Muinasaeg - kiviaeg, pronksiaeg, rauaaeg (0)

Muinasaeg

Kiviaeg

Eesti ajaloo kõige pikem periood. Muinasaeg on ajajärk esimeste inimeste saabumisest kuni muistse vabadusvõitluse kaotuseni. Muinasaega on võimalik uurida esemeliste, kirjalike (teiste rahvaste omad, seetõttu teave väga väike, Läti Henriku Kroonika, üksikud Vana-Vene kroonikad, Vana- Rooma kirjalikud allikad, Skandinaavia kroonikad) ajalooallikate kaudu. Peamine võimalus kindlaks määrata esemete vanust on radiosüsiniku meetod, aga tänapäeval kasutatakse kalibreeritud radiosüsiniku meetodit (täiustatud). Teine võimalus puude aastarõngaste järgi = dendrokronoloogia . 
Eesti muinasaeg algab keskmise kiviajaga ehk mesoliitikumiga 9000 eKr - 5000 eKr. Vanemat kiviaega pole, sest ei tea kas Eesti oli sel ajal üldse asustatud, sest Eesti ala oli pikka aega kaetud jääga (see polnud pidev, temas oli ka lühemaid soojemaid perioode , ehk vb oli ka sel ajal asustus, aga selle kohta pole mingeid kindlaid tõendeid).Viimase jääaja lõpp algas 13000 eKr, kui jää hakkas taanduma kagu-loode suunas, 10500 eKr oli Eesti jääst vaba. Pärast seda tekkis kõigepealt taimestik , siis loomad, siis inimesed.
Arheoloogilise kultuuri kokku moodustavad ühesugused ainelised leiud (ajalooallikad). See arheoloogiline kultuur, mis oli Eestis mesoliitikumi ajal on Kunda kultuur. See sai nimetuse ühe leiukoha järgi, kuigi seal leitud asjad pole kõige vanemad, lihtsalt avastati varem. Samasugusi leide on leitud Lõuna-Soomest Leeduni, kõik kannavad nime Kunda kultuur. Sellele kultuurile oli omane see, et mesoliitikumi varasemal perioodil paiknesid asulad peamiselt siseveekogude ääres ja tegeldi eeskätt küttimise, koriluse ja kalapüügiga. Tegemist oli sesoonnse külaga ehk nad ei elanud pidevalt ühes asulas vaid vastavalt aastaajale paikneti ümber (ühel territooriumil - nimetus reviir ). Kogukonna optimaalne suurus oli umbes kuni 40 inimest. 6500 aasta paiku eKr toimus pööre, lisaks siseveekogudele asustati ka rannik , sest kütitavate loomade valik suurenes - sel ajal ilmusid Läänemerre hülged, algas ka hülgeküttimine (lisandus metsloomadele). Tegevusalad jäid samadeks. 
Mesoliitikumi teises perioodis ei olnud enam sesoonne vaid aastaringne küla. 
Mesoliitikumile järgneb noorem kiviaeg ehk neoliitikum 5000-2000 eKr. Lõunapoolsetes maades tähendas selle algust keraamika ilmumine , põlluharimine ja karjakasvatamine. Kuna eestis oli harimiseks ja karjakasvatamiseks tingimused esialgu halvad, siis Eestis neoliitikumi algus keraamika ilmumine. Saviesemete ilmumine väga suuri muutusi kaasa ei toonud , ikka elati siseveekogude ja mere ääres, tegevusalad olid samad, jätkus aastaringne küla.
Sel ajal 3 erinevat arheoloogilist kultuuri.

• Kõige varasem Narva kultuur aastast 5000 eKr (savi pole kuigi ühtlane, sees ka kivipuru, teokarpe, rohutükke, pole eriti kvaliteetne savi)
  
• Kammkeraamika kultuur aastast 4000 eKr (nõul jääb mulje, et on kaunistatud kammitaolise riistaga tõmmates jälgi, lohud vajutatud sõrmega. Selle ajal hakati tegutsema põlluharimisega, tegemist oli marginaalse põlluharimisega. Seda järeldatakse, sest on leitud õietolmuterasid, eriti nisu ja odra, aga see kõik vähesel määral. Ikka aastaringne küla)
  
• Nöörkeraamika kultuur aastast 3000 eKr (savinõud lameda põhjaga, kaunistati nööri savisse vajutamisega, nöör põles ära. Elatusalades toimus pööre, peamiseks muutus põlluharimine ja karjakasvatus, asustus paikneb ümber – kaugeneb suurematest veekogudest. Oluliseks asustusüksuseks muutub (üksik)talu, sest sellest ajast on leitud väga vähe asulakohti)
  

Kunda kultuuris Eesti aladelt matmispaike leitud pmtselt pole, teistelt aladelt nt Lätist on leitud ulatuslik Kunda kultuuri aegne kalmistu , mida on uuritud ja leiti, et: tegemist maahauaga (haud kaevatud maa sisse). Laibad asetatud hauda selili , kaasa pandud erinevaid panuseid (ripatsid, tööriistad), laste matustel laipadele peale pandud ookrimuld. Hauakohad paiknesid asulate lähedal.
Neoliitikumi puhul (Narva ja kammkeraamika kultuur) jällegi maahauad, aga hauad paiknesid juba asulaterritooriumil või mõningatel juhtudel otseselt elamu all. Haud voodertatud okstega , laiba pea alla pandi puuhalg.
Nöörkeraamika matused ikka maahauad, aga asustusest eemal. Laibad maetud külili, konksus põlvedega, käed kinni seotud. Mehed maeti vasakule ja naised paremale küljele.
Eestlaste etogenees – eestlaste päritolu ja kujunemine – seda saab uurida geneetika (kuigi sellest ajast luustikke vähe säilinud), arheoloogia (mingis mõttes, aga sellest ei piisa), antropoloogia , keeleteadus (selle seisukohti saab kasutada, leides suguluskeeli, nende jagunemisi, aga need andmed pole täpselt dateeritavad).
Eestlaste etogeneesi vanem teooria – keelepuuteooria – hakkas kujunema 19.saj lõpul, sell kohaselt leidub algkodu , seal kõneldi algkeelt, kui seal rahvaarv kasvas, toimus sealt lahknemine, siis järelikult keel muutus ja toimus jagunemine. Teooria järgi algkodu paiknes Uuralites , sealt liigutigi eeskätt läänepoole, mõned ka ida poole. Põhimõtteliselt see teooria seostab eestlaste tulekut kammkeraamika kultuuri rahvastega, kui siinsetel aladel hakkas see kultuur levima oli see seotud sisserändega Eestisse, sest kammkeraamikale sarnaseid kultuure on leitud ka Eesti alade suhtes ida poolt. Selle teooria järgi Kunda kultuuri esindajaid eestlaste esivanemateks ei peeta, nöörkeraamika esindajaid peetakse lätlaste ja leedukate esivanemateks. Kõigepealt Kunda kultuuri elanike sisseränne, siis kammkeraamika, siis nöörkeraamika elanike sisseränne.
Uuem teooria – tuldi välja 1980-90ndatel aastatel, selle suureks propageerijaks oli soomlane K.Wiik, Eestis oli selle propageerijaks A. Künnap, ajaloolaste pool A.Kriiska. Idee: kui oli jääaeg, siis kusagil jääserva äärsesse vööndisse olid koondunud inimeste grupid (üks Ukraina aladel, üks Pürenee poolsaarel näiteks, ühes nendest inimesed kõnelesid soome- ugri keelt. Kui jääaeg lõppes, siis soome-ugri keeli kõnelevad inimesed liikusid põhja suunas ja asustati laialdased territooriumid Euroopas. Mõne aja pärast toimud nendele aladele uus sisseränne karjakasvatajate ja põlluharijate poolt. Nemad kõnelesid indo-euroopa keeli. Toimus keelevahetus, sest sissetulnute keel oli prestiižem, sest neil olid oskused, mis toitsid inimesed paremini ära, aga teatud piirkonnast alades põlluharimine ja karjaksvatus nii oluline polnud, tuli tegelda ka küttimise, koriluse ja kalapüügiga, seal sellist keelevahetust ei toimunud, see piir nende kahe vahel läks kuskil Daugava jõe äärest.

Pronksiaeg

1800-500 eKr. Tema varasemast poolest on suhteliselt vähe andmeid, sest Eestis ei leidu pronksi koostisosi tina ega vaske, on pronksiaja algus paigutatud 1800eKr aastasse pronksesemete leiu järgi, a need Eestisse sisse toodud. Kuna pronks kallis, hakati Eestis kivist, sarvest, luust esemeid valmistame pronksesemete eeeskujul. Pronksesemed olid prestiižiobjektid, mitte niivõrd kasutamiseks. Aasta 1100 eKr paiku toimusid ühiskonnas suured muutused. Ilmusid täiesti uut tüüpi kinnismuistised .
Esimeseks uueks kinnismuistiseks olid kindlustatud asulad. Neid on leitud eeskätte Saaremaalt ja põhjarannikult. Need rajati eelistatavalt poolsaarele/jõekääru/ Asva asula lausa laiul. Neid kaitstes paekividest laotud müür ja leitud kindlustatud asulate põhjal võis müüri paksus olla 1,3-1,6 meetrit. Kõrguse kohta andmed puuduvad, sest neid pole säilinud täielikult, kas peal mingi puidust tara oli seda ka ei tea. Müüride seest on leitud jälgi erinevatest palkehitistest (nende poste). Neid asulaid lahti kaevates on leitud loomaluid, mis kuulusid põhiliselt koduloomadele, vb oli see üheks põhjuseks, miks neid kindlustatud asulaid rajati, ehk tekkisid väärtuslikud objektid koduloomad, mis ärgitasid ümbrikkaudseid kallale tungima ja oli vaja end kaitsta. Väärtuseks olid ka pronksesemed. Oletus on, et neis elasid pealikud, kes kontrollisid ka laiemal alal toimunud käsitööd ja kaubandust. Kuna neid asulaid on Eesti aladelt leitud väga vähe, siis enamik inimesi elas neist väljapool.
Teine oluline kinnismuistis aastast u 1100 eKr on kivikirstkalmed. Kui varem oli haud kaevatud maa sisse, siis kivikirstkalmed on maapealsed hauad. Haud saadi, kui kõigepealt laoti kividest ring läbimõõduga 3-8m, kõrgus kuni meeter. Ringi keskele oli paeplaatidest omakorda laotud kirst, kuhu oli maetud inimene. Kirstuele omakorda pandi peale paeplaadid. Kirstu ja ringi vahele on omakorda laotud kivid . Ka kirstu ja ringi vahele maeti inimesi. Keskel kirstus olev inimene on mees ja oletatakse et need kivikirstkalmed võisid olla ühed perkonna matmispaik, perepea keskel kirstus ja pereliikmed ümberringi. Kaasajal meenutavad need hauad väikseid künkaid, sest peale tekkinud muld . Neid pole Eesti aladelt väga palju leitud, ilmselt maeti nendesse tähtsamaid inimesi (kujunev ülikkond). Teiste puhul vb kasutati põletusmatust. Kõige tuntum kivikirstkalmete koht on Jõelähtmel, seal tegemist mitmekümne kivikirstkalmega.
Kolmas oluline kinnismuistis pronksiajal on vanimad põllujäänused. Asuvad Tallinna lähedal Saha- Lool , on kuskil 935 eKr ja neid põlde on nimetatud Balti põldudeks, neid iseloomustab ebakorrapärasus – Põhja-Eesti pinnas paene, põllud mitte suured (20x20m), kuna seda künti siis tuli kivi järjest maapinnast välja, põllul ümberringi põllupeenrale olid laotud kivid, tekkis väike madal müür mis lai 3-4m ja kõrge 30cm.
Neljas kinnismuistis lohukivid . Neid Eesti aladelt leitud umbes 1800. Suur kivi, mille sisse on raiutud väike lohk , mille sügavus võib olla -1cm, läbimõõt - 10cm . Need tehtud inimese poolt, enaasti kivil 1-2 lohku. Nende põhjuseks pakutud erinevaid oletusi, kindlat pole. Kuna lohukivid paiknevad piirkondades, kus tegemist põllujäänustega, siis oletus, et neil seos põlluharimise/viljakuse kultusega.
Pronksiajal arenes rannikupiirkond kiiremini kui sisemaa , sest pronksi saadi kaubavahetusega seal rohkem; seal mullakiht õhem ja tolleaegsete tööriistadega seda parem harida.

Rauaaeg

Jaguneb vanemaks (500 eKr-450 pKr), keskmiseks (450-800) ja nooremaks (800-1200) rauaajaks. Jagunevad veel omakorda alaperioodideks.
Vanem rauaaeg saab alguse siis, kui Eesti aladelt on leitud raudesemeid – tööriistad, relvad. Need sissetoodud, kohalikud tulevad ajaarvamise vahetusel.
Sütt põletati miiliaukudes – maapinna sisse kaevatud kanal, pandi puid täis, pealt kaeti mätastega, puud pandi põlema ja ei põlenud mitte tuhaks vaid söestusid. Selle abil saadud sütt kasutati rauasulatusahjudes. 7 kg soorauamaagile läks 0,7 kg puusütt, sellest sai paar kg rauda. Rauda kasutasid kohalikud sepad tööriistade valmistamiseks. Rauaräbu leidmine on tunnistuseks, et antud kohas on rauasulatus toimunud.
Raua sulatuse tõttu majanduslik areng kiirenes, sest: sai paremini põldu harida, adrale tuli juurde rauast adratera, millega oli võimalik kasutusele võtta sisemaa piirkonnad, kus mullakiht paksem ja viljakam.
Ilmusid ka uut tüüpi hauad, kalmed jäid maa peale, aga tulid kasutusele tarandkalmed . See 1-2m pikk tarand kivist laotud, selle kõrval kohe teine jne. Alguses olid suht ebakorrapärased, tüüpiliste puhul olid ikkagi suht korrapärased, nende sisse oli puistatud tuhk. Ei olnud enam laipmatus vaid põletusmatus. Nagu kivikirst- nii ka tarandkalmete puhul maeti ühte tarandisse ühe perekonna surnute tuhk. Eestis neid leitud suht vähe, pigem maeti neisse jõukamad mitte kõik.
Keskmine rauaaeg – hakatakse ehitama Eesti aladele linnuseid, paljud neist kastusel muinasaja lõpuni. Ehitamiseks tuli ära kasutada looduslikud olud, kõige lihtsam mägises (künklikus) piirkonnas, linnus ehitati mäe peale. Linnus tähendas seda, et künka tippu ehitati palkidest tara, mis piiras seda ala ja seespool olid hooned. Mõeldud varju minemiseks, mitte koguaeg elamiseks. Enamikes piirkondades oli tara ehitatud puidust. Lääne-Eestis pole künkaid, kasutati ehitamise juures paekivi, sellest laoti vallid tasasele pinnale, mingit mörti vahele ei pandud.
5 kohta, kus asusid muinasaegsed linnused : Lõhavere (seos Lembituga), Otepää, Lihula , Soontagana, Varbola
Keskmisest rauaajast pärineb ka aardeleide, peitleide. Väärtuseid tuli peita, see tunnuseks rahututele aegadele.
Andmed Salme viikingilaevade kohta: mis ajast, millised leiud, mis oletused – pärit 8.saj. Muinaslaev avastati 2008. aasta sügisel mullatööde käigus. Laevalt leiti väljakaevamiste käigus seitsme inimese luustik, kaks mõõka, paar odaotsa, kümmekond nuga , nooleotsi, mängunuppe ja mõned täringud. Soomes tehtud analüüside põhjal on laevaneetide valmistamiseks kasutatud raud pärit tõenäoliselt Põhja-Norrast.
Noorem rauaaeg 800-1200, 1050-1200 muinasaja lõpusajandid ( noorema rauaaja teine pool, Eesti 11.-12.saj). Elanikuarvuks on pakutud 150 000. Vähem viljakamad, soised alad olid asustamata, ehk siis Edela-Eesti, rannik Pärnu jõest lõuna poole, Peipsiäärne ala Emajõest lõuna poole. Ei olnud vajadust, sest mujal oli piisavalt. Saartel asustus oli, Hiiumaal ja muud väiksed saared ei pruukinud olla eestlased vaid rootslased . Muinasaja lõpusajandiks elati uuesti külades, suurus oli erinev. Külast suurem asustusüksus oli kihelkond , neid umber 45 Eesti aladel. Need omakorda liitunud maakondadeks. Eesti muinasaja lõpu kaart, kus on mis maakond! Peetakse silmas 8 suurt maakonda : Virumaa, Järvamaa, Rävala, Harjumaa , Läänemaa, Saaremaa, Sakala, Ugandi.
Peamiseks elatusalaks oli põlluharimine. Sel ajal toimus muutus kasvatavates kultuurides, odra osatähtsus vähenes ja hakati kasvatama rohkem rukist . Omased ka herned , oad, läätsed. Põlluharimise kõrval loomakasvatus , aga loomi peeti suht vabalt, kõik loomad umber 1/3 võrra väiksemad kui praegused koduloomad. Lehma peeti mitte piimaks vaid liha ja sõnnik. Kalapüüki oli suht vähe, toimus eeskätt sisevetel (rannik üsna asustamata). Küttimine ka teisejärguline. Eriti Lõuna-Eestis levinud metsmesindus , tarud olid metsas, inimestel koht teada. Mesi oli ainus magus. Käsitöö tehti suuresti kodus, üksikutel aladel olid kujunenud eraldi käsitöölised: sepad (nõudis eraldi oskusi, valmistasid tööriistu ja relvi , pronksi-/hõbedasepad valmistasid ehteid), pottsepad (11.saj hakati Eestis kasutama potiketra, selle kasutamine nõudis ka rohkem oskusi. Olid kujunenud välja ka varalinnalised asulad eeskätt kaubateede ristumiskohtades , seal elas ka käsitöölisi. Osades kujunesid välja linnad (Tartu, Viljandi), osadest ei kujunenud (Otepää, Lihula, Varbola). Linnu olemas polnud siis! Eestit läbis kaubatee, mis ühedas Lääne-Euroopat Venemaaga. Venemaal oli kaks keskust, Pihkva ja Novgorod. Lääne poolt said sageli alguse Ojamaalt e Gotlandilt. Läänest itta liikus sool, pronks, hõbe, relvad. Idast läände karusnahk, vaha. Eesti aladel enamasti vahenduskaubandus, teisalt ka vahetuskaubandus (kaup kauba vastu / kaup hõbeda vastu (oluline hõbeda kaal).
Eesti ühiskonnast tuuakse välja 2 erinevat versiooni: ühiskond enam-vähem võrdne vs valitses küllaltki suur varanduslik ebavõrdsus, esile kerkinud ülikud, kes teisi juba maksustanud.
Vahekord naabritega : idenfitseeriti end pigem kihelkonna/maakonna järgi, eestlase identideeti polnud. Põhja pool soome hõimud (polnud ühtsed, läänepool pärissoomlased, idapool hämelased, kõige idapoolsemad karjalased). Idas Narva jõe taga vadjalased. Kagus idaslaavlased . Lõunas rannikuäärne piirkond liivlased , muidu läti hõimud (kuralased, veel idapool sengalid , siis latgalid). Üle mere läänes rootslased. Sugulasrahvastest naabritega pole konflikte välja toodud pole. Teistega toimusid vastastikkused rünnakud, relvakonfliktid . Muinasaja lõpuni oli tegemist võrdväärsete vastastega, eestlased ei jäänud kuidagi alla teistele. 1187 põletati maha Rootsi oluline keskus Sigtuna. 1031-1060 oli Tartu vallutatud idaslaavlaste poolt. 12.saj käisid eestlased Pihkvat rüüstamas. Läti hõimudega kõige rohkem konflikte oli latgalitega, neis kannatajateks latgalid (polnud võrdne).
Tolleaegne relvastus eestlastel oli oda (viskeodad väiksemad kergemad, torkeodad suuread tugevamad), mõõk, kilbid (puust, üle tõmmatud pingutatud nahaga), rõngassärk. Eestlaste väeüksus kandis nime malev. Liiguti jalgsi , hobustega või laevadega.
---puudu---
11.saj Hiltinus , 12.saj oli siinsete alade piiskopiks määratud Fulco .

Muistne vabadusvõitlus (1208-1227)

Kõige olulisem allikas Henriku Liivimaa kroonika. Henrik oli päritolult sakslane, preester , tõlk, Liivimaale tuli 1205.a Saksamaalt, kogu edasine elu seotud Liivimaaga, suri arvatavasti 1259.a. Kroonika kirjutatud kahes jaos: 1224-26, täiendatud 1227.a. Allikatest kasutas enda tähelepanekuid, sai suhelda inimestega, kes sündmustest osa võtnud, arvatavasti oli kasutada varajasemaid kirjalikke ülestähendusi (polda päris kindlad). HLK originaal (pole leitud) -> koopia -> koopia 13./14.saj. Neid viimaseid päris mitu, neist olulisim kannab nime Zamoyski koodeks , see leiti 19.saj Poola aadliperekonna Zamoyski raamatukogust. See põhimõtselt koopia koopia. HLK kirjutatud ladina keeles.
Drang nach Osters – tung itta, sai alguse Saksamaalt, sisaldas uute alade vallutamist ja hõivatud aladele ristiusu levitamist katolikul kujul. Tegemist oli paganatega seal , riik puudus, polnud organisatsioonilist taset, kes oleks vastu pannud . Saksa ristisõdijad huvitusid nii Eesti kui Läti aladest , Eesti aladest teatud ajal ka Taani ristisõdijad, Soome aladega tegelesid Rootsi ristisõdijad. Ida pool toimus samasugune nähtus, sammumine läände, neid vene vürsitiike huvitas alade hõivamine, ristiusu levitamine õigeusu kujul. Vene vürstiriigid üritasid ristiusustada Karjalat Soomes, paar Läti idapoolset alad, üritasid ka Eesti alasid, aga siin ei õnnestunud. Surve oli mõlemalt poolt. Muistne vabadusvõitlus on üks osa sellest, mis toimus siin igalpool. Leedukaid ei vallutatud, sest neil oli tekkinud riik juba.
Ristisõda Läänemere idarannikule alagas u. 1180ndatel aastatel, esialgu saadeti siia rahumeelsed piiskopitööd tegema piiskop Meinhard . Oli Ükskülas, Daugava jõe suudme lähedal, seal tegutses. Lasi sinna ehitada kivilinnuse, kivid seoti mördiga, eeldas seda, et ehitusmeistrid kutsutud välismaalt, sest kohapeal seda kuntsi ei tuntud. 1190 tuli piiskop Berthold, polnud enam rahumeelne vaid kavatses kasutada ka sõjalist jõudu ristiusu levitamiseks. Meinhardi valitsemise ajal võttis ristiusu vastu liivlaste vanem Kaupo , sai ristisõdijate liitlaseks. Kavakindel ristiusustamine sai alguse 1199 kui piiskopiks sai Albert .Tolleaegne paavst Innocentius III kuulutas välja lausa ristisõja, kes sinna suundusid pidid saama andeks oma patud, Albert kogus kokku u 500-mehelise väe, et sellega saabuda. Muutis keskuseks Riia 1201, anti linnaõigus, toodi merele lähemale keskus. Ehitatud toomkirik pühitseti Neitsi Maarjale koos kogu ülejäänud vallutatud maaga, seepärast Eesti ja Läti Maarjamaa. Enamasti ristisõdijad kohapeale talvituma ei jäänud, aga et sõjaline jõud oleks olemas, rajas Albert 1202 vaimuliku rüütliordu Mõõgavendade ordu. Nii liivlaste kui latgalide vastupanu murdmine läks küllalt kergelt, palju vastupanu ei osutatud. Aastaks 1208 kujunes välja dilemma , kas minna edasise sõjakäiguga põhja või lõuna poole (eestlased/sengalid). Kalduti eestlaste poole, sest latgalid tahtsid kätte maksta, sest varem olid eestlased neist üle olnud. 1208-1227 toimus eestlaste Muistne vabadusvõitlus.
Kuidas on muistse vabadusvõitlusega seotud Teoderich, Valdemar II, Johan, Lembitu ? Theoderich – piiskop Meinhardi tähtsaim abiline ja hilisem Eestimaa piiskop, aitas moodustada mõõgavendade ordu. Valdemar II – Taani kuningas, sekkus sõtta 1219 Põhja-Eestit vallutama. Johan – rootslaste kuningas, kelle juhtimisel tuldi Lihula linnuse alla, võttis selle Rootsi tugipunktiks 1220 . Lembitu – Sakala vanem, orgunnis eestlaste ühisväge, langes Madisepäeva lahingus.
Mis toimus 1208, 1210 , 1217 (2), 1219, 1220, 1224, 1227? 1208 – ristisõdijad jõudsid Eesti pinnale. 1210 – eestlased võitsid Ümera lahingu. 1217 – eestlased kaotavad Madisepäeva lahingu, Otepää linnuse hõivamine eestlaste poolt. 1219 – sekkub Taani kuningas Valdemar II, tulid Põhja-Eestisse. 1220 – Läänemaale saabusid rootsi väed eesotsas Johaniga, rajasid Lihula linnusesse tugipunkti, välja ajasid sealt saarlased . 1224 – mandriosa viimaseks vastupanupunktiks jäänud Tartu, siis hõivati. 1227 – liiguti saartele, Muhu vallutati ja Saaremaa alistus kuna vastupanu näis lootusetu.
Kas idaslaavlased (vene vürstid) olid pigem vallutajad/vaenlased või liitlased eestlastele? Pigem vastased, sest tulid appi, sest lubati hõbedat kõvasti, polnud väga usaldusväärsed, sest Madisepäeva lahingu ajal jäid tulemata. Liituti sellega, kellega kasulikum.
Ristisõdijate eelised / eestlaste eelised? Ristisõdijad: sõjaline ülekaal (elukutselised sõjamehed, parem relvastus), sõjategevus orienteeritud pikemaajalisele vallutusele, oli kindel juht (katoliku kirik laiemalt) piiskop Albert, taanastel Valdemar II, olid head diplomaadid. Eestlased: tundsid kohalikku alasid ja maastikuu paremini, suurem motivatsioon , sest võideldi enda alade ja vabduse eest, kohanemisvõime, sest hiljem õppisid tegema kiviheitemasinaid, linnuste olemasolu. Vastaste eelised kaalusid üle siiski.
Eestlastel läks halvasti, sest sõjaline tase erinev (polnud ambu , heitemasinaid, sakslased elukutselised, eestlased olid pigem valmis üksikutes sõjakäikudeks nagu varem oli toimunud, aga mitte püsivaks vallutuseks nagu 13.saj alguses toimuma hakkas, sakslastel oli võimalik tuua abivägesid juurde)