Eesti ajalugu kiviajast muistse vabadusvõitluseni (0)

Ajalooallikad on :

• Esemelised
  
• Suulised
  
• Kirjalikud
  

Eestis on esemelised kõige varasemad, siis on kirjalikud ja kõige nooremad on suulised. Sest üle 3-4 põlvkonna nad ei säili ja et nad säiliks, tuleb need kirja panna. Eesti ajaloo kohta pärinevad kirjalikud allikad 13 sajandist. Need on objektiivsed, sest on kirjutatud teiste rahvaste esindajate poolt. Kirja panemise eesmärk polnud eestlaste ajaloo kirjeldamine vaid eestlasi nimetati mõne kindla sündmusega. Esemeliste ajalooallikate vanust määratakse radiosüsiniku meetodiga ja dendrokronoloogia abil. Dendrokronoloogiaga uuritakse puude aastaringe, sest need on erinevad ja on koostatud kalender, mille abil saab võrrelda puidust valmistatud esemeid. Tänapäeval kombineeritakse neid kahte meetodit. Eestis on läinud vanemaks kiviaja ja pronksiaja leiud .
Kiviaeg
Kõige vanem periood paleoliitikum
Keskmine mesoliitikum
Noorem neoliitikum
Eesti aladelt pole leitud paleoliitilisi leide , sest väga pikka aega kattis Eestit mandrijää ja see sulas alles 13000 a tagasi. Enne jääaega puuduvad andmed eesti kohta. Sest jää ja vesi viisid ära kõik, mis siin võid leiduda. Eesti muinasaeg algab mesoliitikumiga, mis on periood esimeste inimeste ilmumisest muistse vabadusvõitluse alguseni. Jää taandus kagu-loode suunaliselt. Kohe ei saanud peale tormata, sest alguses tekkis taimestik, siis loomad ja küttides ja jälitades looma karju, jõudsid siia ka inimesed. See juhtus umbes 9000 eKr. Mesoliitikum 9000 eKr-5000 eKr. Mitte ainult eestist vaid ida ja lõuna poolt on leitud arheoloogiline kultuuri (arh leiud on ühesugused) mille nimi on Kunda kultuur. Enne 6500 eKr asula kohti oli leitud sisevee kallastelt. Inimesed tegelesid eeskätt küttimisega (mets). Tegeleti koriluse ja kalapüügiga. Inimesed elasid sesoonnsetes külades ehk kogukond vahetas elupaika teatud piirkonna sees vastavalt aastaajale ja kuidas on parem süüa hankida jne. Reviiriks nimetatakse seda ala, kust kogukond elatist hankis ja mille piires asukohta vahetati. 6500 eKr asustus laheneb siseveekogudelt rannikule, sest metsaküttimisega hakati tegelema mereküttimisega eeskätt hülgejahiga. Sesoonsed külad asenduvad aastaringsete küladega. Kokku on Eestis leitud mesoliitikumist umbes 100 külakohta. Inimeste arv külas sõltus sellest, palju toitu oli. Kuni 40 inimest moodustasid ühe kogukonna, paras hulk, et hankida ja jagada toitu võrdselt. Eesti aladelt matusepaiku pole leitud, Lätist on leitud, kuna on sama Kunda kultuur, siis järeldame, et maeti maasse kaevatud haudadesse ja tegemist oli laipmatustega. Laibad on pandud hauda selili . On säilinud ripatseid ja tööriistasid, mis on pandud hauda kaasa.
Neoliitikum 5000-1800 eKr
Lõunas toimus neoliitiline revolutsioon e mindi üle karjakasvatusele ja põlluharimisele. Põhjas algab neoliitikum savinõude kasutusele võtuga. Kõige varasem arheoloogiline kultuur on NARVA KULTUUR. Kammkeraamika kultuur ja nöörkeraamika kultuurid olid 2 olulisemat .
2 näidet, et kammkeraamika kultuur oli kõrgemal tasemel kui Kunda kultuur.
Võeti kasutusele keraamika. Kammkeraamikas aga olid nooled teritatud näiteks ühtlaselt. Hakati tegelema algelise maaviljelusega.
2 näidet, et nöörkeraamika kultuur oli kõrgemal tasemel kui kammkeraamika kultuur.
Hakati tegelema karjakasvatuse ja maaviljelusega. Õpiti kivi sisse auku puurima .
Lk 14-17
Kammkeraamika
Nöörkeraamika
Asustus
Jõgede/järvede ääres, mererannal või väikesaartel
Rohumaade läheduses, asustus kaugenes merest ja suurest veekogudest.
Peamised elatusalad
Küttimine, kalastamine ja korilus
Loomakasvatus, maaviljelus , aletamine, kalastamine, jahtimine
Küla
Aastaringsed külad
Ei elatud ühes kohasa pikemalt vaid otsiti uusi paiku karjale ja põlluharimise jaoks. Suuremad kogukonnad olid jagunenud omaette üksikperedeks.
Matused
Maeti asula alale , elamu põranda alla. Surnutele pandi kaasa nt nuga , kõõvits või ehe. Haud oli tehtud nagu ase, kus oli kasetohtu, oksi, laip oli okste peal. Pea juures oli puuront.
Surnud asetati maasse kaevatud haudadesse külili kägarasendis, käed/käsi pea all. Maeti asulast kaugemale
EESTLASTE ETNOGENEES(PÄRITOLU)
Kaks teooriat:

• Kujunes välja 20 sajandi keskpaigaks
  
• Tekkis 20 sajandi lõpul
  

Selle teooria tõi välja Kalevi Wiik ja selle kinnitas Alo Künnap.
20 saj keskpaik
20 saj lõpp
Kolm suuremat rahvastikurännet
Üks suur ränne
Kamm - ja nöörkeraamika kultuure seostati sisserännanud hõimudega
Kamm- ja nöörkeraamika kultuure ei seostatud sisserändamisega
Uus kultuur ja uued rahvad , kellega toodi kaasa uued oskused
Uus kultuur ja rahvad puudusid.
PRONKSIAEG 1800-500 eKr
Kogu pronksiaja jooksul ei suudetud kivi(aega) välja tõrjuda.
Pronksi komponendid :

• Tina
  
• Vask
  

Ja neid pidi sisse tooma , sest Eestis puudusid. Esialgu toodi pronksist esemeid, hiljem õpiti neid parandama ja ümber valama. Kivist hakati töötlema tööriistu, mis olid samasuguse välimusega kui pronksist valmistatud tööriistad.
Murrang toimus 1100. eKr. Alates sellest võib rääkida uut tüüpi kinnismuististest, mis pronksiaega iseloomustavad.

• Kindlustatud asula. Eestis pole leitud kuigi palju, ainult alla 10, nt. Asva, Iru. Asuvad kas saartel või rannikul. Olid rajatud looduslikult hästi kaitstud kohta, näiteks jõekäär. Kindlustatud asula oli piiratud muldvalliga, mille peal oli paekividest müür ja selle peal oli veel palkidest tara . Ala võis olla umbes 3500 m2. Selle müüriga piiratud ala sees olid hooned. Kuna Eestis on neid vähe, arvatakse, et need olid märgiks sellest, et ühiskonnas on toimunud kihistumine (inimesed, kel oli varandust rohkem, hakkasid kontrollima teatud territooriumit). Vääruseks olid loomakarjad ja pronksesened.
  
• Vanimad põlispõllud. Leitud Tallinna lähedalt nt Saha -Loolt, 22 hektarilt. Kannavad nimetust baltipõllud, oli tegemist väikeste põllulappidega. 20x20 m. Põllulapi äärde oli laotud kividest põllupeenar, mille laiuseks võis olla 3-4 m. Kuna nad paiknesid korrapäratult, olid nimi baltipõllud. Kui oleksid paiknenud korrapäraselt, oleksid nimetused keltipõllud. Pärinevad aastast 1000 eKr.
  
• Kivikirstkalmed. Maapealsed hauad ja matused. Tegemist oli kivist laotud kirstuga, mida ümbritses kividest laotud ring. Kirst oli põhja-lõuna suunas, mille sees oli laip pandud. Pealt oli kaetud paeplaatidega. Laibad olid maetud ka kirstu ja kiviringi vahele. Teiste laipade peale oli pandud kive. Kivikirstkalme oli ühe maaomanikust perekonna matmispaik .
  
• Lohukivid. Kivid , mille peale on 5-10 cm diameetriga lohud raiutud. Lohu sügavus võib olla kuni 5 cm. Enamasti on kivil 1-2 lohku. Lohukivid ja põlispõllud paiknevad üsna ühes kohas. Kive võib seostada viljakuse kohaga.
  

RAUAAEG 500 eKr-1200
Kolm olulisemat perioodi:

• Vanem rauaaeg 500 eKr-450. Esialgu toodi Eestisse rauda sisse. Pärastpoole hakati ise rauda sulatama, seda sulatati soorauamaagist umbes ajaarvamise vahetusel. Lisaks oli tarvis ka sütt, mille põletamine toimus miiliaukudes. Maasse kaevati kraav, kuhu laoti puud ja kraav kaeti mätastega. Jäeti ainult üks õhukanal ja puud süüdati põlema. Majanduslik areng kiirenes, tööriistad tulid rauast. Rauaaeg tõi kaasa ka muutuse kalmetes. Kasutusele tulid tarandkalmed. Maapealne matusepaik. Üksteise kõrvale oli maetud kividest tarandid, mille pikkus 2 m, laius 1 m. Esialgu maeti tarandkalmetesse laipasid. Laipmatused asendusid tuhkmatusetega. Ühte tarandisse puistati mitme inimese tuhka .
  
• Keskmine rauaaeg 450-800. Õp lk 24-27
  

Mille poolest erinevad lääne-eesti linnused ülejäänud eesti linnustest? Lääne-Eestis puudusid järskude nõlvadega künkad, seega tuli linnused ehitada tasasele maale. Selle jaoks kuhjati ümber linnuseõu kunstlik vall. Lääne-Eestis oli linnuste juures kasutusel rohkem paekivi .
Too näiteid maastikuelementide kasutamisest linnuste rajamisel? Mägilinnused, neemiklinnused (mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale), voorelinnused. Kõige kaitstum oli mägilinnus, sest igalt küljelt oli looduslikult kaitstud.
Mis näitab, et antud perioodi võib pidada rahutuks ajaks? Linnuste rajamine ja nende kindlustamine ning relvaleidude arvukus. Aarete rohkus .

• Noorem rauaaeg 800-1200. Rauaaja lõpuks oli Eestis umbes 150 000 elanikku. Eesti ala polnud ühtlaselt asutatud, vaid oli ka piirkondi, kus asustus puudus. Nt. Pärnu jõest lõuna poole jäävad alad, sest on soised alad. Ranniku ala Edela-Eestis oli asustamata, sest pinnas oli viletsam. Teine suurem asustamata piirkond oli Peipsi järve läänekallas. Esmane elatusala oli põlluharimine. Peamised teraviljad olid oder ja nisu, kasvatasi ka kaera, hernest , uba ja 11 saj tuli ka talirukis. Loomadest olid eeskätt veised, sead, lambad, kitsed . Küttimine ja kalapüük olid muutunud teisejärguliseks tegvevuseks. Oluline tegevus oli metsmesindus . Muinasaja lõpuks kujunes välja käsitööala, millega igaüks hakkama ei saanud – sepatöö - pronksisepp ja hõbesepp. Kui Eestisse jõudis potikeder , muutus pottsepa töö eraldi käsitööalaks. Eestlased tegelesid kaubandusega. Oluline kaubapunkt oli läänepool Ojamaa saar e Gotland, idapool Pihkva ja Novgorod , vahenduskaubandus. Oluline oli raha. Teiselt poolt oli tegemist vahetuskaubandus. Oluline oli kaup kauba vastu. Idast läände karusnahad ja vaha. Läänest itta liikus sool ja metall (raud, pronks, hõbe).
  

Ühiskondlikud olud
Nooremal rauaajal tulevad üksiktalude asemel külad. Külad olid koondunud kihelkondadeks, mis oli muinasaja kõige tähtsam haldusüksus. Eesti aladel oli umbes 45 kihelkonda. Kihelkonnad olid liitunud maakondadeks, tegemist oli 8 suure maakonnaga. Kihelkondi sundis liituma mingisugune välisoht. Virumaa, Järvamaa, Rävala, Harjumaa , Läänemaa, Saaremaa, Sakala, Ugandi.
Eestlaste naabrid

• Soomlased. Jagunesid – pärissoomlased, hämelased, karjalased. Eestist idapoole jäid vadjalased ja isurid. Kagusse – idaslaavlased . Lõunasse – liivlased ja läti hõimud. Läti hõimude puhul latgalid, kurelased, semgalid. Lätist lõunapoole leedulased . Leedust lõunapoole preislased. Lätist läänepoole rootslased .
  

Eestlaste relvastus muinasaja lõpul

• Peamine relv oli oda- viskeoda ja torkeoda. Viskeoda oli kergem ja väiksem, torkeoda suurem ja raskem
  
• Sõjakirves e tapper
  
• Mõõk
  
• Kilp
  
• Sõngassärk, traadist punutud särk
  

Sõjaline tase oli naabritega üsnagi sarnane.
1187- põletati maha Sigtuna linn Rootsis. Eesti aladel üritasid kanda kinnitada idaslaavlased. 1030-1060 oli linnus, mis on tänapäeva Tartu kohal, idaslaavlaste käes. Nende katse siinseid alasid enda kontrolli alla saada tõrjuti tagasi. Lätlased olid rohkem kannatanud eestlaste võimu all kui vastupidi.
MUINASUSUND
Pole võimalik rääkida ühtsest muinasusundist läbi muinasaja. Usuliste kujutelmade muutumist mõjutasid elatusalad ja mõjutused naabritelt. Muinasusundit tuntakse halvasti, sest:

• Allikaid on vähe
  
• Kultuslike pühapaikade arheolooogiline uurimine . Halvaks pooleks on see, et me ei tea kuidas nad toimetasid nendes pühapaikades
  
• Uuritakse 19-20 sajandil kirja pandud rahvaluulet. Miinuseks on see, et rahvaluule on ajas teisenenud
  
• Keelesugulaste usuliste kujutelmade uurimine, uurides paralleele nende vahel, nende arengutase on madalam ja seetõttu on neil rohkem säilinud
  

Muinasusundiga seotud mõisted:
Vägi – eriline jõud, energia, mis peitub nii elusolendites, looduslikes objektides kui ka sõnades.
Hing – vajalik, et keha püsiks eluks, mitte materiaalne alge. Hing lahkub kehast magades ja surres.
Usuti vaimudesse ja haldjatesse. Nt koduhaldjas nimega Tõnn. Tema jaoks oli tehtud väike tõnnivakk(karp), mis oli tehtud laastudest, kuhu toodi Tõnnile andameid. Peko ,kes elas viljasalves ja keda austasid setud . On säilinud mõningad kujud Pekost. On teada ka jumal Tarapita. Tal võis olla seoseid skandinaavia päritolu Thoriga.
Tuntud oli ka ohverdamine , kui maagiline toiming, kus sooviti saavutada jumalate või haldjate heatahtlikkust. Eesti aladelt on teada ohvrikivisid, kuhu toodi ohvriande ja ohvriallikaid. Arvatavasti olid ka pühad puud, kuhu toodi ohvreid – tamm, pärn ja pihlakas.
LIIVIMAA RISTISÕJAD
Allikaid pole palju, peamine allikas on Henriku Liivimaa kroonika, mõnikord kasutatakse Läti Henriku kroonika nime. Uurijad on jõudnud järeldusele, et kroonika kirjutaja tuli Liivimaale 1205 .a., oli pärit Alam-Saksamaalt. 1205-1259. Nägi väga paljusid sündmusi ise pealt, osales ise nendes ka. Ta pidi kasutama varasemaid märkmeid või pidi kogema suulisel teel andmeid, kes siinsetel aladel varem tegutsesid. Kroonika algab juba varasemate sündmustega. Kroonika on kirjutatud 1224-26, 27 a on seda täiendatud. Kroonika kirjutaja on subjektiivne, lähtus iseendast ja sakslastest. Kõige paremini suhtub piiskoppidesse ja nendega seotud ristisõdijatesse. Kõikidesse vallutustesse ei suhtu ka ühtemoodi – ilmneb poolehoid latgalitesse, eestlastesse suhtub vaenulikult . Originaalist on tehtud ärakiri, millest on säilinud 5 erinevat ärakirja, kuulsaim on Zamoyski koodeks . Kroonika kirjutati ladina keeles. Teine oluline allikas on Liivimaa vanem riimkroonika . Tekst pandi kirja värssides ja saksa keeles. Valmis alles 13. Sajandi lõpus. Ta on kasutanud ordumärkmeid. Võrreldes Henriku kroonikaga, tuleb välja, et need ei lange kokku, seal on fakte, mida Henriku kroonikas ei ole nimetatud. Mõlemat kroonikat on võimalik lugeda eesti keeles. Andmeid võib leida ka vene kroonikates . Lisaks kroonikatele on palju dokumente, mis pärinevad 13 sajandi I poolest, mis annavad teavet vallutajate taotlustest, omavahelistest suhetest.
Aasta
Mis toimus?
Sündmuse mõju Liivimaa arengule
1143
Rajati Lübeck
Linn kujunes sakslaste idaretkede väravaks. Sellest sai hilisemate retkede alguspunkt
1186
Piiskopiks sai Meinhard
Hakati ristiusustama. Alguse sai rahumeelne misjonitöö
1198
Ristisõdijate lahing Riia all
Ametlik luba paavstilt alustada ristiusustamist vägivallaga.
1199
Albert von Buxhoeveden sai piiskopiks
Eestlaste, liivlaste ja latgalite usustamine ja maavallutus on seotud Alberti tegevusega
1201
Albert von Buxhoeveden alustas saksa asunike tarvis Riia linna rajamist
Piiskopid said uue keskuse. Riiast sai uus vallutuste tugipunkt .
1202
Asustati Kristuse Sõjateenistuse Vendade ordu
Ristisõdijate sõjaline jõud on kogu aeg koha peal. Teravnesid suhted piiskopi ja ordurajajate vahel.
Ristisõdade põhjused

• Usu levitamine
  
• Maa, mida sooviti saada
  
• Turvalisem kaubatee Venemaale
  

MUISTNE VABADUSVÕITLUS
Eestlased ida- slaavlased (olid mõlema poole peal) rootslased, taanlased , sakslased , liivlased
Abi eest anti hõbedat.
1217 Otepää – sakslased ja ugalased sees, neid piirasid idaslaavlased. Sakslaste retked algasid 1208. Eestisse. Kõigepealt tabasid nad Sakalat ja Ugandit, sest pärast liivlaste ja latgalite alade vallutamist, jäid sakslased elama. Ja Riia linn saigi nende tugipunktist ja lõunast alustati pealetungi Ugandile ja Sakalale. 1200-1207 vallutati latgaleid ja toimus ristiusustamine ja maade läänistamine. Liiguti põhja, sest latgalitel oli varasem konflikt eestlastega ja sakslaste abiga tahtsid nad kätte maksta.
1219. Tulid taanlased,Põhja-Eestisse, sest sakslased palusid Taani kuninga abi. Peatselt taanlaste ja sakslaste vahel puhkesid konfliktid Järvamaa ja Virumaa pärast. Idee kohaselt – kes ristib elanikud, saab maa omanikuks. Sakslased ja taanlased hakkasid võidu ristima võimalikult palju elanikke – võiduristimine.
Rootslased 1220 , maabusid Läänemaale. Saarlased ajasid rootslased minema, see oli hea sakslaste ja taanlaste jaoks hea, konkurente jäi vähemaks.
Viimane punkt Mandri-Eestis, mis langes oli Tartu 1224. 1227 langes Saaremaa.
Albert – Üksküla piiskop, eesmärgiks oli rajada Liivimaal kirikuriik , mida juhiks piiskop, kes alluks otse paavstile. Hiljem nimetati Liivimaa piiskop.seotus vabadussõjaga – juhtis sakslaste ristisõda eestlaste, latgalite, liivlaste vastu.
Lembitu – eestlaste vanem, üritas eestlasi panna koostööd tegema, üritas erinevaid maakondi ühendada ristisõdijate vastu
Waldemar II – Taani kuningas, kes juhtis taanlaste sõjakäiku.
Kaupo – liivlaste vanem, kes osales sakslaste poolel
Teoderich – Meinhardi tähtsaim abiline ja hilisem Eestimaa piiskop, Mõõgavendade orgu loomise initsioaator. Juhtis siinseid sõjakäike
Berthold – piiskop pärast Meinhardi, hakkas sõjalise jõuga liivlasi ristima
Henrik - kirjutas kroonikat
Meinhard – Üksküla liivlaste seas elanud augustiinus, kes pühitseti piiskopiks, ülesanne oli Liivimaale ristiusu toomine. Tema algatusel sai alguse süstemaatiline misjonitöö
Johan – rootsi kuningas
Maarjamaa - siinne maa pühendati Neitsi Maarjale Alberti poolt.
Miks eestlased kaotasid?

• Sõjaline tase oli kehvem – kiviheitemasin puudus, ammud puudusid, sõjaline väljaõpe puudus, vastastel abiväe võimalus. Sõjaline allajäämine.
  
• Puudus eestlaste koostöö – riik puudus, koostöö toimus maakonna siseselt ja tekkis alles sõja käigus. Maakonnad vallutati ühe kaupa.
  
• Mitu vallutajat – Rootsi, Taani, sakslased, idaslaavlased, seetõttu eestlased pidid oma jõude jagama ja lõpptulemusena võib tagada Eesti alade jagamise mitme vallutaja vahel.
  
• Naabritega keerulised suhted – latgalitega olid varasemad konfliktid, liivlastega ei tehtud koostööd, sest nad võtsid ristiusu vastu Kaupo juhtimisel, idaslaavlastele pidi maksma ja nad olid kord vallutajad, kord liitlased. Puudusid reaalsed liitlased.
  
• Katoliku kiriku toetus – paavst kuulutas välja ristisõja, kes läksid ristisõtta, said pattude lunastuse, kirik oli huvitatud oma võimu laiendamisest ja siinsed alad tundusid lihtsa saagina. Tõi kaasa ristimise.
  

ARUTLUS: MIKS EESTLASED KAOTASID?
12. sajandi lõpus sai alguse ristiusustamine Läänemere piirkonnas. Sealt said alguse vallutussõjad, mis jõudsid Eestisse 1208. Aastal sakslaste sissetungiga lõunast. Hiljem liitusid sakslastega ka taanlased, rootslased. Miks siiski eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse??