Eesti Majandusolud 1920 (0)

Majandusolud 1920. aastatel.
Asudes Venemaa ja Euroopa vahelistel ühendusteedel, saabusid siia Euroopa moodsad tootmistehnoloogiad, uued seadmed ja ka spetsialistid. Venemaa turu olemasolu lubas arendada ulatuslikku tootmist nii tööstuses ja põllumajanduses. Seotus Venemaaga - majandus oli sõltuvuses idaturust. Mõisamajandus suutis Eestis püsida tänu sellele, et siin toodetavat puitu, piiritust ja piima tarbis idaturg. Eesti iseseisvumisega: 1) Vähenes tema vahendajaroll Euroopa ja Venemaa suhetes,2) ahnesid Vene turg sealsed tooraine allikad,3) Eesti toodangul oli raske konkureerida Euroopa kaupadega. Loodi Maapank, mis finantseeris asundustegevust. Loomade arv kasvas, asutati massiliselt masinaühistuid. Toimus põllumajandusliku tootmise ümberstruktureerimine. Tähtsaks muutusid piimakarjad ja peekonsead. Rohkem pöörati tähelepanu söödakultuuridele. Suurenes toiduteravilja toodang.
Inglise pankadelt laenati 28 miljonit krooni, millega korraldati ümber Eesti rahandus ja pangandus. 1. jaanuarist 1928 hakkas kehtima uue rahaühikuna kroon, mis oli seotud Rootsi krooniga . Algas Eesti majanduse integreerumine Euroopa majandusruumi.Vastavalt Maaseadusele riigistati mõisnike maavaldused. Loodi 56 000 asundustalu .Tekkis ulatuslik väikeomanike kiht ning palgatööliste osakaal langes. Peale maa võõrandati ka põllumajanduslik inventar ja loomad. Kerkisid uued talumajad, laudad ning rajati uusi külasid.
Sisepoliitiline areng 1920. aastatel.
Parempoolseimaks erakonnaks olid Põllumeeste Kogud , mis moodustuasid jõukamast talurahvast ja põllumajandusega seotud linnakodanlusest. Erakonna liidriteks olid K. Päts, J. Laidoner. Vanimaks parteiks oli J. Tõnissoni juhitud Eesti Rahvaerakond. See koondas intelligentsi, linnakodanlust ja talurahvast. Sinna kuulusid Jaan Poska, Jakob Vestholm. Rahvaerakonnast eraldus Kristlik Rahvaerakond, mis ühendas klerikaalsemat osa. Sinna kuulus Otto Strandman, Ants Piip. Vasakpoolsesse ossa kuulus Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei, sinna kuulusid tööstustöölised. 15. juunil 1920 võeti konstitutsioon vastu. Eesti kõrgeimaks võimukandjaks oli rahvas. Võimalus teostada oma võimu anti parlamendivalimiste ja rahvahääletuse kaudu. Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu, mille 100 liiget valiti iga 3 a tagant. Täidesaatev võim oli valitsusel, mis vastutas Riigikogu ees. Valitsusse kuulusid ministrid ja riigivanem, kes täitis peaministri rolli ning esindas riiki. Kohalikel omavalitsustel oli suur iseseisvus. Põhiseadusega kehtestati laialdased kodanikuõigused: kodanike täielik võrdsus seaduste ees, isiku-ja korteripuutumatus, ühinemise-, koosolekute-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus, õigus eraomandile ja streigivabadus. Tallinnas ja selle ümbruses kehtis kaitseseisukord , mis hiljem muudeti üleriigiliseks. Kuidas valitseti Eestit? 1920 valiti Riigikogu esimene koosseis. Põllumeeste Kogud ja tsentrirühmitused suurendasid oma esindatust. Moodustati koalitsioonivalitsusi, milles osales vähemalt 3 erakonda. 1921- 1931 tegutses Eestis 11 valitsust. Võitlus riigivastastega Eesti iseseisvuse vastase tegevusega olid seotud vene emigrandid , baltisaksa parunid ning kommunistid .
§15. Suure kriisi aastad
Kauba pakkujaid oli rohkem kui ostjaid , hinnad langesid . Kriis tabas esmajoones põllumajandust. Eesti kaupade turg vähenes, toiduainete hinnad langesid. Paljud talud läksid pankrotti. Ka tööstuses toimus siseturu kahanemine, kuna ostujõud vähenes. Väliskaubanduse bilanss muutus negatiivseks. Suurenes tööpuudus, korraldati palju hädaabitöid. Rahvas süüdistas elujärje halvenemises erakondi. 1931 otsustati liita Põllumeeste Kogud ja Asunike Koondis . Seejärel moodustati ka Rahvuslik Keskerakond . Tehti ettepanek töötada välja uus konstitutsioon, mis looks ka presidendi ametikoha ja vähendaks parlamendi rolli riigiasjade otsustamisel. 1929 moodustati Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, kes tahtsid parandada oma liikmeskonna majanduslikku olukorda, jäädvustada sõjamälestusi. Seejärel hakkas EVKL tormiliselt arenema. Vabadussõjalased süüdistasid poliitikuid korruptsioonis ning nõudsid uuendusi. EVKL muutus suurimaks poliitiliseks organisatsiooniks. Ametlikuks juhiks oli Andres Larka, tegelikku juhirolli etendas Artur Sirk . 1932 augustis toimus uue põhiseaduse eelnõu vastuvõtmiseks esimene rahvahääletus. Projekt kukkus läbi. Teine rahvahääletus kukkus taas läbi. 1933 oktoobris pandi hääletusele vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse eelnõu, mis
saavutas kolmandal rahvahääletusel võidu. 1934 jaanuaris jõustus uus põhiseadus. Selle kohaselt pidi laiendatama riigivanema võimupiire, rahvas pidi valima viieks aastaks riigipea , riigivanemale anti õigus panna Riigikogus veto , seadusandlik võim jäi
endiselt Riigikogule. Täidesaatev võim jäi valitsusele. Valimisvõitlus kujunes teravaks. Taandumas oli majanduskriis .
§16. Vaikiv ajastu
Sõjaväeline riigipööre
K. Päts ja J. Laidoner otsustasid teostada sõjaväelise riigipöörde. 12 märts 1934
võtsid Sõjakool ja Kaitseliit Tallinna kesklinna ja Toompea oma kontrolli alla. Vahistati vabadussõjalasi. Kehtestati üleriigiline kaitseseisukord. Vaikiv ajastu algab Peaministri asetäitjaks määrati Karl Einbund . Kaitseseisukorda pikendati. Keelustati poliitiliste erakondade tegevus, nende asemele loodi Isamaaliit , millest kujunes ainupartei. Hakati looma kutsekodasid, mis pidid koondama kõiki ühe eluala esindajaid. Pandi kehtima trükitoodete tsensuur. Kehtestus riigi kontroll kõikvõimalike elualade üle. Demokraatlik kord oli asendunud autoritaarse diktatuuriga.
Võitlus opositsiooniga
Opositsiooni tegevus oli raskendatud. Uut elujõudu saadi 1935, kui vabanesid arreteeritud vabadussõjalased. Nad asusid tegutsema, kritiseerides valitsuse ebaseaduslikku tegevust ja nõudes tagasipöördumist demokraatliku riigikorra juurde. Poliitiline politsei lavastas riigipöörde. 8 dets 1935 arreteeriti vabadussõjalased koosolekul, Kolmas põhiseadus 1936 teatas K. Päts, et on vaja välja töötada uus põhiseadus. Selle koostamiseks kutsuti kokku Rahvuskogu. 1. jaan 1938 jõustunud uus põhiseadus vastas Pätsi soovidele. Selle kohaselt oli Eesti Vabariigi riigipeaks president . Riigikogu muudeti kahekojaliseks.„Juhitav demokraatia” 1938 kinnitati EV esimeseks presidendiks Konstantin Päts. Peaministriks sai Kaarel Eenpalu, Johan Laidoner jäi ülemjuhatajaks. Endiselt püsis
kaitseseisukord, säilis trükitoodete tsensuur. Majandusolud 1934 algas Eesti majanduselus kiire areng. Saavutati ja ületati kriisieelne tase. Alguse sai riigi sekkumine majandusellu.Riiklik reguleerimine toimus maksu-, hinna- ja krediiidipoliitika kaudu. Kasvas riigi osa majanduses. Hoogsa arengu tegi läbi tööstus. Suurenes ettevõtete arv, paranes tehniline varustatus, tööstustööliste arv tõusis maailmasõjaaegsele tasemele. Eesti oli muutumas tööstusriigiks. Põllumajanduses põllupinnad suurenesid, rohkem hakati põlde väetama, loomi kasvatama, toimus tõuparandus ja sordiaretus. Väliskaubanduspartneriteks olid Suurbritannia ja Saksamaa. Välja veeti põhiliselt põllumajandussaadusi ,metsamaterjali, tööstustoodangut. Sisse veeti tööstusseadmeid, keemiakaupu, tooraineid.
§17. Välispoliitika
1920 2. veebruaril alla kirjutatud Tartu rahulepinguga. 1921. a tunnustas Balti riike Antanti Ülemnõukogu ning septembris võeti Eesti, Läti ja Leedu vastu Rahvasteliitu. Viimaseks tunnustajaks suurriikidest oli USA. 1921. septembrist astus Eesti võrdväärsena rahvusvahelise suhtluse areenile. Olulisimaks ülesandeks oli julgeoleku kindlustamine. Reaalseteks ohuallikateks olid
Saksamaa ja Nõukogude Venemaa. Eesti tegi panuse suhete normaliseerimisele
Nõukogude Venemaaga. Balti liit Koostöö Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel oli alanud juba sõjapäevil ning
1920. aastal koostati ühise kaitsekonventsiooni projekt. Kuid viie riigi ühine tegevus
osutus võimatuks peale Leedu ja Poola relvakonflikti. Üritati luua nelja riigi liitu
ilma Leeduta, takistuseks sai Soome. 1923 kirjutati alla Eesti-Läti kaitseliidu
lepingule. Saavutati kokkulepe majanduskoostöö osas ning pandi paika kahe riigi
vaheline piirjoon.
Rahvasteliit
Pärast 1924. a mässukatse läbikukkumist loobus NL vandenõude organiseerimisest.
Eestil õnnestus idanaabriga sõlmida kokkulepped piirivahejuhtumite lahendamiseks
ning kaubandusleping.