Bütsantsi kultuur (1)

PÕLTSAMAA ÜHISGÜMNAASIUM
Bütsantsi kultuur
Referaat
Koostaja : Maia Pruuli
7.d klass
Põltsamaa 2012
Sisukord
Sissejuhatus 3
Talurahva töö ja elu 4
Käsitöölised 4
Orjad 5
Keiser 5
Keisrilinn Konstantinoopol 6
Hagia Sophia peakirik 6
Kloostrid ja mungad 7
Kirjandus 7
Teadus ja kõrgkoolid 8
Arhitektuur ja kujutav kunst 8
Hipodroom 9
Toit ja pidu 10
Naiste ja daamide elu 10
Abielu ja perekond 10
Lapsed ja nende harimine 11
Kokkuvõte 11
Kasutatud allikad 12

Sissejuhatus

Valisin selle teema, sest Bütsantsi kultuur pakkus mulle huvi ja ma soovisin selle teema kohta veel teada saada. Bütsants asub geograafiliselt ja majanduslikult heas kohas ja juba siis kui olin selle kohta vähe lugenud, tekkis huvi. Kultuur on aga väga lai mõiste, see sisaldab palju erinevaid valdkondi ja seetõttu ei ole uurimine ja lugemine üksluine. Saan valida nende teemade vahel, mis mind kõige rohkem paeluvad ja mis on kõige tähtsamad osad kultuurist. Soovin uurimise ja lugemise käigus teada saada seda, kuidas erinevad inimesed elavad, riietuvad ja tähistavad tähtpäevi. Veel olen huvitatud ja arvan, et tähtis osa kultuurist on meelelahutus. Referaati tehes kasutan suuremalt jaolt raamatut H. Palamets ,,Bütsantsi ja Araabia kalifaadi kultuurist ja olustikust''. Peale selle kasutan täiendamiseks ka uuemat raamatut Louis Bréhier,,Bütsantsi kultuur''. Soovin uurida selle kohta, kuidas lahutavad oma meelt Bütsantsis aristokraadid , vaimulikud , talupojad ja käsitöölised.

Talurahva töö ja elu

Talupojad olid oluline osa Bütsantsi majandusest, sest nendelt laekus põhiline osa maksudest. Tänu sellele suudeti varustada linnu ja armeed, peeti ülal keisrikoda ja aristokraatiat. Maad oli Bütsantsis küll palju, aga mägialad ei olnud põlluharimiseks soodsad. Selle tõttu kulus palju aega põldude puhastamiseks kividest. Paljud põllud olid tihti nii väikesed, et neid ei olnud võimalik veoloomadega harida ja nii tehti kõik vajalikud tööd käsitsi. Talupojad tassisid mägedes kaljudele mulda, et sel moel põllumaad juurde saada. Maaviljelus koondus peamiselt orgudesse ja tasandikele, seal oli piisavalt soojust, aga vähe vett. Piisava vihma korral saadi aastas kaks korralikku saaki. Kindlam oli aga kasutada niisutuskanaleid, mis oli kogu küla ühistöö. Põldudel kasvatati peamiselt otra , nisu ja ube, aedades aga viinamarju, oliive, pirne, õunu ja granaatõunu. Suurt tööd nõudsid viinamarjad ja neile eraldati kõige parem osa põllumaast. Põllutöödel kasutati halbu ja algelisi võtteid ja oskusi, künti härgadega ja kerge adraga, vilja lõigati sirbiga ja terad jahvatati jahuks käsikivil või vesiveskis.
Karjandus oli tähtsal kohal ja peamiselt peeti lambaid ja kitsi, sest nemad suutsid ka kehvalt mägialalt süüa leida. Veel kasvatati orgudes sigu ja veiseid, tasandikel armee jaoks hobuseid, külades hanesid, muid linde ja mesilasi. Talupoegade silmaring oli väike, nad teadsid seda, mis toimus nende või lähi ümbruskonna külas. Paljud ei teadnud isegi parajasti troonil istuja nime. Maarahval oli palju muresid, sest kardeti nii põuda, paduvihma, hallaöid, rohutirtsude nuhtlust ja nii oma kui ka võõra sõjaväe läbiminekut.
Maal olid maksud tunduvalt suuremad kui linnas, seega olid keisri maksunõudjad külainimeste poolt väga vihatud. Talupojad kes selle vastu protesteerisid, neid ootas kas ihunuhtlus või võlavangla. Selleks, et makse paremini kätte saada oli kehtestatud külades ühiskäendus. Kui keegi jättis oma maksud maksmata ja põgenes, pidi ülejäänud küla ka tema eest maksma. Kättesaadud maksuvõlglasi nuheldi karmilt ja ära tuli ka tasuda maksmata võlad. Nii muutusid talupojad oma maalapi külge kinnistatud pärisorjadeks ja sellest võis pääseda vaid mungaks või sõdalaseks minek. Maksud kasseeriti sisse rahas, seega tuli talupoegadel müüa oma saak linnas, kus kehtisid aga põllumajandussaadustele madalad hinnad. Linn tundus maarahvale petmise sümbolina ja linna ja maa vastuolud olid vahel vägagi teravad . Ka külade vahel esines tülisid, aga vee ja maa pärast Vahel tekkisid nendest tülidest löömingud, mis meenutasid tõelisi lahinguid. Külades olid majad viimistlemata ja nägid välja üsna armetud. Kirikud ja ühiskondlikud majad olid väikesed ja ehitatud kättesaadavatest materjalidest . Jõukam peremees lasi ehitada endale kahekorrulise maja. Maainimeste igapäeva elust teame aga poole vähem, kui linnainimeste omast. (Palamets 1991: 8-10).

Käsitöölised

Varakeskaegset Bütsantsi on nimetatud linnade maaks, sest riigis oli üle 1200 linna. Linnadesse olid koondunud käsitöö ja kaubandus ning need olid riigi majanduse ühed alustoed. Nii kestis see 8. sajandini, kuni alagas linnade allakäik. Linnade käsitöölised olid koondatud ametialade järgi korporatsioonidesse, need ühingud tekkisid Bütsantsis tunduvalt varem, kui Lääne-Euroopas tsunftid ja erinesid neist mitmeti. Korporatsiooni pääsemiseks ei olnud vaja maksta sisseastumistasu, ega esitada meistritööd, aga riik jälgis ja suunas hoolikalt korporatsioonide tegevust: maksude täpset tasumist, toodete kvaliteeti, töökodade sisustust ja uute oskustööliste väljaõpet. Korporatsioone juhtisid vanemad.
Käsitööline võis töötada ainult ühel alal. Kontrolli hõlbustamiseks paiknesid kõik ühe eriala töökojad lähestikku. Nii oli Konstatinoopolis omaette tänavad erinevatele erialadele. Lõhnaainete valmistajad paigutati keisrilossi lähedusse, et meeldivad lõhnad leviksid lossi maaalale. Ainult igapäevase toidu ja tarbekaupade valmistajad võisid asuda eraldi kohtades ja kaluritel lubati oma saaki müüa otse tänaval.Veel tegutsesid suured riiklikud töökojad, kus valmistati relvi ja luksuskaupu. Seal töötas kümneid ja sadu töötajad, kelle hulgas oli palju orje. Eraettevõtetes töötas tavaliselt vaid 4-5 inimest ja riigi poolt oli kindlaks määratud toodete hind.
Bütasantsi luksuskaupad olid hinnatud, eelkõige siid ja samet. Antiikajal toodi kogu siid Hiinast, sest nemad olid ainukesed, kes tundsid siidiusside kasvatamise ja siidiriide valmistamise kunsti. Siidiusside Hiinast väljaviimine oli rangelt keelatud, aga Bütsantsi rännudmehed kavaldasid hiinlased üle ja suutsid siidiussid Bütsantsi tuua. Peamisteks siidiusside kasvatamise kohtadeks muutusid Süüria ja Foiniikia . Selle kõige tõttu avati keiser Justinianuse käsul pealinnas suured siiditöökojad ja see käsitööala kuulutati riigi monopoliks. Siidiriiet müüdi kullakaalus. Bütsantsi siidiriiet peeti kõige kvaliteetsemaks ja nii ostisidki seda kuningad ja vürstid, piiskopid ja teised kõrgvaimulikud nii riietuse tarvis, kui losside ja kirikute kaunistamiseks . Veel levisid laialdasel alal Bütsantsis valmistatud ikoonid, jumalateenistuse riistad ja klaasnõud. Talurahvas ajas läbi külakäsitööliste tehtuga, sest linnakaubad olid liiga kallid. Palju vajalikke asju valmistasid talumehed ise. Pidev riigi järelvalve hakkas ajapikku pidurdama tootmistehnika arengut.
Samaks jäid töökorraldus, töö võtted ja tööriistad, samal ajal kui Lääne-Euroopas toimus kiire progress. Nii jõudsid Itaalia käsitöölised ette nii kvaliteedi kui hindade osas. 14.sajandil elas Bütsantsi käsitöö üle suure kriisi ja nõnda laostusid paljud käsitöölised. (Palamets 1991:11-14).

Orjad

Kuni esimese aastatuhande lõpuni moodustasid orjad küllaltki suure osa Bütsantsi ühiskonnast, sest nende arv kasvas veelgi, kui muudeti sõjavangid orjadeks . Hiljem saadi uusi orje orjaturgudelt.
Orje sai osta riigi poolt määratud hinnaga ja sellest läks osa veel riigilõivuks. Orja hind määrati tema soo, vanuse ja oskute määral. Odavamalt sai orje osta salakaupmeestelt, sest sel puhul jäi ära keisrile minev lõiv. Orjad jagunesid riigi- ja eraorjadeks. Riigiorje kasutati raskematel ja ebameeldivamatel töödel, kõige raskemaks peeti nende orjade olukorda, kes olid sattunud galeeridele sõudjateks. Kergem oli ametit oskavate orjade elu riiklikes töökodades.
Eraorje kasutati maal põlluharijatena või karjastena ja linnades teenijate-koduorjadena. Selle aja ühiskonnas määras orjade rohkus isanda jõukuse ja positsiooni. Peremehe nõusolekul võisid ettevaatlikumad orjad avada oma käsitöökoja või väikese kaupluse, kuigi suur osa läks tulust orjapidajale, sai ori nõnda koguda raha enda vabaksostmiseks. Orjade pidamine oli kõigile loomulik, mida ainult küll ristiusu kirik taunis, aga ei keelanud. Ebakõlbeliseks peeti pidada orjana kaasmaalast, kes oli veel ka kristlane. Orjade vabastamist hakkasid toetama riik, sest said nii uusi maksumaksjaid ja sõjamehi ja õigeusu kirik , sest nõnda said uusi koguduseliikmeid ja munki. Orjadeks võisid olla vaid ristimata barbarid , aga kui selline ori võttis vastu ristiusu või avaldas soovi astuda keisri sõjaväkke, sai ta vabaks meheks. Alates 1095. aastast lubati orjadel kristlikult abielluda , luua oma pere ja omada vara ning keelati vabade inimeste orjaks muutmine. (Palamets 1991: 14-15).

Keiser

Bütsantsi keiser ehk basileus oli üks väheseid välitsejaid ajaloos, kellele kuulus suur võim ja hiilgav aupaiste. Keisrit ei nimetatud küll jumalaks , aga siiski toonitati, et tegemist on jumala enda poolt valitud isikuga . Piltidel oli keisri pea ümber pühapaiste ja keisri tiitlile tuli lisada sõna ,,päike``. Keisri troon oli kahe istekohaga – üks keisri ja teine Kristuse jaoks. Ametlikes paberites mainis keiser ennast ainult mitmuses . Veel toonitati väsimatult seda, et basileus on kõigile oma alamatele ühtmoodi õiglane isa. Tähtsamatest vaimulikest ja ametnikest oli kokku pandud paraadnõukogu, kelle peamiseks ülesandeks oli väljendada oma vaimustust keisri tarkade otsuste üle. Keisri liikumine pealinna tänavatel oli rangelt paika pandud ja pidulikus rongkäigus saatis teda. kaaskond ja tugev ihukaitsja. Tähtsamate ürituste jaoks ehitati tribüünid väliskülalistele, muusikutele ja kiidulaulude esitajatele. Keisri värvid olid purpur ja kuld . Padjad millel ta istus olid purpurivärvi, ta kirjutas purpurse tindiga ja kandis purpurivärvi nahast jalanõusid. Eriti tähtsad olid keisrid , kes olid sündinud keisrilossi purpurkivimiga kaunistatud saalis, neid kutsuti porfüüsaalis sündinuiks ja see tiitel aitas hilisemas võimuvõitluses tublisti kaasa.
Võitlus keisrivõimu pärast oli halastamatu, sest pikka aega ei olnud Bütsantsis ei päritavat keisrivõimu, ega dünastiat. Kui keiser avalikkuse ette ilmus, eristati teda rahvast uhkete rõivastega ja basileus seisis mingil alusel või kõrgendikul, et ta neäks välja nagu raidkuju. Keisri hommikusele vastuvõtule olid kohustatud ilmuma kõik tähtsamad võimukandjad. Vaid mõnel lubati väljendada oma arvamust, ülejäänud pidid olema alati ja kõiges valitsejaga nõus. Ainult kõige auväärsemad ülikud tohtisid keisri juuresolekul istuda ja seda õigust peeti eriliseks privileegiks. Bütsantsis oli õigeusu kirik suures osas allutatud basileusele. Keiser käsutas kiriku suuri varasid ja nimetas ametisse kõrgvaimulikke. Keiser oli ühteaegu kõrgem kirikupea , peamine ristiusu kaitsja, ainus seaduseandja ja sõjaväe ülemjuhataja, nõnda ei kehtinud keisri suhtes ka seadused. Keisril olid siiski ka omad piirangud. Ta pidi arvestama tavade ja traditsioonidega ja tal ei olnud voli oma tahtmise järgi linnast lahkuda. Uuenduste elluviimistee vastu oli kirik ja tihti võis see lõppeda keisri troonilt kukutamisega. Keisrinna oli tähtis osa Bütsantsi poliitilises elus, tal oli oma varandus ja õukond. Keisritroonil võis olla lihtrahvas , seadustega oli aga keelatud olla keiser pimedatel ja munkadel . Üks suurim ja võimsaim keiser Bütsantsis oli Justinianus , kelle valitsemise ajal saavutas Bütsants oma võimsuse tipu. (Palamets 1991:15-19)

Keisrilinn Konstantinoopol

Linna aluse rajasid kreeklased juba 7. sajandil. 206. a. e.m.a sajandil pani aga keiser Constantinus aluse uuele suurlinnale. Linn ehitati seitsmele künkale. Konstantinoopol oli keskajal sillaks kahe maailma vahel, sest see asus põhja- ja lõunapoolse mere ühenduskohal. See oli ainus kristlaskonna linn, mis vääris suurlinna nime, ning mille elanikkond oma vallutamatute müüride vahel suutis luua algupärase kultuuri. Konstantinoopolis oli uhkeid paleesid ja kõrgeid kirikuid ning selle linna kuulsus oli jõudnud isegi Hiinasse, kus seda samastati riigiga. Linna sadam oli üks suurimaid maailmas ja linnas oli suurejoonelised mälestusmärgid, triumfisambad ja hipodroomid. Veel oli konstatinoopolis arvukalt saunu ja avalikke purskkaeve. Kõige selle jaoks toodi ehitusmaterjali Kreekast ja Väike-Aasiast. (Palamets 1991:25-28, Bréhier 2009:57-59)

Hagia Sophia peakirik

Konstantinoopol paistis silma kirikute ja kloostrite rohkuse poolest, aga kõige suurejoonelisem neist oli Hagia Sophia ehk Jumala Püha Tarkuse peakirik. 532. a. puhkes Konstantinoopolis suur ülestõus keiser Justinianuse vastu, mille käigus sai pealinn tublisti kannatada ja maha põles ka keiser Constantinuse ajal püstitatud Sophia kirk. Justinianusel läks korda ülestõus lämmatada ja nii andis ta käsu ehitada kiriku ahervaremet kohale veelgi uhkem jumalakoda. Uue kiriku püstitamisel töötas 10 000 ehitajat kuus aastat. Kiriku ehitamisel ei hoitud raha kokku. Siseviimistlusel kasutati palju marmorit, mida saadi kivimurdudest ja antiikhoonetest. Riigikassa andis suurtes kogustes väärismetalle, vääriskive ja elevandiluud. Hagia Sophia projekteerisid kreeka arhitektid ja matemaatikud Anthemios Tralleisest ja Isidoros Mileetosest. Kõige kaunimad olid aga just öised jumalateenistused , kui kiriku keskosa valgustas 6000 õlilampi. Kiriku konstruktsioon õnnestus nõndavõrd hästi, et pidas vastu kõigile Konstantinoopolit vapustanud maavärinatele. Pärast Konstantinoopoli langemist 1453. a. Muutsid türklased peakiriku oma peamošeeks ja ehitasid hoone ümber neli palvetorni- minaretti. 1934. a. Avati Hagia Sophia turistidele muuseumina. Hagia Sophia kirikut peetakse endiselt maailma üheks ehituskunsti peamiseks saavutuseks.(Palamets 1991:28-30)

Kloostrid ja mungad

Kiriku õpetuse kohaselt oli maapealse elu eesmärk tagada õndsus taevases elus. Kõige kindlam viis see jaoks oli eemaletõmbumine ilmliku elu rõõmudest, teha tööd ja palvetada kloostris. Bütsants paistis silma kloostrite arvukuse poolest, oli palju väikeseid eraklaid, aga leidus ka suurkloostreid. Paljud bütsantslased hakkasid vanaduse saabudes murega mõtlema oma pattude üle ja otsustasid minna kloostritesse munkadeks. Ära ei öeldud ka talupoegadele ja käsitöölistele, sest kloostrid vajasid tööjõudu. Mehed, kes olid võlgades või ei soovinud minna sõjaväkke, läksid samuti munkadeks, sest klooster oli neile kindel peidupaik. Mungarüü vastu võtnud meeste igapäeva elu möödus töös ja palves. Kuigi algul oli kloostrielu lihtne ja askeetlik , siis peagi hakkasid osad kloostrid just täna annetutele rikastuma. Järjest suuremat tulu saadi ka oma toodangutest ja müügist. Nii hakati ehitama kloostritesse kööke, avaraid söögisaale, veinikeldreid, veskeid, lautu ja talle ning mitmeid töökodasid. Rikastudes hakkas muutuma ka kloostriasukate elulaad . Hakati kaebama munkade üha kasvava kombelõtvuse ja rohkete pidude üle. Õigeusu kloostritest kõige omapärasemad ja tuntumad olid Athose mäel. Athose õitseaeg oli 11.- 14. sajandini, mil poolsaarel tegutses kuni 2000 pisieraklat. Sealsed mungad kirjutasid usinalt ümber vaimulikke tekste ja raamatuid, kogusid ja säilitasid ürikuid kirikule tehtud annetuste, privileegide ja soodsate kohtuotsuste kohta. Kõik see materjal on tänaseni säilinud. Tänapäeva Athos on Kreeka ülemvõimu all eksisteeriv õigeusu munkade autonoomne vabariik.(Palamets 1991: 46-48)

Kirjandus

Keisririigi esimestel sajanditel kirjutati biblionidele, peale seda tuli odavam ja mugavam vihikukujuline köide- koodeks . Kuni 11. sajandini kirjutati pärgamendile, aga siis ilmus kaltsupaber. Esialgu paljundasid käsikirjalisi raamatuid kirjaoskajad orjad, hiljem muutus see aga munkade tööks. Raamatuid illustreeriti värviliste miniatuuridega ja palju rõhku pandi köitele. Teistele valitsejatele saadetud kirjad olid tihti kirjutatud kulla või hõbedaga, värvilisele pärgamendile ja pandud silindrisse, mis oli veel omakorda kaunistatud. Tavalisele lugejale oli kujundatud odavam ja tavalisem raamat. Konstantinoopolis oli eraldi rmaatukaupmeeste kvartal , kuhu kogunes õhtuti raamatulugejaid, et loetut arutada ja vaielda teaduslikel teemadel. Kohal oli ka kliente otsivaid juriste, kes enda oskuste tõestamiseks pidasid näitlikke kohtukõnesid. Suuremad raamatukogud kuulusid kirikule, kloostritele või koolidele, aga ka mõndadel jõukamatel bütsantslastel olid oma raamatukogud. Üks suuremaid raamatukogusid oli Konstantinoopoli keiserlik raamatukogu, kahjuks on see ja paljud teised raamatukogud aja jookusl hävinud. Bütsantsis kujunes välja oma luulekunst ehk hümnograafia. 10. ja 11. sajandil tekkis Bütsantsis kangelaseepos , mille peategelane oli Digenis Akritosest. Sellel ajaperioodil oli ka väga kiidetud Bütsantsi kõnekunst. Osavus seisnes ümber nurga rääkimises, vihjetest aru saamises ja oma tunnete vaos hoidmist. Bütsantsi algusaegadel oli riigikeeleks ladina keel, mida aga paljud roomlased ei osanud ja nii võeti veel ametlikuks riigikeeleks.(Palamets 1991: 49-50)

Teadus ja kõrgkoolid

Bütsantsi teadlased koostasid 10. ja 11. sajandil mahukaid sõnastikke meenutavaid käsiraamatuid ajaloos, kirjandusest, meditsiinist, veterinaariast, põllumajandusest ja sõjandusest. Midagi suurt aga selle aja mehed teadusele ei suutnud lisada. Kirik toonitas, et teadus peaks tuginema Piiblil ja kirikuisade töödel, äärmisel juhul võis arvesse võtta mõne antiikfilosoofi seisukohta. Nii pakutigi välja arvumusi, et Maa on lame, mille kohal kõrgub lame taevas ja et maavärinad on issanda karistused inimeste pattude eest. Bütsantsi geograafid koostasid oma aja kohta häid kaarte ja veel oli tehtud Bütsantsis täiustatud riist meremeestele, nurkade mõõtmiseks- astrolaab. Alates 9. sajandist hakkasid Bütsantsi matemaatikud kasutama India numbreid. Bütsantsi keemikud otsisid aga innukalt ,,tarkade kivi'', mis aitaks muuta metalle kullaks ja veel paljusid sarnaseid esemeid. Meedikud lisasid oma eelkäijate töödele nii enda kui araablastest tohtrite kogemusi ja need pani kirja käsiraamatutesse. Kirik suhtus meditsiini üleolevalt, öeldes, et inimesed peaksid pöörduma pigem palvetega taevaste jõudude poole. Bütsantslased armastasid lugeda ajaloolisi teoseid, aga riigi palgal olevad ajaloolased pidid alati keisrit ülistama. Keiser Justinianuse kohta kirjutas ajaloolane Prokopios Caesreast, kes kirjutas kahte kroonikat korraga. Üks oli ametlikk , kus ta kiitis keisri valitsemist ja tema naist, teine aga salajane, milles ta kirjutas tõde, milline oli keiser ja tema naine tegelikkuses. Salajased kroonikad sai ta avaldada alles peale asjaosaliste surma. Hilisemast ajast on tuntud ajaloolased keiser Alexios Komnenose tütar Anna Komnena ja üks keisririigi helegeim pea Michael Psellos. 5. ja 6. sajandil paistis Bütsants silma oma kõrgkoolidega. Nelja õppeasutuse töö tugines antiikpärandile ja kuna need häirisid õigeusu kirkuid, tegid keisrid neile koolidele lõpu. Kiriku algatusel avati 425. a Konstantinoopolis kristlik kõrgkool, kus oli tähtsal kohal juristide väljaõpetamine. Seadusi õpetati neile ainult Justinianuse koodeksi järgi. 1045 . a alustas Konstantinoopolis tegevust filosoofia- ja õigusteaduskonnaga ülikool, mille hiljem lisandus patriarhi akadeemia ja meditsiinikool .(Palamets 1991: 51-53)

Arhitektuur ja kujutav kunst

Peamisteks esindushoonte ja kunstiteoste tellijateks olid Bütsantsis keiser ja kirik. Õigeusu kirikute ehitamisel pandi rõhk sisekujundusele, aga paganlike templite juures pandi rõhk hoone väliskujundusele. Usklikele pidi ristiusu jumala vägevust meenutama kallis sisekujundus, suured mosaiikpildid, laudadele maalitud pühapildid-ikoonid. Skulptuuride asemel valmistati aga bareljeefe. Mosaiikpiltidel ja ikoonidel kujutati tavaliselt pikaks venitatud inimesi tardunud poosides. Eelistati tumedaid värve, eriti musta ja lillat. Bütsantsi stiilis rajatud kirik meenutas võrdhaarset risti, mille keskosa kohal kõrgusid kuppel või kuplid. Kiriku aknad tehti väiksed, nii valitses jumalakojas jahe poolhämarus. Bütsantsi arhitektid planeerisid linnu nii, et linna keskuse moodustas avar väljak, mille ääres asus peakirik ja väljakult suundusid kiirtena laiali tänavad. Bütsantsis hinnati kõrgelt käsitööliste-tarbekunstnike kunstiväärtusega toodangut. See oli otsitud kaup nii keisririigis, kui ka väljaspool riigi piire . Bütsantsi kunstile on ette heidetud jäika kinnipidamist kord omaks võetud kujutuslaadist.(Palamets 1991: 53-55)

Hipodroom

Hipodroom on hobuste võidukihutamiseks kohandatud ovaalikujuline ringrada, mille äärde on püstitatud tribüünid pealtvaatajatele ja tallid hobustele, see on avaliku elu peamine keskus. Hipodroom asus otse keisripalee kõrval, oli 370 m pikk ja 140 m lai ja mahutas 60 000 huvilist. Areeni keskele oli püstitatud madal kivibarjäär, millel seisid tuntud antiikskulptuurid. Kaitseks päikese eest, tõmmati tribüünide kohale varikatted. Hipodroomile toodi rahvale näha äsja kroonitud basileus, seal näidati võidetud vaenlaste juhte ja saadud saaki, viidi aga ka timuka poolt täide surmaotsuseid. 532. a. Algul toimus hipodroomil tõeline tapatalgu, kui Justinianusel läks korda meelitada ülestõusnud hipodroomile läbirääkimisi pidama. Selle asemel lasi ta aga väljapääsud sulgeda ja käsutad palgaväe ülestõusnuid tapma. Sel päeval jäi hipodroomile lamama üle 30 000 laiba. Keisririigi algusaegadel korraldati hipodroomil ka gladiaatorite mänge, aga need kadusid ajapikku. Säilis aga maadlus . Kõige rohkem paelus aga rahvast kaarikute võidukihutamised, mis võisid kesta isegi nädalaid. Võistluste vaheaegadel esinesid lauljad, tantsijad , akrobaadid ja paljud muud meelelahutajad. Hipodroomile pääsesid kõik vabad mehed tasuta, aga naisi hipodroomile ei lastud , isegi mitte keisrinnat. Õigeusu kirik mõistis hukka meeste ülemäärast vaimustust ilmalike mängude vastu, aga asjatult , sest isegi mungad ja vaimulikud käisid hipodroomil, lootes, et issand annab neile selle patu andeks.( Palumets 1991: 31-33)

Toit ja pidu

Bütsantslase igapäeva elu sõltus sellest, kas tegemist oli tavalise tööinimesega või jõudeelu elava aristokraadiga, mehega või naisega. Vaesema rahva põhitoiduks oli odav odra - või nisuleib , oad, läätsed, kapsas ja soolatud kala või juust. Liha oli laual harva ja ühekülgne toit ei andnud alati piisavalt jõudu. Jõukamad romealased sõid aed- ja juurvilja juurde palju sea- ja linnuliha ning kala. Neile oli söömine eelkõige nauding ja tihti olid kulinaarsed nipid vestluses armastatud kõneaine. Toidupoolist võeti näppude või lusikaga, peenutsejad kasutasid kaheharulist kahvlit. Toidu kõrvale joodi lahjendatud veini. Vaesemad jõid odavat ja haput, rikkad kallimat ja magusamat. Palju tähelepanu pöörati külaliste väärikale kostitamisele. Kõrgelt oli hinnatud jäneseliha ja suitsuliha peeti rohkem alamklassi toiduks. Liha maitsestati Indiast toodud vürtsidega. Elurõõmsad romealased armatasid pidutseda ja kõige uhkemalt tähistati aastavahetust. Suurte riiklike pühade ajal aga kaeti pidulaud otse tänavale. Aristokraadid elasid aga lõbusat elu ka argipäevadel, lõbustades ennast erinevatel viisidel.(Palamets 1991: 57-58)

Naiste ja daamide elu

Lihtrahva hulka kuuluva naise elu oli võrreldes aristokraatliku daami eluga hoopis vabam. Jõukate romealaste abielnaised pidid püsima toas, tikkima ja rääkima tühjast, nendega ei tohtinud suhelda ükski võõras mees ja võõraste inimestega kohtusid nad ainult saunas või kirikus. Kirikusse läksid paljud äriasju ajama , tuttavatega kokku saama ning uudiseid vahetama , mehed otsisid vastassugupoole esindajaid ja naised demonstreerisid oma rõivaid ja ehteid. Vaatamata sellele, et naised olid enamuse ajast kodus, pöörasid nad siiski palju tähelepanu oma riietusele ja välimusele. Ohtralt kasutati kosmeetikat ja parfüüme. Rõivamoode püüdis mõjutada kirik, kes nõudis keha varjamist rohke riide taha. Soeng tuli katta looriga, mis varjas ka nägu. Võrreldes daamiga oli lihtrahva naise elu tunduvamalt vabam. Ta pidi kandma hoolt toidu ja selle eest, et rõivad oleksid korras ja korras tuli hoida majapidamine . Sellega tulid nad toime. Avalikust elust olid aga Bütsantsi naised välja tõrjutud, ainus erand oli keisrinna.(Palamets 1991: 59-60)

Abielu ja perekond

Keiser ja kirik olid huvitatud tugevate lasterikaste perekondade loomisest. Vanapoisipõlve ja lastetust mõisteti hukka. Harmoonilist perekonda peeti peamiseks väärtuseks, sest selle nimel tasus mehel karjääri teha, tööd rügada ja raha koguda. Abielluti tavaliselt siis kui peigmees oli juba 18 ja pruut umbes 15, aga abiellti ka nooremas eas. Alampiirik on positele 14 ja tüdrukutele 12. Kihlust peeti sama siduvaks kui laulatustki ja kui peigmees selle tühistas sai ta trahvi ja jäi ilma kaasavarast. Laulatusele eelnes abielulepingu sõlmimine, sest mõlemad pooled pidi olema õigeusklikud ja ei tohtinud olla omavahel sugulased. Pulmi peeti suure pidulikkusega. Seaduse järgi olid mõlemad abielupooled võrdsed. Mehe esmane kohus oli kaitsta oma naist, naisel oma meest austada ja abistada. Kiriku arvates oli aga abielus ja perekonnas otsustav sõna mehel. Lahutust lubati vaid eriti mõjuvatel põhjustel, nagu abikaasa kuulumine ketserite hulka, tema hullumeelsus või oma elukaaslase elu kallale kippumine. Mitmekordselt abiellumist tauniti ja neljandat koda abiellumine oli lausa keelatud, isegi keisrile. Keisri abiellumine oli üldse keeruline ja kallis toiming. Bütsantsis peeti tähtsaks pigem pruudi ilu ja arukust, kui päritolu. Bütsantsis tohtisid ka abielluda vaimulikud, omada perekonda ja järglasi, see ei kehtinud aga kõrgvaimulike osas. Abiellumisel etendasid majanduslikud kaalutlused Bütsantsis suurt osa ja tundeelu arvestamine jäi tagaplaanile.(Palamets 1991: 61-62)

Lapsed ja nende harimine

Romealased armastasid lapsi ja eriti rõõmustasid, kui sündis poiss. Kästiööliste ja talupoegade lapsed õppisid eluks vajalikku oma vanemate kõrval tööd tehes, sellega alustati juba 6-7 aastaselt. 14-15 poisid pidid juba mehe eest väljas olema. Kõrgelt hinnati kooliharidust ja kirjaoskust, mille omandamiseks olevat vaja kolme põhilist eeldust : võimeid, usinust ja issanda õnnistust. Lugemist ja kirjutamist õpetati 6-7 aastastele lastele elemenataar koolis individuaalselt. Õpetati ka veidi matemaatikat ja kreeka mütoloogiat, mille asemel tuli hiljem piiblilugu. Enamiku bütsantslaste koolitee piirduski kolme aastaga. Rikkama rahva lastele järgnes 6-7-aastane grammatikakool, kus õpiti selgeks antiikkreeka keel. Võimekamad õppisid retoorikakoolides, kõnede koostamist ja esitlemist. Eelöeldu käis kõik ainult poiste kohta, sest tütarlaste haridus piirdus paremal juhul lugemaõppimisega.(Palamets 1991: 62-64)

Kokkuvõte

Sain teada palju huvitavaid fakte ja pisiasju Bütsantsis toimuvast. Kuidas elavad erinevad inimesed igapäevaelus ja muul ajal, millised on seadused, kuidas lahutati keskaegses keisririigis meelt, kui tähtis on keiser rahvale ja mida temast arvati ja palju vaimulikust elust. Kõige enam huvitas mind teema hipodroomist, sest teadsin sellest väga vähe juba üldiselt. Mulle meeldis väga seda referaati teha, kuigi see oli aeganõudev ja vajas tõsist pingutust.

Kasutatud allikad

Hillar Palamets ,,Bütsantsi ja Araabia kalifaadi kultuurist ja olustikust'', 1991 Tln: lk 8-20; 25-33;
46-55; 57-64
Louis Bréhier ,,Bütsantsi kultuur'', 2009 Tln: lk 57-59
http://www.arkeo3d.com/byzantium1200/hipodrom.html