Kunstiajalugu (0)

Varakristlik kunst
Meie ajaarvamise alguses tekkis Rooma riigi idaosas Ees-Aasias uus usund – ristiusk e kristlus . Ristiusk kuulutas, et jumala ees on võrdsed kõik inimesed, nii orjad kui vabad, nii vaesed kui rikkad. Muidugi ei saanud sellised vaated meeldida Rooma valitsejatelele ning nad hakkasid ristiusulisi taga kiusama, kartes, et orjad võiksid uue usu mõjul üles tõusta. Aja jooksul hakkas ristiusk muutuma . Enam ei räägitud inimeste võrdsusest, vaid sellest, et tuleb olla alandlik ja sõnakuulelik, siis pääseb elus talutud kannatuse eest pärast surma taevariiki - paradiisi. See viis usklikke, nn kristlaste mõtted eemale maistelt hädadelt ja viletsuselt ning sellisena sobis ristiusk ka valitsejaile, aidates alamaid sõnakuulmises hoida. Aastal 313 kuulutaski keiser Constantinus ristiusu Rooma riigiusundiks.
Kui Rooma V sajandil langes põhja poolt tulnud rahvaste kätte, võtsid ka vallutajate juhid ristiusu vastu. Valitsejate toetusel muutus ristiusk hilisematel sajanditel kõikvõimsaks. Oma 2000 aasta pikkuse ajaloo vältel on tal suur mõju olnud kunstile. Koos ristiusuga tekkinud nn. varakristlik kunst arenes Rooma riigi aladel ja samaaegselt vanarooma kunstiga. Väliselt on nende vahel mõndagi ühist, kuid oma sisult erinesid nad täielikult.
Et ristiusk oli algul keelatud, siis ei saanud usklikud ehitada hooneid jumalateenistuse pidamiseks. Oma salajasteks kokkutulekuteks kasutasid nad enamasti maa-aluseid matmispaiku - katakombe. Need olid kas looduslikud koopad või siis pehmesse pinnasesse kaevatud käigud, mis mõni kord kilomeetritepikkuselt kulgesid linnade all. Eriti tuntud on Rooma katakombid. Käikude seintesse uuristati hauad, seinad ja laed kaeti maalingutega. Viimased meenutavad tolleaegseid seinamaale jõukate roomlaste kodudes, kuid igale kujutisele on siin antud uus mõte, millest said aru vaid usklikud. Nii näiteks tähendas lambatalle õlal kandev karjane ristiusu tähtsaimat tegelast, jumala poega   Jeesus Kristust.
Varakristlikus kunstis ei kohta me peaaegu üldse skulptuuri. Sel on ka oma põhjus. Enne ristiusu teket olid kõik Rooma riigi aladel elanud rahvad kummardanud oma jumalate kujusid, et aga ristiusulised ei tahtnud nendega sarnaneda, vältisid nad üldse kujude tegemist.
Kui ristiusk ametlikuks tunnistati, hakati mõtlema ka jumalateenistuseks vajalike hoonete - kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta . Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle “tähe” püstkriipsu nimetataksepikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline nišš altari paigutamiseks -  apsiid . Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid.
Lihtsa kirikuhoone sisemust kaunistasid seinamaalid ja  mosaiigid  –värvilistest kivikestest või klaasitükikestest kokkuseatud pildid. Oma säravate värvidega muutsid nad kiriku seest väga pidulikuks . Mosaiikidel kujutati sündmusi usklike pühakirjast piiblist. Inimesed nendel piltidel on väga pühalikud, tõsised ja rangeilmelised, nad on pikkadesse rüüdesse rõivastatud. Kunagi ei kujutata siin rõivasteta keha , selle poolest erineb varakristlik kunst antiikkunstist.
Kõige tähtsamaks varakristliku kunsti saavutuseks on basiilika laialdane kasutuselevõtt. Seda ehitistüüpi rakendati pidevalt järgneva rohkem kui 1000 aasta jooksul, kusjuures seda muidugi täiendati ja täiustati.
Bütsantsi kunst
Aastal 395 jaotati Rooma riik kaheks: Lääne-Rooma ja Ida-Rooma keisririigiks.
Viimast hakati ta pealinna Konstantinoopoli (praeguses Türgis asuva Istanbuli) kreekakeelse nime Byzantion järgi kutsuma Bütsantsiks. Bütsantslased ise kutsusid oma riiki muuseas Romea riigiks ning iseendid romealasteks, rääkisid aga kreeka keeles. 
Selle riigi koosseisu kuulusid kõige arenenumad alad Rooma riigist, sealhulgas ka Kreeka.
Bütsants sai kreeka kunstitraditsioonide säilitajaks ja edasiarendajaks. Peale selle mõjutasid bütsantsi kunsti toredust armastavad Idamaad. Püüd välise hiilguse poole sai Bütsantsi keisrikojale nii omaseks , et väljendus "bütsantslik toredus" püsib tänini. Bütsants oli ristiusuline maa ning ka ta keerulise kombestikuga nn. kreekakatoliku kirik esitas kunstile omad nõuded.
Oma 1000-aastase ajaloo jooksul elas Bütsants üle mitmeid tõuse ja langusi. Koos riigiga tegi need muutused ka kunst, mille esimene õitseaeg oli 6.sajandil keiser  Justinianus I ajal. Siis loodi ka kuulsaim bütsantsi ehitusmälestis-  Hagia Sophia kirik Konstantinoopolis. Peale suuruse ja ilu köidab selle ehitise juures tähelepanu see, et siin on  kupliga  kaetud piklik nelinurkne ruum - varem osati kupliga katta vaid ümmargust ruumi.Kiriku sisemust kaunistasid mosaiigid. Need kaeti aga kinni siis, kui riik läks türklaste kätte – viimaste usund ei lubanud inimeste kujutamist kunstis. Ka ehitati siis kirikule juurde kõrged minaretid, mis muudavad suuresti ta välisilmet.
Justinianuse ajast on säilinud kirikuid ka Itaalias, eriti sadamalinnas  Ravennas  – vahepeal oli osa Itaaliast Bütsantsi valduses. Enamasti ehitati küll basiilikaid, kuid San Vitale  kirik on hoopis kaheksanurkne. Bütsantsi kirikute põhiplaanid on üldse äärmiselt mitmekesised . Eriti armastati kupleid ning leiti igasuguseid võimalusi nende paigutamiseks. Tavaline oli  ristkuppelkirik . Selle põhiplaan meenutab lühikeste võrdsete harudega kreeka risti, mille keskosas, mõnikord ka ristharude kohal kerkivad kuplid. Üldse koondusid paljud bütsantsi kirikud ühe keskse, tsentraalse kupli ümber. Olgu nende põhiplaan siis kreeka risti kujuline või ümmargune või hulknurkne – kõiki neid nimetatakse tsentraalehitisteks.
Hagia Sophia ja San Vitale kiriku siseseinad lausa kaovad värvilistest kividest ja sädelevast klaasistmosaiikide alla. Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise hõõguvate värvidega klaasisegu - smaldi. Peale piiblisündmuste võib seal näha ka Justinianust ennast ning keisrinna Theodorat koos saatkonnaga.
Bütsantsis töötati välja kindel plaan piibliaineliste maalide ja mosaiikide paigutamiseks kiriku seintele. Inimfiguurid on neil mosaiikpiltidel karmiilmelised ning nagu pikaks venitatud. Hämarates võlvialustes jätavad heledamadki värvid, eriti aga lilla , must ja kuld piduliku, kuid sünge mulje. Samasugust sünguse ja raskuse vaimu peegeldab suur osa bütsantsi ehitistest. Need mõjuvad kuidagi suletutena, aknad on väikesed, ruumid seest pimedavõitu. Lagedate välisseinte elustamiseks tehti neile õhukesed eenduvad püstribad, nn. petikud . Niisuguseid seinakaunistusi esines keskajal ka Lääne-Euroopas. Omapärased ja kergesti äratuntavad on bütsantsi ülalt laienevate tahkudegasambakapiteelid, mida katavad peened reljeefsed taimemustrid või loomakujutised. Sellise kapiteeli peale on pandud veel teinegi ülalt laienev kiviplokk.
8. ja 9. sajand olid bütsantsi kunstile raskeks ajaks. Siis raevutses nn. pildieitajate - ikonoklastide - liikumine. Pildieitajad püüdsid hävitada inimesi kujutavaid kunstiteoseid. Siiski jäid peaaegu saja-aastase võitluse lõpuks peale pildiarmastajad -  ikonoduulid .
Hiljem elas bütsantsi kunst läbi uue õitsengu, enne kui riik 1453. aastal lõplikult türklaste kätte langes. See ei tähendanud aga bütsantsi kunsti täielikku lõppu, sest see elas edasi vanavene kunstis. Venemaa päris koos ristiusuga Bütsantsilt ka kirikute ja ikoonide tüübid.
Vanavene kunst
10.sajandi lõpul abiellus Kiievi vürst Vladimir Bütsantsi printsessiga. Nii astus Venemaa tihedasse läbikäimisse Bütsantsiga, kust koos ristiusuga võeti üle ka võtted kirikute ehitamiseks ja ikoonide maalimiseks. Palju kreeklastest meistreid tuli nüüd Bütsantsist Venemaale. Oma loomingus arvestasid nad aga kohalikku rahvakunsti , eriti just kõrgeltarenenud puuarhitektuuri. Nii tekkisid Venemaal omapärane ehitusstiil, mille kõige silmahakkavamaks välistunnuseks sai  sibulkuppel .
Oma käega pani Vladimir nurgakivi  Kiievi Püha Sofia kirikule. See Bütsantsi ja Kiievi meistrite ühistööna loodud ehitis on silmapaistvamaid mälestisi vanavene kunstist. Ühe teise kiriku jaoks tellis vürst Vladimir Bütsantsist jumalaema ikooni.
See tuli aga peagi loovutada  Vladimiri  linnale, millest on vahepeal saanud uus keskus. See "Vladimiri Jumalaema" nime all tuntud ikoon avaldas eriti suurt mõju ikoonimaalile Venemaal.
Vladimiris, Suzdalis ja selle ümbruses kerkis imekauneid väikesi kirikuid, mille välisilmele andsid erilise võlu rikkalikud skulptuurkaunistused. Need pühakuid ja igasuguseid fantastilisi loomi kujutavad reljeefid ning põimuvast paelast ornamendid sarnanevad keskaegsele skulptuurile Lääne-Euroopas, samuti avaldub neis sugulus vanaarmeenia kunstiga.  Dmitri kirik Vladimiris ning Pokrovski kirik Nerli jõe ääres- need on parimad näited vanavene arhitektuurist .
Omapärane ehitusviis arenes välja Novgorodis. Selles rikkas kaubalinnas valitsesid kainemad vaated. Sealsed pühakojad tehti lihtsamad, nende lagedavõitu seinad lubjati valgeks ja nii moodustub vägagi meeldiv kooskõla helendavate müüride ja kullatud sibulkuplite vahel. Huvitav on ka kindlustatud linnasüda, nn.  kreml . Kremli keskmeks oli suurejooneline Sofia peakirik .
Võiks esile tuua ka meile lähima linna Pihkva. Sealne kindlustatud kreml ning paljude tüsedate tornidega linnamüür on osaliselt säilinud ning jätavad üsnagi aukartustäratava mulje. Meeldivad on ka Pihkva kaupmehemajad oma otsekui taignast voolitud väliskaunistustega.
Seni oli juttu kiviarhitektuurist. See levis peamiselt linnades, maal jätkus aga endiselt puuehitisteloomine. Kirikute ülesehitus on lausa fantastiline, imetlust äratab lihtsate ehitusmeistrite oskus leida põnevaid võimalusi lugematute sibulkuplite paigutamiseks. Kuplid ise aga on kaetud puusindlitega nagu soomustega. Kuni tänapäevani on väga hästi säilinud Kiži puukirikud Oneega järve ääres.
Väikesteks vürstiriikideks jagunenud Venemaa oli kerge saak 13. sajandil idast pealetungi alustanud rändrahvastele. Umbes kaheks ja pooleks sajandiks jäi maa ränga tatari-mongoli ikke alla. Loomulikult lõi see raskesti parandatava haava vene kultuurile ja kunstile.
Venemaa vabanemine algas Moskvast. Sealne suurvürst Ivan III allutas Moskvale ka teised ümberkaudsed vürstiriigid ning ühendatud jõududega vabastati end tatari-mongoli ikkest (1480). Pärast seda algas Moskvas innukas ehitustegevus. Eeskuju pakkusid Vladimiri ehitised. Otsesidemed Bütsantsiga olid aga katkenud, sest see riik oli mõnikümmend aastat varem lakanud olemast. Siiski ei maksa arvata, nagu oleks vene kunst nüüd jäänu täielikult äralõigatuks teiste maade kunstist. Ivan III kutsus arhitekte Itaaliast – maalt, mis elas parajasti üle võimsat kunsti tõusu ja avaldas mõju kogu Euroopale . Moskva Kremlis töötanud itaallased käitusid aga vene oma kunstipärandiga niivõrd lugupidavavalt, et sulatasid itaalialiku ja venepärase kunsti kokku ühtseks tervikuks.
Moskva Punasele väljakule annab ilme samuti puukirikute eeskujul loodud Vassili Blažennõi peakirik oma kirjumustriliste kuplitega. Legendi järgi torgati selle loojal pärast ehitise valmimist silmad välja, et ta ei saaks enam kunagi midagi nii kaunist luua. Valitsejaks oli siis Ivan IV lisanimega Julm.
Vene õigeusu kirikuid leidub Eestiski, sest meie ala kuulus 18.- 20. sajandi alguseni Vene keisririigi koosseisu.
Nagu Bütsantski polnud Venemaal arenenud skulptuuri, seda vaimustavam oli aga maal. Nagu arhitektuuris võeti eeskuju Bütsantsi kunstist. Võrreldes karmide ja süngete bütsantsi ikoonidega on Venemaal loodud  ikoonid  aga märksa leebemad ja inimlikumad, haarav on nende hõõguvate punakuldsete toonide võlu. Palju vaatamismõnu pakuvad ka ikoonimeistrite kasutatud jutustavad üksikasjad.
Suurimad ikooni- ja seinamaalijad olid Bütsantsist tulnud Theophanes Kreeklane  (Feofan Grek, u. 1340- 1410 ) ning tema õpilane  Andrei Rubljov (u. 1370-1430). Theophanese laad on jõulisem, tumedate selgete piirjoontega, Andrei Rubljov esindas aga peenemat ja lüürilisemat suunda. Kaunid ja õrnad on ta värvikooskõlad, inimlikult väljendusrikkad tegelased ta maalidel.
Omapäraseks ja iseseisvaks jäi vene kunst kuni 18. sajandi alguseni, mil tsaar  Peeter I “raius akna Euroopasse”.
Merovingide ja Karolingide kunst
Varasel keskajal - mida kunstiajaloos Frangi riigi valitsejasuguvõsa järgi nimetatakse Merovingide ajastuks  - olid esiplaanil hoopis teised kunstialad kui praegu. Kõige arenenum oli kunstkäsitöö. Barbarid tõid endaga kaasa oma rahvakunsti ja omad arusaamad ilust. Rikkalikult kaunistati isegi igapäevaseid tarbeesemeid. Palju kasutati nn. pael- ehk põimornamenti. See koosneks nagu lõputust ribast, mis põimudes katab tihedalt kogu kaunistatava eseme pinna. Riba vahele sobitati ka inimesi ja loomi, need olid aga peaaegu tundmatuseni ümber kujundatud, lihtsustatud, n.ö stiliseeritud.
Siiski jäljendati tollal ka antiikse Rooma kunsti, sest vaatamata suurele hävitustööle oli ometi säilinud palju antiikkunsti teoseid. Niisugust kunsti tellis põhiliselt ristiusu kirik, sisult oli see usuline ja seda harrastati kloostrites. Ei tule ka unustada, et barbaririikide naabruses asus tugev kunstimaa Bütsants, kellega barbaritel oli peale sõjaliste suhete ilmselt ka muid kokkupuuteid.
Erilisel kohal oli  raamatumaal . Kloostrites tegelesid mungad piibli ja teiste usulise sisuga raamatute ümberkirjutamisega. Need kirjutati pärgamendile – eriliselt töödeldud loomanahale. Ühe raamatu peale võis kuluda isegi terve kirjutaja eluaeg . Selliseid raamatuid - manuskripte peeti suureks varanduseks, neid hoiti hoolega kloostrite varakambrites ning tänu sellele on neid meie ajani küllalt palju säilinud. Raamatute pilte nimetatakse neis kasutatud punase värvi miniumi järgi (menniku) järgi miniatuurideks. Merovingide ajal olid inimesed ja loomad raamatumaalidel veel lihtsustatud ja varjudeta ning seetõttu tasapinnaliselt mõjuvad. Eri kloostrites tekkisid iseseisvad raamatute kaunistamise koolkonnad. Väga kõrgetasemelisi miniatuurmaale loodi Iirimaal – tookordse euroopa ühes kultuursemas osas. Nendele andsid erilise võlu Iirimaa põliselanikelt keltidelt pärinevad ornamentika ning kaunistatud suured algustähed-  initsiaalid .
Omapärase peatüki varase keskaja kunstis moodustab pikka aega tervet Euroopat terroriseerinud viikingite kunst. Tuntud on nende laevaninasid kaunistanud nikerdatud lohepead. Paljudesse kohtadesse , isegi kaugele Ameerika mandrile on nad jätnud nn. ruunikive. Huvitavad on ka Norra nn.püstpalkkirikud.
Hoopis looduslähedasemaid kujutisi näeme raamatutes Karolingide ajal. Sellele valitsejasuguvõsale andis nime Karl Suur (742 – 814). Kuigi keiser ise õppis lugema alles vanul päevil, soodustas ta igati kunsti ja teadust. Tema loss Aachenis (praegusel Saksamaal ) muutus omamoodi kultuurikeskuseks, kus ei puudunud ka kirjutustuba. Seal tarvitatud kirjutustähed  minusklid  elavad edasi meieaegsetes väiketähtedes. ( meie suurtähed pärinevad roomaaegsetest nn. majusklitest. )
Sellise hiigelriigi valitseja tahtis oma suurust väljendada ka kunstis ning paremate eeskujude puudumisel pööras ta oma pilgu antiikaega. Usuliste eelarvamuste tõttu ei harrastatud varasel keskajal skulptuuri. Leiame vaid luusse nikerdatud reljeefe. Mõnikord kaeti nendega raamatute kaaned. Veel enam aga kasutati raamatukaante tegemisel kullaseppade abi. Äärmiselt peenelt töödeldud, vääriskivide, keeruliste mustrite ja reljeefsete figuuridega metallist raamatukaaned moodustavad miniatuuride kõrval väärtuslikuma osa Karolingide aegsest kunstist.
Karolingide aegsest ehituskunstist on peale Aacheni lossikabeli väga vähe järele jäänud. Hilisemad sõjad, segadused, aga ka lihtsalt ümberehitused on hävitanud tollased kirikud, kloostrid ja kindlused peale mõne üksiku erandi.
Karl Suure ajal kuulusid Frangi riigi kooseisu hilisemad Prantsusmaa, Holland, Belgia, osa Saksamaast, Itaaliast ja Hispaaniast. (vt. ülalolevat kaarti ). Peale Karli surma jagati riik tema pojapoegade vahel - nii said alguse Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa.