Ida-Rooma ehk Bütsants (0)

Ida- Rooma ehk Bütsants
Kui Lääne- Rooma riik lagunes 476. aastal, jäi Bütsants ehk Ida-Rooma riik veel ligi tuhandeks aastaks püsima. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukamate riikide hulka.
Keisririiki on nimetatud Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime ( Byzantion ) järgi.
Bütsants langes 1453. aastal langes, kui riigi pealinn Konstantinoopol vallutati Osmanite riigi poolt. Bütsantsi riigikeel oli kreeka keel.
Bütsantsi territoorium 6.saj: Balkani poolsaar, Väike- Aasia , Põhja-Aafrika põhjarannik ehk Egiptuse põhjarannik, Kaananimaa ehk Vahemere idarannik, osa Taga-Kaukaasiast ehk Musta mere kaguosa, Krimmi poolsaare lõunaosa, Siinai poolsaar, Vahemere idaosa saared. See oli tekkinud Bütsantsi tuumikala.

Bütsants jäi püsima, sest:
- soodsad geograafilised tingimused
Riigipiirid, mida kaitsta vaja oli, olid lühikesed. Suure osa piirist moodustas meri, aga kuna barbarid ei olnud meresõitjad, ei tungitud merd pidi Bütsantsi. Riiki piirasid mäed ja kõrb.
- inimressursid
Bütsantsis oli väga palju vabu kohalikke (mitte germaanlasi nagu Lääne-Roomas) talupoegi, keda oli võimalik riigikaitsmise eesmärgil värvata sõjaväkke.
- materiaalsed ressursid
Rikkused liikusid ida poole, nagu ka kaubandus ja käsitöö. Sealsetelt kaupmeestelt ja käsitöölistelt oli võimalik koguda makse, sest nad olid rikkad. Maksudest saadud rahade eest võis piiri kindlustada ning armeed suurendada.
- riik jäi tähtsate kaubateede ristumiskohale, mis tuli majandusele kasuks.
Bütsantsi juhtimine:
Bütsantsi juhtis keiser ehk basileus , kellel oli piiramatu võim. Keiser määras ametisse patriarhi ehk kirikupea . Seega oli valitsejal ka kõrgeim vaimulik võim. Selle poolest erines Bütsantsi siseelu Lääne-Euroopas kujunenud olukorrast, kus kirikuvõim (Rooma paavst ) oli ilmalikust võimust (erinevate riikide valitsejad ) sõltumatu.
Bütsantsis oli ka senat , mis andis keisrile nõu. Senatisse kuulusid mõned ülikud ja senati liikmed määras ametisse keiser.
Alguses säilis Bütsantsis Roomas alguse saanud troonijärglussüsteem – keiser valis endale järglase ja tegi temast oma kaasvalitseja. Umbes 11. sajandil sai aga alguse abielule ja sugulussidemetele tuginev troonijärglussüsteem.
Kuna Konstantinoopoli igapäevaelus etendas hipodroom suurt tähtsust, jagunes selle elanikkond hipodroomiparteidesse (neid nimetati ka tsirkuseparteideks). Rahvas jagunes hipodroomi parteidesse vastavalt sellele, mis värvi kaarikuvõistkonda toetati.
Bütsantsi ajaloo üks kuulsamaid valitsejaid on olnud basileus (keiser) Justinianus I (valitses 527 – 565). Tema valitsemise ajal oli riigi üks õitsenguperioode.
Justinianuse I ajal saavutas Bütsants kõige suurema territooriumi: 534. aastal vallutati Pühja.Aafrika (purustati seal olnud vandaalide riik); 554. aastal ühendati riigi koosseisu suurem osa Itaaliast (purustati idagootide riik) ja paar aastat hiljem laienes Bütsantsi võim ka Hispaaniasse.
Justinianiuse ajal ehitatakse lõplikult välja ka Konstantinoopol, mis muutub Euraasia kõige võimsamaks linnaks. Tähtsaim saavutus arhitektuuri vallas on Hagia Sophia katedraali (Püha Tarkuse katedraali) ehitamine. Pärast seda, kui moslemid 1453. aastal linna vallutasid, muudeti see mošeeks.
Riigi teine keskus tekkis Põhja-Itaalias Ravennas, kuhu rajati San Vitale katedraal.
Teaduse vallas oleks suurimaks saavutuseks 4-osaline õigusdokument CORPUS IUS CIVILIS. See sisaldas Rooma õigust ja Justinianuse enda valitsemise ajal välja antud õigusakte.
Kodusõda Bütsantsis
Bütsantsi ajaloo üheks tähtsamaks sündmuseks on aastatel 726 – 843 toimunud kodusõda (ka pildisõda). Tüli puhkes ikoonide ehk pühapiltide pärast. Ikoonide (kreeka k eikon – pilt, kujutis) loomine oli Bütsantsis üks tähtsamaid tegevusvaldkondi.
Ikonoklastid – ikoonide eitajad, nemad tahtsid ikoonid kirikutest välja viia. Nende arvates pole jumalikke nähtusi võimalik kujutada; jumalikud nähtused on ülemeelelised, neid on võimalik vaid mõistusega (st ratsionaalselt) tunnetada. Ikonoklastid tegutsesid peamiselt Bütsantsi idaosas, kus araabiamaailma mõju oli suur. Tol ajal oli islam juba tekkinud.
Ikonoduulid (ka ikonofiilid), vastupidi, pooldasid ikoone.
Kodusõda lõppes küll ikonoduulide võiduga, kuid pärast seda kehtestati pühapiltide ehk ikoonide loomisele ranged reeglid.
Kirikulõhe ehk skisma .
Pärast Rooma riigi lõhenemist 395. aastal tekkis ka ristiusul kaks keskust – Rooma (siit sai alguse läänekirik ehk Rooma katoliku kirik ) ja Konstantinoopol ( idakirik ehk Apostliku õigeusu kirik ).
Järgnevatel sajanditel erimeelsused pidevalt süvenesid.
Tähtsamad erinevused:
Teoloogias ehk usuõpetuses näiteks tõlgendati erinevalt ristiusu ühte tähtsamat mõistet kolmainsust. Läänes oldi seisukohal, et Püha Vaim lähtub nii Isast kui ka Pojast. Idas oldi seisukohal, et Püha Vaim lähtub vaid Isast.
Erinevused jumalateenistuste läbiviimisel: läänekirikus said armulaual ilmalikud vaid leiba, idakirikus said armulaual ilmalikud nii leiba kui ka veini; läänekirikus pakuti armulaual hapendamata leiba, idakirikus hapendatud leiba; läänekirikus tehti ristimärki 5 sõrmega, idakirikus 3 sõrmega; läänekirikus olid jumalateenistused vaid ladina keeles, idakirikus lubati jumalateenistusi ka kohalikes keeltes; läänekirikus oli vaimulike suhtes abielukeeld ehk tsölibaat, idakirikus kehtis tsölibaat vaid munkade suhtes.
1054. aastal puhkes kirikutüli nii suureks, et Rooma paavst ja Konstantinoopoli patriarh panid teineteist vastastikku kirikuvande alla. Seda aastat peetaksegi aastaks, mil kirikulõhe ehk skisma sai lõplikult teoks. Nii kaks ristiusu kirikut – Rooma katoliku ja Apostliku õigeusu (ortodoksi) kirik.
Ristisõjad
Läänekiriku ehk Rooma katoliku kiriku õhutatud sõjad mittekristlaste ja ketserite vastu.
Põhjused:

• ametlikult põhjendati ristisõdu vajadusega vabastada Püha maa ( Palestiina ) mittekristlaste (moslemite) võimu alt.
  
• Ristisõdade põhjuseks võib veel pidada läänekiriku soovi oma võimu laiendada ja nõrgendada idakiriku positsioone.
  
• Kiriku soov leida mässumeelsetele feodaalidele mingi tegevus.
  

Üldse toimus kaheksa ristisõda pluss lasteristisõda aastal 1212 . Ristisõjad toimusid ajavahemikus 1096 – 1270.
Neist kõige tulemuslikum oli 1. ristisõda aastatel 1096 – 1099. Selle käigus õnnestus vallutata püha linn Jeruusalemm. Lähis-Idas loodi isegi kristlikud riigid: Jeruusalemma kuningriik , Antiookia vürstiriik, Tripoli krahvkond. Tõsi, nende eluiga eriti pikk ei olnud.
Ülejäänud ristisõjad nii tulemuslikud enam ei olnud. Tuntud on ka 4. ristisõda, mis toimus aastatel 1202 – 1204. Nimelt 1204. aastal vallutasid ristisõdalased Konstantinoopoli ja rüüstasid seda linna.
Ristisõdade tähtsus:
Positiivne on see, et idamaadest jõudsid Euroopasse mitmed teaduse- ja kultuurisaavutused. Tol ajal olid idamaad Euroopaga võrreldes palju arenenum piirkond.
Veel elavdasid ristisõjad kaubandust Vahemerel, mis pani aluse Itaalia linnade õitsengule.
Negatiivne oli aga see, et hukkus palju inimesi ja hävitatid kultuuriväärtusi (näiteks 1204. aasta Konstantinoopoli rüüstamine).