Bütsants ja Vena-Vene riik (Keskaeg) (1)

Kontrolltöö kordamisküsimused (Keskaeg, 8-10pt)
1. Bütsantsi tekkimine
Erinevalt Lääne-Roomast, mis barbarite löökide all kokku varises, jäi Ida- Rooma riik veel umbes tuhandeks aastaks püsima. Ida-Rooma pealinn oli Konstantinoopol , varasema nimega Byzantion. Selle järgi hakatigi Ida-Roomat keskajal nimetama Bütsantiks. Konstantinoopol jäi riigi pealinnaks. (lk 44)
2. Keiser Justinianus valitsejana
Kui keiser Justinianus valitsejaks sai, oli Bütsants juba piisavalt tugev, et hakata mõtlema muistse Rooma keisririigi ühtsuse ja hiilguse taastamisele. Aga ennem oli vaja alistada Lääne-Rooma alale tekkinud germaanlaste riigid. Justinianus saatis oma väed esmalt Põhja-Aafrikasse vandaalide vastu. Kui vandaalide alad olid tagasi võidetud, mindi edasi Itaaliasse. Nii algaski pikk ja verine võitlus idagootide alistamiseks. 20 aasta pärast sai Bütsants enda vanad alad tagasi ja Rooma oli taas täies hiilguses. Justiniuse üks eesmärkidest täitus. Justinius oli väge haritud valitseja ja ta hoolitses ka riigi sisemise hiilguse eest. Ta lasi Konstantinoopolisse ehitada Hagia Sophia katedraali, mida peeti üheks Rooma ehituskunsti tippsaavutuseks. Lisaks riigi hiilgusele lasi ta ka korrastada seaduseid. Ta lasi lisada varasematele seadustele ka enda väljamõelnud seadused, mis olid varustatud kommentaaridega. Seadusekogu võttis kokku kogu Rooma õiguse, mis sai enam kui tuhande aasta vältel eeskujuks kõigile Euroopa seadusteandjatele. (lk 44-46)
3. Välisvaenlaste sissetungid
VI sajandi teisel poolel, õige pea pärast Justinianuse surma, hakkasid põhja poolt Balkani poolsaarele tundima lõunaslaavlased. Erinevalt Lääne-Roomast, mis lagunes germaanlaste löökidest, õnnestus Bütsantsil pealetung peatada. Bütsants riigina küll säilis, kuid suure osa tema territooriumist lõuna pool Doonaud asutasid slaavlased. Samal ajal, kui Bütsants tõrjus slaavlasi, tungis sinna Kesk-Euroopa uus hõimuliit – langobardid. Nemad suutsid vallutada suure osa Bütsantsist. Ida poolt ründasid Bütsantsi ohtlikud vallutajad – araablased . Araablased olid enda võimu alla saanud mitmed riigid, nagu näiteks Süüria ja Egiptus . Hoolimata mitmetest rünnetest tõrjus Bütsantsia araablased tagasi. Raskustele vaatamata suutis Bütsants kaitsta oma iseseisvust (lk 47)
4. Valitsemiskorraldus Bütsandis
Välisvaenlaste sissetungi tagajärjel jäi Bütsantsi riik märksa väiksemaks, kuid seetöttu oli seda ka lihtsam valitseda . Asjatundlike nõuandjate abiga suutsid keisrid riigielu ümber korraldada. Tugevdati sõjaväge ja sõduritele hajatu maad jagama, mida nad said rahu ajal harida enda ja perekonna ülalpidamiseks. Tänu sellele polnud vaja sõjameestele riigi kassast nii palju palka maksta ning riiki kaitsti suurema innuga. Bütsantsi kirikut juhtis keisrile alluv Konstantinoopoli patriarh . Nagu teisedki ametnikut, pidi ka patriarh kuuletuma keisrile. Patriarh ei saavutanud kunagi sellist sõltumatust, nagu oli Rooma paavstil. Hoolimata sellest, et Bütsantsi keisrid pidasid end ristiusu kirikute ja Rooma paavstide ülemvalitsejateks, ei suutnud nad paavste enda võimu all hoida. Bütsantsi keisrid olid piiramatu võimuga valitsejad . Nad ümbritsesid end suure luksusega ja nad kandsid kullaga kaunistatud rüüd. Keisritega suhtlemiseks olid ette nähtud üksikasjalikud reeglid. Kõik pidi rõhutama, et valitseja seisab alamatest kõrgemal. (Rahvas
5. Bütsantsi suhted muu maailmaga
Rahvastiku koosseisult oli Bütsants väga kirev riik. Lisaks põhirahvale, kreeklastele, elasid siin paljude teistegi rahvuste esindajad. Kõiki keisri alamaid, vaatamata nende rahuslikule päritolule, nimetati romealasteks. Bütsantsi kodanikele sisendati, et nad on jumala poolt valitud rahvas ja on seetõttu teistest üle. Seetõttu olid bütsantslased sageli kõrge enesehinnanguga ja naaberrahvaid nad koguni alavääristasid. Ajaloolased kinnitavad, et Bütsantslased olid teitest Euroopamaadest tunduvalt jõuakamad. Bütsantslastel oli koguni nii palju teravilja, et seda jätkus ka väljaveoks. Bütsants võttis üle ka teiste maade traditsioone, sealhulgas Idamaade omi. Üldjuhul olid Bütsantsi suhted muu maailmaga head, kuigi Lääne-Euroopa feodaalid pidasid bütsantslasi sageli liiga peeneks ja ebamehelikuks. Bütsantsi arvates olid Lääne-Rooma feodaalid aga sõjakad barbarid. (lk 50)
6. Bütsantsi kultuur
Bütsants oli varasel keskajal Lääne-Euroopast märgatavalt kultuursem. Sel ajal, kui läänes muistsed ehitised lagunesid, rajati Bütsantsis uusi suurepäraseid kloostreid ja kirikuid. Tegeleti Vana-Kreeka filosoofide teoste ümberkirjutamisega ja uurimisega. Konstantinoopolis tegutses keisite eeskostjate all ülikool. Nii keisrid kui ka nende ametnikud oli kõrgelt haritud. Keisrid koondasid oma õukonda tuntuid õpetlasi ja ülendasid neid sageli kõrgetele kohtadele riigiametis. Nii võis tõusta mõni õpeltane koguni patriarhiks. Patriarh Photiuse ettevõttel levitati ristiusku slaavi rahvaste seas. Ühteaegu juhtis Photius antiikkirjanduse kogumike ja sõnastike koostastamist. Nende kaudu teame me palju väärtuslikke üksikasju Vana-Kreeka kirjandusest. Silmapaistvaid õpetlasi kerkis ka keisrite hulgast. Bütsantsi õpetlastel on olnud oluline roll Vana-Kreeka ajaloos. Bütsantsi kunstis ja arhidektuuris ühinesid ühelt poolt muistse Kreeka ja Rooma ja teiselt poolt Idamaade, eriti Pärsia traditsioonid. Büntsantsi lossid ja kirikud paistsid silma suurejoonelisusega. Kirikuid katsid pealt kuplid . Kasutati palju ikoone ja mosaiiktehnikat. Bütsantsis oli ristiusk . (lk 50-51)
7. Ida-Slaavlased
Slaavlaste ehk tänapäeva venelaste, tšehhide poolakate ja teiste esivanemate algkodu paiknes arvatavasti praeguste Poole ja Ungari aladel. Slaavlasi nimetati esimakordselt Rooma ajaloolaste poolt. Slaavi hõimud olid väga sõjakad. Idaslaavlased olid sageli sõjajalal Bütsantsiga. Sageli tuli neil võidelda ka Musta mere põhjaranniku aladel asuvate rändrahvastega. Samal ajal hakkasid idaslaavlased järkjärgult liikuma ka põhja poole, aladele, mis olid asustatud läänemeresoomlaste ja balti hõimude poolt. (lk 52)
8. Vana-Vene riigi tekkimine
Vana-Vene tähtsaima ajalooallika ,,Jutustus möödunud aegadest ’’ järgi polevat põhjapoolsed rahvad , sealhulgas idaslaavlased, oma maa valitsemisega ise hakkama saanud. Hõim sõdis hõimuga ja vürst vürstiga. Niisiis lepiti kokku, et kutsutakse valitsejad võõtsilt. 862. aastal saabunudki kohale viikingipealik Rjurik koos vendade ja kaaskonnaga. Ta asus elama Novgorodi . Kui Rjurik suri, sai Novgorodis vürstiks ta lähikondlane Oleg. 882. aastal vallutas Oleg Kiievi, kuna ta soovis valitseda kogu teed ,,varjaagide juurest kreeklasteni’’. Vallutanud tähtsa kaubalinna, kuulutas ta end suurvürstiks. 882. aastat peetaksegi Vana-Vene ehk Kiievi-Vene riigi asustamisaastaks (lk 53)
9. Venemaa ristiusustamine
Venemaa üks tähtsamaid ajalooallikaid räägib, et 988. aastal lõi Kiievi kohal särama ,,Kristluse usu valgus’’. Kiievi suurvürst Vladimir võttis vastu bütsantsi õigeusu. Vürst Vladimir pööras usuküsimustele suurt tähelepanu. Kõigepealt üritas ta reformida muinasusku. Kiievis seati ühele künkale üles peajumal Paruni uhke kuju ja selle ümber teised tähtsamad jumalad. Kroonika järgi kutsus Vladimir seejärel kohale islami, juudi, katoliku usu ja bütsantsi õigeusu esindajad. Iga esindaja pidi seletama oma kombeid ja tõdesid. Kõik usud ei sobinudki venelastele – näiteks juudi ja islami usk – söökide ja jookide tarbimise keelu tõttu. Vladimir otsustas valida Bütsantsi õigeusu ning suurt rolli hakkas mängima Bütsantsi väline hiilgus ja kuulsus Venemaal. Kui Vladimir end ristida oli lasknud, ristiti ka tema kaaskondlased. Alama rahva, kes ei mõistnud, miks võeti kasutusele ristiusk, pidi Vladimir vägisi ristiusustama. Kiievlaste ristimine toimus Dnepri jões. Järk-järgult jõudis ristiusk ka teistesse Venemaa linnadesse. Kirik kujunes Venemaal tugevaks jõuks. Ehitati kloostreid, kirikuid ja võeti kasutusele ka slaavi tähestik. Sajanditeks jäi mõjutama Vene kultuuri Bütsantsi kultuur.
10. Jaroslav Tark vene valitsejana
Suurima õitsengu saavutas Kiievi-Venemaa Jaroslav Targa valitsemise ajal aastail 1019-1054. Jaroslav Tark oli hiilgav valitseja – ta tugevdas riiki nii sisemiselt kui ka välimiselt, ta püüdis laiendada riigi piire . 1030. aastal tuli ta oma väega ka Kagu-Eestisse, võitis eestlasi ning rajas Tartu linnuse kohale oma kantsi , millele anti Jaroslavi ristinime järgi nimeks Jurjev. Kuid kauaks Vene võim eestisse seekord püsima ei jäänud – 1061. aastal aeti venelased siit minema. Jaroslav Targal oli suuri teeneid Kiievi linna kindlustamisel ja kaniks tegemisel. Tema algatusel loodi ka esimene kirjalike õigusnormide kogu ehk Vene õigus. Ta oli pannud oma pojad valitsema eri linnadesse. Pärast Jaroslavi surma tekkisid tema poegade vahel kodusõjad, mis viisid suurvürstivõimi langemiseni. (lk 54-55)