Ajalugu 11 klass (0)

1.venemaa.
IVAN JULM: 1530-1584 (valitses 1547 kuni surmani)
Ivan lasi end tsaariks kroonida 1547 aastal. Ivan moodustas paremaks riigijuhtimiseks Valitud Raada. Sealsed isikud valis tsaar ise. Loodi teisigi keskasutusi, sealhulgas välissuhtlemist juhtiv Saadikute Maja. Pärast suurttulekahju käskis Ivan saata provintsidest saadikud, et teada saada mis toimub kaugemal ja et tema sõnumid oleksid läbi saadikute kuulda üle kogu riigi.1549 tuli kokku nn. Maakogu (koosnes saadikutest), kuid midagi erilist korda ei saadetud .1550 „Tsaari koodeks “. Raskemate kuritegude, korduvate seadusrikkumise eest karistati surmanuhtlusega, väiksemate kuritegude eesti anti nuudihoope.
Ivan IV pidas oluliseks tõsta Moskva keskvalitsuse autoriteeti aktiivse välispoliitika toel. Jätkusid võitlused tatarlastega ja eesmärgiks oli vallutada khaaniriik Kaasanis. 1547 a mindi sõjakäigule Kaasani khaaniriiki, kuid katse nurjus. Teine katse toimus 1550, kuid sealgi ei saavutatud suurt edu. Alles kolmanda sõjakäiguga 1552 a. õnnestus Kaasan ära vallutada. Kohe hakati inimesi varastama, värgistama, rüüstama.Mõne aasta pärast vallutasid venelased ka Astrahani khaaniriigi ja seega oli kogu Volga veetee kuni Kaspia mereni vene võimu all. Lääne pool oli Ivani sihiks Liivimaa . Jan. 1558 alustas Ivan Liivi sõda ja varsti saavutas edu, mis tõi kaasa Liivi orduriigi lagunemise. Tartus, mis jäi venelaste kätte, toimus küüditamine Siberisse. (See oli esimene Vene küüditamine Eestis). Ivan IV alustas rünnnakut Siberile, vägi haaras enda kätte Lääne-Siberi kuid seekord ei õnnestunud kohta põlistada.
Ivan IV pidas vajalikuks kindlustada vene õigeusu seisundit . Eriti oluliseks kirikukogus sai Stoglavi kogu 1551 aastal. Ivan IV soovil otsustas kirikukogu teha preestrite õpetamise kohustuslikuks.Nagu Lääne-Euroopas, nii ka toimus Venemaal võitlus kloostrimaade pärast. Ivan tuli välja väitega, et need mungad , kes on siit ilmast lahkunud, ei saa enam maaomanikud olla, kuid metropoliit Makari pidas seda jumalavallatuks. Lõpuks lepiti kokku, et kirikud võisid omaks pidada neid maid mis nad olid saanud enne Ivani troonile tulekut.
Hariduse poole pealt pakuti Ivanile, et vene noored läheksid õppima Rooma ladina keelt ja teadusi ning et nad ise õpetaksid teistele vene keelt, kuid Ivan keeldus öeldes, et need tooksid Venemaale naastes vabamõtlemist, korralagedust ja Lääne-Euroopa kombeid (ka rõivamoe).
PEETER I: 1672-1725 (valitses 1682-1725)
Peeter I kaotas 17.s. lõpul Bojaaride Duuma tähtsuse ja asutas 1711 kõrgeima riigiasutuse Senati. Alustati uute keskasutuste – kollegiumide loomist.Seda juhtis president , kelle abiliseks olid viitsepresident, nõunikud ja assessorid. Kohalikus halduses kehtestes Peeter I kubermangude süsteemi. Algul oli maa jaotatud kaheksaks kubermanguks , hiljem nende arv pidevalt kasvas.
Peeter I ajal omandas absolutism väga eheda kuju. 1721 võttis Peeter endale keisri tiitli ja Venemaast sai keisririik . IMPEERIUM .
Vene õigeusu kirikuga sattus suuri riiklikke ümberkorraldusi läbi viies konflikti ka Peeter I. Peeter I tahtis, et kõik bojaarid ajaksid habemed maha ja kannaksid välismaist rõivast. Patriarh oli aga selle vastu. 1721 kaotati patriarhi amet. Kiriku juhtimiseks loodi Pühim Valitsev Sinod, mille eesotsas oli algul president, hiljem ilmalik ülemprokurör. Kirikus valitses ilmalik võim.
Peeter I suhtus eitavalt munkadesse ja nunnadesse, kes olid tema arvates priileivasööjad. Ta määras iga kloostri asukate arvu ja keelas ümberasumise ühest kloostrist teise, piirates sellega nunnade ja munkade hulka. Peeter nõudis kirikult haigete, raukade, kerjuste ülalpidamist.
Esialgu oli Peeter I leebe ka vanausuliste suhtes ja lubas neil pidada oma jumalateenistusi . Vanausulised olid sellega leppimas, aga raskolnikute kindlameelsed juhid jätkasid vastupanu uuendustele. Levitati kuuldus, et Peeter on Antikristus. Järgnesid repressioonid ja vanausulistele kehtestati topeltmaksud. Siis läksid pooled vanausulised elama Venemaa äärealadele ja ka Eestisse.
Peeter I üritas luua Venemaale koolide võrku, sest tundis et Venemaa on Lääneriikidest hariduse poolest maha jäänud. 1714 aastal anti käsk avada linnades arvutuskoole, nõuti kirikukoolide rajamist. Peetri eluajaga suudeti asutada 46 kirikukooli, mida oli vähe, kuid siiski midagi. Sõjaväelaste ja ametnike koolitamiseks loodi eriõppeasutusi. Kõikides vene koolides valitses range distsipliin ja oli lubatud kehaline karistamine . Palju nähti vaeva aabitsate ja õpituke väljaandmisega.
Teaduste Akadeemia rajamine 1724. Selle juures kavatseti anda ka gümnaasiumi ja ülikooliharidust. Esimeseks tõeliseks kooliks peetakse 1755 asustatud Moskva Ülikool (3 teadusharu : filosoofia, arsti ja õigusteaduskond). Aadlinoormeestele õpetati keeli, teistele seisustele jagati praktilisi oskusi.
KATARIINA II: 1729-1796 (valitses 1762 kuni surmani)
Katariina II tõusis Venemaa troonile paleepöördega, kui kõrvaldas võimult oma abikaasa Peeter III. Tema soontes polnud tilkagi vene verd, aga ta kuulus Romanivite suguvõssa abielu kaudu. Ajaloos on Katariina II tuntuks saanud kui valgustatud monarh . Ta luges prantsuse valgustajate töid, oli kirjavahetuses Voltaire’i ja Diderot ’ga, kes külastasid teda. Tegelikult avaldus valgustuse mõju tema ajal siiski ainult mõnes riigivalitsemise valdkonnas.
Uuendused hariduse vallas said teoks Katariina II ajal. 1764 ilmus ukaas aadlineidude instituut Peterburis, millega algas tütarlaste koolitamine Venemaal (mitte lihtinimeste seltskonnas). 1780 aastatel asuti looma ka rahvakoole. Katariina surma ajaks oli loodud juba 316 rahvakooli umbes 18000 õpilase tarbeks.
Suurimat tähelepanu äratas Katariina II tegemistes 1766 aasta kokku kutsutud ja järgmisel aastal kogunenud Suur komisjon , mille koosseisu kuulusid 28 riigiasutuse esindajat, aga ka 536 saadikut. Suure komisjoni ülesandeks oli ülevenemaailse seadustiku koostamine. Katariina soovitas mitte rõhuda vaeseid, mahendada piinamisi, kuid ei kavandanud pärisorjuse kaotamist ega aadliprivileegide piiramist. Komisjon ei suutnud välja töötada mingit seadust, sest arvamused lahknesid pärisorjuse ja muu sellise asjus. Komisjon saadeti laiali ja mingit parlamenti ei asutatud.
Tegelikult Katariina valitsusajal pärisoriste talupoegade olukord halvenes. Kui nad ei kaevasid mõisnike peale, karistati neid sunnitööga. Talupoegade raske olukorra tõttu hakkasid levima kuuldused, et Peeter III on elus ja tuli ilmale 5 Vale-Peetrit, viies oli Jemeljan Pugatsov. Maa jagati kubermanguks, mis omakorda jagunes maakondadks. Kindlustamaks aadli toetust loodi 1785 aadlikogud. Aadlikud olid vabastatud maksudest jne.
2. SEGADUS
1598 - 1613
Segadused tekkisid kõigepealt tsaarivõimu ümber. Kui Ivan IV 1584 aastal suri, sai troonile tema poeg Fjodor , kes aga vaimse seisundi tõttu polnud võimaline riiki juhtima. Loodi regentnõukogu, kuhu kuulusid nii uued kui ka vanad riigimehed. Liidriks tõusis Boriss Godunov.Õiendas arveid oposistsiooniga. Ebaõnnestus ka kava panna Fjodori asemel troonile Ivan IV noorim poeg Dmitri . Tal ei olnud pärimisõigust, kuid ta oleks suutnud seista Godunovi vastu.
Ent 1591 tuli teade, et Dmitri on surnud. Levisid kuulujutud , et Dmitri mõrvati Godunuvi agentide käte läbi või, et Dmitri tappis ennast ise haigushoo käigus noaga . Kui Fjodor suri 1598 oli võim Boriss Godunovi käites. Saamal aastal valis Maakogu Godunovi tsaariks.Uus tsaar toetas kõigiti tavalisi mõisnikke, kes tõstsid talupoegade andami kahe/kolmekordseks. Rahva olukorda, eriti Põhja-Venemaal, raskendas nälg ja katk. Selles rängas olukorras hakkasid levima kuuldused, et Dmitri jäi siiski ellu ning igaltpoolt ilmuma vale Dmitrid. Kuulsam neist kannab nime Vale-Dmitri I.
Godunov suri 1605 ning ValeDmitri sai tsaariks. Dmitri ema tunnistas Vale-Dmitri omaks. VD püüdis võita enda poole vene mõisnikke. VD oli tänu võlgu Poolale(miks? :|). Teda hakati põlgama ja mais 1606 puhkenud rahutuste käigus tapeti VD.Uueks tsaariks kuulutati, ilma mingisuguste valimisteta, vürst Vassili Šuiski, kes aga ei suutnud leida toetust igast ühiskonnakihist.Tõsises olukorras pöördus Vassili Rootsi poole. Rootsi oli huvitatud Poola-Leedu riigi tagasitõrjumisest, sest muidu oleks võinud tekkida suur slaavi riik, millele Rootsi ei suudaks vastu seista. 1609 Veb. allkirjastati leping mille kohaselt pidid Rootsi väed abistama tsaari võitluses poolakatega. Tehti Rootsi-Vene ühisvalitsus, kuhu kuulusid 2 rootslast ja enamik nuvgorodlast.
1610 kukutati Vassili troonilt. Peagi hõivasid poolakad Moskva ja tapeti ka isehakanu VD II. Järgmise aasta märtsis puhkes Moskvas ülestõus poolakate vastu. 1612 loodud maakaitsevägi vabastas Moskva. 1613 Jan. kogunes Maakogu ja valis uue tsaari, kelleks sai Mihhail Romanov. Venemaa lubas Rootsile, et uueks tsaariks saab mõni Rootsi prints , kuid seda ta ei saanud ning sellega lõpetati koostöö Rootsi Vene vahel, ning puhkes sõjategevus. Üritati vallutada Pihkvat, mis ebaõnnestus ning sõlmiti Stolbovo rahu. Poola-Leedu riik üritas veel vallutada Moskvat, kuid ebaõnnestus, ning siis sõlmiti vaherahu , millega Venemaa andis Poola-Leedule Smolenski, Tšernigovi ja teisi alasid.
3. Inglismaa
1603. aastal sai Inglismaa kuningaks Mary Stuarti poeg, Šotimaa kuningas James I. Ta oli harjunud Šoti absolutistliku kuningavõimuga ning ei arvestanud parlamendiga. Ta nägi endas monarhi, kes on Jumala poolt määratud. James I kehtestas parlamendi heakskiiduta makse ning müüs raha saamiseks monopoli õigusi, jättes paljud kaupmehed ja manufaktuurid ilma võimalusest tegutseda. James I ja parlamendi vaheline vaen kasvas ka sellega, et James I näis pooldavat Hispaaniat, keda aga parlament pidas Inglismaa peavaenlaseks.
Charles I ajal suurenes parlamendi ja kuningavõimu vaheline vastasseis enamgi . Charles I kuulutas välja sundlaenu, kogudes makse, mida parlament polnud vastu võtnud. Parlament pidas vajalikuks kaitsta isiku-ja omandiõigusi ning võttis 1628. vastu Õiguste Petitsiooni, mille alusel ei tohi sundida elanikke makse maksma või laene võtma, mida pole kinnitanud parlament. Lisaks rõhutati, et ei tohi vangistada ega vara võõrandada teisiti kui kohtu otsustega ja Inglise seaduste alusel.
1629. aastal saatis Charles I parlamendi laiali. Nende murdmiseks vangistas ta opositsiooni liidrid ning lõi teisitimõtlejate jälitamiseks erakorralised kohtud. Raha hankimiseks taaselustas ta vanad ununenud maksud . Kui Charles I vastu puhkes Šotimaal sõda, ei olnud tal aga raha, et palgasõdureid muretseda.
1640. tuli taas kokku Inglise parlament, kuna Charles I vajas raha Šoti mässuliste vastu võitlemiseks, aga parlament keeldus kuninga taotlusest rahale ning mõistis hukka tema poliitika. Selle peale saatis Charles I parlamendi taas laiali – vahepeal koos olnud parlament oli nn lühike parlament.
1640. sõlmiti sotlastega vaherahu kolmeks nädalaks, kuid Charles I ei suutnud ka selleks ajaks raha saada ja ta kutsus parlamendi uuesti kokku. Parlament hakkas taas tugevalt toonitama Charles I halba poliitikat ja türannliku käitumist ( ka parlamendi laiali saatmisi ). Parlamend kohustas Charles I allkirjastama seaduse, mille alusel tema lähim abiline lord Strafford hukatakse. Sel ajal võttis parlament vastu õigusakti, mille alusel ainult parlament saab ise end laiali saata. Sellega muutus parlamendi võim iseseisvaks kuningavõimu kõrval. Kuna parlamenti ei saanud enam laiali saata, loetakse seda nn pikaks parlamendiks.
1649. hukati Charles I. Seejärel kaotas parlament lordide koja ning ka kuninga ametikoha. 1649. aastal kuulutati välja vabariik. Täidesaatev võim kuulus Riiginõukogule, mille valis parlamend üheks aastaks. Reaalne võim Riiginõukogus koondus Oliver Cromwelli kätte ( intependentite liider ). Rahvas aga ei olnud rahul parlamendi tööga, kuna poldud senini kaotatud kirikukümnist ja talupoegadele poldud maad jagatud. 1653. aastal tungis Cromwell musketäridega parlamendi ning ajas saadikud laiali. Sama saatus tabas ka Riiginõukogu. Kehtestati sõjaline diktaktuur, kus tegutses nn väike parlament – sinna kuulusid puritaanid ning soosisid Cromwelli. Varsti saadeti aga seegi parlament laiali.
1660. sõlmiti Madalmaades kokkulepe Stuartite monarhia taastamiseks Inglismaal, kus nähti ette palju olulisi punkte nagu parlamendi vaba kogunemine, ususallivus jm. Sellega taastati Inglismaal parlament. Charles II ei pidanud aga kokkuleppest kinni. Elanikkonna kaitsmiseks koostas parlament Isikuvabaduste Akti. Selle põhjal võidi inimesi arreteerida vaid kohtuniki kirjaliku korralduse alusel ja arreteeritutele tuli esitada süüdistus ühe ööpäeva jooksul.
Charles II trooni pidi saama tema katoliiklik vend James II. Kartmaks aga katoliikluse naasmist Inglismaale kujunes opositsioon , kes pooldas Jamesi vanemat tütart Maryt ning tema meest Oranje Willemit ( hiljem valitseja William III ). Mary pooldajaid kutsuti viikideks ja James II pooldajaid kutsuti toorideks. Neist kahest kujunesid inglismaal poliitilised parteid, 19. saj hakati neid nimetama vastavalt liberaalideks ja konservatiivideks.
1688. ühinesid viigid ja toorid katoliikliku James II vastu ning kuulutasid Inglise trooni vabaks (kuigi James II ei plaaninudki trooni loovutada) ning troonile kutsuti Mary ja Willem . Willem saabus Inglismaale tugeva sõjaväega ning kukutas James II. 1689. aastal kokku tulnud parlament kuulutas Willemi Inglismaa kuningas William III nime all ( kuna revolutsiooni käigus ei valatud verd nim. seda Kuulsaks Revolutsiooniks.
1689 võeti vastu Õiguste bill , mis ütleb: kuningas ei saa peatada seaduste toimet;parlament koguneb regulaarselt;maksude määramine ja sissenõudmine kuulub parlamendi kompetentsi .
Määrati ära ka troonipärimise akt, mille kohaselt läheb troon Mary ja William III järeltulija puudumisel James II nooremale tütrele Annele ning kui temal puuduvad järglased saab trooni Hannoveri dünastia. Anne valitsemise ajal nõrgenes kuningavõim ning kasvas parlamendi võim. 1714. läks troon Hannoveri dünastiale. Kuna tegu oli sakslastega, kes ei osanud inglise keelt, ei saanud nad osaleda valitsuse ülesandeid täitvatel Salanõukogu koosolekutel ning nii kujunes Salanõukogu kuningast sõltumatuks.
4. Saksamaa riiklik korraldus
Saksamaa kuulus 17.-18. sajandil endiselt Saksa- Rooma keisririiki, ametliku nimega Saksa Rahvuse Püha Rooma riik. Selle valitsejaks oli kuurvürstide poolt eluks ajaks valitud keiser , kes traditsiooniliselt pärines Habsburgide suguvõsast. Keisrivõimu nõrkuseks oli eelkõige suutmatus luua täitvvõimu asutusi . Esindusorgan Riigipäev koosnes kolmest kuuriast.Kuurvürstide kuuriasse kuulusid nende Saksa vaimulike ja ilmalike vürstiriikide esindajad. 2. Vürstide kuuria koosnes üksikute Saksa riikide esindajatest, kelle arv kõikus 100 ümber. 3. Linnade kuuria moodustasid 51 vaba- ja riigilinnast.
1415. sai Nürnbergi linnusekrahv kuurvürsti tiitli. Nii tekkis Brandeburgi kuurvürstiriik, mille pealinn oli Berliin . Brandenburgi kuurvürstiriigi peamine ülesehitaja oli Friedrich Willhelm (1640-1688), kes on läinud ajalukku hüüdnimega Suur kuurvürst. Madalmaade eeskujul arendas ta põllumjanadust, eeskätt piimakarja pidamist ja aiandust. Turustamisevõimaluste loomiseks pani ta rõhku kanalite ehitamisele, konkurentsi piiramiseks rakendas aga kaitsetolle. Manufaktuuride kindlustamiseks oskustöölistega kutsus Friedrich Wilhelm riiki u 20 000 prantsuse hugenotti, kes olid kodumaalt sunnitud lahkuma usulise tagakiusamise tõttu.
Riigi rahvusvahelist tasakaalu näitas suure ja hea väljaõppega armee loomine. Sõjavägi näitas jõudu 1675 . aastalö purustades Fehrbellini lahingus rootslased. Järgmine kuurvürst Friedrich III suutis läbi suruda enda kuulutamise kuningaks.
Ta krooniti 1701. aastal Königsbergis ja temast sai Preisi kuningas Friedrich I. Brandeburgi kuurvürstkond muutus Preisi kuningriigiks, mille pealinnas kujunes Berliin. Friedrich I armastas luksust ja toredust ning lõi prantsuse eeskujusid jälgides õukonna kus töötasid kunstnikud ja teadlased. 1700. aastal asutati filosoof Gottfried Willhelm Leibnizi ettevõttel Preisi Teaduste Akadeemia. Preisi absolutistliku kuningavõimu loojaks sai kuningas Friedrich Wilhelm I (1713- 1740 ), kes läks ajalukku kui Sõdurkuningas. Ta moodustas tohutu sõjaväe ja kandis kogu elu sõjaväemundrit. Kui ta suri oli tema sõjavägi suuruselt neljas Euroopas. Uuendus oli see, et ohvitseriks saamiseks ei pissanud enam aadellikust päritolust, vaid hakati ka nõudma sõjaväelist haridust. Armee paremaks majutamiseks ja toitlustamiseks jagati väeosad üle maa paiknevateks garnisonideks. Majanduspoliitikas rõhutas Sõdurkuningas aktiivse kaubandusbilansi tähtsust. Kodumaitse tekstiilimanufaktuuride edendamiseks keelas ta importkangaste kasutamise. Sõjaväe varustamiseks asutati ka relvamanufaktuure. Haridusalal pidas Friedrich Wilhelm I hädavajalikuks õpetada lugemisoskust, mis võimaldas inimestel ise süveneda piiblisse. 1717 . keshtestati Preisi riigis üldine koolikohustus. Ellurakendamist takistas eelkõige koolmesitrite puudus. Õpetajatena kasutati allohvitsere ning peamine kasvatusvahend oli kepp . Sügavamate teadmise levikust Sõdurkuningas huvitatud ei olnud. 18. sajandil, mil paljude Euroopa riikide vaimuinimesi innustas valgustusideoloogia, pidid seda arvestama ka monarhid . Valgustatud valitseja oli ka Preisi kuningas Friedrich II (1740- 1786 ), kes sai ajaloos tuntuks kui Vana Fritz. Ta suhtus eitavalt parlamenti ja teistesse esinduskogudesse ning arvas ,et reforme peab läbi kunigas. Monarh ise toetus ametkonnale, kelleks olid kolm ülemsalanõunikku. Talurahavpoliitikas pidas Friedrich II vajalikuks piirata teotöö mahtu. Reformi läbiviimine põrkus aadli vastuseisule. Kuningas ei soovinud ajada poliitikart mis oleks aadlivastane, kuna pidas aadlit esimeseks seisuseks riigis. Teise reformiga taheti takistada talumaade mõisastumist, kuid seegi õnnestus ainult mõnes regioonis. Riikliku agraarpoliitika hulka kuulus ka soode ülesharimine ning uute külade ja talude rajamine. Rajati palju uusi külasid. Kolonistide meelitamiseks tühjadele aladele anti neile tasuta ehitusmaterjali ning mõned veised . Samuti vabastati müneks aastaks maksudest ja sõjaväekohustusest. Friedrich II ehk Friedrich Suur (Preisi kuningas 1740-1786) kuulus Hohenzolerite dünastiasse. Tema valitsusajal muutus Preisi sõjavägi Länne-Euroopa tugevaimaks. Ta nägi palju vaeva õpetamaks preislastele kartulikasvatust, kuna arvati et see on mürgine taim. Tema valitsusajal jätkus koolihariduse areng. Töötati välja ja avaldati „Maakolide reglement“ luterlike ja katoliiklike õppeasutuste jaoks. Rajati hulgaliselt koolimaju, kuid õpetajaid endiselt polnud. Ülikoolide edendamiseks ei teinud Friedrich II amuti midagi olulist. Suur osa tema võimuperioodist möödus sõdades. Valitsusaja alguses põhjustas ta Austria pärilussõja (1740-1748), kui ta keeldus tunnustamast Maria Theresia pärimisõigust Habsburgide pärusmaadele. Selle sõja ajal vallutas Preisi Sileesia . Seitsmeaastane sõda (1756-1763), kus Preisil tuli vastu seista Euroopa riikide koalitsioonile. Ohtlik oli Preisile Austria ja Venemaa liit, mil võidukorral tuli Sileesia tagastada Asutriale ning Ida- Preisimaa liita venemaaga. 1760 . vallutasid vene väed koguni kolmeks päevaks Berliini, kuid olid sunnitud atgasi tõmbuma. Preislased kaotasid küll mitu lahingut, kuid Friedrich II suutis vastaseid ükshaaval lüüa ning lõpuks säilitada Preisi valdused , sealhulgas ka Sileesia.
5. Austria keisrisiigi poliitika ja areng
Austria lõi Habsburgide dünastia. Austriaga liitusid ka Tsehhi ja Ungari kuna Türgi vastu võitlemiseks olid nad liiga n6rgad.Kuigi neile ei meeldind võõrvõimu all minemine oli see parem, kui olla v66ra usu all sest Austria ikkagi oli ristiusku nagu tsehhi ja ungarigi.
1638 ryndas Tyrgi Viini kuid Austria suutis edukalt vastu panna.18.saj sekkus Austria Euroopa suurriikide v6itlusse, püüdes laiendada oma valdusi. Habsburgid osalesid 1701 puhkenud Hispaania pariluss6jas,kuna Carlos II oli lasteta surnud ja seal polnud enam valitsejat.Sõlmiti rahu millega austria sai omale hispaania, madalmaad ning Lombardia .
Kui aga selgus et karl VI poeg ei saa valitseda Austriat. kuulutati välja 1713 pragmaatiline sanktsioon , millega naised v6isid hakata valitsema .Nii saigi uueks valitsejaks Maria Theresia.
Tema valitsus aeg oli suhteliselt rahulik, kuigi ta pidi s6dima Preisimaaga sest neile ei meeldinud et valitsejaks on naine.Nii puhkeski Austria pariluss6da, millega Austria kaotas Sileesia.Edaspidi toimus Austria laienemine Poola suunas.
Finants reform kehtestas tulumaksu mis hakkas ka aadlikele kehtima.1775 kaotati tollipiirid, kuid kehtestati tollid imporditavatele ja eksporditavatele luksuskaupadele.1776 loodi kriminaal koodeks millega kaotati piinamine .
Hariduse edendamiseks laiendati rahvakoole ja ameti 6ppimiseks loodi kutsekoole.Peale Maria Theresiat hakkas valitsema tema poeg Joseph II.
6. Mida tähendab absolutsim..?
Absolutism on valitsusvormi, mille puhul riigijuhile kuulub piiramatu võim. Tavaliselt kasutatakse mõistet monarhide puhul ning seetõttu käsitletakse terminit absoluutne monarhia enamasti absolutismi sünonüümina. Absolutism on selline valitsuskorraldus, kus kogu riigivõim kuulub kas ühele isikule või riigiorganile.
Absolutism Prantsusmaal
1651 tunnistati14-aastakses saanud Louis XIV täisealiseks, kuid alles pärast Mazarini surma (1661) hakkas ta valitsema abslolitistlikult. Kuningavõim omandas enneolematu ulatuse. Kõik pidi keerlema valitseja ümber ning Loius XIV lisanimeks sai Päikesekuningas. Louis XIV rõhutas monarhi jumalikku päritolu ja oli endast väga kõrgel arvamusel. Üle kõige väärtustas ta kuulsust , mille nimel pidas laastavaid sõdu.Kuningas nimetas ametisse tähtsamaid riigiametnikke, andis välja seadusi, karistada ja andis armu.
Absolutismieelsest ajast olid säilinud kohtuasutused(parlamendid), millel olid ka mõned poliitilised funktsioonid. Tähtsaim neist oli Pariisi parlament, mille ülesandeks oli kuninga etiketide ja muude seadusandlike aktide registreerimine.Parlamendil oli ka õigus avaldada arvamust vastava akti sobivuse kohta eelmiste seadusandlike aktide ja vanade tavadega, ning sõltuvalt olukorrast võis akti mitte registreerida.
Tähtsaim riigimeeds Louis XIV valitsusajal oli finantside peakontrolör Colbert kõrgele kohale tõusnud kodanlane , kes lahendas eeskätt riigi rahandusprobleeme.Colbert asutas riiklikke manufaktuure ja oli üks Prantsuse koloniaalimpeeriumi rajajaid . Louis XIV suri 1715.
Absolutism Saksamaal-Saksamaal mängis valgustatud absolutism olulist rolli kahes suuriigis: Preisimaal ja Austrias . Preisi absolutsitliku kuningavõimu loojaks sai kuningas Friedrich Wilhelm I, kes läks ajalukku kui Sõdurikuningas.Hüüdnimi viitab tema jõupingutustele tohutu sõjaväe loomisel, samuti sellele, et kuningas kandis kogu elu sõjaväemundrit. Friedrich Wilhelm I surres oli Preisi armee suuruse poolest tõusnud neljandale kohale Euroopas.
Märkimisväärne uuendus olu kuninga juurutatud marsisamm, mis jättis sügava mulje ka tsiviilelanikele ning aitas kaasa riigi militariseerimisele.Enneolemtau oli seegi, et ohvitseri ssaamiseks ei piisanud enam üksnes aadellikust päritolust, vaid hakati nõudma ka sõjaväelist haridust. Armee paremaks majutamiseks ja toitlustamiseks jagati väeosad üle maa paiknevateks garnisonideks. Majanduspoliitika rõhutas Sõdurikuninga aktiivse kaubandusbilansi tähtsust. Kodumaiste tekstiili manufaktuuride edendamiseks keelas ka importkangaste kasutamise.Sõjaväe varustamiseks asutati ka relvamanufaktuure. Haridusalal pidas Friedrich hädavajalikukd õpetada lugemisoskust, mis võimaldas inimestel ise süveneda Piiblisse.1717 kehtestati Preisi riigis üldine koolikohustus.Sügavamate teadmiste levikut Sõdurikuningas huvitatud ei olnud.
Aabsolutism Austrias
Valgustatud absolutismi läbiiviijateks Austrias oli keisrinna Maria Theresia ja keiser Joseph II. Maria Theresia ise oli valgustusideoloogia veendunud vastane, eriti prantsuse valgustuse kirikuvastase suunitluse pärast, kuid ta pidas vajalikuks reforme, mis oleksid läbi viidid absolutistliku monarhia huvides. Maria Theresia oli naine , keda kütkestas valitsemine. Ta tegeles iga päev isiklikult riigiasjadega ja tundis sellest suurt naudingut. Tähtsat rollis riigivalitsemises, eriti välispoliitikas, etendas kantsler von Kaunitz -Rietberg, kes Pariisis veedetud aastate jooksul oli omaks võtnud valgustusideed .Tema eesmärk oli hästiorganiseeritud riik, mis funktsioneeriks nagu tõrgeteta töötav masin. Kaunitz- Rietberg juhtimisel kooondati riigi valitsemine Riigikantseleisse ja asutati välisministreerium. Koos keisrinnaga loodi absolutistlikult valitsetava riigi bürokraatiaaparaat. Ametnikuks pürgjateks eelistati mitteaadlike, sest nad olid töökamad.Absolutismi reforminine algas sõjaväest. Tõukejõuks olid kaotused ja ebaedu Austia pärilussõjas. Vastavalt uuele korrale pidi iga kroonimaa maksma riigile sõjaväe ülalpidamiseks teatud summa ja tagama kindla kontigendi nekruteid. Sõjaväekohustustest olid vabastatud aadlikud, vaimulikud , ametnikud ja arstid, hiljem ka kaupmehed, vabrikandid ja isegi kvalifirtseeritud manufaktuurtöölised.1770 aastal algasid valgustatud reformid , kui välja anti patent teotöö piiramiseks kohta kolmele päevale nädalas. 1781 anti välja patent alamatest, millega suuremas osas riigis kaotati pärisorjus.1785 sai see teoks ka Ungaris. Reformid viidi läbi ülaltpooolt, kohalikud seisulikud esinduskogud neid kaasa ei rääkinud.
Absolutism Venemaal
1761 impeeriumi troonile tõusnud Peeter I ristiti vene õigeusku kuid hinges jäi lurerlaseks. Ta asus reforme läbi viima, kuid selleks kallutasid teda mitteniivõrd valgustusideed, kuidvõrd Saksmaaa protestantlikus osas levinud arusaamad. Ta alskis maha võtta pühapildid, mis ei kujuta Kristust või neitsi Maarjat. Ta tahtis ka alsta vamulikel habemed ajada ning rõivastada preestrid analoogiliselt luterlike pastoritega. Peeter II kutsus tagsi Jelizaveta Petrovna ajal Siberisse saadetud sakslaste aukandjad nind andis välja manifestiaadliprivileegide kohta, millega aadlikud vabastati sõjaväeteenistusest rahajal. Peeter II valitsemisaeg jäi lühikeseks, juba 1762 viis ta abikaasa Katariina läbi riigipöörde. Keiser sunniti alla kirjutama Katariina dikteeritud troonist loomumise aktile ja tapeti seejärel. Troonile tõusis Katariina II. KatariinaII sai tuntuks kui valgutatud monarh.Kõige enam tehti koolihariduse arendamiseks:asutati Kadetikorpus ja Smolnõi instituut. Rajati ka leidlaste varjupaik ja ämmaemandate kool. Katariina II võimaldas laiendada Liivimaa koolivõrku. 1766 kutsuti kokku Suur komisjon, mille ülesandeks oli ülevenemaalise seadustiku koostamine. Keisrinna andis selleks isiklikult instruktsiooni, ta soovitas mitte rõhutada vaeseid, mahendada piinamisi jms,ei kavandanud kaptada pärisorjust ega aadliprivileegide piiramist.Komisjon saadeti laiali kuna ei suudetud välja töötada mingisugust seadust.KatariinaII ajal pärisoriste talupoegade olukord halvenes.1767 anti välja seadus, mille kohaselt mõisniku pealekaevanud pärisora karistati sunnitööga. Kerkis esileviis Vale.-Peetrit kuna levis kuuldus et Peeter III pääses eluga. Neist viies oli Doni kasakas Jemeljan Pugatšov, kelle juhtimisel toimus 1773-1775 suur rahvaülestõus. Peale ülestõusu üritatiseadusandlusega kindlustada riigivõimu. Kogu maa jagati 50 kubermanguks, mis omakorda jagunesid maakondadeks.Kubermangude eesotas seisid kubernerid ja viitsekubernerid. Kindlustamaks aadli toetust , 1785 loodi kõigis kubermangudes ja maakondades aadlike organisatsioon -aadlikogud. Aadlikud olid vabastatud maksudest, nende üle võisid kohut mõista ainult aadlikud.