Riik ja valitseja (5)

7. PRANTSUSE ABSOLUTSIM 17.-18. SAJANDIL
1589. aastal troonile tõusnud Henri IV suurimaks saavutuseks oli ususõdade ja trooni ümber käinud võitluste lõpetamine. Kui ta võttis 1593 . aastal omaks katoliku usu, mis tekitas talle uusi vaenlasi . 1610 . aastal ta mõrvati ja troonile sai tema ja Maria de’ Medici poeg Louis XIII.
Opositsiooni juhtis Condé nõudis seisuste esinduse (generaalstaatide) kokkukutsumist.1614. aastal hakkasidki Pariisis toimuma nende istungid. Koosolekult põrkusid tugevasti kokku kolmanda seisuse ja aadlike taotlused. Kaotati ära ametikohtade müük, mis oli 1604. aastal sisse seatud.
Generaalstaadide istungil jäi silma Richelieu, kellest sai riigisekretär, kellest said 1624. aastal esimene minister. Kuni oma surmani oli Prantsusmaa tegelik valitseja tema. Ta tühistas ka Henri IV kehtestatud Nantes’i edikti (1598. aastast). Seati sisse intendandid, kes allusid kuningale vahetult, nende valduses olid maalt väljasaatmise või vahistamise käsud.
Pärast Louis XIII surma tõusis troonile Louis XIV(kui ta alaealine veel oli, elas Prantsusmaa üle absolutismi kriisi). 1661. aastal hakkas ta riiki valitsema . Kõik pidi keerlema tema ümber, võttes endale lisanimeks Päikesekuningas (Riik – see olen Mina!). Kuningas nimetas ametisse riigiametnikud ja andis välja seadusi. Absolutismieelsest ajast oli säilinud Pariisi parlament , mis reguleeris seadusandlike akte . Tähtsaimaks riigimeheks oli Jean-Baptiste Colbert , kes asutas riiklike manufaktuuride ja oli üks Prantsuse koloniaalimpeeriumi rajajaid . Kui Louis XIV suri ja troonile Louis XV, kuid ta ei tundnud riigi asjade vastu huvi.
Louis XV suri 1774 . aastal ja troonile tõusis Louis XVI. Kuid Louis XV oli maha jätnud tühja riigikassa. Uus rahanduse peakontrolör Jacques Turgot arvas , et on aeg hakata ellu viima uusi reforme. Tema kehtestatud viljareformist puhkes jahusõda, kuna viljasaak oli 1774. aastal kehv . Ta saadeti erru ja kõik ta reformid tühistati. Riigi võlad oli kasvanud nii suureks, et 1787. aastal kutsuti kokku Notaablite kogu. Kuid see lükkas reformiprojekti tagasi, kokku tuli kutsuda generaalstaadid .
8. PRALMANETARISMI ARENG INGLISMAAL 17.-18. SAJANDIL
Inglise parlament kutsuti kokku 1265. aastal. See koosned alamkojast ja lordide kojast. Vaatamata suurtele konfliktidele ja kodusõdadele, oli inglismaa eeskujuks kogu Lääne tsivilisatsioonile ja hiljem isegi tervele maailmale.
1603 . aastal sai Inglismaa valitsejaks James I, kes oli kasvanud Šotis ja tal oli raske inglasi mõista. Talle tundusid eriti vastuvõtmatud Inglise parlamendi õigused. Põhiküsimuseks kuninga ja parlamendi vahel oli maksude määramine ja tööstuslikud ja kaubanduslikud monopolid . 1628. aastal võeti vastu Õiguste Petitsioon , millega kaitsti isikuvabadusi ja omandiõigusi. 1629. aasal saatis Charles I parlamendi laiali ja raha hankimiseks kehtestati vanad maksud . Vaenust Charles I vastu puhkes Šoti ja Inglismaa vahel sõda.
1640. aastal tuli parlament taas kokku. Kui see saadeti uuesti laiali, sest parlament keeldus Charles I taotlust saada raha sõjaks šotlaste vastu. Juulis 1640 sõlmiti šotlastega vaherahu ning parlament kutsuti taas kokku. Parlament võttis vastu akti, millega võis parlamenti laiali saata ainult ta enda nõusolekul. Parlament muutus kuningast sõltumatuks.
Alamkoda moodustas 1649 . aastal Kõrge Kohtu ehk tribunali , mille otsusega hukati samal aastal Charles I. 19. mail 1649. aastal kuulutati välja vabariik! Täidesaatva võimu organina loodi Riiginõukogu. 1653. aastal ajas Oliver Cromwell parlamendi ja Riiginõukogu laiali. Sisuliselt kehtestati sõjaline diktatuur, kuigi seda püüti kaunistada nn väikese parlamendiga.
1660. aastal sõlmiti Bredas kokkulepe Stuartite dünastia taastamiseks, millega kaasnes ka parlamendi taaskogunemine. Uus kuningas Charles II ei pidanud aga kokkuleppest kinni. Kaitsmaks elanikkonda kuninga omavoli vastu koostas parlament 1679. aastal Isikuvabaduste Akti. Charles II järglaseks sai James II. Kujunesid poliitilised parteid: viigid ja toorid .
1688. aastal ühinesid viigid ja toorid katoliikliku James II vastu. Inglismaale saabus William III ja James II kukutati. William III sai kuningas. Seda riigipööret kutsutakse Kuulsaks revolutsiooniks. 1689. aastal vottis parlament vastu Õiguste billi, mis reguleeris parlamendi õigusi kuninga võimu piiramisel. Võeti vastu ka ususallivuse akti, mis pidi lõpetama usutülid.
Kuningavõimu nõrgenemine ja parlamentarismi areng toimus kuninganna Anne´i ajal. Valitsemist jätkas saksa päritoluga Hannoveri dünastia. Nende valitsusajal muutus Salanõukogu kuningast sõltumatuks Ministrite Kabinetiks. Inglise parlamentarism oli võitnud kuninga absolutismi ja teinud läbi olulise arengu.
9. SAKSAMAA RIIKLIK KORRALDUS 17.-18. SAJANDIL. PREISI TÕUS.
Valitsejaks oli eluks ajaks valitud keiser . Esindusorgan Riigipäev koosned kolmest kuuriast: Kuurvürstide kuuria, Vürstide kuuria ja Linnade kuuria. Riigipäeva tähtsust vähendas aga Vestfaali rahu, millega oli tunnustatud üksikute Saksa riikide suveräänsus.
1415. aastal tekkis Brandenburgi kuurvürstiriik. Selle peamine ülesehitaja oli Friedrich Wilhelm. Ta arendas paljusid majandusharusid. 1701. aastal krooniti Friedrich III ja temast sai Preisi kuningas Friedrich I. Brandenburgi kuurvürstiriik muutus Preisi kuningriigiks. 1700. aastal asutati filosoof G. W. Leibnizi eestvõttel Preisi Teaduste Akadeemia.
Preisi absolutistliku kuningavõimu loojaks sain Friedrich Wilhelm I, tuntud kui ka Sõdurkuningas. Ta püüdis luua tohutu suurt sõjaväge. Armee jaotati üle maa paiknevateks garnisonideks. 1717 . aastal kehtestas ta üldise koolikohustuse.
Valgustatud valitsejaks oli Friedrich II, tuntud ka kui Vana Fritz. Ta suhtus eitavalt parlamenti ja teistesse esinduskogudesse. Talurahvapoliitikas pidas oluliseks muuta teotöö mahtu ja takistada talumaade mõisastamist. Rajati palju uusi külasid ja talusid. Kirjalik kohtuprotsess asendati suulise menetlusega. Jätkus ka koolihariduse areng, sellega seoses töötati välja “Maakoolide reglement”, ehitati palju uusi koolimaju, kui õpetajatest oli puudus.
Suur osa Friedrich II võimuperioodist möödus sõdades. 1. Austria pärilussõda ( 1740 - 1748 ), kui ta keeldus tunnustamast Maria Theresia pärimisõigust. 2. Seitsmeaastane sõda (1756- 1763 ), mille käigus tuli Preisil vastu seista Euroopa riikide koalitsioonile.
10. AUSTRIA KEISRIRIIK. VALGUSTATUD ABSOLUTISM .
Austrias kehtis keisri võim. Austria keisririiki kuulusid ka Tšehhi ja Ungari. Riikide liidu eesmärk oli kaitsta end türklaste eest. Suurriigi valitsemisel tugevnes järk-järgult keisrivõim.
Türgi ründas ägedalt juba 1660. aastal, mil nad vallutasid Transilvaani ja suure osa Ungarist. Võitlus jõudis haripunkti Viini piiramisega Mustafa Kara juhtimisel 1683. aastal. Viini päästis 70 000-meheline jalavägi, mis sundis türklasi Viini alt põgenema. Kui heitlus Türgiga jätkus. 1739. aastal tuli türklastel loovutada Belgrad.
Hispaania pärilussõjas sõlmitud rahudega (Utrechti 1713.a.; Rastatti 1714.a.) omandas Austria Madalmaad ning Lombardia koos Milano linnaga. 1740. aastal puhkes Austria pärilussõda, kuna Karl V järel sai troonile tema tütar Maria Theresia. See tekitas paljude hulgas protesti.
Võitlus Austria keisririigi vastu muutus eriti aktiivseks 17. sajandil. Austria võimu vastu võitlejaid hakati Ungaris nimetama kurutsiteks. Ungari vabadusvõitluse kõrgajaks sai kurutside ülestõus 1703-1711 aastal Ferencz II Rakóczy juhtimisel. Ülestõusnud talupojas lootsid vabandeda pärisorjusest aga varsti omandas liikumine rahvusliku vabadusvõitluse iseloomu.
Valgustatud absolutismi läbiviijateks olid keisrinna Maria Theresia ja keiser Joseph II. Maria Theresia tegeles isiklikult iga päev riigi asjadega. Tähtsat rolli etendas kantsler Wenzel Anton von Kaunitz -Rietberg, kelle juhtumisel koondati riigi valitsemine Riigikantseleisse ja asutati välisministeerium. Vastavalt uuele korrale pidi iga Austria keisri võimu alla kuuluv riik või piirkond maksma riigile sõjavaäe ülalpidamiseks teatud summa. 1775. aastal kaotati tollipiirid keisririigi ees. 1776. aastl jõustus uus kriminaalkoodeks , mis kaotas piinamise. Hariduse edendamiseks laiendati rahvakoolide võrku ja loodi kutsekoole. Olulisel kohal oli Joseph II ajal välja antud tolerantsuspatent. 1781 . aastal anti välja patent alamatest, millega kaotati suuremas osas riigis pärisorjus.
12. VENE RIIK 18. SAJANDIL. REFORMID JA VALGUSTATUD ABSOLUTISM.
Peeter I - 1711. aastal asutati kõrgeima riigiasutusena Senat , alustas 1715 . aastal uute kolleegiumide loomist, seda juhtus president . Kohalikus halduses kehtestas Peeter I kubermangude süsteemi, see jaotati 10 kohturingkonnaks, kus oli oma õuekohus, millele omakorda allusid provintsi- ja linnakohtud. 1721. aastal võttis ta endale keisri tiitli.
Suuri konflikte ja ebakindlust tekitas see, et Peeter I kehtestas pärimisõiguse ka naisliinis.
Peeter III andis võrdsed õigused kõigile usutunnistustele. Ta kutsus tagasi ka Siberisse saadetud saksalastest aukandjad ning andis välja manifesti aadliprivileegide kohta. Riigipöörde ajal 1762. aastal sunniti Peeter III troonist loobuma ja troonile sai Katariina II. Ta pidas aastate jooksul kirjavahetust mõningate valgustajatega. Kui tema ajal edendati kooliharidust: asutati Kadetikorpus ja Smolnõi instituut. Katariina II võimaldas laiendada Liivimaa koolivõrku. Suurimat tähelepanu äratanud Katariina II ettevõtmine oli1766. aastal kokku kutsutud ja järgmisel aastal kogunenud Suur komisjon . Suure komisjoni ülesandeks oli ülevenemaalise seadustiku koostamine. Kuid pärisorjade olukord tema valitsusajal halvenes, seda oli näha 1767. aastal välja antud seadusega.
Pärast suurt rahvaülestõusu 1773-1775 aastal jaotati kogu maa 50 kubermanguks . 1785. aastal loodi aadlikogud. Katariina II suri 1796. aastal.
13. KUNINGAVÕIM ROOTSIS. VALGUSTATUD ABSOLUTISM.
1604. aastal valiti kuningas Karl IX. Tähtsat osa Rootsi kuningriigi valitsemises etendas Riiginõukogu, mida juhtis kantsler. Aeg-ajalt kutsuti kokku ka Riigipäev. Rootsis olid talupojad isiklikud vabad ja seal ei olnud pärisorjust. Absolutistlik valitsemine kestis Rootsis Karl XI ja Karl XII ajal.
Oluliseks saavutuseks hariduse valdkonnas on Uppsala ülikooli loomine 1477. aastal ning hiljem selle taastamine 1593. aastal. 17. sajandil loodi Rootsi riigi poolt palju ülikooli, sealhulgas ka Tartu Ülikool.
Pärast Karl XII surma kaotati kuninga absolutistlik valitsemine. Kõik tähtsamad küsimused hakati otsustama aristokraatlikus Riiginõukogus. Riigipäeva tegevus muutus regulaarseks. Algas nn. vabadusteaeg. Kujunesid kaks poliitilist parteid: Mütside- ja Kübaratepartei.
1771. aastal tõusis troonile Gustav III, kes viis 1772. aastal läbi riigipöörde. Arreteeriti Riiginõukogu liikmed ja Riigipäeva kardetavamad juhid. Täielikku tagasipöördumist kuninga absolutismile siiski ei toimunud. Paljudes küsimustes sai siiski ostustavaks Riigipäeva otsus. Anti suurem tegevusvabadus kapitalistlikele ettevõtjatele ja kehtestati usuvabadus , kui trükivabadus piirati.
1788. aastal alustas Gustav III uut sõda Venemaaga, lootes tagasi võita eelmises sõjas ( 1741 -1743) kaotatud alad Soomes. Kõrgeima kohtuorganina loodi Ülemkohus. Järgnevatel aastatel moodustasid Gustav III ja Katariina II liidu Prantsuse revolutsiooni suhtes, kuid Gustav II tulistati ja ta suri 1729. aastal.
14. UUS ÜHISKOND JA UUS RIIK: AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE TEKKIMINE.
Esimese püsima jäänud Inglise koloonia rajasid detsembris 1606 Londonist teele asunud ja 1607 Chesapeake’i lahes maabunud kolonistid . Esimene asula nimetati valitseva kuninga järgi Jamestowniks.
Euroopast väljarändamise põhjuseid olid mitmesugused. Esimesed minejad lootsid leida ookeani tagant kulda. 1620 . Aastatel hoogustus väljaränne usulistel ja poliitilistel põhjustel. Ameerikasse minemise põhjustes peitusid sageli ka majanduslikud põhjused, vaesemad lootsid leida vett ja leiba.
Kolonistid hakkasid algusest peale moodustama omavalitsusi , kuigi riiki juhtis siiski kuningas. 1636 . aastal tuli kokku Virginia asunike üldkogu, mis võttis vastu koloonias kehtiva seadustiku. Järk-järgult moodustusid seadusandlikud kogud . Asumaade omavalitsuse arengut soodustas nende kaugus, nad asusid kaugel ookeani taga ja kuningavõimul oli raske neid ohjata .
Kuid mida rohkem asumaad edenesid, seda iseteadlikumaks muutus kolonistide suhtumine just Suurbritannia parlamendi poliitikasse ja esinduskogu poolt vastu võetud seadusandlikesse aktidesse. Eriti suurt rahulolematust tekitas parlamendi tolli-ja maksupoliitika. Seoses sellega võeti 1765 . aastal vastu tempelmaksuseadus, millega kehtestati spetsiaalne maks ajalehtedele ja kõikidele ametlikele dokumentidele.
Ameerika põlisasukateks olid indiaanlased , kes jagunesid paljudesse hõimudesse. Indiaanlased võtsid valgeid koloniste vastu heatahtlikult ja pakkusid neile inimlikku abi. Vaatamata sellele suhtus enamik valgeid indiaanlastesse üleolevalt. Neilt võeti maa ära või osteti väga odava hinna eest, kuna tol ajal ei mõistnud indiaanlased maa väärtust. Nii puhkesidki juba pea kokkupõrked indiaanlaste ja ümberasujate vahel. Kuna indiaanlased hakkasid taipama, et kolonistide sisseränne on ohuks põliselanikele. Vibu ja nooled ning sõjakirves osutusid ebapiisavaks kolonistide tulirelvade vastu. Ülestõus indiaanlaste poolt algas edukalt kuid üks indiaanlane reetis teised ja nii oli Jamestown kaitstud ning indiaanlased pidid alla vanduma ja nad hävitati.
Pärast esimesi kohanemisraskusi saavutasid kolonistid edu majandustegevuses. Nendes täraks peale pikka aega ühtekuuluvus tunne. Tekkis ühtne kultuur ja keel ja ka traditsioonid. Haridus hakkas levima. Poliitilise ühtsuse kujunemisel tuli kokku I kontinentaalkongress, mis katkestas kaubavahetuse Suurbritanniaga. II kontinentaalkongress otsustas luua regulaararmee ja valis selle ülemjuhiks George Washingtoni. Pärast seda, kui kuningas nimetas kolooniaid mässajateks ja ähvardas nende juhid üles puua, võttis kongress 4.juulil 1776 vastu Iseseisvusedeklaratsiooni. Iseseisvuse võitsid ameeriklased kätte Iseseisvussõjaga, mille lõpetas Versailles ’ rahu.
Uue iseseisva riigi nimeks võeti Ameerika Ühendriigid. Seadusandliku võimu organiks jäi Kongress, mis koosneb Saadikutekojast ja Senatist. Täidesaatva võimu peaks sai rahva poolt valijameeste kaudu neljaks aastaks valitav president. Kohtuvõimu kõrgeimaks organiks määrati Ülemkohus.
15. RAHVUSVAHELISED SUHTED JA DIPLOMAATIA
Riikide vaheline suhtlus tihenes 16.-17. Sajandil ning selleks hakati looma alalisi diplomaatilisis esindusi. Varsti selgus, et alaliste diplomaatiliste esinduste olemasolu ei välista vajadust erakorraliste saatkondade järele. Tekkis nüüdisajalgi tarvitatav nimetus erakorraline ja täievoliline suursaadik.
Rahvusvahelistele suhetele pani aluse 1625. aastal Hugo Grotiuse raamatus “Sõja ja rahu õigusest”
17. sajandiks olid välja kujunenud kolm põhilist piirkonda, kus ilmnesid teravad riikidevahelised rahutuse

Lääne- Euroopa, kus põrkusid nelja suurriigi kaubanduslikud ja koloniaalhuvid ( Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Holland ) Kõige võimsam neist oli Hispaania. Tema põhivastaseks oli Inglismaa.

Läänemeri Põhikonkurendid olid Taani ja Rootsi, sekkusid ka Poola ja Venemaa.

Kagu-Euroopa 17. sajandi suurim üleeuroopaline heitlus oli Kolmekümneaastane sõda (1618-1648). Sõja põhjuseks olid usulised erinevused. Sõja lõpetamiseks algas aastal 1644 rahukonverents. 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahuga kaotas Saksa- Rooma keiser reaalse võimu Saksa riikide üle ja need võisid hakata ajama iseseisvat välispoliitikat.
18.sajandil leidis aset 4 suuremat sõda:

Põhjasõda(1700-1721)

Hispaania pärilussõda (1701-1714)

Austria pärilussõda (1740-1748)

Seitsmeaastane sõda (1756-1763)