Klassitsism (7)

Võnnu Keskkool
Klassitsism
Referaat
Koostaja : Liis Kuldma, 10.klass
Juhendaja : Margit Aigro-Siibak
Võnnu, 2009
SISUKORD
Klassitsism ..................................................................................................... lk. 3
Klassikalise stiili kujunemine ................................................................ lk. 3-5
Uued suunad ooperis 18. sajandi keskel .............................................. lk.5
Viini klassikud ................................................................................................ lk.6
Joseph Haydn ( 1732 -1809) ............................................................... ... lk.6-7
Wolfgang Amadeus Mozart (1756-1791) .............................................. lk.8-9
Ludwig van Beethoven (1770-1827) ..................................................... lk 10-11
KLASSITSISM
Klassitsism on seotud kolme Viini klassikuga – Haydni, Mozarti ja Beethoveniga. Klassitsism hõlmab muusikaajaloos pisut pikema ajajärgu. Pole kerge anda talle ühemõttelist ajalist määratlust.
Klassikaline stiil sai alguse itaalia ja prantsuse hilisbaroki muusikas 1730 .aasta paiku sündinud uutest vooludest . Ajavahemikus 1720- 1760 tekkisid uued muusikavormid ja žanrid, muutusid tüüpilised ansambli- ja orkestrikoosseisud. Ka muusikaelus toimusid põhjalikud muutused. Klassitsismi ajastul nõrgenes õukonna ja kirikuvõim. Nende asemel sai määravaks klassiks haritud kõrgkodanlus. Haritud kõrgkodanlus rajas kõigis tähtsamates muusikakeskustes ühinguid, mis hakkasid korraldama avalikke kontserte, ülal pidama orkestreid ja tellima heliloojatelt teoseid.
Klassikalise stiili kõrgajaks loetakse aastaid 1780-1810. Kogu Euroopas polnud kolme Viini klassikule tähtsuselt ligilähedaseltki võrdseid heliloojaid. Sellesse ajavahemikku jäävad Haydni ja Mozarti olulisemad teosed ning samuti mõlema surma-aastad. 1780.aastate lõpul alustas noor Beethoven, kelle loomingu kõige suurem ja iseloomulikum osa valmis järgmise sajandi esimese kümnedi jooksul.
Nende mõnekümne aasta jooksul toimusid Euroopas tohutud muutused – põhjuseks eelkõige Prantsuse Revolutsioon (1789-1794) ja Napoleoni sõjad (1799- 1814 ). Napoleoni sõdade ja Viini kongressi (1814-1815) käigus muutus põhjalikult Euroopa riiklik jaotus ning toimunud muutustest said alguse 19.sajandi rahvuslikud liikumised. Kõik need muutused olid tunda ka heliloojate väljenduslaadis.
Raskem muusikaajaloos on määratleda klassitsismiajastu lõppu. Kui baroki ja klassitsismi vahel näeme selget üleminekuaega, mis uus, sündiv stiil vastandas end teravalt vanale, siis klassitsismi ja järgmise suure stiili, romantismi vahel midagi sellist pole. Põhjapanevad muutused muusikalises mõtlemises algasid alles 19.sajandi lõpul ja seepärast peaks muusikaloos tegelikult rääkima pikemast, umbkaudne poolteise sajandi pikkusest klassikalis -romantilise stiili ajastust.
KLASSIKALISE STIILI KUJUNEMINE
Valgusajastu tõstis 18.sajandi keskel mässu vanade vaimsete väärtuste vastu. Polnud ajastu religioossus enam tingimata seotud kirkuga, vaid pigem inimese isiklike usuliste kogemustega. Valgustajad seisid hariduse ja loodusteaduste arengu eest ja rääkisid inimese loomupärastest õigustest.
Kui varem olid tellinud muusikat peamiselt kirik ja õukond siis 18.sajandil hakkas helilooja suhtlema laia ja anonüümse, enamasti väga asjatundliku publikuga. Sellise publiku ees saab end maksma panna vaid orginaalne ja ere väljenduslaad.
Uus publik vastandas end 18.sajandi keskel teravalt eelmise ajastu maitsele. Just siis hakati varasemat muusikastiili kutsuma baroklikuks ja see oli algselt pilkesõna. Jean- Jacques Rousseau kirjutas: ”Baroklik muusika on selline, mille harmoonia on segane, üleküllastatud modulatsioonide ja dissonantsidega, pingutatud laul pole loomulik, intonatsioon raskepärane ja liikumine sunnitud.” Keerukalt kaunistatud meloodiate ja pingestatud harmooniaga muusika asemel eelistati lihtsate ja korrapäraselt liigendatud meloodiate loomulikku tundelisust. Uue muusikastiili õpetuslikuks aluseks saidi uudne hormooniakäsitlus, mille rajas prantsuse helilooja Jean- Philippe Rameau oma „Harmooniatraktaadiga” (1722).
Uues stiilis instrumentaalmuusika sai alguse Itaaliast . Domenico Scarlatti ( 1685 -1757) kirjutas 555 klavessiinisonaati. Need valmistasid ette klassikalise sonaadivormi , kogu klassikalis-romantilise ajastu tähtsaima vormipõhimõtte kujunemist. Giovanni Battista Sammartini (1700-1775) kirjutas esimesena varaklassikalisi sümfooniaid, 3-4 lühikesest osast koosnevaid orkestriteoseid, mille eeskujuks oli itaalia ooperimäng. Samalaadseid sümfooniaid kirjutas ka Johann Sebastian Bachi noorim poeg Johann Christian (1735- 1782 ), kes oli ka edukas ooperilaulja.
Varaklassikalisele orkestrimuusikale on iseloomulik hoogne ja pulseeriv rütmika ning lihtne harmoonia. Tavalised on mitme teema kasutamine ja järsud karakterikontrastid teemade vahel – avalõik (toonikahelistikus) on reeglina jõuline ja energiline ning sellele järgneb kontrastina lüüriline kõik (dominanthelistikus).
Kahe põhihelistiku ning neile vastavate erinevas karakteris teemade vastandamine on klassikalise sonaadivormi alus. Sonaadivorm koosneb reeglina kolmest lõigust.

Ekspositsioon – esitleb omaette lõikudes kaht peamist helistikku – toonikat peapartiis ja dominanti kõrvalpartiis. Tavaliselt on kummalgi lõigul oma teema, nende selgemaks eristamiseks.

Töötlus – sonaadivormi püsimatu helistikuga ja vastavalt ka pingestatuma väljendusega keskosa, mis arendab ekspositsioonis esitletud muusikalist materjali. Tavaliselt on töötluse lõpuosas vormi dramaturgiline kõrgpunkt, kulminatsioon, mis lahendab stabiilsesse peahelistikku järgmise lõigu algul.

Repriis – kordab ekspesitsiooni muusikalist materjali, vältides helistike konflikti. Repriis tasakaalustab töötluse kulminatsiooni ja on kõige stabiilsem vormiosa.
Sonaadivormi kasutatakse enamasti sonaaditsükli kiiretes osades.
Klassikalisi sonaaditsükleid on kahesuguseid:

kolmeosaline kammersonaaditsükkel tempodega kiire – aeglane – kiire.

neljaosaline sümfooniatsükkel. Eeelmise tsükli kiire finaali ette on lisatud menuett või skertos : kiire-aeglane – menuett/skertos – kiire.
18. sajandi keskel toimusid olulised muutused instrumentaalkoosseisudes. Barokiajastu iseloomulikem osa basso continuo ( generaalbass ) hakkas kaduma. Selle improviseeritud saateharmooniat võis asendada helilooja poolt väljakirjutatud klahvpilli - (algul klavessiini-, hiljem kvarteti-) partii, mis sai ansamblis juhtivaks. Tavalisim koosseis klassikalis-romantilise ajajärgu kammermuusikas ongi klaveriduo mõne meloodiapilliga. Sageli esineb klaver ka koos viiuli ja tšelloga(klaveritrio) või keelpillikvartetiga (klaverikvintett).
Klassikalise orkestri sünnikohaks võib pidada Mannheimi Edela-Saksamaal, kus sajandi keskel tegutsesid Euroopa suurim õukonnaorkester ning heliloojate koolkond, mille peameister oli Johann Stamitz (1717-1757). Mannheimi orkestri nagu hiljem ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühm (I ja II viiulid, vioolad ning ühised bassihäälena tsellod ja kontrabassid). Suurim uuendus oli aga keelpillidega ühendatud neljahäälne puupillirühm (flööt, oboe , klarnet ja fagott).
Mannheimi kõrval oli 18.sajandi keskel teine tähtis muusikakeskus Preisi kuninga Friedrich Suure õukond Berliinis. Õukond oli kuulus oma hiilgava kontserdielu poolest, milles osalesid Euroopa väljapaistvaimad muusikud , flöödimängijana ka kuningas ise.
UUED SUUNAD OOPERIS 18.SAJANDI KESKEL
Muusikamaitse muutused valgustusajastul andsid end teravaimalt tunda just ooperis. Ooper on alati olnud kalleim muusika- ja teatrižanr, seepärast jäi ta kuni 18.sajandi alguseni valdavalt seotuks õukonnapidustustega.
Sajandi algul valitses Euroopas, välja arvatud Prantsusmaa, itaalia tõsine ooper, opera seria . 1720. ja 1730. aastatel oli ooperi väljapaistvaim kahtlemata Londonis tegutsenud Georg Friedrich Händel, ent just tema käekäik näitab ka žanri probleeme kõige ilmekamalt. Händeli juhitud ooperiteatri pankrot 1728.aastal polnud tema oskamatu tegutsemise vili – sajandialguse London, kus kodanike muusikaühingute mõju oli väga tugev, läks pankrotti kõige suurejoonelisemad aristokraatliku kunstižanri ideoloogia.
Opera seria süžeed vältisid rõhutatult seoseid igapäevaeluga ja reaalse inimesega. Nende tegelased on pärit kas kreeka- rooma mütoloogiast või kaugest ajaloost, kuid ka viimasel juhul ei kehasta nad reaalselt elanud isikuid. Opera seria dramaatiline konflikt pole mitte inimeste, vaid väärtuste konflikt: tegelasteks on seal sümboolselt Truudus, Meelekindlus, Vaprus ning Reetlikkus, Alatus, Salakavalus. Sellest tuleneb ka draama sisemine staatilisus – tegelased ei muutu draama jooksul, nad ei vaheta oma allegoorilist maski. 18.sajandi keskel tõsise ooperi asemel tõusnud laulumäng ja koomiline ooper toovad vaataja seevastu reaalse elu keskele .
Koomiline ooper ja laulumäng. Peategelaste käitumine ja kentsakalt lihtsakoelised armastusstseenid rõhutavad kontrastina teose peakonflikti ülevust.
VIINI KLASSIKUD
Klassikalise stiili kujunemise selles järgus kerkisid esile kolm heliloojat – Joseph Haydn (1732-1809), Wolfgang Amadeus Mozart (1756-1791) ja Ludwig van Beethoven (1770-1827), kellele pole kogu Euroopa muusikapildis aastakümneid tähenduselt võrdseid. Me tunneme neid kui Viini klassikud. Instrumentaalmuusikas on need kolm meistrit eeskujuks ka suurele osale 19.sajandi heliloojaist.
JOSEPH HAYDN (1732-1809)
Joseph Haydn oli klassikalise stiili esimene suur meister. Tema loomind ulatub läbi poole sajandi ja hõlmab kõiki muusikažanre. Mozartist oli Haydn põlvkonna jagu vanem, kuid nende varane looming sündis siiski üsna üheaegselt. Ometi on nende muusikasse tulekus oluline erinevus: laps-heliloojana oli Mozart pikk aega osav ja laia silmaringiga jäljendaja, Haydn seevastu alustas juba küpse isikuna, kelle käekiri oli kohe väga orginaalne.
Kujunemisaastad (1732- 1761 ). Joseph Haydn sündis 31.märtsil 1732.aastal Alam-Austrias Rohrau külas. Võib uskuda , et Haydnite pere oli muusikale eriliselt avatud, sest peale Josephi, kes oli pere teine laps, sai väljapaistev helilooja ka kuunedast lapsest Michaelist ning veel üks vend sai Viinis lauljaks. Paar aastat käis ta koolis Viini-lähedases väikeinnas Hainburgis. 1740.aastal kutsus Viini Stephani toomkiriku kapellmeister ta kooripoisiks. Toomkoolis oli Haydn ligi kümme aastat ja lahkus sealt peale häälemurret, ilmselt 1749.aastal. Vanemad soovisid , et Haydn alustaks Viinis vaimulikuõpinguid. Et need teda aga ei huvitanud, lõppes ka vanemate rahaline toetus. Haydni elu on järgnevatel aastatel kujutatud äärmiselt kasinana. Ta elas ühes majas Eszterazy vananeva lesk-vürstinnaga, keda Haydn hiljem kolmkümmend aastat kapellmeistrina teenis.
Peale seda, teenis Haydn elatist klaveritundide andmisega, viiulimänguga orkestrites ja ansamblites nii kirikuis kui ka serenaadikontsertidel vabas õhus. 1750 aastate keskel tegutses Viinis kuulus Napoli ooperihelilooja ja lauluõpetaja Nicola Porpora (1686-1768) ning Haydn oli mitu aastat tema teenistuses klaverisaatja ja ka toapoisina.
Haydn 1750.aastate loomingust on väga vähe säilinud, tal pidi aga olema silmatorkav edu, sest tema järgmised töökohad eeldasid sel alal head mainet.
Haydni elu vabakutselise muusikuna Viinis lõppes 1759. aastal, mil ta sai oma esimese arvestatava töökoha krahv Morzini kapelli juhina . 1761. aastal saatis ta kepelli laiali ja Haydn jäi taas tööta. Morzini juures kirjutas ta 1759. aastal oma esimese sümfoonia.
Eszterhazy õukond (1761-1790). 1761. aasta, mil haydn kutsuti kapellmeistriks Eszterhazy õukond, sai tähtsaimaks pöördepunktiks tema karjääris.
Eszterhazy lähedal valmis Versailles´ eeskujul ehitatud uhke loss, mille juurde kuulus 400 kohaga ooperimaja. Aastatega kandus õukonnaelu üha enam sinna. Algul sai Haydn seal tööd asekapellmeistrina. Ülemkapellmeistri tiitli sai ta pärast Gregor Werneri surma, 1766 . aastal.
Algusest peale kirjutas Haydn peamiselt instrumentaalmuusikat nii tavaliseks õukondlikuks meelelahutuseks kui ka regulaarselt kaks korda nädalas toimuvateks kontsertideks. Sellega seletubki tohutu sümfooniate arv (104) Haydn loomingus. Esimest kümmet aastat ülemkapellmeistri ametis võib pidada Haydni loomingu põnevaimaks ajajärguks.
Tema sümfooniad on täis varaklassikalise orkestrimuusikamaneerlikke efekte ja väga tundelist väljendust. Silmatorkavalt palju on Haydn sel ajal loonud minoorseid teoseid. Järgmiseks viieteistkümneks aastaks sai temast aga tõeline ooperikapellmeister, kelle käe läbi kanti ette umbes 90 ooperit, neist kuue autor oli ta ise.
Haydn lõi enamiku oma 24 ooperist enne 1780. aastat, hiljem segas teda ilmselt teatri juhtimisega seotud suur töökoormus ja väljastpoolt õukonda tulnud tellimused. 1780. aastatel kujunes Haydnil palju tihedam side Viini muusikaeluga. Õukond oli nüüd pidevalt Eszterhazas. Viinis oli ka Mozart ning neid sidus lähedane sõprus ja looming. Haydn sai hästi tuntuks teisteski muusikakeskustes, kõigepealt Pariisis, kust ta 1784 . aastal sai suurejoonelise tellimuse kuuele sümfooniale. Teenistus Eszterhazas õukonnas lõppes 1790. aastal vürst Nikolausi surmaga. Enamik muusikuid vallandati aasta lõpul. Haydn jäi küll kõrge aastasissetulekuga titulaarseks kapellmeistriks, kuid ilma mingite töökohustusteta oli ta sisuliselt pensionil.
London ja Viin (1791-1809). Haydn sai mitmelt poolt suurepäraseid tööpakkumisi. Haydn võttis vastu Londonis tegutseva sakslastest viiuldaja ja kontserdiettevõtja Johann Peter Salomoni erakordselt soodsate tingimustega lepingu. See nägi talle ette kuue sümfoonia ja ühe ooperi kirjutamise ning hulga kontserte Londonis. Kõigi tähelepanuavalduste hulgas oli Haydnile Oxfordi ülikooli muusikadoktori kraadi andmine. Sel puhul esitas ta ühe oma varasematest sümfooniatest, mida sealtpeale tuntakse pealkirjaga „ Oxford ”.
Viini tuli ta tagasi rikka ja maailmakuulsana, doktorikraad taskus , ent talle oli pettumuseks Viini publiku jahe vastuvõtt. Teist korda sõitis ta Londonisse 1794. aasta algul ja tema kontserdid läksid samasuguse menuga nagu eelmisel korral.
Londoni-aastad olid Haydnile loominguliselt väga rikkad. Siin puutus ta esimest korda kokku suure sümfooniaorkestriga ja tema 12 Londoni sümfooniat võib pidada rikkaliku orkestriloomingu tipuks.
1795. aastast surmani elas Haydn Viinis. Ta lõi hilistel loominguaastatel (1796-1802) küll veel kvartette, kuid mitte ainsatki sümfooniat. Selle aja peateosed on kuus suurt missat ning oratooriumid „Loomine” ( 1798 ) ja „ Aastaajad ” (1801). 1797. aastal kirjutas ta oma „Keisrilaul”, millest sai hiljem Austria ja 1922. aastal Saksamaa rahvushümn.
Haydni elu lõpuaastad ( 1803 -1809) möödusid rahutus Viinis vaikselt . Ta ei kirjutanud enam midagi. Haydn suri 31. mail 1809. aastal.
WOLFGANG AMADEUS MOZART (1756-1791)
Mozart tuli ilmale erakordsete võimetega : haruldase kuulmise , fenomenaalse muusikalise mälu, pulbitseva fantaasia ja väljendustungiga. Tema isa Leopold Mozart (1719-1787) kuulus 18.sajandi keskel Kesk-Euroopa väljapasitvamate muusikute hulka. Ta oli Salzburgi õukonna kapellmeister, tunnustatud helilooja ning muusikapedagoog. Samal aastal, mil sündis tema geniaalne poeg, ilmus ka üks ajastu tähtsamaid muusikaõpikuid – Leopold Mozarti „Põhjalik viiulikool”. Pikka aega oli ta oma poja mänedžeriks, korraldades tema esinemisi õukonnas, kontserdireise Euroopa tähtsaimatesse muusikakeskustesse ning toimetas trükki tema esimesi teoseid.
Wolfgang Amadeus Mozart sündis 27. jaanuaril 1756. aastal Salzburgis. Ta oli vanemate seitsmes laps ja viimane laps, suureks kasvasid lastest aga vaid Wolfgang ja tema viis aastat vanem õde Maria Anna, kes oli samuti suurepärane pianist.
Pariis, London, Viin ja Itaalia ( 1763 -1773). 1763. aasta keskel võttis Mozartite perekond ette kolme ja poole aastase reisi. Suunduti Pariisi ja Londonisse, Euroopa suurima tulevikuga muusikakeskustesse. Tehti palju kontserte, tähtsaim oli aga esinemine 1764. aasta 1. jaanuaril kuningas Louis XV ees ning Mozarti esimeste teoste avaldamine. Sellele järgnes 15 kuud Londonis, kus samuti esineti korduvalt õukonnas.
Laste koolihariduse võtsid vanemad täielikult endi õlule ja kuigi pole teada, et Wolfgang oleks kunagi koolis käinud, näis ta olevat eluks igati ettevalmistatud. Ta valdas korralikult ladina ja itaalia, mõnevõrra ka prantsuse ja inglise keelt.
Tagasitee Inglismaalt, peatustega mitmel pool Hollandis, Prantsusmaal, Šveitsis ja Saksamaal, kestis peaaegu terve 1766. aasta. 1767. aasta septembris asuti taas reisile, et jääda nüüd viieteistkümneks kuuks Viini. Elati ka kogu 1768. aasta Viinis. 1769. aasta veetsid Mozartid kodus ja aasta lõpul võeti 13-aastane Wolfgang õukonnakapelli isa käe alla asekontsertimeistrina tööle.
Reisimine aga polnud veel lõppenud: 1770-1773. aastal tegid isa ja poeg kolm väga edukat Itaalia-reisi. Mozart õppis sel ajal palju oma kuulsamatelt kolleegidelt. Itaalias võeti teda vastu mitte enam kui imelast, vaid kui väljakujunenud ja kõrge mainega heliloojat, virtuoosi ja dirigenti.
Salzburg (1773- 1781 ). Uus vürstpeapiiskop Hieronymus Colloredo määras Mozarti õukonnakapellmeistriks. 1770. aastal lõi Mozart Salzburgis suurema osa oma vaimulikest teostest. Need on õukondlikud ja mõneti ooperlikus maneeris missad, kontserdlikud motetid, kaks suurt vesprimuusika tsüklit ja neli litaaniat. Samuti on ta loonud palju kirliklikku instrumentaalmuusikat väiksele ansamblile. Mozart oli oma tööga Salzburgis järjest vähem rahul ning konfliktid peapiiskopiga kasvasid iga aastaga. 1777 . aastal palus Mozart väga ettevaatlikus toonis luba pikemaks kontserdireisiks. 1777. aastast 1778. aastani reisis Wolfgang Mannheimis ja Pariisis koos oma emaga, kuna Leopold Mozart ei tahtnud oma töökohustusi jätta. Pariisis juhtus aga raskeim sündmus. Wolfgangi ema haigestus ja suri 3.juulil. Mozarti reis oli ebaõnnestunud mitmes mõttes: tema ema suri, tema tööpakkumised lükati tagasi, teda tervitati mitmel pool külmalt ning ta ei saanud suuremaid tellimusi. Tagasipöördumine Salzburgi oli Mozartile raske. Viimased kaks aastat Salzburgis olid talle ka üsna sündmustevaesed, kuni ta 1780. aasta keskel sai kauaoodatud uue ooperitellimuse Münchenist ja asus kirjutama elu tähtsaimat opera seria´t „Idomeneo”.
Viin (1781-1791). 1781. aasta kevadel oli Mozart peapiiskop Viinis. Esimesed aastad Viinis olid Mozartile võrdlemisi rahulikud: ta andis klaveritunde, pidas oma esimese suure autorikontserdi , esines regulaarselt parun van Swieteni juures pühapäevastel kontsertitel ning teisteski muusikasalongides. Nende aastate tähtsaim teos oli 1782. aasta juulis edukalt lavale tulnud Singspiel „Haaremirööv”. Samal aastal Mozart abiellus Constanze Weberiga. Abiellumise puhul alustas ta suurejoonelise missa kirjutamist, mis jäi ilmselt ettekandevõimaluse puudumisel lõpetamata. 1782. aastal tekkis tal loominguline kontakt Haydniga, kes oli Mozartile eeskujuks eelkõige kvartetižanris. „Haydnile, oma sõbrale” pühendas Mozart oma esimese trükitud kvartetikogu (1785). 1782- 1786 lõi ta üle poole (15) oma 27 klaverikontserdist. Nende esitlusel soleeris ta muidugi ise ja just klaverikontserdid võttsis Viinis publik Mozarti teosest kõige paremini vastu.
Mozart keskendus aga ooperile. 1786. aasta veebruariks sai ta õukondliku tellimuse lühikesele Singspiel´ile. Tema „Teatridirektor” kanti ette koos õukonnahelilooja Antonio Salieri (1750-1825) itaaliakeelse koomilise lühiooperiga. 1786. aasta algul pühendus Mozaret peamiselt oma tähtsaima opera bugga „ Figaro pulm” loomisele. See oli esimene ooper, mille Mozart kirjutas tellimuseta. 1787. aasta sügisel tuli Prahas lavale veel üks Mozarti tähtsaim ooper „Don Giovanni”.
1787. aasta kevadel suri Leopold Mozart ja sellega lõppes Wolfgangi tihe ja keeruline side isaga. Samal aastal nimeati Mozart keiserlikuks kammermuusikuks ja see tiitel andis talle mitte suure, kuid ometi pideva sissetuleku. Mozartit tunti kogu Euroopas, kuid sellega ei kaasnenud suuri tellimusi ega edukaid tsükliväljaandeid. Mozarti hiliste aastate ainus suurem reis viis teda 1789. aastal Berliini.
Mozarti elu lõpuaastad oli majanduslikult ebakindlad, kuid oli ta ka kõike muud kui mõistlik majandaja. 1791. aastal jõudis Mozart kirjutada veel mitu suurteost. Praha tellimusel valmis kiiruga tõsine ooper „ Tituse halastus”. Paralleelselt sellega valmis aga üks tema armastatuim ooper „Võluflööt”. Kolmas teos mida ta alustas samuti samal aastal oli Reekviem (salapäraste legendidega ümbritetud teos, mille kallal ta töötas veel sirivoodilgi). Mozart suri 5.detsembril 1791. aastal.
Mozart oli elu lõpul vähemalt saksakeelses Euroopas väga kõrge mainega helilooja. Tema teoseid hakati süstemaatiliselt trükkima sajandivahetusel ning tema muusika sai eeskujuks ja ideaaliks paljudele romantismiajastu heliloojatele.
LUDWIG VAN BEETHOVEN (1770-1827)
Beethoven kuulub kolmanda suurmehena Viini klassikute triaadi, ent ei ole omaeti Haydni ega Mozarti põlvkonnakaaslane. Mozarti surmaastaks (1791) polnud Beethoven veel midagi olulist kirjutanud, tema küpse loomingu alguseks loetakse uue sajandi algusaastaid – aega, mil ka Haydn oli oma tegevuse juba lõpetanud.
Bonn (1770-1792) : kujunemisaastad. Ludwig van Beethoven sündis 1770. aasta detsembris Bonnis. Peale legendide on Beethoveni lapselõlvest vähe teada.
Noor Beethoven sai õpetust mitmetelt kohalikult muusikult, tema tõeliseks õpetajaks peetakse aga Christian Gottlob Neefet (1748-1798). Neefe oli 1781. aastast Bonnis õukonnaorganist ja selles ametis oli tal mõnikord vaja asendajat . Nii täitis Beethoven esmakordselt orhanistikohuseid 11-aastaselt.
1787. aasta kevadel sõitis Beethoven esmakordselt Viini, soovides saada Mozarti õpilaseks. Sellest reisist on väga vähe teada, kuid ilmselt kohtas ta Mozartit vaid põgusalt. Beethoven oli tol korral Viinis ainult kaks nädalat – teade ema raskest haigusest tõi ta kiiruga Bonni tagasi. Peale ema surma muutus Beethoveni isa alkoholi sõltlaseks ning 19-aastasest Beethovenist sai perekonnapea.
1792. aastal, mil ta alaliselt Viini elama asus, oli ta juba umbes 50 teose autor. Kogu järgneva elu oli Beethoveni looming tihedalt seotud klaveriga.
Viin (1792-1802): varane looming.1792. aasta novembri algul sõitis Beethoven taas Viini, et seekord saada Haydni õpilaseks. See reis sai võimalikuks tänu noore ja muusikaliselt andeka krahvi Ferdinand von Waldsteini antud stipendiumile.
Umbes viis nädalat pärast Beethoveni teist saabumist Viini suri Bonnis ta isa. Ent isa surm ei muutnud tema plaane.
Beethoveni kontaks Haydniga keskis umbes aasta. Ta sai mõnigast õpetust, ent tõelise sideme tekkimiseks olid nende loomused liiga erinevad. Beethoven on Haydnile küll pühendanud Viinis sündinud teoseid, kuid samas on ta väljendanud tõsist vastumeelsust Viini seltskonna lemmiku „ papa Haydni” suhtes ja öelnud koguni, et ei õppinud temalt tegelikult midagi.
1796. aastani elas Beethoven Viinis peamiselt vürst Karl von Lichnowsky lossis, viimane aitas korraldada ka tema esimesi kontserte Viinis ja väga eduka kontsertreisi Prahasse, Dresdenisse ja Berliini 1796. aasta kevadel.
Beethoveni kaalukamad teosed valmisid alates 1794.-1795. aastast. Nagu Mozart, nii sai ka Beethoven Viinis kuulsaks esmalt klaverivirtuoosina ja esinduslikemad tema 1790. aastate teoste hulgas on hakkas klaverikontserti.
Juba 1795. aasta paiku oli Beethoven hakanud märkama oma kuulmisvaegust, kuid ei võtnud seda esialgu kuigi tõsiselt. Sajandivahetuseks oli haigus arenenud siiski niikaugele, et Beethoven hakkas aegamisi hoiduma suhtlemisest ning tunnistas oma häda paarile lähemale sõbrale. Aastatel 1801-1802 elas helilooja läbi tõsise hingelise kriisi: selleks ajaks oli selge, et haigus viib ta varem või hiljem täieliku kurtuseni.
Aastad 1800-1802 lõpetasid Beethoveni varase loominguperioodi ja olid samas sissejuhatuseks järgmisele, kõige viljakamale.
Aastad 1802- 1812 : loomingu kõrgaeg. Sellel kümnendil on ta loonud suurema ja tuntuima osa oma loomingust. Sajandi esimestel aastatel sai Beehoven tuntuks ka Inglismaal ja Saksamaal.
Suur muutus vokaalmuusika valdkonnas algas revolutsioonijärgses Pariisid. Beethoven reageeris sellele uuele lainele innukalt ning tegeles siitpeale kuni surmani libretode lugemisega ja sobiva ooperisüžee otsimisega. 1803. aasta märtsis kirjutas ta oma ainsa oratooriumi „Kristus Õlimäel”.
Palju enam oli Beethoven neil aastail haaratud oma III sümfoonia komoneerimisest. III sümfoonia ajalooline taust on seotud legendaarse pühendusega Napoleonile. Kolmanda sümfooniaga algas heroilise stiili kõrgaeg Beethoveni loomingus. Klaverisonaatide hulgas märgib seda ajajärku selgeimalt 1804 -1805 sündinud „Appassionata”
1809. aasta lõpul telliti Beethovenilt muusika Goethe draamale „Egmont” ning sellest sai alguse ta kesmise perioodi loomingu viimane jõuline laine.
Aastad 1813 -1815: kriis. Beethoven oli end otekui tühjaks kirjutanud ja paljud neist aastaist säilinud kirjad räägivad tõsisest depressioonist. 1813. aasta kevadel jäi vend Karl tõsiselt haigeks ja avaldas ametlikult soovi, et Ludwig jääks tema surma korral ta ainsa poja hooldajaks. 1815. aasta lõpul Karl suri ning kuni 1820. aastani kestis masendav kohutasi tema kergemeelse lesega. Selle tulemusena jäigi poiss täielikult Beethoveni käendusele. Noormees põhjustas talle kuni surmani tõsiseid hingelisi ja majanduslikke probleeme.
Kuid just selle kriisiajal tõusis Beethoveni kuulsus haripunkti. Hiilgava menuga läinud autorikontsertide rida algas 1813. aasta detsembris VII sümfoonia ja „Wellingtoni võidu” esiettekandega. 1814. aasta septembris algas katkematu pidustustega ajalukku läinud Viini kongress. See oli Beethoveni kuulsuse ja majandusliku edu kõrghetk.
Aastad 1816-1827: hiline looming. Beethovenit kui vananevat geeniust peeti Viini seltskonnas hulluks või vähemalt veidrikuks. Enamik ta vanadest aadlisoost toetajaist olid surnud või Viinist lahkunud ning kuna Beethoven oli palju muret oma vennapojaga, tõmbus ta ikka enam endasse. Kahekümne aasta jooksul oli ta kuulmine pidevalt närgenenud ja alates 1818 . aastast ei aidanud enam ka ta sõbra Mälzeli konstrueeritud kuuldetorud. Beethoven oli kurt ja suhtles siitpeale peamiselt kirjalikult.
„Hiline stiil”, milleni Beethoven oli läbi kriisiaja jõudnud, on fenomen , mis esineb ilmekalt paljude suurmeeste loomingus. See on kokkuvõte, milleni jõutakse läbi erilise süvenemise, tihti alles siis, kui ollakse eemaldunud aktiivsest muusikaelust.
Aastatel 1817-1818 kirjutas Beethoven oma viimase viie aasta suurima tööna klaverisonaadi nr 29. Just sellest hiigelmõõtudes teosest sai alguse Beethoveni hiline stiil ning ärkas ta elu lõpuaastate loominguline aktiivsus. Samal ajal töötas Beethoven ka oma elu tähtsaimate suurteostega. Missa solemnis oli algselt planeeritud suurejoonelise liturgiamuusikana pidulikuks teenistuseks. Ent tellija , vürst Nikolaus II Eszterhzy, olevat teose kohta pettunult küsinud: „Beethoven, mida te jälle olete teinud?” Missa solemnise kasvatas Beethoven 1823. aastaks oratooriumi hiigelmõõtudesse.
Oma viimased eluaastad pühendas Beethoven keelpillikvartettide loomisele. Viis viimast kvartetti, üsna raskepärased ja suhteliselt vähemärgatavad teosed, jäid Beethoveni „loominguliseks testamendiks” – tema kompositsiooniideaalide abstrakseks kokkuvõtteks.
Beethoven suri 26. märtsil 1827 ning 29.märtsil osales tema matustel umbes 10 000 inimest.
13