Vitamiinid (1)

Tallinna Teeninduskool
Vitamiinid
Referaat
Älis Erk
021K
Tallinn 2008
Sisukord:
Sissejuhatus ………………………………………………………………………...…..3 lk
Vitamiinid ………………………………………………………………………..…….4 lk
Vitamiin A ehk retinoidid ……………………………………………………….…5 – 8 lk
Vitamiin B1 ehk tiamiin ……………………………………………………...….9 – 11 lk
Vitamiin B2 ehk riboflavin …………………………………………….………..11 – 12 lk
Vitamiin C ehk askorbiinhape …………………………………………..…...….13 – 14 lk
Vitamiin D ehk kalitsiferoolid …………………………………………....…..…14 – 16 lk
Vitamiin E ehk tokoferoolid ……………………………………………..…..….17 – 19 lk
Vitamiin K ehk naftokinoon ……………………………………………....…....19 – 20 lk
Vitamiinide vaenlased ………………………………………………..…….....…20 – 21 lk
Kokkuvõte …………………………………………………………………………….22 lk
Kasutatud kirjandus …………………………………………………………….…….23 lk
Sissejuhatus
Toidu bioloogilist täisväärtuslikkust ei määratleta mitte ainult vajalike valkude, rasvade ja süsivesikute sisalduse põhjal, vaid ka vitamiinide sisalduse järgi. Peaaegu kõik toiduained sisaldavad mingeid vitamiine, mida kõiki vajab organism elutegevuseks ning tervise alalhoidmiseks.
Vitamiinid funktsioneerivad põhiliselt ensüümide koostises, mis omakorda omavad paljusid tähtsaid funktsioone inimese organismis.
Ensüümid koosnevad valgulisest osast ja koensüümist. Koensüümisks ongi tihtipeale vitamiin või ta sisaldab vitamiini või on selleks molekul mis on toodetud vitamiinist . Ensüümid vastutavad oksüdatsiooniprotsesside eest organismis. Nad on osade biokeemiliste protsesside (kasvamine, ainevahetus , rakkude taastootmine, seedimine) olulisteks teguriteks. Kuna vitamiinid tegutsevad n.ö. raku tasemel, võib ühe või mitme vitamiini puudus esile kutsuda erinevaid haigusnähte. Paljud inimesed arvavad , et vitamiinid võivad asendada toitu.
Tegelikult aga vitamiinid ilma toiduta ei omastu. Vitamiinidel on oluline osa rasva ning süsivesikute muutmisel energiaks, samuti luu- ning lihaskoe moodustumisel. Välja arvatud mõned erandid, ei ole inimese organism ise võimeline sünteesima vitamiine ja seega peab ta neid saama toiduga.
Vitamiinid
Organismis sünteesitakse vitamiine B2, B3, B5, K ( seedetrakti mikrofloora poolt) ja päikesekiirguse toimel ka D2, kuid neidki ebapiisavates kogustes . Kui toit sisaldab piisavalt ß-karotiini, siis sünteesib organism sellest retinooli, seda siiski ainult toidu piisava rasvasisalduse juures.
Organismis võivad mõned vitamiinid säilida pikemat aega: vitamiin B12 3-5 aastat, vitamiin A 1 aasta, foolhape 3-4 kuud, vitamiinid C, B2, B3, B6 ja K 2-6 nädalat ning vitamiin B1 1-2 nädalat.
Vitamiinid jaotakse rasvlahustuvateks (vitamiinid A, D, E, K) ja veeslahustuvateks (B-kompleksi vitamiinid, vitamiin C). Kõik B-kompleksi vitamiinid on vees lahustuvad, neid on võimalik kultiveerida bakteritest, pärmidest, seentest ja hallitustest. B-kompleksi vitamiinid on B1 (tiamiin), B2 (riboflaviin), B3 (niatsiin), B5 (pantoteenhape), B6 (püridoksiin), B12 ( kobalamiin ), B15 (pangaamhape), biotiin, koliin , foolhape, inositool ja PABA (paraamino-bensoehape). Need vitamiinid on grupeeritud ühise nimetaja “B-kompleksi vitamiinid” alla tänu nende suhteliselt sarnasele esinemisele taimsetes ning loomsetes toiduainetes ning suhteliselt sarnastele funktsioonidele inimorganismis. B-kompleksi vitamiinid osalevad aktiivselt organismi varustamisel energiaga, nad on olulise tähtsusega rasvade ning valkude ainevahetuses, on asendamatud närvisüsteemi normaalsel funktsioneerimisel, seedeelundkonna lihaste toonuste säilitamisel, naha, juuste, silmade, suu ja maksa tervise tagamisel . Suurem mõju on B-kompleksi vitamiinidel, kui neid kõiki tarvitada koos. Suured doosid ühte neist vitamiinidest ei oma raviotstarbelist väärtust ning võivad isegi põhjustada samal ajal teiste B-kompleksi vitamiinide defitsiiti.
Üheks B-kompleksi vitamiinide defitsiidi põhjuseks on suurenenud töödeldud toiduainete tarbimine, milledest seetõttu suurem osa B-vitamiine on eemaldatud. Teiseks põhjuseks on suurenenud suhkru tarbimine. Selle tulemusena tekib organismi soolestikus B-vitamiinidele mittesobiv mikrokliima . B-kompleksi vitamiine B1 ja foolhape hävitab alkohol . Vitamiini B1, mis on oluline närvisüsteemile, hävitab ka kofeiin .
Vitamiin A ehk retinoidid
Vitamiin A on rasvlahustuv vitamiin, mis esineb looduses kahel kujul: vitamiin A ja beeta- karotiin .
Vitamiin A on kontsentreeritud ainult loomsetesse produktidesse ja sedagi vaid juhul, kui loom on eelnevalt ß-karotiini oma ainevahetuse käigus vitamiiniks A muutnud.
Süües toiduaineid, mis sisaldavad ß-karotiini, tuleb see muuta ainevahetusprotsessi käigus enne vitamiiniks A, nii on organism võimeline seda tarvitama. / 8 / Organism on võimeline sünteesima vitamiini A ka ß-karotiinist, aga rasva vähesusel (kui toidus ei ole piisavalt taimeõlisid) võib tekkida vitamiini A defitsiit, sest karotiini omastatavus võib langeda 1%-ni.
Vitamiin A tähtsus:

• vajalik kasvuks ning organismi kudede taastootmiseks,
  
• vajalik, et hoida nahk sile, pehme ning haigustevaba ,
  
• limaskestade kaitse infektsioonide eest,
  
• kaitse õhus esinevate saasteainete vastu olles antioksüdandiks,
  
• osaleb silmades nägemispurpuri ehk rodopsiini moodustumises,
  
• aitab kanapimeduse ning kehva nägemise puhul,
  
• vajalik luudele ning hammastele, vereloomele,
  
• stimuleerib valkude sünteesi, osaleb kolesterooli ainevahetuses, muutes viimase suguhormoonideks,
  
• ergutab maomahlade sekretsiooni, mis on vajalik valkude täielikuks seedumiseks,
  
• aitab tunduvalt suurendada ribonukleiinhappe (RNA) tootmist, ß-karotiinirikas toit vähendab riski haigestuda kopsuvähki
  

Toitaine defitsiidil võivad ilmneda:

• kanapimedus, nägemisteravuse vähenemine, pisarate nappus,
  
• silmade läike kadumine, muutumine kuivaks ja põletikuliseks,
  
• odraivade teke, silma sarvkesta haavandid ,
  
• suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele,
  
• kare, kuiv ja kestendav nahk, juuste läike kadumine, kõõm,
  
• nõrgenenud haistmine , vähenenud isu, kõhulahtisus,
  
• suurenenud väsimustunne, närvisüsteemi häired, kasvu pidurdumine,
  
• küünte muutumine haprateks, hammaste defektid,
  
• hingamis - ja seedeorganite limaskestade vigastused,
  
• vitamiin C defitsiit.
  

Suurem risk vitamiin A defitsiidiks on lastel, kuna nendel ei ole veel organismis välja kujunenud piisavat vitamiin A varu. On teada, et iga aasta jääb pimedaks üle 0,5 miljoni lapse, 70 % sellest on põhjustatud vitamiin A defitsiidist. Üle poole nendest pimedatest lastest sureb alatoitumuse ning sellega seotud haiguste tagajärjel.
Vitamiin A defitsiit võib ilmneda, kui teda ei saada piisavalt toiduga, kui organism pole võimeline teda absorbeerima või säilitama (näiteks haavandilise jämesoolepõletiku, maksatsirroosi, sapijuhade ummistuse korral), kui organismil esineb raskusi ß-karotiini muundamisel vitamiiniks A (näiteks suhkruhaiguse ja kilpnäärme alatalitluse korral) või kui ilmneb kiire vitamiini kaotus organismis (näiteks kopsupõletiku, kilpnäärme ületalitluse, kroonilise nefriidi, sarlakite ja mõnede hingamisteede haiguste korral).
Liigtarbimisel võivad tekkida:

• iiveldus, peapööritus, oksendamine , kõhulahtisus ja üldine uimasus,
  
• peavalud ,
  
• kuiv ja sügelev nahk, nahalööve,
  
• veritsevad huuled,
  
• juuste väljalangemine,
  
• luude haprus , luuvalud,
  
• maksakahjustused,
  
• vere suurenenud lipiidide sisaldus,
  
• nägemise ähmanemine,
  
• kilpnäärme ületalitlus.
  

Tervisehäireid võivad põhjustada nii ühekordne ülemäärane vitamiini A annus kui ka vähesemääraline, kuid kestev liialdamine. Kui on kindlaks tehtud vitamiin A liigtarbimine , siis nähud kaovad mõni päev pärast seda, kui vitamiini tarvitamist on vähendatud. Vitamiin A toksilise mõju tagajärgi aitab ära hoida vitamiin C. ß-karotiini puhul üledoseerimisel toksilisust ei esine.
Saamine
Toidus olevatest taimsetest karotenoididest (vitamiin A eelühendid ehk provitamiinid ) 30-60% imendub sapphapetega konjugeerunult peensoole ülaosas ja lõhustub limaskesta rakkudes karoteeni dioksügenaasi toimel: β-karotenoidist tekib kaks retinooli molekuli ja α- ning γ-karoteenist üks molekul.
Osa imendunud karotenoide pakitakse külomikronitesse ja kasutub vere lipoproteiinide ning biomembraanide ehituses ja akumuleeritakse tagavaraks maksa. Osa neist jääb imendumata ja väljutatakse.
Toidu loomsed retinüülestrid hüdrolüüsuvad peensooles retinooliks ja vabaks rasvhappeks. 3,4-didehüdroretinool tekib retinooli dehüdrogeenimisel.
Enterotsüütidesse imendunud ja neis tekkiv vitamiin A esterifitseerub enterotsüütides retinüülestriteks, mis viiakse jäänuk- külomikronite abil maksa, kus nad deponeeruvad. 85-90% inimese vitamiin A varudest paikneb retinüülpalmitaadina maksas . Ta deponeerub ka rasvkoes , kopsudes, neerudes, silma võrkkestas ja retineenhappena luukoes. Transportimaks retinooli maksast mujale retinüülestrid hüdrolüüsitakse ja retinool transporditakse plasma retinooli siduva valgu (RBP) abil kudedesse. Kompleks RBP-retinool võetakse rakkudesse retseptorite abil. Rakkudes võib retinool oksüdeeruda retinaaliks ja viimane retineenhappeks. Vitamiin A eritub organismist glükuroonhappega konjugeeritult peamiselt sapiga.
Vitamiin A imendumist häirivad: mao alahappesus, liigne raud, liigne alkohol, kohv, mineraalõlid, prednisoloon , kortisoon, sapphappeid siduvad ravimid , kestev raske füüsiline koormus jne.
Imendumist ja mobilisatsiooni soodustavad kaltsium ja tsink .
Taimsed produktid varustavad organismi karotenoididega. Kui toitumine on ratsionaalne , siis annavad nad väga vajaliku panuse vitamiin A vajaduse rahuldamiseks. Meeles tuleks pidada ka seda, et kuigi karotenoidid pole väikestes kogustes toksilised, võivad nad organismis kuhjuda. Väikelaste kollane nahk porgandimahlaga üle toites on selle sümptomiks. Kuhjunud hulgas pole karotenoidid kindlasti kahjutud .
Headeks vitamiin A allikateks on maks (eriti kalamaks ning kalamaksaõli), või, munad ja piim. Vitamiini A leidub veel ka piimatoodetes ja kalarasvas. Vitamiin A provitamiini ß-karotiini leidub taimsetes toiduainetes (porgandid, tumerohelised lehtköögiviljad, apelsinid , sügavkollased ja punased puuviljad nagu näiteks papaia , teised köögiviljad).
Biofunktsioonid
Vitamiin A erinevatest vormidest sõltuvad järgmised füsioloogilised funktsioonid:

• Nägemisprotsess (selle fotokeemiline alus)- retinaal.
  

Nägemise fotokeemilises protsessis on kesksel kohal retinaal, sest 11-cis-retinaal on lipoproteiinse nägemispigmendi rodopsiini valgust neelav komponent . Tema vahendusel transformeerub valgusenergia närviimpulsiks. Silma võrkkestale langenud valgus neeldub 11-cis-retinaalis ja fosfoisomeriseerib selle trans-retinaaliks. See põhjustab rodopsiini dissotsiatsiooni valk opsiiniks ja trans-retinaaliks. Kaasub reetina naatriumtasakaalu muutus, membraanide hüperpolarisatsioon ja elektrisignaali (närviimpulsi) teke ning levik ajju.
Vitamiin B1 ehk tiamiin
Vitamiin B1 on veeslahustuv vitamiin, mis osaleb koensüümina glükoosi muutmisel energiaks. Vitamiini B1 leidub põhiliselt nisuidudes ja -kliides ning riisikestades, mis on just see osa teraviljadest, mis töötlemise käigus nn maha lihvitakse, et anda neile heledamat värvi ja ilusamat kuju.
Vitamiin B1 on tuntud kui “vaimuvitamiin” tänu oma seosele närvisüsteemiga ning efektiivsele toimele inimese vaimsele seisukorrale.
Teda on seostatud ka õppimisvõime paranemisega, laste kasvamisega ning kõhu- soolestiku- ja südamelihaste toonuse tõstmisega. Samuti on ta oluline isu reguleerimisel parandades toidu lagunemist ning seedumist, seda eriti tärkilise, suhkru ja alkoholi osas.
Dieet , mis sisaldab palju õllepärmi, nisuidusid, melassi ning kliisid, sisaldab ka piisava koguse vitamiini B1, et kaitsta arterite seinu rasvade kuhjumise eest nendele.
Organismis leidub vitamiini B1 põhiliselt skeleti lihastes, südames, maksas, neerudes ning ajudes. Täiskasvanu organismis on teda umbes 30 mg ning bioloogiline poolestusaeg organismis on tal umbes 15 päeva.
Vitamiin B1 tähtsus:

• võtmeroll organismi ainevahetuses energia tootmisel,
  
• osaleb süsivesikute metabolismis ketohapete dekarboksüleerimisel,
  
• oluline roll närvisüsteemi, lihaste ning südame normaalseks funktsioneerimiseks,
  
• osaleb aminohapete des- ja transamiinimisel,
  
• ergutab soolestiku peristaltikat,
  
• stabiliseerib isu,
  
• toetab kasvu ning head lihaste toonust.
  

Toitaine defitsiidil võivad ilmneda:

• neuroloogilised probleemid,
  
• väsimustunne, unetus, närvilisus, hirmutunne,
  
• ebamäärased valud , söögiisu puudumine, kaalulangus,
  
• süsivesikute seedumise raskendamine,
  
• vere pürüvaadi taseme tõus,
  
• maohädad, valud allkehas ning kõhukinnisus,
  
• mälu nõrgenemine, emotsionaalne ebastabiilsus ,
  
• südame kloppimine,
  
• lastel aeglustub kasv,
  
• südame- ja ajutegevuse häired,
  
• nahahaigused,
  
• juuste väljalangemine,
  
• koordinatsioonihäired,
  
• vähenenud reageerimisaeg.
  

Vitamiin B1 defitsiiti soodustab rafineeritud toiduainete kasutamine.
Liigtarbimine
Toksilist mõju ei ole avastatud, küll aga võivad liiga suured vitamiini B1 kogused tasakaalust välja viia kogu B-vitamiinide kompleksi.
Saamine
Inimene saab tiamiini järgmiselt. Taimsete produktidega (vaba tiamiin) ja loomsete produktidega (peamiselt tiamiindifosfaat) seedekulglasse sattunud vitamiin B1 imendub peensoolest kandja- vahendatud aktiivse transpordi teel. Kui tiamiini tase on peensooles kõrge, domineerib imendumisel passiivne difusioon .
Imendumist segavad alkohol, kohv, antibiootikumid .
Imendunud tiamiin satub värativeeni kaudu maksa, kus osa fosforüülub- tekib tiamiindifosfaat. Osa transporditakse maksast edasi kudedesse, kus ta fosforüülub samuti tiamiindifosfaadiks. Inimorganismis on 80% tiamiinist tiamiindifosfaadina, mis paikneb rakkudes. Vaba tiamiin on põhiliselt veres. Umbes 50% tiamiindifosfaati lokaliseerub skeletilihastes, 40% maksas, südames, ajus ja neerudes.
Liigne tiamiin väljutatakse organismist kiiresti ja peamiselt uriiniga nii vaba tiamiinina kui ka mitmete metaboliitidena.
Vitamiini B1 allikateks on pärm, lahja sealiha, kaunviljad , pähklid, täisteraviljatooted, tatar, kaerahelbed, koorega keedetud kartulid.
Biofunktsioonid

• Tiamiindifosfaat on koensüümiks α-ketohappeid (püruvaat, α-ketoglutaraat, hargnenud ahelaga α- ketohapped) oksüdatiivselt dekarboksüülivates ensüümkompleksides ( PyrDH , AKGDH, HAAHDH) ja transketolaasis. Seega vajavad tiamiini:
  
  • süsivesikute katabolism (PyrDH, AKGDH, transketolaas),
    
  • rasvhapete katabolism (AKGDH),
    
  • aminohapete katabolism (AKGDH, HAAHDH).
    
• Transketolaas osaleb ka nukleiinhapete sünteesis ja taandavate sünteeside varustamises metaboolse energiaga NADPH vormis.
  
• Ka närviimpulsside ülekanne vajab tiamiindifosfaati (osaleb atsetüülkoliini sünteesis).
  

Vitamiin B2 ehk riboflaviin
Vees lahustuv vitamiin ning teda sisaldub reeglina samades toiduainetes, kus teisedki B-kompleksi vitamiinid. Ta on ensüümide koosseisus , mis võtavad osa ainevahetusprotsessidest s.o põhitoitainete lagundamisest ja kasutamisest. Vitamiin B2 on oluline raku hingamisprotsessides, hea nägemise, terve naha, küünte ja juuste tagamisel. Toidus sisalduva vitamiini B2 hulk on reeglina väike, nii et vajatavat vitamiini B2 kogust on raske saada ainult toidust.
Vitamiin B2 tähtsus:

• osaleb põhitoitainete ainevahetuses,
  
• kasvuprotsessides,
  
• abiks antikehade moodustumisel,
  
• rakkude hingamisel, organismis toimuvates redoksprotsessides,
  
• normaalse hingamise tagamisel,
  
• vajalik silmade väsimise vähendamiseks,
  
• normaalse nägemise tagamiseks,
  
• terve naha, küünte ning juuste tagamiseks.
  
• Saamine
  

Toidus on vitamiin B2 koensüümina flavoproteiinides (va piimas). Seedeensüümid vabastavad neist vitamiin B2, mis imendub peensooles kandjavahendatud aktiivse transpordina (seda soodustavad sapphapped).
Imendumist pärsivad alkohol, kohv, suitsetamine , mitmed antibiootikumid, oraalsed kontratseptiivid . Riboflaviin fosforüülub koerakkudes FMN-ks, millest tekib FAD. Mõlema teket stimuleerivad kilpnäärme hormoonid. Tagavarad neerudes ja maksas on suhteliselt tagasihoidlikud, mistõttu peab teda saama pidevalt toiduga: piim, jogurt , maks, kala, spinat .
Biofunktsioonid
Tema bioaktiivsus realiseerub läbi koensüümsete vormide FMN ja FAD. Mõlemad on vajalikud redoksprotsesside ensüümides, nt:

• PyrDH,
  
• suktsinaadi DH (mis osaleb süsivesikute, rasvhapete ja aminohapete katabolismis),
  
• ksantiini oksüdaas (rasvhapete oksüdatsiooni ja hingamisahela ensüümid),
  
• vitamiin B2 vajalik juuste, naha, küünte normaalseks arenguks ja nägemisprotsessis.
  

Vitamiin C ehk askorbiinhape
Saamine
Taimsete produktidega seedekulglasse sattuv vitamiin C imendub peensoolest Na-sõltuva aktiivse transpordina ja passiivse difusioonina. Aktiivselt imenduvad väikesed ja mõõdukad kogused, passiivse difusiooni roll kasvab suurte annuste puhul.
Imendumine on küllastav protsess, st koguste suurenedes väheneb järsult verre jõudva vitamiin C kogus (imendumismehhanismide küllastumise ja lammutamise intensiivsuse tõttu). Suurte annuste manustamisega kasneb tavaliselt kõhulahtisus.
Imendumist pärsivad liigne alkohol, suitsetamine, soole limaskesta rakkude oksüdatiivne stress, aspiriin , paratsetamool, söögisooda jne.
Vere askorbiinhappe tase saavutab manustamisjärgselt maksimaalse taseme 2-3 tunni jooksul. Koe- ja vererakkudesse viiakse askorbiinhape aktiivse transpordina ja difusioonina. Rohkesti on teda neerupealistes, maksas, kopsudes, aga ka rakkudevahelises vedelikus. Liigne vaba askorbiinhape ja tema kataboliidid väljutatakse uriiniga. Suurtes kogustes tarbitud üleliigne vesi vähendab vitamiin C varusid organismis.
Allikad: mustad sõstrad, kibuvits , paprika , lehtkapsas, mädarõigas jne.
Biofunktsioonid

• Vajatakse naha, igemete, kapillaaride, hammaste, sidemete ja luude normaalseks funktsioneerimiseks.
  
• Kollageeni ja elastiini sünteesi ensüümide kofaktorina on vajalik sidekoe normaalseks arenguks ja funktsioneerimiseks ning haavade paranemiseks.
  
• On oluline mitmetes hüdroksüülimistes: nt. neuromediaatorite, karnitiini, sapphapete ja steroidide sünteesis.
  
• On keskne vesilahustuv antioksüdant veres ja rakkudes: osaleb vitamiin E algvormi taastamises, kaitseb vitamiini A, riboflaviini, foolhapet, tiamiini, pantoteenhapet ja hemoglobiini oksüdatsiooni eest ning pärsib nitroosamiinide teket seedekulglas . Vabade radikaalide püüdmisel tekib L-askorbaadist L-askorbüülradikaal, mis konverteeritakse dehüdroaskorbiiniks, mis omakorda võib GSH toimel redutseeruda tagasi L-askorbaadiks.
  
• Osaleb ka ravimite biotransformatsioonis, mõjutades tsütokroom P450 mõnede isovormide sünteesi ER-s (endoplasmaatiline retiikulum ).
  
• Stimuleerib Fe2+ imendumist ja raua vabanemist transferriinist (seega ka raua kasutamist).
  
• Soodustab foolhappe koensüümse vormi (THF) teket.
  
• Tugevdab immuunsüsteemi.
  

Tema oskuslik/adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne nt alkoholismi, artriidi, beriberi, gripi, seljavalude, hammaste/igemete haiguste, diabeedi, stenokardia jne puhul.
Teda peaks manustama koos foolhappe, püridoksiini, niatsiini, B1, B2, bioflavonoidide, vitamiin E, Ca ja Mg. See komplekt tagab vastavate metaboolsete protsesside süsteemse biokeemilise mõjutamise. Suuremate annuste puhul tuleb silmas pidada fakti, et vitamiin C rasvlahustuvad vormid imenduvad paremini.
Päevane ohutu totaalkogus korduval manustamisel on 1000mg, ühekordsel pole seda määratud. Nimetatud kogust ei maksa ületada. Liigse annuse kõrvalmõjudeks on seedetrakti funktsioneerimise häired (oksendamine, kõhulahtisus), neerukivid, väsimus, iiveldus.
Vitamiin D ehk kalitsiferoolid
Saamine
Inimorganism saab vitamiini D järgmiselt.Loomsete produktidega seedekulglasse sattuv kolekaltsiferool (või manustatud kolekaltsiferool või ergokaltsiferool) imenduvad passiivse difusioonina peensooles. Imendumine toimub mitsellides ja sõltub sapphapetest.
Imendumist pärsivad kiudainetega liialdamine, kortikosteroidid, oraalsed kontratseptiivid ja liigne alkohol.
Imendunud vitamiin D transporditakse külomikronitega maksa. Siia toob vitamiin D siduv valk DBP ( vitamin D binding protein ) ka nahas UV- kiirguse toimel tekkiva kolekaltsiferooli. Maksarakkudes oksüdeeritakse kolekaltsiferool 25-hüdroksükaltsiferooliks. See on vitamiin D põhiline salvestusvorm maksas, rasvkoes ja lihastes ning ringlusvorm veres. DHP transpordib 25-hüdroksükaltsiferooli põhiliselt neerudesse, kus ta muundub hormooniks kaltsitriool ehk 1,25- dihüdroksükaltsiferooliks.
Teatud osa kaltsitriooli väljutub organismist muutumatult, osa konjugaatidena.
Vitamiini D saab vaid loomsetest toiduainetest: kalaõli, maks, munakollane , või, pärm.
Biofunktsioonid
Luud on kaltsiumi ja fosfori reserv inimorganismis. Luude ja vere vahel toimuv kaltsiumi ja fosfori vahetus tagab nende vajaliku homeostaasi luudes , veres ja kogu organismis. Kesksel kohal on selles neerudes tekkiv antirahhiitiline kaltsitriool, mis reguleerib koostöös paratüreoidhormooniga (PTH) kaltsiumi ja fosfori metabolismi ja taset vereplasmas ja seega otseselt ka luukoe arengut.

• Vereplasma kaltsiumitaseme langus (kestvalt kaltsiumivaese toidu tarbimisel nt) põhjustab:
  
• PTH vabanemise ja kaltsitriooli sünteesi intensiivistumise (madal plasmakaltsium ning PTH taseme tõus aktiveerivad 1-hüdroksülaasi, seda teeb ka madal plasmafosfor).
  
• Kõrgenenud PTH stimuleeriv toime osteoklastidele vabastab mõningal määral kaltsiumi ja fosfori luudest (demineralisatsioon).
  
• Kõrgenenud kaltsitriool, koostöös PTH-ga vähendab kaltsiumi ja fosfori ekskretsiooni neerukanalites.
  
• Kõrgenenud kaltsitriool suurendab ka kaltsiumi ja fosfori imendumist peensoolest.
  
• Aitab omastada kaltsiumi ja fosforit tugevdamaks luid ja hambaid.
  

Efektide summana normaliseerub kaltsiumitase veres.

• Vereplasma kaltsiumitaseme liigne tõus on välditud sellega, et:
  
• Kõrgenev kaltsitriool hakkab tagasisidestuslikult inhibeerima 1-hüdroksülaasi ja stimuleerima inaktiivse 24,25-dihüdroksükaltsiferooli teket.
  
• Kõrgenenud kaltsiumitase blokeerib ka PTH tekke.
  
• Langeva kaltsitriooli ja väga madala PTH tasemega kaasub kaltsiumi ekskretsiooni suurenemine neerukanalites, kaltsiumi ja fosfori luudest vabanemise pidurdumine ja mineralisatsiooni suurenemine ning kaltsiumi peensoolest imendumise langus.
  
• Kaltsiumitaseme tõusu tõttu tõuseb ka hormoon kaltsitoniini tase, mis pidurdab kaltsiumi vabanemist luudest.
  

Kaltsitriooli on vaja ka normaalseks verehüübimiseks, südamelihase tööks, närvikoe funktsioneerimiseks, immuunfunktsiooniks. On leitud, et aktiveerunud makrofaagid produtseerivad kaltsitriooli, mis moduleerib lümfotsüütide ja monotsüütide immuunvastust.
Inhibeerib T-lümfotsüütide proliferatsiooni ja lümfokiinide sekretsiooni ning mitmete vitamiin D retseptoreid ekspresseerivate rakkude prolifereerumist.
Vitamiin D manustamine on hädavajalik rahhiidi ja osteomalaatsia ravis . Tema toime on efektiivsem, kui seda teha koos kaltsiumi, fosfori, vitamiinidega A ja C (viimasel on ka ennetav efekt vitamiin D toksilisuse suhtes).
Tema oskuslik/adekvaatne manustamine võib ravi ühe komponendina olla efektiivne alkoholismi, osteoporoosi, diabeedi, artriidi, psoriaasi, luumurdude, hepatiidi, tsüstilise fibroosi jt haiguste suhtes.
Vitamiin E ehk tokoferoolid
Saamine
Taimsete produktide koostises seedekulglasse sattuvad tokoferüülestrid lõhustatakse pankrease esteraaside toimel. Tokoferoolid imenduvad passiivse difusioonina peensoole keskosast ja satuvad totaalses enamikus lümfi. Imendumine sõltub toidurasvade seedimisest ja imendumisest, sapphapetest.
Imendumist soodustab seleen pankrease töö soodustamise kaudu.
Imendumist häirivad raualiigsus, kloriididerikas joogivesi , lahtistitena kasutatavad mineraalõlid, mitmed antibiootikumid, oraalsed kontratseptiivid, rääsunud taimsed ja loomsed rasvad,PUFA-de (polüküllastamata rasvhapped) rohkus toidus, vitamiin A liigsus seedekulglas jne. Vitamiin E imendumine on igal juhul vaid 20-40%. Seedekulglast imenduvad kõik tokoferoolid, kuid organismis prevaleerub RRR-α- tokoferool , mis moodustab 85-90% veres olevatest tokoferoolidest.
Seedekulgla limaskesta rakkudes pakitakse vitamiin E külomikronitesse, mis liiguvad lümfiringesse. Koekapillaaridesse jõudnud külomikronitele toimib endoteelipinna lipoproteiinide lipaas . Tulemuseks on mõningase koguse vitamiin E sattumine koerakkudesse. Tekkinud jäänuk-külomikronid haaratakse maksa parenhüümirakkudesse ja nii satub vitamiin E maksa, mille parenhüümsetes rakkudes säilitatakse osa vitamiinist varudena. Maksarakkudes seovad vastavad valgud efektiivselt vaid RRR-α-tokoferooli ja seepärast on tokoferooli teiste vormide sattumine maksarakkudes kokkupakitavatesse VLDL partiklitesse tühine. VLDL partiklites transporditakse RRR-α-tokoferool rasvkoesse, mis on vitamiin E põhidepoo, jt kudedesse. Peale maksa ja rasvkoe on vitamiin E teatud varud on ka neerupealistes, südames, skeletilihastes, testistes, emakas , hüpofüüsis ja vere lipoproteiinides. Maksarakud ja erütrotsüüdid haaravad RRR-α-tokoferooli kiiresti. Lihased, testised, aju ja seljaaju salvestavad vitamiini E aeglaselt.
Vitamiin E metaboliseerub peamiselt kinoonvormiks, mis konjugeerub glükuroonhappe jäägiga. Glükuroniidid väljutuvad peamiselt sapiga. Mingi osa aga imendub ning muundub neerudes uriiniga väljutatavaks tokoferoonhappeks.
Looduslikud vitamiin E allikad: nisuiduõli, päevalille- ja maapähkliõli, päevalilleseemned, kaeratoidud, oder , majonees, porgand .
Biofunktsioonid
Vitamiin E on peamine lipofiilses, seega hapnikurikkaimas keskkonnas (biomembraanid, vere lipoproteiinid , rasvkoerakud jne) töötav antioksüdant inimorganismis. Ta on primaarne kaitse lipiidide peroksüdaasi vastu, takistades PUFA-de oksüdatsiooni. Vitamiin E püüab vabu radikaale ja blokeerib radikaalilisi ahelprotsesse.

• Andes hapniku vabadele radikaalidele elektroini, blokeerib ta vabade radikaalide elektroni eemaldava toime PUFA-le,
  
• Kontrollides/reguleerides lipiidide peroksüdaasi, kaitseb biomembraanide, mitokondrite jt struktuuride ehituslik-funktsionaalset terviklikkust. Eriti oluline on tema antioksüdantne toime PUFA-de rikastes kudedes (närvikude, reetina) ja hapnikuga vahetult interakteeruvates kudedes/rakuorganellides (kopsud, mitokondrid ).
  

Teda abistavad antioksüdantses rollis vitamiin C ja glutatioon. Nimelt, vitamiin E reageerimisel hapniku vabade rafikaalidega tekib elektroni loovutanud vitamiinist E vaba-radikaaliline vorm. See redutseeritakse vitamiini C või glutatiooni toimel tagasi algvormi (redutseerijana tuleb arvesse ka tsüsteiin.

• Vitamiin E kaitseb vitamiini A küllastamata külgahelat peroksüdaasi eest, tõstab selle biotoimet ja soodustab tema ladestumist maksas.
  
• Soodustab seleeni püsimist organismis: vitamiin E antioksüdantne toime toetab seleeni antioksüdantset funktsioneerimist glutatiooni peroksüdaasi kofaktorina.
  
• Käitub ka kofaktorina, reguleerides proteiini kinaas C aktiivsust, osaledes veresoonte silelihasrakkude proliferatsiooni reguleerivate ensüümide töös jne.
  
• Inhibeerib fosfolipaas A2, vähendades nii prostaglandiinide ja tromboksaanide poolt vahendatud häireid nagu põletik, premenstruaalsündroom, vereringe ebaregulaarsused (öised jalasäärte krambid , trombotsüütide agregatsioon).
  
• Vitamiin E kõrgem tase vähendab kasvajate riski- ta stimuleerib immuunvastust, tõstab immuunkompetentsi, inhibeerib nitritite muundumist maos nitroosamiinideks.
  
• Soodustab heemi sünteesi
  
• koostöös vitamiin C ja toidu karotenoididega pärsib katarakti kujunemist.
  

Vitamiin K ehk naftokinoon
Saamine
Inimene saab vitamiin K järgmiselt. Taimsetes ja loomsetes produktides seedekulglasse sattuv ja peensoole mikrofloora poolt toodetav vitamiin K imenduvad peensoole ülaosas. Imendumine sõltub toidulipiididest, sapphapetest ja pankrease lipaasist. Toidurasvade kestev defitsiit, imendumishäired ja sapi defitsiit tekitavad kiiresti ka vitamiin K defitsiidi.
Imendumist häirivad lahtistitena kasutatavad mineraalõlid, tsefalosporiinid (teatud antibiootikumid), aspiriin ja rääsunud rasvad.
Seedekanalist lümfi imendunud vitamiin K transporditakse külomikronitega maksa, kus on tema põhidepoo. Mõningal määral talletatakse teda ka põrnas, südamelihases ja skeletilihases. Tema väikesed varud maksas ammenduvad kiiresti. Inimorganismi keskseks vitameeriks on K2. Vitamiin K kataboliidid väljutatakse sulfaatide ja glükuroniididena.
Biofunktsioond

• Põhifunktsioon puudutab verehüübimist. Hüübimisfaktorite (nt trombiin) eelühendid aktiveeritakse vitamiin K sõltuva karboksülaasi toimel: esmalt sünteesitakse preprotrombiin, mille glutamaadijääkide karboksüülimisel vitamiin K sõltuva karboksülaasiga (tekivad γ- karboksüglutamüüljäägid)tekib aktiivne protrombiin. Viimane seob kaltsiumi ja kompleks protrombiin-kaltsium seostub kaltsiumi kaudu trombotsüütide pinnafosfolipiididega. See kiirendab protrombiini proteolüüsi trombiiniks ja viimane põhjustab fibrinogeenist fibriinkämbu moodustumise .
  
• Vitamiin K sõltuv karboksülaas tekitab γ- karboksüglutamüüljäägid ka verehüübimisega mitteseotud luukoe osteokaltsiinis (osaleb luukoe mineralisatsioonis) ning neerude ja platsenta valkudes.
  
• Vitamiin K on vajalik ka glükoosi fosforüülimiseks.
  

Vitamiin K normaalset funktsioneerimist organismis takistavad tema antimetaboliidid: Need on normaalsete metaboliitide struktuuranaloogid, mis asendavad metaboliiti seondumises vastava ensüümiga, kuid ei suuda täita normaalse metaboliidi rolli. Vitamiin K antimetaboliidid on kumariinid, mis blokeerivad mitmete verehüübimisfaktorite tööd.
Vitamiinide vaenlased
Alkohol, liigne kohvijoomine , suitsetamine, teatud ravimid, nt antibiootikumid, suukaudsed rasestumisvastased vahendid, teatud tervisehäired, ühekülgne toitumine. Naha ja tervise heaolu sõltub vereringe toimimisest.
Toiduga saadakse liiga vähe D,E,C,B1,2,6 vitamiine, kaltsiumi ja rauda.
Mida rasvasem on kala, seda rohkem on D vitamiini, E-vitamiin on hapenduse vastu, hoiab ära kudede vananemise, kortsude tekke.
Vitamiinid kuuluvad elutähtsate mikro toitainete hulka. Nende päevane vajadus on väga väike, seda väljendatakse milligrammides.Toiduga ei ole vitamiinide ületarbimise oht, küll aga vitamiini preparaatide liialdamisel.
Vitamiini kaod on suured toidu valmistamisel. Liiga pikk keetmise aeg, toidu mitmekordne soojendamine , aedvilja keeduvee kasutamatta jätmine ja muud valed toiduvalmistamise viisid vähendavad vitamiinide sisaldust.
Fakt! Ühes mahvis suitsus on näiteks 2200 vaba radikaali, mis „kulutavad” meie organismi ja viivad vanadusele lähemale.
Kokkuvõte
Vitamiinid suudavad meid teatud piirides kaitsta nüüdisaja elustiili hädade eest, näiteks leevendavad väärtoitumise mõju ja ravimite kergekäelise tarbimise tagajärgi. Vitamiinid aitavad meid kaitsta ka keskkonnasaaste eest, mis kahjustab pärilikkust.
Meie põhiline vitamiinide allikas on tasakaalustatud segatoit, mis sisaldab nii taimse kui ka loomse päritoluga toiduaineid. Paraku jääb paljudele inimestele ainult toidust saadavatest vitamiinidest väheks, mistõttu tuleb kasutada vitamiinipreparaate. Valik on suur ja ka soovitusi jagub küllaga. Paratamatult tuleb teha valik.
Kasutatud kirjandus:
http://retseptid.cma.ee/index.php?lang=est
http://et.wikipedia.org/wiki/
http://www.healthilife.ee/
http://www.tervispluss.ee/?section=88073&alias=forum&action=show&board=88073