Urogenitaalsüsteem (0)

Kuse- ja suguelundid
K U S E- J A S U G U E L U N D I D
Kuse-suguelundkond (urogenitaalsüsteem) hõlmab endasse kaks elundkonda - kuseelundid ja suguelundid. Nimetatud elundkonnad täidavad erinevaid funktsioone, kuid on arengu ja asukoha poolest teineteisega seotud.
K U S E E L U N D I D
Kuseelundkonna ülesanded ja liigitus
Ainevahetuse jääkproduktid peab organismist eemaldama, sest nende kogunemine verre kutsub esile enesemürgistuse. Liigne vesi ja süsihappegaas (süsivesikute laguproduktid) eritatakse kehast kopsude kaudu. Erütrotsüütide laguproduktid - sapipigmendid ning mitmed mineraalsoolad (kaltsiumi-, magneesiumi- ja raskemetallide soolad ) - eemaldatakse kehast jämesoole kaudu. Valkude laguproduktid ( kusihape , kusiaine), mõned soolad jne. eritatakse naha ja neerude kaudu higi ning uriini kujul, kusjuures neerud etendavad seejuures peamist osa. Neerud on seega spetsiifilisteks erituselunditeks - kuseelunditeks. Eemaldades organismist koos valkude laguproduktidega ka vett ja soolasid, aitavad neerud kaasa vere osmootse rõhu konstantsuse säilitamisele. Samuti kindlustavad nad vere reaktsiooni konstantsuse, eritades vastavalt vajaduse korral kord aluselisi, kord happelisi fosforhappe soolasid.
Neerude kaudu eritatakse kehast ka mitmesuguseid mürkaineid, mis soolest verre satuvad (indool, skatool, fenoolid) ja mis maksas kahjutuks tehakse. Neerude kaudu eemaldatakse kehast ka arstimitena sinna viidud ained. Neerud on ühtlasi paigaks, kus mõnesid aineid (ammoniaaki, hipuurhapet jt.) sünteesitakse ja siis väljutatakse.
Peale neerude kuuluvad kuseelundite koostisse ka need teed, mille kaudu uriin eemaldatakse: neerukarikad, neeruvaagen, kusejuha , kusepõis ja kusiti.
Neerude ülemisele poolusele (otsale) kinnitub neerupealis ehk suprarenaalnääre. See on sisesekretoorne nääre, mis ainult topograafiliselt on neerudega ühenduses, funktsionaalselt aga ei ole neil kuseelunditega midagi ühist.
http://www.faqs.org/health/images/uchr_02_img0199.jpg
Kuseelundite süsteemi kuuluvad järgmised elundid :
neerud r e n e s
kusejuha u r e t e r
kusepõis v e s i c a u r i n a r i a
kusiti u r e t h r a
N e e r u d r e n e s
neer r e n
Neerud on punakaspruunid oakujulised paariselundid kaaluga ~150- 200 g, mis asetsevad kõhukelmetaguses ruumis kummalgi pool lülisammast nimmepiirkonnas. Parem neer asub 12. rinnalüli ja 1.-3. nimmelüli kõrgusel, vasak neer paikneb ühe lüli võrra kõrgemal. Neer on kaetud fibrooskihnuga, mida ümbritseb rasvkihn ja neerufastsia; nende abil kinnituvad neerud kõhuõõne tagaseinale.
Neerul eristatakse ülemist ja alumist poolust, eesmist ja tagumist pinda, mediaalset ja lateraalset serva. Neeru mediaalse serva keskkohas on neeruvärat, mida läbivad kusejuha, neeruarter, neeruveen, närvid ja lümfisooned. Neeruvärat viib neerus olevasse süvendisse - neeruurkesse, kus asuvad neeruvaagen, suured ja väikesed neerukarikad.
http://galileo.phys.virginia.edu/classes/304/kidney.gif
Neer koosneb pindmiselt paiknevast koorollusest (cortex) ja sisemiselt paiknevast säsiollusest (medulla). Säsi jaotub 10-15 neerupüramiidiks, millede vahele ulatuvad neerukoorest moodustunud neerusambad. Koor ja säsi koosnevad arvukatest veresoontest ja ülipeenetest neerutorukestest, mis on nähtavad ainult mikroskoobis. Neerupüramiidide tipud - neerunäsad- on suunatud neeruvärati poole ja nad ulatuvad neeruurkesse. 2-3 püramiidi tipud ühinevad omavahel ja ulatuvad väikesesse neerukarikasse. Väikesi neerukarikaid on 8-12, nad on laiade, kuid lühikeste torukeste kujulised . Iga väike karikas haarab ühe otsaga neerunäsa, teine ots läheb üle suurde neerukarikasse. Suuri karikaid on 2-3, laatudes moodustavad nad lehtrikujulise neeruvaagna; see läheb ahenedes üle kusejuhaks.
Neeru struktuurilis-funktsionaalseks ühikuks on NEFRON , milles toimubki uriini valmistamine.
http://www.physioweb.org/IMAGES/nephron_detail.jpg
Nefron koosneb järgmistest osadest:
asukoht
* neerukehake koosneb veresoonte päsmakesest koores
ja seda ümbritsev kihnust e.
Bowman-Sumljanski kihnust
* proksimaalosa vääniline osa koores
sirge osa
} Henle ling säsis
* distaalosa sirge osa
vääniline osa koores
* lüliosa säsis
Suurem osa nefronitest asub neerukoores (~4/5), nn. koorenefronid. Väiksem osa asub säsis - need on nn. jukstamedullaarsed nefronid ( lad.k. juxta - kõrval, juures; medulla - säsi, üdi).
Neerude vereringel on mõningad iseärasused, tingituna elundi ehitusest ja funktsioonist. Võrreldes neeru suurusega on neeruarteril võrdlemisi suur läbimõõt, sest tema poolt toodav veri on vajalik mitte ainult neerukoe enda toitmiseks, vaid ka uriini valmistamiseks. Ööpäeva jooksul läheb neerust läbi ~ 2000 liitrit verd. Neeruurkes ja neerukoes toimub neeruarteri järkjärguline hargnemine üha väiksemateks harudeks. Kõige väiksemaid harusid - arterioole nimetatakse toomasoonteks (vas afferens ). Iga niisugune toomasoon jõuab päsmakesekihnuni ja jaguneb kapillaarvõrgustikuks, mis moodustab päsmakese. Päsmakesest väljub teine arteriool - viimasoon ( vas efferens ). Neerukoores olevate nefronite viimasoonte läbimõõt on toomasoonte omast väiksem. See tingib päsmakeste kapillaarides suhteliselt suurema vererõhu. Nii tooma - kui viimasoontes voolab arteriaalne veri. Viimasoon jaguneb omakorda sekundaarseks kapillaarvõrgustikuks, mis ümbritseb nefroni kanalikesi. Seejuures muutub arteriaalne veri venoosseks ja suubub veenulitesse, mis edaspidi ühinevad suurema läbimõõduga veenideks, need moodustavad lõpuks neeruveeni (suubub alumisse õõnesveeni). Seega on neerudel kaks kapillaaride süsteemi: ühed kapillaarid moodustavad päsmakesi ja neis voolab arteriaalne veri, teised kapillaarid paiknevad nefronite kanalikeste vahel ja neis muutub arteriaalne veri venoosseks. Päsmakeste omapärast kapillaaristikku kutsutakse "imevõrgustikuks".
K u s e j u h a u r e t e r
Kusejuha on ~ 30 cm pikkune torujas paariselund, mille läbimõõt kõigub erinevates osades 3-9 mm piires. Pärast neeruvaagnast väljumist laskub kusejuha piki kõhuõõne tagaseina kõhukelmetaguses ruumis allapoole väikevaagnasse ning avaneb kusepõide selle tagaseina alumises osas. Enne kusepõide suubumist ristub kusejuha mehel seemnejuhaga, naisel kulgeb ta emakakaela ja tupe lähedal ning ristub emakaarteriga. Tema funktsiooniks on uriini juhtimine neeruvaagnest kusepõide.
http://www.stjosephs-stpaul.org/CareService/images/kidneys-male.gif
Kusejuha sein koosneb :
* limaskest - seda katab mitmekihiline siirdeepiteeliga, ta sisaldab limanäärmeid ja moodustab pikikurde;
*silelihaskest - on kolmekihiline , mille kokkutõmbumine soodustab uriini liikumist kusepõide ega lase tal tagasi valguda;
*adventitsiaalkest - koosneb sidekoest. Kõhukelme katab kusejuhasid ainult eest.
K u s e p õ i s v e s i c a u r i n a r i a
Kusepõis on õõneselund, mille kuju oleneb uriiniga täitumusest: tühjana on ta lamendunud, täitununa omandab muna või pirni kuju. Mahutavus on individuaalselt erinev, kuid kõigub täiskasvanul 500-700 ml piires.
Kusepõis asub väikevaagna eesmises osas ja toetub vaagnapõhja lihastele . Põie ette jääb sidekoega eraldatud häbemeliidus e. sümfüüs. Põie taga asuvad naisel emakas ja osa tupest; mehel pärasool ja seemnepõiekesed. Põie all asub meestel eesnääre, naistel urogenitaaldiafragma .
Kusepõiel eristatakse tippu (suunatud ette üles), keskmine osa on põie keha. Põie põhi on suunatud alla ja taha ning läheb ahenedes üle kusepõiekaelaks.
http://training.seer.cancer.gov/module_anatomy/images/illu_bladder.jpg
Kusepõie sein koosneb limaskestast, väga kohevast limaskestaalusest kihist e. submukoosast, lihaskestast ja adventitsiaalkestast ning osaliselt ka serooskestast.
Limaskest - vooderdab põit seestpoolt ja moodustab kurde nn. põiekortse, mis põie täitumisel tasanduvad. Põie põhja piirkonnas on põiekolmnurk, mille kohal submukooskude on vähe arenenud ja limaskest kurde ei moodusta. Selle kolmnurga tippudel on kolm avaust: parem ja vasak kusejuhasuue ja sisemine kusitisuue. Põie limaskestas on rohkesti närvikiude ja -lõpmeid, nende seas retseptoreid, mis reageerivad põiesisesele rõhule. nende ärritus kutsub esile urineerimisakti.
Lihaskestal on kolm kihti: sisemine ja välimine on pikikiududest, nende vahele jääb ringlihaskiht. Viimane neist on kõige tugevam. Kusepõiekaela piirkonnas, sisemise kusitisuudme kohal, moodustab ringlihaskiht paksendi - kusepõiesulguri, mille talitlus meie tahtele ei allu. Kusepõie täitumisel tema sein venitatakse välja, kuid sulgurlihas on kokkutõmbunud olekus. Urineerimise ajal sulgur lõõgastub, aga põieseina lihaskest tõmbub kokku, mis tingibki põie tühjenemise. Kõhukelme katab ainult põietippu ja tagant põiekeha, ülejäänud osas on kusepõis kaetud sidekoelise kestaga (adventiitsiaga).
K u s i t i u r e t h r a
Kusiti kaudu toimub kusepõie perioodiline tühjendamine.
N a i s e k u s i t i u r e t h r a f e m i n i n a
on 3-3,5 cm pikkune torujas elund , mis paikneb tupe ees. Algab lehtrikujulise sisemise kusitisuudmena põiekaela piirkonnas, kulgeb häbemeliiduse taga allapoole ja avaneb sagitaalse pilukujulise välimise kusitisuudmena tupeesikus. Urogenitaaldiafragmast läbiminekul ümbritseb teda kusitisulgur (sfinkter), mis on vöötlihaskoeline (allub tahtele).
Kusiti sein on veniv ja koosneb limaskestast (moodustab pikikurde, sisaldab limanäärmeid ja lümfoidkude) ja submukoosast. Lihaskest on
silelihaskoeline, mille sisemine kiht on piki- ja välimine kiht ringkiududest.
http://www.stronghealth.com/services/urology/conditions/images/FEMALEURETHRA.jpg
M e h e k u s i t i u r e t h r a m a s c u l i n a
on kõverdunud 18-25 cm pikk torujas elund, mille kaudu väljutatakse uriin ja seemnevedelik. Lähtub kusepõiest, läbib eesnäärme, urogenitaaldiafragma, suguti käsnkeha ja avaneb sugutilukil välimise kusitisuudmena. Vastavalt asetusele eristatakse 3 osa:
* eesnäärmeosa - ~2,5 cm pikkune. Tagaseinal paikneb pikisuunaline võlvumus - kusitihari, mis keskosas jämeneb seemnekünkakseseks. Sellel avanevad 2 purskejuha ja arvukad eesnäärmejuhakesed.
* membraanosa - ~1 cm pikkune kitsas osa, seda ümbritseb kusitisulgurlihas
(sfinkter), mille spasm võib olla takistuseks põie kateteriseerimisel.
* käsnosa e. spongioososa - pikkus
18-22 cm.
http://137.222.110.150/calnet/renal4/image/male%20urethra%20in%20three%20parts-schematic%20diag.jpg
Mehe kusitil on kaks kõverust : häbemeluude-eesne ja häbemeluudealune kõverus
Kusiti sein on vooderdatud limaskestaga, mis moodustab pikikurde. Spongioososa limaskestal on süvendid (lakuunid), millesse avanevad limanäärmete juhad . Limaskestast väljaspool paikneb silelihaskoest koosnev lihaskest.
S U G U E L U N D I D
Suguelundid täidavad paljunemisfunktsiooni.
Naise ja mehe suguelundite ehituses on olulisi iseärasusi, tingituna nende funktsionaalsetest iseärasustest.
Naise suguelundites tekivad ja valmivad naissugurakud ( munarakud ) ning areneb loode, mis raseduse lõpul väljutatakse.
Mehe suguelundites toimub meessugurakkude (spermatosoidide) paljunemine ja valmimine, mis koos seemnevedelikuga (spermaga) väljutatakse.
Olenevalt asukohast eristatakse sisemisi ja välimisi suguelundeid.
M E H E S U G U E L U N D I D
Mehe suguelundites toimub meessugurakkude (spermatosoidide) paljunemine ja valmimine, mis koos seemnevedelikuga väljutatakse ning toodetakse meessuguhormoone.
Mehe sisemiste suguelundite hulka kuuluvad
munand t e s t i s paariline
munandimanus e p i d i d y m i s paariline
seemnejuha d u c t u s d e f e r e n s paariline
seemnepõieke vesicula seminalis paariline
seemneväät funiculus spermaticus paariline
eesnääre p r o s t a t a
sugutisibulanääre paariline
http://www.uh.edu/~tgill2/image010.jpg
M u n a n d on lapikovaalne ploomisuurune ~ 30 g kaaluv paariselund, mis asub munandikotis. Munand koosneb 200 - 300 sagarikust, milles leiduvates väänilistes seemnetorukestes paljunevad meessugurakud. Sagarike sidekoes leiduvad rakud toodavad meessuguhormoone, mille mõjul kujunevad meestel sekundaarsed sootunnused. Seemnerakud suunduvad munandi tagumisel serval asuvasse m u n a n d i m a n u sesse, mis on seemnerakkude reservuaariks. Sellest väljuv 30 - 40 cm pikkune s e e m n e j u h a kulgeb koos munandi veresoonte ja närvidega nn. seemneväädis ülenevas suunas kubemekanalisse, kust laskub kusepõie taha väikevaagnasse.
http://www.emc.maricopa.edu/faculty/farabee/BIOBK/testis.jpg http://www.monashivf.edu.au/images/male_reproductive.gif
Eesnäärme lähedal tekitab seemnejuha külgväljasopistise s e e m n e p õ i e k e s e , mille järel kitseneb ta nn. purskejuhaks. Viimane läbib eesnäärme ja avaneb kusitisse, mille kaudu seemnerakud väljutatakse. Edasikandumiseks vajavad seemnerakud vedelat keskkonda, mida toodavad abisugunäärmed - seemnepõiekesed, eesnääre ja sugutisibulanäärmed.
S e e m n e p õ i e k e s e d on pikliku kujuga paarisnäärmed kusepõie põhja taga väikevaagnas; nad eritavad nõret, mis lisandub seemnerakkudele, moodustades seemnevedeliku, mis orgasmi ajal läbi purskejuhade paiskub kusitisse.
E e s n ä ä r e on kastanisuurune lihaselis-näärmeline moodustis kusepõie põhja all, mis ümbritseb kusitit. Eesnäärme nõre lisandub seemnepurske ajal seemnevedelikule ja aktiviseerib seemnerakke (muudab liikuvateks).
S e e m n e v ä ä t on paariline nööritaoline moodustis, mis paikneb munandikotis alates munandimanusesabast kuni pindmise kubemevõruni, täites kubemekanalit kogu ulatuses. Seemneväädi koostisse kuuluvad seemnejuha koos veresoonte ja närvidega ning munandi veresooned ja närvid. Kõik nimetatud moodustised on ümbritsetud sisemise seemneväädi sidekirmega. Süva kubemevõru kohal seemneväät jaguneb: veresooned ja närvid suunduvad üles kõhukelmetagusesse ruumi, kuna seemnejuha laskub väikevaagnasse.
Mehe välimised suguelundid on suguti p e n i s
munandikott s c r o t u m
M u n a n d i k o t t kujutab endast vaheseinaga kaheks jaotunud mitmekihilise õhukese seinaga kotti (kõhuseina väljasopist), milles paiknevad munandid , munandimanused ja seemneväädid. Munandikoti pigmenteerunud nahk on hästi liikuv ja sisaldab rohkesti higi- ja rasunäärmeid. Naha alla jääb sidekoest ja silelihasrakkudest koosnev kest, selle alla jäävad sidekirmed.
S u g u t i l e. peenisel eristatakse lukist ( eesmine jämendunud osa), keha ja juurt. Suguti koosneb kahest sugutikorgaskehast ja ühest sugutikäsnkehast. Korgaskehadesse suubuvad sugutiarterid (põhjustavad suguti jäikpundumise ehk erektsiooni ). Käsnkehas kulgeb kusiti. Selle tagaossa avanevad juhadega sugutisibulanäärmed. Seemnerakud koos nimetatud lisasugunäärmete nõrega moodustavad seemnevedeliku ehk sperma . Sugutilukil on nahk käsnkeha valgundkestaga tihedalt kokku kasvanud, mujal on ta liikuv ja venitatav.
Lukikaela piirkonnas moodustab nahk duplikatuuri - eesnaha ( praeputium ), mis rahuolekus katab lukist kapuutsina, erektsiooni korral nihkub tahapoole.
http://training.seer.cancer.gov/module_anatomy/images/illu_penis.jpg
N A I S E S U G U E L U N D I D
Naise suguelundites tekivad ja valmivad munarakud, areneb loode ja toodetakse naissuguhormoone .
http://www.uh.edu/~tgill2/image008.jpg
Naise sisemiste suguelundite hulka kuuluvad :
munasari o v a r i u m paariline elund kr.k - oophoron
munajuha t u b a u t e r i n a paariline elund kr.k. - salpinx
emakas u t e r u s kr.k. - metra
tupp v a g i n a kr.k. - colpos
http://z.about.com/d/p/440/e/f/19263.jpg
M U N A S A R I o v a r i u m
Munasari on lapik- ovaalne ploomikivi meenutava kujuga paariline sugunääre, mis paikneb väikevaagna õõnes kummalgi pool emakat emakalaisideme tagumisel lestmel ja kus toimub munarakkude kasvamine ja areng ning toodetakse naissuguhormoone. Munasari kaalub ~ 5-10 g. Munasarja eesmine serv on kokkukasvanud emakalaisidemega, tagumine serv on vaba. Ülemine ots on suunatud munajuha poole, alumine - ühendub emakaga munasarja-pärissideme varal . Munasari on kaetud sidekoelise valgundkestaga, mille välispinda katab kuubiline epiteel.
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.owensboro.kctcs.edu/gcaplan/anat2/notes
Munasarja siseehituses eristatakse koort ja säsi.
Säsi paikneb munasarja tsentraalses osas ja koosneb sidekoest ja temas kulgavad veresooned ja närvid. Munasarja perifeerne osa, nn. parenhümatoosne tsoon e. koor sisaldab hulgaliselt munasarjanääpse e. folliikuleid . Vastsündinud tütarlapse kumbki munasari sisaldab ~200000 (-- 400000 ) esmast e. primaarfolliikulit. Iga folliikul koosneb ühekihilisest follikulaarepiteelist, mis ümbritseb munarakku. Alates puberteedieast hakkavad osas primaarfolliikulites munarakud suurenema ja follikulaarepiteel muutub mitmekihiliseks - kujunevad sekundaarfolliikulid. Suguküpse naise munasarjas leiduvad suured põis- e. tertsiaarsed folliikulid ( Graafi põiekesed). Nende läbimõõt on 6-12 mm ja nad on palja silmaga nähtavad. Sein koosneb kapillaare sisaldavast sidekoest ja follikulaarepiteelist, mida siin nim. granuloos- e. sõmerkihiks. Sõmerkihi rakkudel on endokriinne funktsioon: nad valmistavad ja eritavad verre naissuguhormooni östrogeeni.
Põisfolliikuli õõs sisaldab folliikulivedelikku, munarakk asub folliikuli õõne ühes servas follikulaarepiteelist koosneva munakühmu sisemuses. Munarakku ümbritsevad follikulaarepiteeli rakud moodustavad kiirpärja. Regulaarselt, iga 28 päeva ( lunaarkuu )tagant üks valminud folliikulitest lõhkeb ja munarakk uhutakse koos folliikulivedelikuga munasarjast välja - seda protsessi nim. ovulatsioon . Munasarjast väljunud munarakk satub kõhukelmeõõnde ja sealt munajuhasse, olles valmis viljastumiseks. Ovulatsioon toimub kordamööda kord ühes, siis teises munasarjas. Täieliku valmimiseni jõuab väike osa folliikuleid (400-500) ja neis olevaid munarakke. Enamus neist taandareneb. Lõhkenud folliikuli kohale moodustub kollakeha ( corpus luteum), mis toodab hormoon progesterooni. Eristatakse menstruatsiooni- ja raseduskollakeha. Menstruatsioonikollakeha moodustub juhtudel, kui viljastumist ei toimunud; ta funktsioneerib ~2 nädalat. Raseduskollakeha tekib viljastumise korral ja jääb püsima pikemaks ajaks. Kollakeha taandarenemisel jääb tema kohale armkude - valkjas keha.
http://www.uoguelph.ca/zoology/devobio/miller/ovary0.gif http://medcity.com/image/oocyte.gif
M U N A J U H A t u b a u t e r i n a
Munajuha on keskmiselt 10-12 cm pikkune torujas elund, mis ühendab kõhukelmeõõnt emakaõõnega. Tema kaudu kantakse munarakk munasarjast emakasse. Munajuha asetseb väikevaagna õõnes emakast lateraalsemal emakalaisideme vabas ülemises servas. Munajuha kõhtmine suue asetseb munasarja läheduses, on lehtrikujuliselt laienenud ja moodustab munajuhalehtri. Munajuhalehtri servad on narmastunud, kusjuures tekib 15-20 narmast. Üks narmastest on teistest pikem ja ulatub vahetult munasarja vaba servani. Lehtrile järgneb laienenud osa - ampullaarosa ( ~2/3 munajuha kogupikkusest), mille läbimõõt on 6-10 mm. Siin toimub munaraku viljastamine ja siin toimuvad ka vililase arenemise varajased staadiumid. Järgneb kitsuse osa (läbimõõt ~3 mm). Kitsuse osa ulatub emakani ja jätkub munajuha emakaosana, mis läbib emaka seina ja avaneb emakaõõnde. Munajuha emakaosa on kitsaim osa läbimõõduga 1 mm ja pikkusega 1,5 cm.
Munajuha seina ehitus:
Limaskest moodustab arvukaid pikikurde ja on kaetud ripsepiteeliga.
Lihaskest koosneb sisemisest ring- ja välimisest pikikihist (silelihaskoeline).
Serooskest on osa kõhukelmest ja moodustab emakalaisideme.
E M A K A S u t e r u s
Emakas on pirnikujuline lihaseline õõneselund väikevaagna õõnes kusepõie ja pärasoole vahel, kus toimub loote arenemine ja kust ta raseduse lõppedes väljutatakse. Emaka ülemist laiemat osa nim. emakapõhjaks, keskmist osa - emakakehaks ja alumist osa - emakakaelaks. Emakakitsus on ~1 cm pikkune kitsas ühendusosa emakakeha - ja kaela vahel. Keha sees on pilutaoline emakaõõs, mis läheb üle emakakaelakanaliks ja avaneb emakasuudmega tuppe. Emakakeha on emakakaela suhtes ettepoole avatud nurga all, mida nimetatakse emaka ettepaine. Emakaõõs on frontaallõikes kolmnurgakujuline; ülemistesse nurkadesse avanevad munajuhade suudmed , alumises osas läheb emakaõõne kitsenev osa üle emakakaelakanaliks ja kanal avaneb emakasuudmena.
Emaka sein on 1-2,5 cm paksune ja koosneb kolmest kestast:
* sisemine - limaskest ehk endomeetrium (endometrium )
* keskmine - lihaskest ehk müomeetrium ( myometrium )
* välimine - serooskest ehk perimeetrium ( perimetrium)
http://caltest.vet.upenn.edu/repropath/FUterus/mrendomet/131mrendodiacopy.jpg
Endomeetrium on kaetud silindrilise epiteeliga ja sisaldab seroosset sekreeti eritavaid näärmeid. Emakaõõnes on limaskest sile, aga emakakaelakanalis moodustab ta palmilehetaolisi kurde. Emakakaelas leiduvad näärmed eritavad klaasjaslimast sekreeti, mis moodustab bakteritsiidsete omadustega limakorgi (nn. Kristelleri kork ). See takistab mikroobide tungi emakaõõnde. Alates suguküpsusest teeb endomeetrium läbi tsüklilisi muutusi, mis on seotud munasarjades toimuvate protsessidega. ( vaata ovariaal-menstruaaltsükkel)
Müomeetrium on paks ja koosneb mitmesuunalistest silelihaskiududest. Raseduse ajal, seoses loote kasvuga lihaskiud järkjärgult pikenevad ja paksenevad ning emaka kaal suureneb ~20 kordselt Raseduse lõpul ulatub emakapõhi naba ja rinnaku vahekohani. Müomeetriumi perioodiliste kontraktsioonidega ( kaasneb kõhupress ) tõugatakse loode sünnituse ajal välja. Pärast sünnitust väheneb emakas kiiresti (involutsioon) ja võtab endise asendi.
Perimeetrium on osa vaagnaõõne kõhukelmest, mis moodustab emaka külgedel fikseerivad emakalaisidemed ja läheb ees üle kusepõiele ning taga pärasoolele. Kusepõie ja emaka vahel moodustub väike taskutaoline süvend - kusepõie-emaka õõnestis. Emaka ja pärasoole vahele tekib naise kõhukelmeõõne sügavaim sopis – see on pärasoole-emaka õõnestis ehk Douglasi õõs ( excavatio retrouterina seu Douglasi ). Emaka müomeetriumi ja perimeetriumi vahel, peamiselt emaka servade kohal, on side- ja rasvkoest parameetrium ( parametrium ).
Emaka normaalse asendi säilitamise tagavad vaagnapõhja lihased ja selle sidekirmed ning kolm paari sidemeid . Emakalaiside katab emaka kusepõismist ja soolmist pinda ning läheb tema külgedelt üle väikevaagna seintele. Selle sideme ülaosas paikneb munajuha, tagumise lestme külge on fikseeritud oma kinnitiga munasari. Emakaümarside on nööritaoline, koosneb sidekoest ja silelihasrakkudest. Ta lähtub emakanurgalt, läbib kubemekanali ja hajub häbemekingu ja suurte häbememokkade nahaaluses koes. Emakas toetub urogenitaaldiafragmale.
Mittesünnitanu emakas kaalub ~50 g ja pikkus on ~7-8 cm.
Sünnitanud naise emakas kaalub ~100 g ja pikkus 8-9,5 cm.
T U P P v a g i n a
Tupp on elastsete seintega 8-10 cm pikkune torujas elund, mille ülemisse otsa ulatub emakakaela tupeosa. Suundudes ette alla, läheb tupp läbi urogenitaaldiafragma ja avaneb suurte häbememokkade vahelises pilus. Piiriks tupe ja tupeesiku vahel on tupesuue, mida tütarlastel osaliselt suleb neitsinahk ( hymen ). Tupe ees asetsevad kusepõis ja kusiti, taha jääb pärasool. Tupp on eest-taha suunas lamendunud ja tema valendik sulgunud. Ülemises osas laienev tupp ümbritseb emakakaela tupeosa ja moodustab tupevõlvi, mille tagumine osa on sügavam.
Tupe seina ehitus.
Limaskest on kaetud mitmekihilise lameepiteeliga ja moodustab ees- ja tagaseinal ristipidiseid tupekortse, mis on koondunud sammasteks, nn. kortsudesambad. Lihaskest on silelihaskoeline ja koos limaskestaaluse kestaga hästi venitatav. Tupe tagumise seina ülemine osa on kaetud kõhukelmega.
Naise välimised suguelundid on
suured häbememokad labia majora pudendi
väikesed häbememokad labia minora pudendi
kõdisti e. kliitor c l i t o r i s
Tupeesikut piiravad erektiivsed nahakurrud - väikesed häbememokad (koosnevad elastsest sidekoest, sisaldavad veenipõimikuid). Viimased on ümbritsetud suurte häbememokkadega - paksude karvkattega nahakurdudega, mis eespool ühinedes moodustavad häbemekingu. Kliitor kujutab endast väikest võlvumust väikeste häbememokkade ühinemiskohal. Ta sisaldab rohkesti retseptoreid, mille ärritamine põhjustab sugulist erutust.
R I N N A N Ä Ä R E m a m m a
Rinna- ehk piimanääre on oma tekkelt erilaadselt arenenud nahanääre (nagu rasu- või higinäärmed), mille talitlus on seotud suguelunditega. Näärme mõõtmed ja kuju varieeruvad individuaalselt ja muutuvad eluea vältel, raseduse ja rinnaga toitmise ajal. Näärme intensiivne arenemine toimub tütarlastel suguküpsuse perioodil. Suurimad mõõtmed
saavutab nääre raseduse lõpul ja imetamise perioodil.
http://www.breastcancersource.com/gUserFiles/breastDev_fig_3.gif
Rinnanääre asub oma alusega III-VI roide kõrgusel suurel rinnalihasel ja on ümbritsetud sidekirmega. Näärme keskel ulatub välja rinnanibu, mida ümbritseb pigmenteerunud nibuväli. Nääre koosneb 15-20 sagarast , millest lähtuvad piimajuhad. Enne nibusse jõudmist juhad laienevad ja moodustavad piimaurke, siis ahenevad , tungivad nibusse ja avanevad selle tipul. Sagarate vahel ja kogu näärme ümber on rasvkude . Fibroosne sidekude moodustab sagaratevahelisi vaheseinu ja kihne kogu näärme ümber.
L A H K L I H A p e r i n e u m
Lahklihaks nimetatakse reite vahele jäävat piirkonda vaagnaväljapääsu kohal. Seda piiravad: eest - häbemeliiduse alumine serv, tagant - õndraluu tipp, külgedelt - istmikuluu köbrud.
Lahkliha piirkonnas paiknevad välissuguelundid ja pärak ( anus ). Lahklihast sügavamal paikneb rasvkude ja seejärel mõlemalt poolt sidekirmetega kaetud lihased. Need lihased ja nende sidekirmed moodustavad vaagnapõhja, mis suleb vaagnaväljapääsu ja on toeseks väikevaagna elunditele.
Vaagnapõhja eesmist osa nim. kusesuguvaheseks e. urogenitaaldiafragmaks
tagumist osa nim.vaagnavaheseks e. vaagnadiafragmaks.
*Urogenitaaldiafragma paikneb häbemeluude alumiste harude ja istmikuluude harude vahel. Tema aluseks on paariline süva lahkliharistilihas ja kusitisulgur, mida ülevalt ja alt katab sidekirme. Pindmiste lihaste hulka kuuluvad: istmiku-korgaskehalihas (soodustab mehel uriini ja sperma väljajuhtimist kusitist, naisel ahendab tuppe); sibulakäsnkehalihas (surub kinni mehel sugutiveenid, naisel kõdistiveenid, soodustab erektsiooni); pindmine lahkliha-ristilihas. Urogenitaaldiafragmat läbivad mehel kusiti membraanosa, naisel - kusiti ja tupp.
*Vaagnadiafragma võtab enda alla suurema, tagumise osa vaagnaväljapääsus. Teda moodustavad päraku tõsturlihas ja õndralihas ning neid katvad sidekirmed. Sellel diafragmal on allapoole pööratud kupli kuju. Kummalgi pool vaagnadiafragma ja istmikuköbru vahel olevat süvendit nim. istmikuluu-pärasoole auguks; see on täidetud rasvkoega, milles kulgevad veresooned ja närvid. Vaagnadiafragmat läbib pärasoole alumine osa, mis lõpeb siin pärakuga. Selle ümber naha all paikneb välimine pärakusulgur. Kitsamas mõttes mõeldakse lahkliha all kudesid , mis paiknevad päraku ja välimiste suguelundite (naisel häbemepilu) vahel.
Naise lahkliha skeem
http://classes.kumc.edu/son/nrsg835/images/perineum.GIF
OVARIAAL - JA MENSTRUAALTSÜKKEL
Emaka limaskesta tsükliliste muutuste eesmärgiks on kohandada emaka limaskest viljastatud munaraku vastuvõtuks. Limaskesta muutused on reeglipärased ja kindlakujulised, nad avalduvad suguküpsel naisel iga 21-35, enamikul naistest iga 28 päeva järel kindla reeglipärasusega korduvate menstruatsioonidena. Esimene menstruatsioon tekib tütarlapsel seoses suguküpsuse saabumisega 11.-14.eluaastal. Menstruatsioonide algus ( menarche ) sõltub rassist , füüsilisest arengust, toitumisest ja kliimast . Esimesed menstruatsioonid ei tarvitse kohe olla reeglipärased, kindel rütm kujuneb 1.aasta jooksul pärast esimest menstruatsiooni. Tervel naisel kestavad menstruatsioonid kuni 45.(50.)eluaastani, siis muutuvad ebekorrapärasteks ja hiljem lakkavad (kliimaks). Menstruaalverejooksud kestavad 3-5(7) päeva, mille vältel eritub iga kord 50-100 ml nn. menstruatsiooniverd (ei hüübi, on tumedam).
Endomeetriumi muutused menstruaaltsükli vältel on otseses sõltuvuses nn. ovariaaltsüklist, s.o. munasarjas arenevate ja lõhkevete folliikulite , nende asemele tekkivate ja tsükli lõpul kiiresti hääbuvate kollakehade endokriinsest funktsioonist. Ovariaaltsükli kulgu reguleerivad omakorda hüpofüüsi eessagara gonadotroopsed hormoonid.
O v a r i a a l t s ü k k e l koosneb 12-16 päeva kestvast folliikulifaasist ja sellele järgnevast 14 päeva pikkusest luteiinfaasist. Folliikulifaas algab paljude folliikulite üheaegse kasvamise ja arenemisega. Osa arenevatest folliikulitest hävib, üks folliikul areneb aga Graafi põiekeseks ja lõhkeb. Ovulatsioon tähistabki ovariaaltsükli follikulaarfaasi lõppu. Järgmise 3-4 päeva jooksul tekkib kollakeha, mis munaraku mitteviljastumise korral säilitab oma funktsiooni menstruaaltsükli viimaste päevadeni. Edasi muutub kollakeha taandareneb ja muutub valkjaks kehaks, millega lõpeb ovariaaltsükli luteiinfaas. Paralleelselt kollakeha arenemise ja funktsionaalse aktiivsusega hakkavad tsükli teisel poolel folliikulid uuesti intensiivselt arenema. See on folliikulite kasvu "teine laine", mis faasi lõpul hääbub koos kõikide asjaosaliste folliikulite taandarenemisega ja atreesiaga.
Munasarja hormoonide toimel muutub emaka toonus, ärrituvus ja verevarustus. Olulisemad tsüklilised muutused toimuvad endomeetriumi funktsionaalses kihis.
M e n s t r u a a l t s ü k l i s eristatakse 4 faasi:
1. Deskvamatsioonifaas ehk irdumisfaas kujutab endast menstruatsiooni, mille kestus on normaalselt 3-5 päeva. Irdub endomeetriumi funktsionaalne kiht koos menstruatsiooniverega. Ajaliselt ühtib see faas kollakeha taandarengu algusega, kus progesterooni hulk on langenud, östrogeenide sisaldus on aga väike.
2. Regeneratsioonifaas ehk taastekkefaas - algab juba deskvamatsioonifaasis ja lõpeb tsükli 5.-6. Päeval. Regeneratsioon saab alguse endomeetriumi basaalkihi näärmeepiteelist. Regeneratsiooni põhjustab progresseeeruvalt suurenev östrogeenide hulk seoses uue folliikuli arenemisega munasarjas.
3. Proliferatsioonifaas ehk vohamisfaas - langeb kokku folliikuli valmimisega munasarjas, kestab kuni ovulatsioonini, 28-päevase tsükli korral kuni 14.päevani, võivad esineda ka paaripäevased kõikumised. Östrogeenide toimel endomeetrium vohab - kasvab näärmekude, näärmed pikenevad, muutuvad väänilisteks, paraneb verevarustus.
4. Sekretsioonifaas ehk nõristusfaas - kujuneb pärast ovulatsiooni, kui munasarjas on kujunemas kollakeha, mis produtseerib tõusvas annuses progesterooni. Näärmed muutuvad väänilisteks, valendikud täituvad sekreediga, kujuneb rohkem välja kapillaaristik, veresooned pikenevad ja on spiraalikujulised. Endomeetriumi rakkude glükogeeni-, fosfori- ja kaltsiumisisaldus suureneb. Sekretsioonifaas sõltumata tsükli pikkusest kestab 13-14 päeva.
Kui munarakk ei viljastunud, siis sekretsioonifaasile järgneb deskvamatsioon.
http://connection.lww.com/Products/sadler/images/figurelarge2-12.jpg
Ovulatsioon ja viljastumine
http://stemcells.nih.gov/StaticResources/info/scireport/images/figurea2.jpg
Kasutatud kirjandus:
W. Nienstedt, O. Hänninen, A. Arstila, S-E. Björkquist - Inimese füsioloogia ja anatoomia - Medicina 2001
G. Loogna – Anatoomia atlas – Avita 1996
M. Roosalu – Inimese antoomia – Koolibri 2006
J. Aul – Inimese anatoomia – Tallinn, Valgus 1976
L. Gavrilov, V. Tatarinov – Anatoomia – Tallinn, Valgus 1985
I. Freiberg, E. Lausvee , K. Ulp – Inimese anatoomia ja füsioloogia - Tallinn 1979
W. F. Evans – Anatomy and physiology - PRENTICE-HALL, INC. 1989
S. Mader – Anatomy and Physiology – C. Brown Publishers 1994
Joonised internetist (images.google com)
17
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Koostanud Merle Kolga 2007 sügis