Treipink ja metalli töötlemine (1)

Kõige laialdasemalt kasutatavaks metallide masintöötlemise viisiks on treimine . Sel teel valmistatakse ligikaudu 60% kõigist masinehituses kasutatavatest detailidest.
Metallitreipink (joon. 1) on tunduvalt keerukama ehitusega kui puidutreipink. Treipingi põhiosad on säng, kiiruskast , ettenihkekast , trensel , suport ja tagumine tsenterpukk.
Joon. 1
Säng on massiivne malmist valatud raam, mis ühendab ülejäänud osi. Sängi olulised elemendid on juhtpind. Neid mööda liigutatakse suportit ja tagumist tsenterpukki. Et nende liikumine oleks sujuv , tuleb juhtpindu kaitsta kriimustuste ja vigastuste eest ning neid perioodilisely õlitada.
Kiiruskast sarnaneb ehituselt auto- või mootorratta käigukastiga. Seda läbib õõnes spindel ehk töövõll, millele hammasrataste abil antakse erinevaid pöörlemiskiirusi. Soovitud hammasülekande sisselülitamine toimub kiiruskasti esiküljel asuvate kangide abil. Igale pöörlemiskiirusele vastav kangide asend leitakse tabelist, mis kooli metallitreipingil on kinnitatud ettenihkekasti peale.
Kiiruskasti hammasrataste kulumist aitab vähendada kasti valatud õli. Õli taset tuleb aeg-ajalt kontrollida ja seda vajadusel juurde lisada.
Trensel kujutab endast väljaspool kiiruskasti asuvat neljast hammasrattast koosnevat ülekandemehhanismi. Trensli abil saab spindli pöörlemise üle kanda ettenihkekastile ja sealt omakorda käigukruvi või käiguvõlli abil supordile. Kooli treipingil toimub trensli ümberlülitamine kiiruskasti esiküljel asuva vasakpoolse kangi abil.
Ettenihkekast on samuti käigukast, mille ülekandeks on panna vajaliku kiirusega pöörlema käiguvõll ja käigukruvi. Neist esimene annab supordile automaatettenihke treimisel, teine aga keerme lõikamisel treipingi abil. Supordi sobiv ettenihkekiirus saadakse ettenihkekasti esipinnal olevate kangide pööramisega vastavalt kastile kinnitatud tabelile. Nii nagu kiiruskastis peab ka ettemnihkekastis olema nõutav õlitase.
Suport on ette nähtud terahoidikusse kinnitatud treitera nihutamiseks vajalikus suunas. Suport koosneb supordipõllest ning alumisest, keskmisest ja ülemisest kelgust (joon. 2).
Joon. 2
Supordipõll muudab käiguvõlli või käigukruvi pöörleva liikumise treitera  kulgevaks liikumiseks. Supordi alumine kelk asetseb treipingi sängi juhtpindadel. Selle abil saab treiterale anda pikiettenihke.
Keskmine kelk liigub supordi alumise kelgu peal asetseval kalasabaprofiiliga juhtpinnal. Selle abil antakse treiterale ristiettenihe, pikitreimisel aga lõikesügavus. Keskmisele kelgule kinnitatakse supordi pööratav osa koos ülemise kelguga. Ülemise kelgu pööramisel vajaliku nurga alla on võimalik käsitsi treida koonilisi pindu
Supordi ülemisel kelgul asetseb terahoidik. Terahoidikusse saab kinnitada kuni 4 treitera, mida saab kordamööda kiiresti tööle rakendada.
Tagumine tsentripukk toetab pikkade detailide treimisel nende teist otsa tsentri abil. Tsentripukki  kasutatakse ka puurimisel , keermelõikuri või mõne tarviku kinnitamiseks. Tsentripuki kere asetseb plaadil, mida on võimalik nihutada piki sängi juhtpindu ja kinnitada soovitud kohas.
Tsentripuki keres (joon. 3) asetseb hülss ehk pinool, mida saab nihutada käsiratast pöörates. Hülsi eesmises otsas on koonusava, kuhu saab kinnitada tsentri, puuri või muu tarviku.
Joon. 3
Lõiketöötluse  olemus  seisneb  toorikute  pindmise  kihi  eemaldamises, et  saada  vajaliku  kujuga, nõutavates  mõõtmetes  ja  küllaldase  kvaliteediga  pindu. 
Võlli, puksi , hammasratast  ja  teisi  sellist  tüüpi  detaile  nimetatakse  pöördkehadeks  ja  valmistatakse  treipingil  treitera, puuri  või  muu  lõikeriista  abil.
Selleks  kinnitatakse  toorik   ja  lõikeriist  tugevasti  rakiste  abil  tööpingile. Rakisteks  on  padrun , tsenter , terahoidik  jne. Treimisel  saadavad   pinnad  on : silinder- , koonus - , kuju- , keermestatud  pind  ja  tasane   otspind .
Lühikesed  toorikud  kinnitatakse  treipadrunitesse.
On  olemas  isetsentreerivad  kolmepakilised  ja  mittetsentreerivad  neljapakilised  ehk  lihtpadrunid. Universaalsel  kolmepakilisel  treipadrunil  on  kolm  pakki, mis  liiguvad  keskme  poole  või  eemalduvad  sellest  üheaegselt.
Pakid   tsentreerivad  tooriku  täpselt  (tooriku  ja  spindli  teljed  ühtivad).
Isetsentreeriva  padruni  pakid  kuluvad  ebaühtlaselt.Seepärast  tuleb  neid  perioodiliselt  üle  treida  või  lihvida.
Toorik  kinnitatakse  või  vabastatakse  võtme  pööramisega.Seejuures  tuleb  võtit  hoida  kahe  käega  pidemeotstest.
VÕTIT  EI  TOHI  JÄTTA  PADRUNISSE, SEST  SEE  VÕIB  PÕHJUSTADA  ÕNNETUSE!!!
Tooriku  kinnitamine  tsentritesse.
Tsentrid: Võllitüüpi  toorikud, mille  pikkus  on  üle  viie  korra  suurem  kui  läbimõõt,kinnitatakse  treimiseks   tsentrite  vahele.
Kõigepealt  puuritakse  tooriku  otstesse  koonilised  süvendid – tsentriavad, mille  kaudu  toorik  toetub   tsentritele.
Esitsenter  kinnitatakse  spindlisse, tagatsenter  aga  tagumise  tsentripuki  pinooli.Esitsenter  pöörleb  koos  toorikuga, tagatsenter  on  liikumatu.
Seetõttu  tekib  tooriku  ja  tagatsentri  vahel  hõõrdumine.Selle  vähendamiseks  pannakse  tooriku  tagumise  tsentriava  põhja  plastset  määret (tehniline  vaseliin ), mis  kuumenedes  vedeldub  ja  määrib  tsentri  koonust.
Tsentriavad  on  standardiseeritud!
 
A – tüüpi  tsentriavasid  kasutatakse  siis, kui  pärast  tooriku  treimist  vajadus  tsentriava  järele  puudub.
B  -  tüüpi  tsentriavasid  kasutatakse  ka  tooriku  edasisel  töötlemisel.
R  - tüüpi  tsentriavasid  kasutatakse  täpsete  detailide  töötlemisel.
Selliste  tsentriavade  korral  on  tooriku  ja  tsentri  pinnad  kindlas  ringkontaktis  ka  teatud  nurgaasetuse  puhul.
Lõikeprotsessi  põhimõisted.
Töötlusvaru:
Töötlusvaruks (üldiseks)  nimetatakse  metallikihti, mis  tuleb  toorikult  tingimata  eemaldada  lõplikult  töödeldud  detaili  saamiseks.                                                                                                                         
Paljusid  detaile  töödeldakse  järjest  mitmetel  pinkidel, igaühel  eraldatakse  vaid  osa  üldisest  töötlusvarust.
Treipingis  eemaldatavat  metallikihti  nimetatakse  treimise   töötlusvaruks.                                
Metalli  osa, mis  eraldatakse  toorikult  ühe  käiguga, nimetatakse  laastuks.
Liikumised  ja  pinnad  treimisel.
Treipingil  saab  lõigata  ainult  siis, kui  üheaegselt  toimub  kaks  põhiliikumist: pea-  ja  ettenihkeliikumine.                                                                                                                                                            
Pealiikumine  on  tooriku  pöörlemine. Selleks  kulutatakse  suurem  osa  pingi   võimsusest. Kui  treitera  viia  vastu  pöörleva  tooriku  pinda, lõikab  tera   toorikusse  soone .
Tooriku  kogu  silindrilise   pinna  töötlemiseks  tuleb  treitera  nihutada  piki  tooriku  telge.                                                                                
Ettenihkeliikumine  on  treitera  joonliikumine, mis  võimaldab  saada  pidevat  laastu .
Töödeldavaks  pinnaks  nimetatakse  pinda, millelt   tuleb  eemaldada  metallikiht.                                     
Töödeldud  pind  saadakse  pärast  laastu  eemaldamist.     Lõikepinnaks  nimetatakse  pinda  mis  moodustub  töödeldaval  toorikul  vahetult  lõiketera  lõikeserva  vastas. Lõikepind  võib  olla  silinder- , koonus- , tasa- , või  kujupind.
Laastu  moodustumise   protsessi  mõiste.
Lõikeprotsess  on  laastu  moodustumise  protsess. Sellega  kaasnevad  keerulised  füüsikalised  nähtused: plastne   deformatsioon, soojuse  eraldumine, terakasvaja  teke  lõikeriista  esitahul.                
Laast   võib  moodustuda  mitmel  kujul:
Lülilaast  saadakse  kõvade  ja  väikese  sitkusega  metallide  väikese  kiirusega  lõikamisel  (näit.  kõva  teras ).
Sellise  laastu  elemendid  on  kas  nõrgalt  või  ei  ole  üldse  omavahel  seotud.                                           
Murdelaast  tekib  rabeda  materjali  (malm, pronks )  lõikamisel . Voolavlaast  tuleb  pehmelt   teraselt,  vaselt,  tinalt  ja  seatinalt, kui  neid  suure  kiirusega  töödelda. 
Sellel  laastul  on  pika  sileda   paela   kuju.
 
Treitera.
Treitera  osad  ja  tema  pea  elemendid.
Oma  kujult  meenutab  treitera  tööosa  kiilu . Kui  kiilu  külgpinnale  mõjuv  jõud  ületab  metalli  osakeste  omavahelise   jõu, siis  need  eralduvad.
Treitera  tööl  on  palju  ühist  kiilu  tööga!
 
Treitera  koosneb  kahest  osast: peast   ja  kehast, mille  abil  tera   kinnitatakse  hoidikusse.                                
Treitera  peas  eristatakse  järgmisi elemente: esitahk, mida  mööda  libiseb  laast; peatagatahk, mis  on  pööratud  vastu  lõikepinda, abitagatahk, mis  on  pööratud  vastu  töödeldud  pinda.                                
Lõikeservad: pealõikeserv  ja  abilõikeserv.
Pealõikeserv  moodustub  ees -  ja   peatagatahu  lõikejoonel, abilõikeserv  aga  esi – ja  abitagatahu  lõikejoonel.
Tera  tipp  on  pea -  ja  abilõikeserva  lõikepunkt. Ta  võib  olla  ka  ümardatud.

Treitera  nurgad.
Treiterade   nurkade  määramiseks  on  kasutusel  mõisted  lõiketasapind  ja  põhitasapind.                               Lõiketasapinnaks  nimetatakse  tasapinda, mis  on  puutujaks  lõikepinnale  ja  läbib  tera  lõikeserva.                       Põhitasapinnaks  nimetatakse  tasapinda, mis  on  paralleelne  tera  piki -  ja  ristettenihkega  ja  millele  toetub  treitera.                                                                                                                                                           
Treitera  peanurkadeks  on  taganurk  , teravusnurk,  esinurk   ja  lõikenurk.Neid  nurki  mõõdetakse  pearisttasapinnal.
Pearisttasapinnaks  on  tasapind , mis  on  risti  pealõikeserva  ja  põhitasapinnaga.
Taganurgaks  (alfa)  nimetatakse  nurka  treitera  peatagatahu  ja  lõiketasapinna  vahel, see  vähendab  tera  ja  tooriku  vahelist  hõõrdumist.
                                                                                                             
Teravusnurgaks  (beeta)  nimetatakse  nurka  treitera  esitahu  ja  peatagatahu  vahel.                                  
Esinurgaks  ( gamma )  nimetatakse  nurka  treitera  esitahu  ning  pealõikeserva  ja  lõiketasapinnaga  risti  oleva  tasapinna  vahel.
Esinurk  võib  olla  positiivne  või  negatiivne.                                                                       
Esinurk  on  positiivne, kui  esitahk  suundub  pealõikeservast  allapoole, ja  negatiivne, kui  ülespoole.      
Negatiivse  esinurga  puhul  on  tera  tugevus  suurem  ja  teda  kasutatakse  kõvade  materjalide  töötlemisel.                                                                                                                                                                             
Peale  nimetatute  eristatakse  veel  järgmisi  treitera  nurki: abitaganurk, peanurk  plaanis, abinurk  plaanis, tipunurk   plaanis  ja  pealõikeserva  kaldenurk .                                                                                           
Peanurgaks  plaanis ( fii ) nimetatakse  nurka  pealõikeserva  ja  ettenihke  suuna  vahel.   Abinurgaks  plaanis  (fii  1) nimetatakse  nurka  abilõikeserva  ja  ettenihke  suuna  vahel.    Tipunurgaks  plaanis (epsilon)  nimetatakse  nurka, mis  moodustub  pea-  ja  abilõikeservade  lõikumisel. Pealõikeserva  kaldenurk  ( lambda )  moodustud  pealõikeserva  ja  tera  tippu  läbiva  horisontaaltasapinna  vahel.
See  nurk  loetakse  positiivseks , kui  tera  tipp  on  lõikeserva  kõige  madalamaks  punktiks , võrdseks  nulliga, kui  pealõikeserv  on  paralleelne  põhitasapinnaga, ja  negatiivseks  , kui  tera  tipp  on  lõikeserva  kõige  kõrgemaks  punktiks.
Kui  kaldenurk  on  positiivne,  suundub  laast  paremale, kui  kaldenurk  on  võrdne  nulliga, suundub  laast  pealõikeservaga  risti.         
Negatiivse  kaldenurga  puhul  suundub  laast  vasakule.
Treiterade  liigitus.
Treimisel  kasutatakse  mitmesuguse  konstruktsiooniga  treiteri.                                                                           
Sõltuvalt  ettenihke  suunast   eristatakse  parem -  ja  vasakpoolseid.
Kujult  ja  pea  asetuse   poolest  keha  suhtes  võivad  treiterad   olla  sirged , painutatud  või  venitatud.                                                                          
Otstarbe   järgi  eristatakse  pealttreimise, otsa- ,  astme- ,  maha- ,  lõike- ,  soone- ,  kuju- ,  keerme- ,  ja  sisetreiterasid.
Samuti  eristatakse  must-   ja  puhastöötluse  terasid, esimesed  on  määratud  eelnevaks, teised  puhtaks  töötlemiseks.
Treiterad  võivad  olla  ühest  metallitükist;  pea  ja  keha  kokku  keevitatud  erilisest  tööriistamaterjalist  ja  konstruktsiooni  terasest ;  pealejoodetud  või  mehaaniliselt  kinnitatavate  kõvasulamplaatidega.
Terik   peab  olema  kõva, soojuspüsiv (st. säilitama  kuumenemisel  kõvaduse), kulumiskindel ( vastu  pidama   hõõrdumisele)  ja  sitke ( taluma   löökkoormust).
Lõikeriistade  valmistamiseks  kasutatakse  kiirlõiketerast. See  kujutab  endast  legeeritud  tööriistaterast, mis  sisaldab  6…18 %  volframit  ja  3…4 %  kroomi .Lisaks  nendele  sisaldab  mõnd  marki  kiirlõiketeras  veel  koobaltit, molübdeeni  jt.  elemente.
Enamlevinud   on  margid  P9 (sisaldab  9%  volframit), P12 (12 % volframit), P6M5 (6% volframit  ja  5 %  molübdeeni), P9K5 (9% volframit  ja  5%  koobaltit) jt.
Kiirlõiketeras  säilitab  lõikeomadused  kuni  650“ C- ni.Suurel  lõikekiirusel  töötava  treitera terik valmistatakse  karbiidkermistest.Terik  moodustub  sobiva  kujuga  plaadist, mis  kinnitatakse  treitera  esipinnale.Kermiste  soojuspüsivus  ulatub  1000“ C – ni.
Malmi  ja  värvilist  metalli  töödeldes  kasutatakse  teriku  plaate , mis  on  valmistatud  volframi  ja  koobalti  põhjal  ( BK – grupp).
Koorimiseks  sobib  sulam  BK8 (sisaldab  8% koobaltit, 92 % volframkarbiidi), poolpuhas – ja  puhastöötlemiseks  aga  BK6.
Teraste  ja  teiste  plastsete  metallide  kiirtöötlemisel  kasutatakse  kermisplaate, mis  sisaldavad  volframit, titaani  ja  koobaltit (TK – grupp).
Näiteks  mark  T15K10 (sisaldab  10 % koobaltit, 5% titaankarbiidi  ja  85 % volframkarbiidi)  sobib  koorimiseks  ja  juhuks, kui  lõikeprotsess  on  katkendlik, mark  T15K6  aga  poolpuhas  ja  puhastöötlemiseks.
Lõikereziimi  mõiste  treimisel.

Lõikereziimi  elemendid  treimisel  on  lõikesügavus, ettenihe   ja  lõikekiirus. Lõikesügavus   t  on  tööriista  ühe  läbimi  jooksul  maha  lõigatud  kihi  paksus, mida  mõõdetakse  millimeetrites  töödeldud  pinna  ristsuunas.
Välistreimisel  on  lõikesügavus  töödeldava  pinna  läbimõõdu  D  ja  töödeldud  pinna  läbimõõdu  d  poolvahe:  t =  D – d  / 2 . 
 
Sisetreimisel  on  lõikesügavus  töödeldud  ja  töötlemata  ava  läbimõõdu  poolvahe.                                            Otstreimisel  võetakse  lõikesügavuseks  lõigatud  kihi  paksus  töödeldud  otsa  ristsuunas. Mahalõikamisel  on  lõikesügavus  mahalõiketera  laius.                                                                                             
Ettenihe  (ettenihke  kiirus)  s  on  treitera  lõikeserva  liikumine  tooriku  ühe  pöörde  jooksul  ettenihke  suunas, mõõdetuna  millimeetrites  pöörde  kohta.                                                                                        
Treimisel  eristatakse  pikiettenihet (tooriku  telje  pikisuunas ), ristettenihet (tooriku  telje  ristsuunas)  ja  kaldettenihet  (kooniliste  pindade  treimisel  tooriku  telje  suunas  nurga  all).                                                        
Silindriliste välispindade treimine.
Silindrilise  välispinnaga  on  mitmed  masinadetailid: võllid, teljed, sõrmed, vardad , kolvid, hammasrattad .
Silindrilise  pinna  kohta  kehtivad  järgmised  nõuded:                                                                                        
1. Moodustaja  peab  olema  sirge.                                                                                                                                          
2. Silindrilisus  peab  säilima  pinna  kogu  pikkusel , st.  kõik  ristlõiked  peavad  olema  ühesuguse  läbimõõduga  ringid (ei  tohi  esineda  koonilisust, tünnilisust  ega  saduldust.                                                                    
3. Ringjoonsus  nõuab, et  iga  ristlõige  oleks  ring, st.  ei  tohi  esineda  ovaalsust  ega  nurgelisust.    
4. Samateljelisus  nõuab, et  astmeliste  detailide  kõigi  astmete   teljed  peavad  asetsema  ühel  sirgel.
 
Kõiki  neid  nõudeid  absoluutse  täpsusega  täita  on  võimatu.Ka  kõige  hoolsamal  töötlemisel  esinevad  teatud  vead.
Vastavalt  nõuetele  kantakse  pindade  libatud  kuju – ja  vastastikuse  asendi  hälbed  detailide  tööjoonistele  kas  sellekohaste  tingtähistega  või  tekstiga .
Välismõõtmete  kontrollimine.
Silindriliste  välispindade  läbimõõtude  kontrollimiseks  kasutatakse  mitmesuguseid  mõõteriistu. Nihikutega  saab  mõõta  täpsusega  kuni  0,1 mm, ja  kuni  0,05 mm.Mõõtmisi  täpsusega  kuni  0,01 mm  tehakse  kruvikutega, mille  mõõtepiirkond  on  0…25; 25…50; 50…75; 75…100; 100…150; 150…200; 200…300 mm.
 
Välispindade  täpseid  mõõtmisi  (kuni 0,01 mm) saab  teha  ka  mõõteindikaatoriga.
Enne  mõõtmist  häälestatakse  mõõteindikaator  detaili  nimiläbimõõdule  vastavate  etalonplaatide  abil.Mõõtmisel  näitab  osuti  indikaatori  skaalal  detaili  läbimõõdu  hälvet  ehk  kõrvalekallet  nimiläbimõõdust.
Suur  -, sari – ja  hulgitootmisel  kontrollitakse  silindriliste  välispindade  läbimõõtusid  piirkaliibritega.
Detaili  mõõde  on  tolerantsi  piirides  siis, kui  kaliibri   läbiv  pool läheb  vabalt  detailile  peale, mitteläbiv  aga  mitte.
Silindrilise  välispinna  töötlemise  treiterad.
Välistreiterad  võivad  olla  kas  sirged  või  painutatud.
Painutatud  teraga  võib  peale  silindrilise  pinna  treimise  ka  otsa  treida.
Välistreitera  lõikeservanurk  on  30…60“.
Väiksemaid  lõikeservanurki  kasutatakse  jäikade  toorikute  treimisel.
Abilõikeservanurk  on  tavaliselt  10…45“.
Laialdaselt  kasutatakse  ka  astmeteri, mille  lõikeserva  nurk  on  90“.Nendega  on  mugav  treida  astmevõlle.
Astmeteri  kasutatakse   ka  jäikade  võllide  treimisel, sest  toorik  paindub   siis  vähem.
Samal  ajal  aga  teradel, mille  lõikeservanurk  on  90“, osaleb  töös  väiksem  osa  lõikeservast  kui  teradel, mille  lõikeservanurk  on  30…60“.
Seepärast  on  astmeterade  püsivusaeg  väiksem  kui  teistel. Koorival  töötlemisel  kasutatakse  teri , mille  tipu  ümardusraadius  on  R =  0,5  mm, poolpuhastöötlemisel  R = 1,5 …2 mm.
Mida  suurem  on  treitera  tipu  ümardusraadius, seda  väiksem  on  pinnakaredus .
Malmi  treimisel  on  kermisplaatidega  terade  lõikeserv  terav , terase  treimisel  aga  faasitud.
 
 
Puhastreimisel  kasutatakse  teri, mille  tipu  ümardusraadius  R = 3…5  mm  või  laiu  teri, mille  lõikeserva  laius  ületab  ettenihke  väärtusi.
Üha  enam  kasutatakse  mehaaniliselt  kinnitatavate  mitteteritatavate  hulkterikplaatidega  treiteri.
Vahetatav  hulkterikplaat  pannakse  tihvtile  ja  surutakse  kiilu  ning  kruvi  abil  vastu  tihvti  ja  tugiplaati.
Pärast  ühe  lõikeserva  kulumist  pööratakse  plaati   ja  töödeldakse  edasi  järgmise  servaga.
Hulkterikplaadid  võivad  olla  kuus -, viis -  või  kolmnurkplaadid  ja  ruut – või  rombplaadid.
Tera  esinurk  on  10…150, taganurk 7…10“ , tipu  ümardusraadius  R = 0,4…1 mm, lõikeserva  faasi  laius  f =  0,1…0,5  mm.
Mehaaniliselt  kinnitatavate  hulkterikplaatidega  terad   on  ökonoomsed  ja  neid  on  mugav  käsitseda; laast  tükeldub  paremini  ning  püsivusaeg  on  pikem  kui  joodetud  plaatidega  teradel.
Treitera  paigaldatakse  terahoidikusse  nii, et  tema  tipp  asuks  spindli  telje  kõrgusel (tsentri  tipu  kõrgusel).
Tera  tipu  kõrgust  kontrollitakse  tagatsentri  järgi.
Kui  tera  on  liiga  õhuke, siis  pannakse  tema  alla  pehmest  terasest  liistud . Neid  peab  olema  võimalikult  vähe, treitera  tald  aga  peab  toetuma  liistule  kogu  ulatuses.
Treitera  ei  tohi  hoidikust  välja  ulatuda   rohkem  kui  poolteist  terakeha  paksust.
Tera  kinnitatakse  hoidikusse  vähemalt  kahe  poldiga.
 
Tasase  otspinna  ja  astmete  töötlemine.
Tasastelt  otspindadelt  ja  astmetelt  nõutakse , et  nad  oleksid  tasased ( st. nad  ei  tohi  olla  kumerad  ega  nõgusad) , teljega   risti  ja  omavahel  paralleelsed (rööbiti).
Otspindu  ja  astmeid  treitakse  sirge  ja  painutatud  välisteraga, astme – ja  otsatreiteraga.
 
Madalate  astmete  treimisel  töötab  astmetera  pikiettenihkega, kusjuures   astmete  treimine  on  välispinna  treimise  loomulik  jätk. Tera  lõikeserv  peab  sel  juhul  olema  risti  tooriku  teljega.
Serva  asendit  kontrollitakse  nurgikuga.
 
Otsa  saab  treida  ka  astmeteraga. Sellisel  juhul  seatakse   tera  lõikeserv  otspinna  suhtes  väikese (5…10“ )  nurga  alla  ja  treitakse  ristettenihkega  tooriku  telje  poole. Sellisel  juhul  lõikab  metalli  tera  abilõikeserv.
On  aga  töötlusvaru  suur, siis  tekib  telje  poole  suunatud  ettenihkel  jõud, mis  püüab  tera  suruda  tooriku  otspinda  ning  see  võib  tulla  nõgus.
Puhastöötlemisel  treitakse  otspinda  nõgususe  vältimiseks  ristettenihkega  teljest   eemale. Otspinna  tasasust  kontrollitakse  joonlaua   või  nurgikuga.
Kui  toorik  kinnitatakse  padrunisse, siis  peab  ta  sellest  välja  ulatuma   võimalikult  vähe.
 
Välissoonte  treimine  ja  mahalõikamine.
Soonte   ülesanne  ja  kuju:
Tooriku  välispinda  treitakse  sageli  sooni.Need  on  vajalikud  treitera  väljumiseks  keerme  lõpus, piirikute  ja  rõngaste  asetamiseks  jne.
Soone – ja  mahalõiketerade  ehituse  ja  kujundusgeomeetria  iseärasused:
Soonte  treimiseks  ja  tüki  mahalõikamiseks  kasutatakse  erinevaid  treiteri.
Esimesi  nimetatakse  sooneteradeks, teisi  mahalõiketeradeks. Viimased   erinevad  sooneteradest  pika, väljavenitatud  lõikeosa  poolest. 
Soone – ja mahalõiketera  terikul  on  lõikeserv  ja  kaks  abiserva. Kumbki  abiserv  asetseb  ristiettenihke  suuna suhtes  väikese  abilõikeservanurga  all  (1…3“ ).
Peale  selle  treitera  pea  aheneb  talla   suunas (1…3“).
Selline  kuju  vähendab  hõõrdumist  treitera  abiservade  ja  lõigatava  soone  seinte  vahel.
 
Mahalõiketera  kasutatakse  valmis  detaili  eraldamiseks  toorikust, samuti  tooriku  tükeldamiseks.
Tera  pead  tugevdatakse  mitmel  viisil: suurendatakse  kõrgust  või  muudetakse  pea  kuju  selliselt , et  lõikeserv  jääb  tera  keha  teljele.
Mahalõiketera  lõikeserva  laius  sõltub  töödeldava  tooriku  läbimõõdust  ja  võetakse  3…8  mm.
Soonte  treimisel  ja  mahalõikamisel  tuleb  kinni  pidada  järgmistest  nõuetest.
1.    Treitera  tuleb  seada  võimalikult  täpselt  treipingi  tsentrite  (tooriku  telje)  kõrgusele.Kui  tera  lõikeserv  asetseb  teljest  madalamal, siis  jääb  tera  teljele  lähenemisel  detaili  külge. Asetsedes  teljest  kõrgemal  jookseb  teljele  läheneva  tera  tagapind  vastu  lõikepinda.
Mõlemal  juhul  võib  tera  murduda.
2.    Sirge  treitera  keha  seatakse  rangelt   risti  tooriku  teljega, et  pea  külgpind  ei  puutuks  vastu  soone  seina.
3.    Maha  tuleb  lõigata  võimalikult  padruni  pakkide  lähedalt.Lõikekoha  kaugus  pakkidest  peab  olema  3…5  mm.
On  soovitav   maha  lõigata  treitera  lõngutades, st. üheaegselt  ristettenihkega  anda  kahesuunaline  pikki ettenihe  1…2  mm  võrra  kummalegi  poole.
Selline  viis  väldib  lõigatava  soone  ummistumist  laastuga  ja  kergendada  lõikamist.
Tooriku  mahalõikamine:
1.    Kogu  toorikupartii  töötlemisel, kui  soone  treimine  või  mahalõikamine  on  iseseisev  töö, tuleb  vibratsiooni  vältimiseks  ja  mahalõiketera  purunemise  ohu  vähendamiseks  enne  töö  algust  kelk  sängile  kinnitada  ja  supordi  kiile  pingutada.
2.    Suure  läbimõõduga  tooriku  mahalõikamisel  ei  tule  tera  viia  tooriku  teljeni.Sellega  välditakse  mahalõigatava  osa  murdumist  tooriku  küljest  enne  tera  jõudmist  teljeni  ning  tera  kinnisurumist  soonde.
Treitera  pea  tuleb  soonest  välja  viia  siis, kui  ta  on  jõudnud  2…3 mm  kaugusele  teljest, seisata  pink   ja  murda  mahalõigatav  osa  küljest  ära.
3.    Kui  detaili  otspinna  kareduse  nõuded  pole  kõrged, siis  kasutatakse  väikese  läbimõõduga  tooriku  mahalõikamisel  kaldse  lõikeservaga  treitera.
4.    Rasketes   lõiketingimustes (suur  läbimõõt, kõva  materjal)  on  otstarbekas  pöörata  painutatud  peaga  mahalõiketera  lõikeserv  allapoole  ning  panna  toorik  pöörlema  teistpidi .
Sellisel  juhul  suundub  tekkiv  laast  alla  ja  langeb  oma  raskuse  mõjul  vanni.
Painutatud  pea  eelis  on  veel  selles, et  ta  pehmendab  tooriku  pinnal  olevate  kühmude  lööke.
See  väldib  treitera  murdumist.
Et  tagada  ümarmaterjalist  toorikute  mahalõikamisel  etteantud  pikkus  L, soovitatakse  varb  nihutada  padrunist  välja  kuni  tsentripukki  kinnitatud  liigendpiirikuni. Viimane  võib  asetseda  ka  terahoidikus.
Treimise  ajaks  tuleb  piirik  tagasi  pöörata.
Lõikereziim  mahalõikamisel.
Mahalõikamisel  kasutatakse  väiksemat  ettenihet. Lõikekiirus  on  15…20 %  väiksem  võrreldes  välistreimisega.
Mahalõikamisel  tekib  lõigatavas  soones  lõiketera  ja  tooriku  pindade  vahel  suur  hõõrdumine, mistõttu  tera  kuumeneb  tugevasti, eriti  terase  töötlemisel.
Sellepärast  soovitatakse  mahalõikamisel  lõikekohta  ohtralt  jahutada  mineraalõliga  või  vedelikuga  „Akvol  2“.
Tehnoloogilise  protsessi  elemendid.
Toorik.
Toorikuid  valmistatakse  valutsehhides (valu), sepatsehhides (sepised)  ja  ettevalmistustsehhides (lõigatakse  valtsmetallist) Nende  valmistusviis  sõltub  detaili  iseärasustest  ja  tooriku  tootmisviisist.
Tehnoloogiline  protsess.
Detailide  valmistamisel  toimub  silindrilise  välispinna, otspindade, astmete  ja  soonte  treimine  ning  mahalõikamine  kindlas  järjekorras. Treiterad  kinnitatakse  terahoidikusse  nende  kasutamise  järjekorras  ja  viiakse  lõikeasendisse  hoidiku  pööramisega.
Treiterade  kinnitamist  terahoidikusse  kindlas  järjekorras  nimetatakse  terahoidiku  seadistamiseks.
Tooriku  detailiks  muutmise  käigus  rakendatud  mitmesuguste  töötlusoperatsioonide  kindlat  järjestust  nimetatakse  tehnoloogiliseks  protsessiks .
Tehnoloogiline  protsess  on  tootmisprotsessi  osa, mille  vältel  töödeldav  objekt  muutub  kvalitatiivselt  ja  hõlmab  ka  töödeldava  objekti  vahe – ja  lõppkontrolli.
Tehnoloogilise  protsessi  lõpetatud  osa, mis  teostatakse  ühel  töökohal  nimetatakse  operatsiooniks.
Pärast  detaili  treipingist  mahavõtmist  ja  tooriku  kinnitamist  algab  uus  operatsioon .
Paigaldus  on  operatsiooni  osa, mis  teostatakse  töödeldavate  toorikute  kinnitust  muutmata.
Tehnoloogiline  siire   on  operatsiooni  lõpetatud  osa, mis  sooritati  tööriistu  ja  töötlemisel  moodustuvaid  pindu  vahetamata.
Siirded   on  näiteks  otsa  treimine, välispinna  treimine, soone  treimine  jne.
Selline  tehnoloogiline  protsess, mille  vältel  toorik  töödeldakse  detailiks  ühe  operatsiooniga, on  iseloomulik  üksiktootmisele.
Saritootmisel  jagatakse  tooriku  töötlemine  mitmeks  operatsiooniks, mis  tehakse  ühel  või  mitmel  pingil .
Hulgitootmisel, st.  juhul  kui  pikema  aja  vältel  valmistatakse  väga  palju  ühtesid  ja  samu  detaile, on  otstarbekas  töödelda  toorikut  automaatpingis.
Suure  töötlusvaru  korral  jagatakse  siire  mitmeks  läbimiks.
Läbim  on  siirde  lõpetatud  osa, mis  koosneb  tööriista  ühekordsest  siirdumisest  tooriku  suhtes, mille  tulemusel  muutuvad  tooriku  kuju, mõõtmed  või  pinnakaredus. 
 
Tehnoloogilised  baasid.
Paigaldusbaas  on  pind, mille  järgi  toorik  kinnitatakse  treipinki  ning  orienteeritakse  treipingi  ja  lõiketera  suhtes.
Treimisel  võivad  paigaldusbaasideks  olla  tooriku  välispinnad, sisepinnad , otspinnad  või  tsentriavad.
Baasina  võib  üheaegselt  kasutada  ka  kahte  pinda.
Näiteks  tooriku  kinnitamisel  padrunisse  ja  tagatsentrisse  on  baaspinnad  tooriku  välispind  ja  tsentriava  faasi  koonuspind .
Esimest  paigaldusbaasi  nimetatakse  alg – ehk  mustbaasiks , selleks  võib  olla  tooriku  välispind.
Paigaldusbaasi, mis  kujunes  musttöötlemisega  ja  mida  kasutatakse  tooriku  kinnitamiseks  edasise  töötlemise  tarvis, nimetatakse  lõpp – ehk  puhasbaasiks.
Eristatakse  põhi – ja  abibaaspindu. Põhipind  on  selline  pind, mis  on  tähtis  detaili  vahekoostus  talitlemise  seisukohalt.
Pinnad, mida  kasutatakse  küll  paigalduspindadena, kuid  mis  ei  kuulu  kokkusobitusele  teiste  detailidega  ning  mille  töötlemist  ei  ole  ette  nähtud  nimetatakse  abipindadeks.
Töödeldava  tooriku  pinnad, millest  alates  detaili  valmistamisel  võetakse  mõõtmeid, on  mõõtbaasid.
Paigaldus- ja  mõõtebaase  kokku  nimetatakse  tehnoloogilisteks  baasideks.
Nende  valikul   juhindutakse  baaside  ühtsuse  reeglist: paigaldus – ja  mõõtebaasid  peavad  olema  võimalikult  ühed  ja  samad  pinnad.
Selle  reegli  täitmiseta  ei  saada  suurt  töötlustäpsust.
Tehnoloogiliste  baaside  valikul  arvestatakse  ka  järgmisi  reegleid.
1.    Alg – ehk  mustbaasiks  võetakse  töötlemisele  mittekuuluv  pind  või  selline  pind, mille  mõõtmetolerants  on  suurem. Selle  reegli  täitmine  väldib  praaki   edasisel  töötlusel.
2.    Lõppbaasiks  võetakse  ühtlane  vigadeta  pind. See  võimaldab  toorikut  kindlalt  kinnitada.
Lõppbaasi  valikul  tuleb  täita  baasi  püsivuse  põhimõtet, st. ühest  ja  samast  lõppbaasist  tuleb  töödelda  võimalikult  palju  pindu.
Silindriliste  avade   töötlemine.
Avade  kontrollimine.
Paljude  masinadetailide  tähtsaimad  elemendid  on  avad. Avad  võimaldavad  detaile  omavahel  liita  näiteks  poltide  ja  kruvide  abil; neisse   saab  paigaldada  laagreid   ja  sageli  kujutavad  avad  endast  määrde- ja  jahutuskanaleid, samuti  mootorite, kompressorite  ja  pumpade   töökambreid.
Oma  kujult  on  silindrilised  avad  sirgete  seintega, astmelised  või  soontega. Ava  võib  läbida  detaili  või  olla  umbne.
Ava  läbimõõtu  kontrollitakse  nihikuga, mille  täpsus  on  kas  0,1  mm  või  0,05  mm. Mõõtes  ava  0,05 – mm  täpsusega  nihikuga, tuleb  arvestada  nihiku  mokkade  paksust  ja  liita  see  lugemile.
Avasid, mille  läbimõõt  on  üle  120 mm, mõõdetakse  mikromeetrilise  sisemõõdikuga  täpsusega  kuni  0,01 mm.
Sügavaid  suure  läbimõõduga  avasid  ( näiteks  silindriava)  kontrollitakse  indikaatormõõdikuga. See  häälestatakse  nimimõõtmele  etalonrõnga  või  kruviku  abil.
Indikaator   näitab  mõõtmehälvet  täpsusega  kuni  0,01  mm.
 
Suur- ,sari- ja  hulgitootmisel  kontrollitakse  avasid  korkkaliibriga, mis  on  häälestatud  piirmõõtmeile.
Kui  korgi  läbiv  pool  läheb  avasse  ( IIP)  läheb  avasse, mitteläbiv  ( HE) aga  ei  lähe, siis  on  ava  mõõde  tolerantsi  piires.
Suuremaid   kui  80 – mm  läbimõõduga  avasid  kontrollitakse  vasar – ja  plaatkaliibriga. Sellised  kaliibrid   on  kerged  ning  nendega  saab  kontrollida  ka  ovaalsust, kui  ava  mõõta  kahes  ristsuunas.
Kaliibriga   kontrollimise  eel  tuleb  ava  puhastada   laastust  ja  emulsioonist.
Kaliibreid  hoitakse  püstasendis  või  vahtplastist  alusel  rõhtasendis.
Avade  sügavusi  kontrollitakse  kas  piirdepuksi  abil  või  indikaatori  järgi.
Puurimine   treipingis.
Puur   kinnitub  treipinki (tsentripuki  pinooli  või  supordi  erihoidikusse) sabapidi.
Puuri  saba  võib  olla  kooniline  või  silindriline. Koonilise  sabaga   puuridel  on  standardne   Morse   koonus  nr. 1 ,2 ,3 , 4 , 5. Sabakoonus  võimaldab  puuri  kindlalt  tsentreerida  ja  hoiab  ära  selle  pöörlemise.
Kui  puuri  saba  ja  tsentripuki  pinooli  või  supordisse  paigaldatava  hoidiku  ava  koonus  on  erinevad, siis  kinnitatakse  puur  vahekoonuse  abil.
 
Silindersabaga  puurid   kinnitatakse  tsentripuki  pinooli  või  supordis  asuvasse  hoidikusse  puuripadruni  abil.
 
Treipingis  puurimisel  nihutatakse  tsentripuki  pinooli  kinnitatud  puuri  ette  käsiratta  pööramisega.
Seejuures  ei  tohi  kasutada  mingeid  lisakange.
Käsiettenihkega  puurimine (eriti  suure  läbimõõduga  ja  sügavate  avade  puurimine) väsitab  treialit  ega  ole  tootlik !
 Mehaanilise  ettenihke  saamiseks  kinnitatakse  puure  ja  teisi  vardakujulisi  lõikeriistu  eripideme  abil  supordi  terahoidikusse.
Treipingil  kinnitatakse  selline  pide   terahoidiku  asendisse.
Puur  ja  spindel  viiakse  ühele  teljele.
 
Et  puuritav  materjal  ei  veaks   puuri  teljest  eemale, kasutatakse  tooriku  eelpuurimiseks  lühikest, puuritava  ava  läbimõõdust  suurema  läbimõõduga  puuri.
On  tähtis, et  tooriku  otspind  oleks  risti  teljega, sest  vastasel  juhul  võib  puur  vildakalt  siseneda.
Avade  sügavusi  kontrollitakse  kas  piirdepuksi  abil  või  indikaatori  järgi.
Puurimise   lõikereziim.
Lõikesügavus  t (mm)  on  pool  puuri  läbimõõtu, ülepuurimisel  aga  pärast  ja  enne  töötlemist  võetud  läbimõõtude  poolvahe.
t  (p) = D/2  ,  t (üp)  = D-d/2
Ettenihe  s (mm/p)  on  puuri  pikiettenihe  tooriku  ühe  pöörde  jooksul.
Lõikekiirus  V  (mm/min )  sõltub  puuri  läbimõõdust  D  mm  ja  tooriku  pöörlemissagedusest n(p/min).
V  =  3,14 D n /1000
Ettenihke  ja  lõikekiiruse  saab  määrata  käsiraamatutest  vastavalt  puurimise  tingimustele.
Puurimisel  tuleb  jahutusvedelik  suunata  otse  avasse.
Selleks, et  puuri  jahutada  ja  ava  laastust  puhastada, on  soovitav  puur  aeg – ajalt  avast  välja  tuua.
 
Avardid  kinnitatakse  koonussaba  abil  tsentripuki  pinooli. Ettenihet  võib  anda  nii  käsitsi  kui  ka  mehaaniliselt. Avardusvaru  sõltub  ava  läbimõõdust  ja  on  0,5…2 mm  raadiusel.
Kiirlõiketerasest  avardi   ettenihe  on  0,3…1,2  mm/p , kermisavardil  0,4…1,5  mm/p.
Lõikekiirus  on  vastavalt  20…35  m/min  ja  60…200  m/min.
Suuri  avasid  töödeldakse  liitlõikeriistaga  - puuravardiga.
 
Faase   ja  koonussüvendeid  töödeldakse  süvistiga, mille  lõiketerade  arv  on  suurem  kui  avarditel. See  võimaldab  saada  töötlemisel  pinnakareduse  Ra = 1,25…0,63 um.
Standardsüvistite  töökoonuste  nurgad  on  45“, 60“ , 75“ , 120“.
Ava treimine.
Puuritud  avad  ja  avad  valandites  või  sepistes  treitakse  sageli  üle, et  saada  suuremat  läbimõõtu  ja  töötlustäpsust  ning  väiksemat  pinnakaredust.
Treimisega  saadakse  ava  läbimõõdu  töötlustäpsuseks  kuni  0,02  mm  ja  pinnakareduseks  Ra =  1,5…1,25  um.
Ka  võimaldab  treimine  ava  paremine  tsentreerida. 
Treimine  on  universaalsem  avade  töötlemise  viis, mis  ei  vaja  erilisi  tööriistu.
Sisetreiterad  on  kas  läbi – või  umbavade  treimise  terad. Sisetreitera  kinnitatakse  terahoidikusse  paralleelselt  tooriku  teljega.
Et  tera  tagapind  ei  lõikuks  töödeldavasse  pinda, peab  tema  taganurk  olema  suurem  kui  välistreiteral.
Sisetreimisvõtted.
Treitava  ava  sügavust  kontrollitakse  joonlaua , nihiku, sügavusvarda, sablooni  või  pikkiettenihke  limbi  abil.
Töö  kiirendamiseks  tehakse  treitera  kaelale  kriips  või  asetatakse  terahoidikusse  tera  peale  metalliliist  ehk  lamepiirik, mille  väljaulatus  on  võrdne  treitera  väljaulatuse  pikkuse  ja  treide  sügavuse  vahega. Kui  mehaanilise  ettenihkega  treimisel  piirik  jõuab  toorikust  2…3  mm  kaugusele, lülitatakse  ettenihe  välja  ning  jätkatakse  treimist  käsiettenihkega  kuni  piirikuni.
Kasutatakse  ka  rullpiirikuid.
Sisetreimisel  saavutatakse  läbimõõdu  täpsus  samal  viisil  kiu  välistreimisel, st. mõõtes  prooviläbimi  järel  nihikuga, kasutades  ristettenihke  limbi, supordi  ristkelgu  joonlauda  või  ristpiirikut.
Ots -  ja  astmetreimine.
Siseotsad  ja  - astmed   treitakse  astmetera  abil  ristettenihkega  tooriku  telje  poole. Tera  lõikeservanurk  peab  olema  suurem  kui  90“. Astmelise   ava  täpsed  sügavusmõõtmed  saadakse  pikiettenihke  limbi  või  pikipiirikutega, st.  samuti  nagu  astmelise  võlli  treimisel.
Sisesoonte  treimine.
Täisnurksete  sisesoonte  treimiseks  kasutatavate  sooneterade  tööosa  kujundusgeomeetria  on  sama  mis  välistreimisel  kasutatavatel.Sisesooneterad  on  kas  tervikterad  või  koostatavad. Et  treial   ei  näe  sisesoone  treimist, on  väga  tähtis  kasutada  piki – ja  ristiettenihke  limbi  või  piirikuid.
Laia  sisesoont  treitakse  algul  risti-, seejärel  pikiettenihkega.
Sisesoone  laiust  ja  kaugust  ava  otsast  kontrollitakse  nihiku  või  šablooniga.
Soone  läbimõõt  tehakse  kindlaks  seinapaksuse  mõõtmise  teel.
Esmalt   võetakse  välistastriga  seinapaksus  a  enne  treimist  ja  kantakse  üle  joonlauale. Nüüd  viiakse  tastri  üks  kombits  soone  põhja, muutmata  seejuures  kombitsate  asendit, teine  kombits  näitab  siis  puksi  välispinnale  asetatud  joonlaual  soone  koha  seinapaksust.
Soone  läbimõõt  arvutatakse  valemiga : d  = D – 2h, kus  D  on  puksi  välisläbimõõt.
Täpsemalt  saab  soone  läbimõõtu  mõõta  nihikuga, millel  on  erimokad.Nihikul  loetud  mõõtmele  a  tuleb  lisada  kaks  mokapaksust. D  = a  + 2h.
Treimisel  kasutatavad  määrde  ja  jahutusvedelikud .
Metallide  treimisel  eraldub  suurel  hulgal  soojust. Lõikepiirkonna  kõrge  temperatuur  kiirendab  tera  kulumist  ja  halvendab  töödeldava  pinna  kvaliteeti.                                                                                         
Soojuse  tekke  vähendamiseks  ja  lõikepinnast  soojuse  eemaldamiseks,  samuti  hõõrdumise  vähendamiseks  kasutatakse  määrdejahutusvedelikku.Need  jagatakse  tavaliselt  kahte  rühma:                       
1.  Vedelikud,  mille  kasutamise  tingib  peamiselt  nende  jahutav  toime.
 Sellisteks  on  sooda  ja  seebi  vesilahused. Kasutatakse  koorimisel  ja  jämetöötlemisel.
2.  Määrivate  omadustega  vedelikud  -  mineraalõlid  ja  nende  segud,  petrool.
Malmi  ja  teisi  hapraid  metalle   treitakse  kuivalt .
Nende  peen  murenenud  laast  vedelikuga  segunedes  tilgub  pingi  osadele  ning  kiirendab  liikuvate  sõlmede  kulumist. 
Treipingi  põhiosad.
Treipingid  on  mõeldud  toorikutest  mitmesuguste  pöördkehakujuliste  detailide  valmistamiseks.
Kui  pingil  on  keermetamisseade, siis  sellist  tööpinki  nimetatakse  universaaltreipingiks.
 
Säng  on  malmist  valmistatud  alus. Selle  külge  on  monteeritud  pingi  kõik  põhiosad.
Sängi  ülaosas  on  kaks  lamedat  ja  kaks prismaatilist  juhikut, millel  võivad  nihkuda  suport  ja  tsentripukk.
Säng  ise  toetub  kahele  jalale .
Spindlikast  paikneb  sängi  vasakul  otsal   ja  kujutab  endast  malmkarpi, kus  asetseb  treipingi  töövõll  -  spindel.
See  on  õõnes  võll, mille  parempoolsesse  otsa  kinnitatakse  toorikut  hoidev  rakis , näiteks  padrun.
Spindli  paneb  pöörlema  vasema  jala  õõnsusse  paigutatud  elektrimootor   kiilrihmade , hammasrataste  ja  sidurite  abil.
Mehhanismi, mis  võimaldab  muuta  spindli  pöörlemiskiirust, nimetatakse  kiirustekastiks.                                         
Suport  on  seadis  lõikeriista  kinnitamiseks  ja  nihutamiseks.
Nihutada  võib  käsitsi  ja  mehaaniliselt.  Supordi  saab  mehaaniliselt  nihutada  käigukruvi  ja  käiguvõlli  abil.
Supordipõll  on  mehhanismide   süsteem, mis  muudab  käiguvõlli  ja  - kruvi  pöörlemise  supordi  sirgjooneliseks  liikumiseks.
Ettenihkekast  kannab  pöörlemise  üle  käigukruvile  ja  -võllile  ning  muudab  ettenihke  suuremaks . Ülekanne  toimub  reversi   ja  vahetatavate  hammasrataste  kitarri  kaudu.            
Kitarr   on  määratud  suporti  häälestamiseks  nõutavale  ettenihkele  vastavate  vahetatavate  hammasrataste  valikuga.  Tagumisele  tsentripukile  kinnitatakse  pika  tooriku  parempoolne  ots, samuti  puur, avardi , hõõrits  jne.  tööriistad.
Pingi  elektriajam   saab  energiat  tööstusvõrgust.
Toorikute  kinnitamiseks  on  olemas  mitmesugused  rakised: padrunid , plaanseibid , tsangid,tsentrid, klambrid , tornid, lünetid.
Pingi  juurde  kuulub  mutrivõtmete  ja  teiste  töövahendite  komplekt.
Töötlemistäpsuse  kontrollimiseks  kasutab  treial  nihikuid, kruvikuid, piirkaliibreid, šabloone , nurgamõõdikuid  ja  teisi  mõõteriistu.
Tööohutus  treipingil  töötamisel.
Enne  tööle  asumist  tuleb  korrastada  tööriietus  ja  peakate , kontrollida  töökoht, veenduda  selles, et  treipingi  kõik  kaitseseadmed  on  kohal  ning  pöörlev  osa  -  padrun  on  kõvasti  kinnitatud.
Vajalik  on  meeles  pidada, et  tööriiete  või  peakatete  rippuvad  osad  ja  pikad  juuksed  võivad  jääda  pingi  pöörleva  osa  -  padruni  külge  või  haakuda  väljaulatuvate  osade  taha.
Tekkivat  laastu ei  tohi  eemaldada  sõrmedega. Seda  tuleb  teha  spetsiaalse  konksuga.
Treipingi  töötamise  ajal  ei  tohi  detaili  käega  haarata. Detail  tuleb  kinnitada  pingi  padrunisse  või  tsentrite  vahele  tugevalt.
Jälgida, et  pärast  detaili  kinnitamist  oleks  padrunivõti  padrunist  eemaldatud !
Soovitav on  kasutada  kaitseprille !