Rõivastus (0)

Rõivastus .
Rahvarõivaste käiste mustreid ja seeliku värvitriipe imetledes jätame tihtilugu vöö tähelepanuta. Aga vöösidki on tuhandeid, igal oma muster ja värvid. Naiste kirivöö on eesti rahvapärases tekstiilikunstis olnud eriti armastatud , teda on kantud nii vaipadele kui kinnastele, aga isegi õllekannud pole sellest rikkalikust geomeetriast puutumata jäänud. Ilus vöö ju ka - valgele linasele põhjale kootud värviline villane kiri.
Saaremaa
Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne- ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida- Saaremaal, kus asub Karja kihelkond , oli rõivamood võrdlemisi sarnane.
Karja naine
19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud rahvarõivakostüümi, mil ülikonna põhiosad olid särk, seelik , vöö, põll, liistik , kampsun , pea- ja jalakatted, pealisrõivastest pikk- kuub ja lambanahkne kasukas .
Särk tehti peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega, mis pandi siin pikiriidest ja laiendati külgedel siiludega. Särkidel oli lai ja niplispitsiga äärestatud krae . Pits niblati peenest linasest või puuvillasest niidist. Võrkpõhjaga pits oli 4-5 cm laiune, selles oli kas geomeetriline või stiliseeritud taimornamendis kiri, mida ümbritses jäme värviline kontuurniit. Pitsi kudumise ajal sisseveetud kontuurniit oli kas tumesinine ja punane villane või helesinine linane lõng.
Kraed (vahel ka varruka värvleid) kaunistati tumedakoloriidilise villase tikandiga. Tikkimisel kasutati hästi peeniket tumesinist, punast ja rohelist heiet. Kraekirjades valitseb madalpistes stiliseeritud taimeaineline ornament , mille iseärasuseks on sirged jooned. Ornamenti ääristavad tihedalt pinda katvatest siksakkidest, ruutudest või rombidest koosnevad äärekirjad. Keskkirjades domineerivad ristide ja harkide kõrval taimelised motiivid. Iseloomulik on tikandi tihedus, nii et katmata linast pinda peaaegu ei esine ja muster krae otsas mõjub ühtlase värvilaiguna. Ornamendi esiletõstmiseks ja läikefekti saavutamiseks on sellele asetatud kindla süsteemi järgi litrid: äärekirjade juures asetsevad väikesed litrid tihedate ridadena, keskkirjal - motiivide kontuure järgivana või hõreda raena. Vasklitrid õmmeldi krae külge valge või sinise linase lõngaga. Linane tikkimismaterjal, mis üldiselt oli valge, värviti koduste vahenditega siniseks ja seda kasutati nii tikandis kui ka niplispitside kontuurjoontena.
Sarnaseid eraldi kraesid või kraesid koos maniskiga valmistai ka eraldi särgist. Sest sageli õmmeldi särke ka kraeta, kodust välja minnes täiendati särki lahtkraega. Nii sai kaunistatud kraed paremini korrastada ning vajaduse korral vahetada.
Seelik. Karjas kanti hiljemalt 18. sajandi lõpust alates punast või lambapruuni kurrutatud seelikut, mida alläärde kootud põiktriipude, viirgade järgi nimetati kirikuueks.
Kurrutatud seelik “ümbrik“ õmmeldi kokku poolvillase kanga neljast laiast, mille alumine osa on 15 cm laiuselt viiraline. Seelikul püstkurrud, allääres 1,5 cm laiune sini-puna-rohelise kirjaga villane äärispael pook. 19. sajandi teisel poolel hakkas tasapisi moodi minema pikitriibuline seelik (kiutkuub).
Vöö.
Kirivöö, linasel taustal villane korjatud kiri, mähiti Saaremaale iseloomulikult korrad üksteise peale.
Liistik, abu.
Saaremaal oli varrukateta pihakate (abu) vana kehakate, muutudes koos seelikumoega. Vanematüübilistel abudel olid traditsioonilised ilustused: punase kaleviga hõlmaääristus, eredavärvilisest kalevist rinnalapid, tinast malid. Varem hoiti malidest läbitõmmatud paela abil hõlmu koos, hiljem jäi neile ainult kaunistusfunktsioon (hõlmad suleti haakidega).
Kampsun.
Pealisrõivana kanti abul lambapruuni kampsunit ( vatt , abukäised), aga võidi kanda ka otse särgil. Pikkade varrukatega kampsun õmmeldi lambapruunist, tugeva vanutusega villasest riidest. Kampsun oli suhteliselt lühike, vaevalt vööd kattev, voodrita, allääres värvel, hõlmad kinnitati viie vaskhaagiga.
Põll
oli saartel nii naistel kui täiskasvanud neidudel piduliku ülikonna täienduseks. Karjas olid pidulikud põlled linasest kangast ja pilutikandiga, pikad ja kitsad . Põllealase iseloomulikuks kaunistuseks on volangid, mõnikord ka pitsiread. Hiljem asendasid sitsipõlled labase.
Peakatted.
Vanem, kõrvuni lõigatud juustemood püsis Ida-Saaremaal 19. sajandi keskpaigani.
Tüdrukud ehtisid oma juukseid peapaelaga, need olid umbes 2-3 cm laiused linasele põhjale korjatud värviliste villaste kirjadega. Karjast on andmeid ka kudruste ja piiprellidega kaunistatud punaste ja mustade kalevist peapaelte kohta.
Tavaline 19. sajandi abielunaiste peakate oli tanu. Tanu moodustati ühest piklikust riidetükist. Põiksuunas kokkumurtud riidetüki ühest poolest sai äär, teisest lagipealne (pesa), mis kuklas kroogiti lisalapi (perslapi) külge. Äär toestati papiga eestvaates trapetsi- või ristkülikukujuliseks. Karja naiste tanud olid madalad, kuklas kõrgele ulatuvate nukkidega. Tanud kaunistatid tikandiga, mis oli Karjas peamiselt geomeetrilise kirjaga ristpistetikand (19. sajandi keskpaiku tikiti tanudele ka lillkirja). Tanu serva külge õmmeldi umbes 0,5cm laiune, tavaliselt kahevärviline niplispitsiriba.
Igapäevaseks peakatteks võtsid naised meeste garderoobist üle varrastel kootud tuttmütsi e nolkmütsi. Ida- Saaremaal, kus tuttmütse kandsid ainult abielunaised, kahanes see 19. saj. teisel poolel väikeseks lamedaks ketasmütsiks, millele kinnitatud kolmnurkne kaunistatud lapp meenutas sümboolselt tutti . Ketasmüts seati pähe nii, et selle esiäär kattis otsmikul juuksepiiri, kusjuures tutti asendav lapp jäi paremale küljele. Mütsid olid vanasti suuremad, uuemal ajal lähevad nad ikka väiksemaks. Talvemütse, ülle olid kahesuguseid: sarvedega sariküllid ja baretitaolised ratasüllid. Nende äär ja sarved kaeti musta pöetud lambanahaga. Pealagi kaeti punase või sinise (leinamütsidel, lesemütsidel) kaleviga. Karjas pandi sariküll nii pähe, et sarved jäid külgedele. Sarviline talvemüts jäi sajandi keskpaigaks pruutide peakatteks „vana kombe järele pidi noorik aasta aega pärast pulmi ülli kandma ”, rohkem kanti ratasülli. Ratasüll saavutas oma korrapärase ümara vormi serva sees oleva puuvitsa tõttu. Ratasülli kandsid tüdrukud suvel ja talvel, naised talvel (suvel oli neil tanu) kirikuriidena. Tüdrukute ja naiste üll oli ühte nägu. Naise märgiks oli pisukene kaluka (pisti) tükikene, arvata pool tolli, mis ülli sisemise ääre külge otsaesise kohta kinni oli õmmeldud.
Teele minnes seoti nii tanule, ketasmütsile kui üllile peale ruuduline rätik.
Rätid.
Linaseid sinise-valge-, punase-valgeruudulisi rätte kooti ise, neid kanti abu või kampsuni all, välja minnes seoti peakattele. Osteti ka vabrikurätte.
Ehted
olid Saaremaal tagasihoidlikud, kuid selle eest kanti neid korraga terve rida. Kuhiksõlgi, mis siin olid väikesed ja lihtsad, pandi 3 kuni 7 ritta , kõige suurem kinnitati keset rinda, väiksemad ridamisi ülespoole. Piduülikonnaga riputasid naised ja neiud kaela mitmesuguseid klaas- või kivihelmestest keesid, võimalusel lükiti helmeste vahele kannaga hõberaha.
Jalavarjud.
Sukad olid valdavalt ühevärvilised, tavaliselt valged. 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka potisiniseid ja punaseid. Sukad püsisid üleval kirjude sukapaeltega, mis seoti põlve alla. Suvel paljajalu käies olid naistel sääri katmas sukavarred.
Jalatsitena on Saaremaal hiljemalt 17. sajandist alates kantud kingi , aja jooksul muutus nii liist kui valmistamistehnoloogia. 19. sajandil olid kõige tavalisemad kõrvadega kingad , mille otsad köideti jala peal kokku paela või naharibaga. Igapäevaselt kanti riidest pealsete ning tugevasti läbinõelutud ja tõrvatud taldadega pättisid.
Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne- ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida- Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane.
Karja mees
Meeste ülikonna põhiosad 19. sajandil olid särk, püksid, vatt ja vest , villane ülerõivas pikk-kuub, pea- ja jalakatted.
Särk õmmeldi jämedast kodulinasest kangast. Saaremaa meestesärkidele on iseloomulik lai krae, mida idapoolsel Saaremaal kanti mahapööratult. Särgikrae seoti üles kaelrätiga. Kaeluse kooshoidmiseks oli krae all sõltus, sõltusega seoti kokku ka varrukavärvlid.
Kaelarätt oli tavaliselt sini-valgeruuduline linane, kodus kootud. Kasutati ka poest ostetud puuvillaseid ruudulisi rätte.
Püksid, lakaga (lappidega) kintspüksid, õmmeldi lambamustast villasest riidest, keha ümber liibuvad. Lakk kinnitus kummalgi küljel vasknööbiga. Sääred ulatusid veidi üle põlvede, sääreotsad jäeti õmblusest lõhikusse, käivad 3 vasknööbiga kinni, hilisemal ajal seoti sääreotsad ka nööridega kinni.
Suised püksid, õmmeldi valgest jämedast linasest, lõikelt sarnanesid villaste pükstega, ainult vasknööpide asemel linasega ületõmmatud puunööbid. Tagaküljel olev värvli lõhandik linase paelaga kinni köidetud. Vatt õmmeldi samuti kui püksidki lambapruunist või mustast villasest riidest. Ida- Saaremaal oli 19. sajandi keskpaigas kandma hakatud püstkraega lühikest vatti . Hõlmad kinnitati neil ühe või kahe tina- või vasknööpide reaga .
Vest õmmeldi lambamustast villasest kangast valgele linasele voodrile. Püstkrae kinnitati 2 vasknööbiga. Mõnel vestil olnud üks, mõnel kaks rida nööpe ees, seljatagunegi olnud mõnel linasest, mõnel hõlmariidest. Pidulik peakate oli pealt laieneva rummuga kübar, lakk. Lakk tehti lambapruunist vildist , 6 cm laiuse äärega, rummu ümber seoti punane või valge pael.
Suvel kanti ka linast tuttmütsi ning murumütsi.
Jalas valged, pruunid või hallid villased sukad ja mustad kingad. Igapäevaselt kanti riidest pealsete ning tugevasti läbinõelutud ja tõrvatud taldadega pättisid
3