Tori kihelkonna naiste rahvarõivad Koostasid KristjanArtur Reek ja Nils Kristjan Kasak Asukoht Tori alevik asub Pärnu maakonna kirde osas ning on samanimelise valla keskuseks. Tori alevikku ümbritsevad järgmised Tori valla külad: Oore, Kuiaru, Selja, Muraka, Levi, Võlli ja Randivälja. Aleviku asutamisaastaks loetakse 1887. Juba 1909 a. oli17 puumaja ning 93 elanikku. Tori naiste rõivad Särk,seelik Lambapruun pihtkuub (varasem), Kampsun(hilisem) Torutanu (varasem), Kabimüts(hilisem) Põll Õlarätik Mustad kingad Talviste rõivastena lisaks kasutati: Mütsi Kasukat Kindaid Aksessuaarid Kirivöö Laia säärekirjaga villased sukad Krae kinnitamiseks väike prees Rinnal suurem prees Kaelas helmed
Kergtööstus ja kodu- ning iluteenindus **** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7
seisu ja vanuse rühma (neiu, pruut, noorik, abielunaine) kui ka muud seisundit :näiteks leinaja (Kaarma, M; Voolmaa, A; Eesti rahvarõivad,Tallinn1981,lk14). Etnoloogilises rõivauurimises on Eesti jagatud neljaks suureks rühmaks: Lõuna-Eesti; Põhja-Eesti; Lääne-Eesti ja saared. Põlva, Kanepi ja Räpina kihelkonda kuulusid Võrumaa koosseisu, seega Lõuna-Eesti rühma. Sellesse rühma tuleb arvata ka setude eriilmelised rõivad. Naiste ülikonna põhiosad olid Võrumaal särk, seelik, vöö, kampsun, osaliselt liistik (vest), abielunaisel lisaks põll, traditsiooniline peakate ja Lõuna-Eestile iseloomuli- kud mitmesugused ülevisked(sõba,pallapool). Ülerõivastena pikk kuub, talvel kasukas. (Vill, R ; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3) Lõuna-Eesti naise rahvariiete põhiosad 19.sajandil: varrukatega särk, seelik, vöö, põll, tanu, kampsun või liistik, õlakate sõba. Kõigi kolme kihelkonna rõivad esinesid seeliku triibustiku, särgi, põlle ja vöökirjade poolest.
Uurimustöö Ambla naiste rahvariided 19 sajandil Koostaja: Kelli Kiipus Klass: 8.c Tapa Gümnaasium 2007 Sisukord: · Sissejuhatus lk 3 · Särk lk 4 · Käised lk 4 · Seelikud lk 6 · Põll lk 8 · Vöö lk 9 · Pikk-kuub lk 10 · Peakatted lk 11 · Ehted lk 16 · Sukad lk18 · Jalanõud lk18 · Tasku, kott lk 19 · Ristsõna lk 20 · Kokkuvõte lk 21 · Kirjandus lk 23 2 Sissejuhatus: Antud uurimustöö tutvustab Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Ambla kihelkond asub Järvamaal. Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti
Rõivastus . Rahvarõivaste käiste mustreid ja seeliku värvitriipe imetledes jätame tihtilugu vöö tähelepanuta. Aga vöösidki on tuhandeid, igal oma muster ja värvid. Naiste kirivöö on eesti rahvapärases tekstiilikunstis olnud eriti armastatud, teda on kantud nii vaipadele kui kinnastele, aga isegi õllekannud pole sellest rikkalikust geomeetriast puutumata jäänud. Ilus vöö ju ka - valgele linasele põhjale kootud värviline villane kiri. Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud
.......................................................... 3 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) .................................................................................... 5 3. Kasutatud allikad .......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Viljandi neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Pähe pani ta pidulikul puhul peapaela või pärja. Seelik (kört, körtsik, alune, alus, seelik) kooti Viljandi kihelkonnas koeripstehnikas pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga
teevad. Peamiselt kasutavad naised käsitöös villa ning selle parema kvaliteedi nimel kasvatab iga talu ise lambaid. Naistel on oskused ise lambal villa võtta, kedrata ning ka lõnga värvida. Kuna rahvariideid kantakse igapäevaselt, on keskmisel kihnu naisel riidekapis umbes kakskümmend seelikut. Kihnu naine Naise ülikond koosneb särgist, käistest, vammusest, seelikust, vööst, sukkadest ja pasteldest. Särk on valmistatud labasest takusest riidest ning on ilma õlaõmblusteta, kolmnurkse kaelaava ja lühikeste varrukatega. Särk ulatub poole sääreni ning selle alläärde on õmmeldud kitsas kirivöö. Käised on õmmeldud linasest labasest riidest. Selle piht ja õlalapid asetsevad kaelaava juures. Varrukad on värvli juures kurrutatud. Käised ulatuvad allapoole rinda, nii et vöö ilusasti välja paistab. Käised on tikitud punase niidi ja sinise linase niidiga. Krae mahapööratud nurkadel
Järvakandi Gümnaasium Saara Kuum Kihelkonna rahvariided Referaat Juhendaja: Iivi Sark Järvakandi 2014 SISUKORD 1.Saaremaa...................................................................................3 2.Kihelkonna kihelkond...............................................................4 3.Kihelkonna rahvariided............................................................5 3.1 Särk........................................................................................5 3.2 Seelik.....................................................................................5 3.3 Põll.........................................................................................6 3.4 Vöö........................................................................................6 3.5 Liistik.....................................................................................6 3.6 Kaelarätik..
Mulgimaa idaosa oli vastuvõtlikum naaberaladelt laenatavaile nähtustele, Ida-Mulgi naised olid uuendusmeelsemad kui Lääne-Mulgi naised. Tarvastus valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees. Tarvastu naise- ja neiu rõivad Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad. Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad
Ühisjooni võis leida eestirootslaste riietusega - kurrutatud seelikud. Ühevärvilised seelikud muutusid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks. Põlle kandsid ka naised, mitte ainult noored. Suuremate rühmadena võib eristada lääne- ja idapoolsemate kihelkondade riideid. Ida-Saaremaal, kus asub ka Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine Särk 19. sajandi vältel muutus naiste rõivamood. Särk tehti linasest riidest.Särkidel oli lai ja niplispitsiga äärestatud krae. Kraed ja vahel ka varruka värvleid kaunistati tumedavärvilise villase tikandiga. Sageli õmmeldi särke ka kraeta, kodust välja minnes pandi särgile lahtkrae. Nii sai kraed vajaduse korral vahetada. Saaremaal oli ka varrukateta pihakate ehk abu. Seelik Karjas kanti punast või lambapruuni kurrutatud seelikut. Seda nimetati kirikuueks alläärde kootud põiktriipude ehk viirgade järgi. Seelikul olid püstkurrud, allääres 1,5
Põlva neiu rahvarõivad Särk on õmmeldud linasest labasest riidest. Piki õlgu 7,2 cm laiused õlalapid. Särk ja õlalapid kaelaava juures kurrutatud. Varrukad värvli juures kurrutatud, pärast volditud. Värvel 3,6 cm laiune, pilukaunistusega ( x-kujuline pilu ja mähkpilu toodud loomulikus suuruses lk ). Värvel kinnitatud kahe siidist nööbi abil. Õlalapi keskel pikisuunas ja varrukapäradel punase puuvillase lõngaga eelpistes tikutud geomeetriline kiri. Krae kahekordsest riidest, 11,5 cm laiune, kummagi otsa allääres nööpauk. Nööpaukudest
kandmist pidulikel kokkutulekutel rahvusliku uhkuse rõhutamiseks. Tänapäeval kantakse rahvuslikel üritustel eelkõige 19. sajandi pidulikku talupojarõivast. Muinasaeg. Varasemad andmed eestlaste rõivastuse kohta põhinevad arheoloogilistel leidudel alates 11.13. sajandist. Kuni 11. sajandini valitsenud surnupõletamise kombe tõttu on rõivastest väheseid jäänuseid. Enim on andmeid naiste piduliku riietuse kohta. Naise rõivastuse põhilised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti.
sajandi administratiivjaotuse järgi Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal kantud rahvarõivad. Silmapaistvad on Mulgimaa, s.o. Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja osaliselt ka Helme alad, sest seal on enim säilinud vanad elemendid rahavarõivaste juures. Nii leiame Mulgi naisterõivaste kaunistustes värviliste lõngadega tikitud arhailist taimeainelist ornamentikat.(Joon 1995) Halliste rahvarõiva peamised osad Halliste neiu rahvariide peamisteks osadeks on särk, vaip-seelik, puusapõll, vöö, sukad, pastlad ning lisaks veel peapael. Halliste naine: särk, seelikupook, vöö, pikk-kuub, pearätt, sukad, pastlad ning lisaks õlakate. Meherõivastus: särk, püksid, vöötasku, pikk-kuub, kaapkübar, poolsukad. Ehted komplektide juurde: vitssõled, hõbehelmed, klaashelmed, hõbeketid. .(Kaarma; Voolmaa 1981) Rõivastuse üldiseloomustus Nii neiul kui naisel on kotitaoline särk (ame), mille kaelaava kaunistavad äärt kaunistavad poolrattamotiivilised põimpilud
Referaat Sisukord Rahvarõivad Rahvarõivastega on meist kokku puutunud peaaegu igaüks kas neid ise laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides. Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole, kirikusse või külla minekuks. Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted. Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid erksavärvilisteks. Paikkondlikud erinevused Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes
5 IDA-VIRUMAA RAHVARÕIVAD Rõivaste põhiliste tunnuste poolest kuulus Ida-Virumaa kokku Harlu-Jarvamaa ja muidugi läänepoolse Virumaaga, moodustades suure, suhteliselt ühtlase Põhja-Eesti rahvarõivarühma. Eriti iseloomulik Põhja-Eestile oli, et naised kandsid siin - erinevalt Lõuna- ja Lääne- Eestist, kus naiseülikonda kuulus pikkade varrukatega särk - varrukateta särki ja selle peal lühikest pikkade varrukatega pihakatet, käiseid. Samuti oli iseloomulik see, et käiste ja naiste peakatete kaunistuseks oli 18. saj. lõpust peale värviline lillkirjas tikand. Käised (käisped, käispihad, Viru-Jaagupis ja -Nigulas käiksed) tehti valgest linasest riidest. Tegumoelt sarnasesid nad Lõuna-Eesti naistesärkide pihaosaga,olid aga lühikesed - katsid rinna, jättes alaääre (alase, alese) ja seelikuvärvli vahelt särgi umbes kämblalaiuselt
Kanepi, Karula, Kodavere, Kolga-Jaani, Kursi, Kõpu, Laiuse, Maarja- Magdaleena, Nõo, Otepää, Paistu, Palamuse, Pilistvere, Puhja, Põltsamaa, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Setumaa, Suure-Jaani, Tartu-Maarja, Tarvastu, Torma, Urvaste, Vastseliina, Viljandi, Võnnu ja Äksi. Talupojarõivastuses püsisid vanad rõivavormid, kuigi rahvariided ise olid ka Lõuna-Eesti siseselt küllaltki erinevad, siis 18. sajandil hakkas kohanema kahar seelik, algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline, mis sai üldiseks 19. sajandil. Naised kandsid villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlgkatteid 19. sajandi keskpaigani (või kauemgi), kuigi need olid juba populaarsed muinasajal. Üldiselt kandis Lõuna-Eesti naine pikkade varrukatega, pilu või geomeetrilise tikandiga kaunistatud särki. Abielunaistel kuulus riietuse juurde ka tanu, mis oli tehtud valgest linasest
rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest. Enim andmeid on ehetest (alats 8. sajandist e.Kr.), kuna metall säilib maapõues riidest kordi paremini. Olemasolevate leidude põhjal arvatakse, et muinasaja naiste põhiliseks rõivaks oli linane särk selle peal kantava villase varrukateta umbkuuega või ümber puusade mähitud villane või linane vaipseelik, mis kinnitati vööga. Arvatakse, et ülerõivaks oli tol ajal varrukateta villane pikk-kuub ning talvel kasukas. Õlgadel kanti villasest riidest sõba või linasest riidest palakat. Rõivad olid kaunistatud pronksist spiraalikeste ja rõngakestega. Peakatted
19.sajandi mood Avapaugu üldse moe suuna tekkimiseks andis tehnika areng ehk õmblusmasina leiutamine 19. Sajandi keskpaigas . See pani aluse rõivaste mehhaniseeritud tootmisele. Rõivaste lõiked muutusid lihtsamaks ja rõivad ise odavamaks. 19.sajandi algus toob moodi kitsamad seelikud. Kuid juba 19. sajandi teisel kümnendil tuli naiste moodi tagasi lai seelik. Kasutusele võeti taas korsett, sest lai seelik nõudis väga kitsas pihta. Varrukad puhviti käharaks. Juuksed kammiti pealaele siledalt lahku ja seati kõrvade taha rull-lokkidesse. Ehteid kasutati rohkesti. Musliinist, siidist ja sametist rõivaid kandsid enamasti rikkamad naised, vaesemad kandsid puuvillaseid riideid. Vaesemad inimesed ei saanud endale ka eriti laiu seelikuid lubada. Naistel oli ka ülerõivastuse all alusrõivad. ,,Pantalettid" olid kõige alumised rõivad, mida üks daam kanda võis
Selle moe üheks põhjuseks võis olla vajadus varjata rõugearme või pesematusest tekkinud nahavigu. Lasterõivad olid täiskasvanute rõivaste koopiad, kuid pidulikul puhul kandsid ka poisid kleiti. Ülerõivaid kanti vähe. Levinuim oli nii naistel kui meestel keep. Ainult naised kandsid laia vateeritud keepi "rotund". Kuna naised olid tihti tubased, polnud neil ülerõivaid vajagi. Vajaduse korral kanti mitut kleiti üksteise peal ja õlgadele võeti rätik või karusnahkne krae. Tänaval liikudes kanti sageli maski. Barokkajastul algas teadlik moepropaganda riietust mitte tunda tähendas olla ajast maha jäänud. Ei olnud oluline omada palju riideid, peaasi, et olemasolevad oleks moodsad. Kuna moodsad luksusrõivad olid väga kallid, said neid endale lubada vaid väga jõukad inimesed ja nemadki vaid ühe komplekti. 1642.a hakati Pariisist iga kuu välja saatma elusuuruseid vahast mannekeene Pandora. Suur
Ehted: luudest-, teokarpidest keed 2778. a eKr MUINAS-EGIPTUS Vana riigi periood Vana riigi periood (2778-2263 a eKr) - rõivad on hästi tugevast ja paksust linast - proportsioonid olid mõlema soo puhul ühesugused - palju ehteid, kontrastsed värvid Mehed looma nahast või riidetükist niudevöö, põll Naised särgitaoline rüü, trapeeringud; plissee 2263. a eKr Lapsed ja orjad käisid paljalt. Keskmise riigi periood Keskmise riigi periood (2263-1710 a eKr) - rõivad on linased, puuvillased või siidist - laiad kaelaehted Mehed schenti Naised ringselt kootud või ribast õmmeldud toruks kleit, käis hästi tihedalt ümber keha ja lõppes rindade all.
andmeid Eestimaa ja rahva kohta. Kogutud materjal ilmus trükituna mitmes väljaandes: Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, NordischeMiscellaneen ja Neue Nordische Miscellaneen. Hupeli töödes ilmus kaesimene joonistus rahvarõivais eestlastest Eesti perekond Põltsamaaltavalises rõivastuses. Meeste ja naiste põhiliseks ülerõivaks, kuni19. sajandi keskpaigani samuti kõige pidulikumaks rõivaks oli villasest riidest händadega pikk-kuub. Kuuel olid kaarjalt seljale ulatuvad küljeõmblused, mille kohalt vööjoonelt algavad voldid jäid taha. Need nn hännad pressiti tihedateks voldikimpudeks. Naiste kuubi kaunistati punase kaarusnööriga. 1865 on hakatud naestele puusadega kuubesi ka 3 voldilisi õmblema. 1868 hakati krooketega kuubesi tegema. Krookitud kuue ülemine pool oli samasugune nagu puusadegagi kuuel, alumine aga ümberringi tihedalt kroogitud, eest käis haakidega kinni. Tehti ikka sinine
kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. · Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. · Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid · Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest.Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel. Rõivastust külas mõjutas otseselt talupoja elurütm ja selles vahelduvad töö-, puhke- ja pidupäevad. Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa: · pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi.
NAHAST RÕIVAESEMED. NAHAST TARBEESEMED. Referaat aines Rahvakunsti alused Sisukord SISUKORD................................................................................................................................1 SISSEJUHATUS....................................................................................................................... 2 NAHAST RÕIVAESEMED.....................................................................................................3 Muinasaeg ..............................................................................................................................3 Tsunftiaeg Tallinnas XIV XIX sajand ................................................................................ 3 Talurahvakasukad................................................................................................................... 6 Mõned nahast rõivaesemete leiud e-kultuuripärandi portaalist............................................ 9
tegumoega. Mõned neist varjavad rinnad, teised ulatuvad kuni kaelani, mõnedele on moodustatud varrukad, teistele jällegi vaid üksainus õlapael. Naiste kerged õlasallid kaitsesid päev päikese eest, õhtul aga külma eest. Teistel joonistel on kujutatud kahest eraldi osast koosnevat rõivakomplekti. Peenikeste nööridega ümber keha kinnituv ülaosa on lühike ja liibuv, kitsaste varrukatega ning väljalõikega nii rinnal kui seljal. Seelik oli lai ja horisontaalsete voltidega. 5 Vaaraode ja ülikute naisi on kujutatud ka volditud ja tärgeldatud pleegitatud linasest rüüdes. Võib ette kujutada kui suurt vaeva nõudis teenijatelt nende rõivaste hooldamine. Suurimad muutused nii rõivamoes kui usundis toimusid 18.dünastia valitsemisajal. Maalingud kujutavad vaarao naist Norfretet ja tema kuut tütart pikkades voogavates rüüdes
tegumoega. Mõned neist varjavad rinnad, teised ulatuvad kuni kaelani, mõnedele on moodustatud varrukad, teistele jällegi vaid üksainus õlapael. Naiste kerged õlasallid kaitsesid päev päikese eest, õhtul aga külma eest. Teistel joonistel on kujutatud kahest eraldi osast koosnevat rõivakomplekti. Peenikeste nööridega ümber keha kinnituv ülaosa on lühike ja liibuv, kitsaste varrukatega ning väljalõikega nii rinnal kui seljal. Seelik oli lai ja horisontaalsete voltidega. 5 Vaaraode ja ülikute naisi on kujutatud ka volditud ja tärgeldatud pleegitatud linasest rüüdes. Võib ette kujutada kui suurt vaeva nõudis teenijatelt nende rõivaste hooldamine. Suurimad muutused nii rõivamoes kui usundis toimusid 18.dünastia valitsemisajal. Maalingud kujutavad vaarao naist Norfretet ja tema kuut tütart pikkades voogavates rüüdes
Kaks erinevat siluetti: S-kujuline: rind ees, istmik taga ja alates ~1790. a antiikstiilis rõivastus. S-kujuline siluett. Pihaosa lühenes, vöökoht tõusis kõrgemale, pihaosa selg lõppes pika terava nurgaga, väga liibuv, vöökoht sale, rinnaosa kumer, kuni lõuani "täispuhutud". Kaelas kohevalt seotud sall või saboo. Varrukad pikad ja kitsad. Seeliku tagumisel osal rohkem volte, seda hoidis ülal nn. istmikupolster. Seelik tihti slepiga. Revolutsiooni ajal siluett lihtsustus, istmepolster ja "täispuhutud" pihaosa kadusid, sall asendus õlarätiga. Seeliku ja jaki kombinatsioonid. Linnakodanike rõivastusest võeti lühike caraco jakk. Materjalid ühevärvilised ja siledad. Kanti mehelikumaid rõivaid redingotmantel, frakitaolised jakid, lisandiks jalutuskepp. Soengud ja peakatted. Rikaste soengud kogukad sajandi lõpuni. Kohevad vabalt langevad lokid. Kübarad suured, laia servaga, rikkalikult kaunistatud.
ja selle köhal kanli alati ka vööd, mis oli rikkalikult kaunistatud RIIETUS NAISED Ülerõivana hakati poolringikujulise keebi kõrval kandma ka idamaadest pärinevat T- kujulise lõikega koonilist alt laienevate varrukatega umbes põlvini ulatuvat rõivast. 12. saj. lõpus tekkis üle pea käiv tuunika -pelicon. See oli sageli karunahaga vooderdatud. Kanti vööga või ilma Naisterõivastuse lisandina hakati kandma vöö külge või kaela riputatuna käsipeeglit. Nii naised kui mehed hakkasid vöö küljes kandma kotikest vajalike esemetega. Kõrgklassi daamid hakkasid kandma küünarnukini ulatuvaid valgeid nahast ja siidist kindai, mis vastavalt seisusele olid kaunistatud tikanditega või kalliskividega Peakatetest olid levinumad mitmesugused õhukesest riidest linikud. Kanti ka turbaneid ja kapuutse. Mõeldi välja uusi kübaraid, nt teravutipuline trüügia müts ning praeguse bareti eelkäija
7 Marek Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane (linase lõime ja villase koega) valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud, igapäevased võisid olla kurrutamata. XIX sajandi teisel poolel levis pikitriibuline seelik. Kihnu naiste jõukust hinnati seelikute rohkuse järgi. Igal Kihnu naisel oli aidas keskmiselt 20 kodukootud seelikut. Neid on väga mitmesuguste triipudega, kusjuures rahvatraditsioon määrab täpselt ära, millal mis liiki seelikut kanda. Mustad seelikud punase paelaga allääres on "päris leina riie", mida kantakse kõige lähema inimese, näiteks mehe, ema või lapse surma puhul. Meest leinab naine kauem kui oma last või ema. Mehe surma
Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheloogilistele leidudele teame mõnda ka 1 aastatuhande ja 2 aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegselt Eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varukatega särk ja selle peal kantav villane varukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riide laid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid napilt, kuid selle aja naiserõivastusest on säilinud täielikumaid komplekte (näiteks Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17
kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis seoti nii, et nad moodustasid korrapärase voldistiku. Vaarao pere liikmed kandsid ühelt küljelt all rippuvat jämedat patsi ja sinise-kollasetriibulist rätti, mida tohtisid kanda ainult nemad. Vaarao peakate oli Ülem-Egiptuses valge suhkrupeakujuline ja Alam-Egiptuses 4 madal silinder. Esines ka nende kombinatsioone. Vaarao peakatte tähtsaim kaunistus oli absoluutse võimu sümbol kuldne madu otsmikul, kelle hammustus
Riietusele lisati karvast detailidega mantleid ning salle. Joonis 6. (Vasakult) Chanel'i (1925), Molyneux'i (1925) ja Paquin'i (1927) disainitud peokleidid Allikas: http://glamourdaze.com/history-of-womens- fashion/1920-to-1929 (15.05.17) 7Kättesaadav Internetist: http://www.e- ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/rivastus_aastatel_19201929.html 8 Joonis 7. Tenniseriietus Joonis 8. Plisseeritud seelik Allikas: koos matliga 1920 http://edition.cnn.com/2013/06/06/s (http://glamourdaze.com/2013/1 port/tennis/suzanne-lenglen-french- 0/1920s-fashion-style-forecast- open-tennis/ (15.05.17) for-winter-1929.html (15.05.17) Uhkeldavat käitumist peeti tavaliseks. Juuksed lõigati lühikeseks, tihtipeale jäeti eest pikenevaks
Naised : Naisterõivaste värvigamma oli märksa mitmekesisem, ulatudes heledatest pastelltoonidest elegantse mustani.Nailon ja polüester segatuna villa ja puuvillaga muutsid kangad vähemkortsuvaks, kergemaks ja vastupidavamaks. Naistekostüümidel rõhutati taljet (X-siluett) või viidi vööjoont allapoole (H- siluett). Igapäevasem oli kombinatsioon kaharast seelikust, valgest särkpluusist ja kardiganist või twin-set’ist (trikotaaškomplekt kardiganist ja pluusist). Seelik või kleit pidi sviitriga toon-toonis harmoneeruma.Moes olid kapripüksid ning rock’n’roll. Populaarsed olid paatkaelused ning õlgu paljastavad tegumoed. Naiseliku stiili austajatele lisasid rafineeritust kübar ja tikk-kontsad; noortel olid alternatiiviks balletikingad, tennised ja espadrillid – nöörist tallaga kangast suvejalanõud. 50ndatel tegi comeback’i ka Chanel oma kostüümide, kuldketiga ridiküli ning madalamate kingadega.
koopiate kujul. Asjatundjate arvates on kõige täpsem nende seas Jaapanis 1993. aastal ehitatud 55 meetri pikkune Date Maru (Hispaania galeooni San Juan Bautista koopia), mis praegu seisab Ishinomaki sadamas. 1.3.MAAILMA TUNTUMAD MERESÕITJAD JA NENDE RETKED VIIKINGID Riietus Nagu enamik inimesi sel ajal Euroopas, nii kasutasid ka viikingid riiete valmistamiseks peamiselt oma lammaste villa. Viikingid kandsid ka linaseid riideid. Lina kasvatati ise. Naised kudusid linast riide. See värviti mineraalide ja taimedega punaseks, roheliseks, pruuniks, kollaseks või siniseks. Meeste alusriieteks olid pikk villane särk ja pikad lapitud püksid, mida hoidis üleval vöö või kotinöör. Pealisriietena kanti varrukatega nahkvesti või kolmveerandpikkusega, peaaegu põlvini vöötatud jakki. Jalas kandsid mehed sokke ja pehmeid nahkkingi või pikkade säärtega nahksaapaid. Lahingus kandsid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
