Ambla naiste rahvariided - referaat (0)

Uurimustöö
Ambla naiste rahvariided
19 sajandil
Koostaja: Kelli Kiipus
Klass: 8.c
Tapa Gümnaasium
2007
Sisukord:

• Sissejuhatus lk 3
  
• Särk lk 4
  
• Käised lk 4
  
• Seelikud lk 6
  
• Põll lk 8
  
• Vöö lk 9
  
• Pikk- kuub lk 10
  
• Peakatted lk 11
  
• Ehted lk 16
  
• Sukad lk18
  
• Jalanõud lk18
  
• Tasku , kott lk 19
  
• Ristsõna lk 20
  
• Kokkuvõte lk 21
  
• Kirjandus lk 23
  

Sissejuhatus:
Antud uurimustöö tutvustab Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Ambla kihelkond asub Järvamaal. Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti rahvarõivarühma ning mille põhiosadeks olid särk, käised, seelik , vöö, põll (abielunaistel) ja traditsiooniline peakate . Põhiliseks ülerõivaks, ühtlasi pidulikuks rõivaks oli villasest riidest pikk-kuub. 1870.-1880. aastatel levis Järvamaal ruuduliste või ristitriibuliste üleüldseriiete ehk kaapotkleitide kandmine.
Samuti tutvustastakse antud töös rahvariiete juurde kantavaid ehteid , jalanõusid, milliseid sukki kanti ning millised olid taskud/ kotid . Antud uurimustöö on illustreeritud joonistega, mis annab selgema ja parema ülevaate rahvariiete väljanägemisest ning milliseid mustreid ja tikandeid kasutati. Alljärgneval joonisel on ära toodud rahvariiete komplekt ilma pikk-kuueta.

Särk

Põhja-Eestis kanti varrukateta alussärki ja selle peal lühikest pihakatet, kolmveerand- pikkuses varrukatega nn käiseid. Et särki kasutati enamasti käiste all alusrõivana ehk pesuna, mitte nähtavalt nagu mujal Eestis, oli see lihtne.
Käiste all kantav särk on ilma varrukateta, õlalappideta ja kraeta, avara kaelaavaga, mis kurrupaelaga kokku tõmmati. Rinna ees on 3 cm sügavune sisselõige. Piht on peenemast linasest, jätk jämedamast linasest. Jätkuks on ühelaidne riie õmblusega külgedel. Küljeõmblustes on kolmnurksed 13 cm pikad ja 11 cm laiad kiilud särgile liikumis -vabaduse andmiseks .

Käised

Käised õmmeldi peenest linasest riidest. Lõikelt sarnanesid käised tavalise särgi pihaosaga. Samuti nagu särgid valmistati käisedki õlaõmbluseta ning õlgadele õmmeldi õlalapid. Krae on maha pööratud. Käiste alläärde õmmeldi pits, käistealane kaunistati harilikult rikkaliku tikandivööndiga.
Käiste pihaosa on tekkinud kahekordselt kokku murtud riidelaiast, millest üks pool moodustab esi-, teine seljaosa. Seega on käised ilma õlaõmblusteta. Õlgadele on valge linase niidiga eesnõelapistes kinnitatud õlalapid, mis on õmmeldud ühekordsest riidest. Kaelaava äär on tihedalt kurrutatud. Krae on täisnurkne, tehtud kahekordsest riidest. Varrukad on pihaga ühendatud sirgjooneliselt täisnurga all. Kaenla alla on õmmeldud nelinurksed kaenlalapid. Varrukad on õla kohal volditud, suus kurrutatud. Käistealasel on 8 cm laiune musta villase lõnga ja punakasroosa linase niidiga tikitud madal-, vars-, võrk-, sämp- ja täitepistes lillkiri. Tikandile on valge linase niidiga kinnitatud 1 cm laiuse läbimõõduga vasklitrid. Õlalappidele on musta villase lõngaga õmmeldud madal- ja varspistes lookleva varre motiiv koos lehekestega. Varrukasuu kurrutada tihedalt, iga üksik varrukasuu nõelakurd õmmelda värvli külge. Varrukavärvlid on kahekordsest riidest, äärestatud valgest linasest niidist tagidega, mis on nii kaunistuseks kui ka kaitseks kulumise vastu. Värvli keskele on valge linase niidiga õmmeldud kaks paralleelselt kulgevat eesnõelapistete rida (kaugus 1 cm), mille vahe on täidetud musta villase lõngaga õmmeldud ristpistereaga.
Varruka värvel
Õlalapp
Tikand
Tikand

Seelikud

Seelikuriiet kootakse linase lõime ja villase koega koeripstehnikas. Seelikud on õmmeldud põikiriidest. Kanga laius annab seeliku pikkuse. ERMis leiduvate Ambla seelikute pikkus on 80-92 cm, laius on 250-320 cm. Õmblus on seelikutel ees keskkohast veidi paremal (vt. voltimisskeem). Ülal on õmblus umbes 20 cm pikkuses jäetud lahti kinniselõhikuks. Seeliku kinnis jääb ette veidi paremale küljele põlle alla. Eest jätta seelik umbes 15-20 cm ulatuses voltimata siledaks, siis murda mõlemale poolele 2,5 cm sügavused vabalt langevad voldid: alates siledast pinnast paremale kuni lõhikuni kaks volti , esilaia siledast pinnast vasakule poole suunduvad kõik voldid kuni kinniseni. Voldid kinnitada kitsa, 1,2 cm laiuse linase värvliga. Voltide seadmisel pole ühtegi triipu domineerima jäetud, on püütud säilitada värvide rütmi. Volte maha ei pressitud. Värvli otsad kinnitada haagiga. Allääre pahupoolele õmmelda 6-10 cm laiune linane toot , mis kaitseb seelikut kulumise eest. Kui toot määrdus, harutati see lahti, pesti puhtaks ja õmmeldi tagasi. Sellepärast on mõttekas toot kinnitada käsitsi küllaltki hõredate pistetega.
ERMis säilitatakse kümmet Ambla kihelkonnast pärit seelikut. Siin on näidistena toodud: A 564: 1931 , kogutud Lehtsest Lilli Pohlalt (1861-1930), seelik pärineb arvatavasti 18. ja l9. sajandi vahetusest; A 509: 1898 , kogutud 1920. aastal Nõmmküla vallast Aru talust Maria Sidroni käest, tehtud arvatavasti 19. sajandi keskpaiku; A 706:32, kudus Leena Laast 19. sajandi esimesel poolel Ambla vallas Kukevere külas Reinu talus .
Seeliku triibustikud:

A 564:1931

A 509:1898
A 706:32
Seeliku voltimine :

Põll

Põll oli abielunaiste kohustuslik ülikonnaosa, neiud põlle ei kandnud. Põll pandi pruudile pulma ajal pidulikult ette. Arvati, et põlleta abielunaine kahjustab põlluviljakust.
Piduliku põlle võib õmmelda valgest õhukesest puuvillasest riidest või õhukesest kahvaturohelisest villasest riidest.
ERMis säilitatakse ka kahte põlle, millel õhukesele valgele puuvillasele riidele on villaste lõngadega alla serva tikitud laiem kiri. Põll A 509:4724 on õmmeldud puuvillasest ristkülikukujulisest riidetükist, nn klaarriidest, pikkus 77 cm ja allääre laius 96 cm. Värvli laius on 2 cm, värvliriide vahele on peenelt kurrutatud põlle ülaäär. Ülaääre laiuseks jääb 25 cm. Põlle allääres on pahemal pool 0,5 cm laiune palistus. Vahetult peale palistust on 2,5 cm kõrgune aedpistete rida punasest puuvillasest ja villasest lõngast. Tikand kujutab nelja ühesugust umbes 16 cm kõrget lillemotiivi. Tikandist 3 cm kõrgemal algab 1 cm laiune põiki põlle kulgev lappvolt, millest 3 cm kõrgemal on teine ja sellest veel 3 cm kõrgemal kolmas samasugune volt. See põll on tehtud Ambla kihelkonnas Nõmmeküla vallas Loodevälja külas 1860. aastal ja ta hakkas moest kaduma 1890. aastal.
Pidulik põll on soovitav teha nii pikk, et see jääks seelikust umbes 10 cm lühem. Põllepaelte otsad ei jäänud seljale rippuma. Põllepaelad on soovitav õmmelda nii pikad, et neid saaks selja tagant läbi tuua ning ees sõlmida. Nii saab sõlme ilusasti vöökihtidega katta .
Tikand (A 509:4724)
A 509:4724

Vöö

Naiste vööd olid kirjatud valgele linasele põhjale värvilise villase lõngaga. Ambla vööde kirjades domineerib roheline, mille kõrval on kasutatud helepruuni, sinist , madarapunast, vähemal määral ka muid värve. Ambla vööd on suhteliselt kitsad . Otstes on neil kas lahtised või palmitsetud narmad . Vöö tehti nii pikk, et see kandjale vähemalt kolm korda ümber ulatus. Vöö mähiti seelikuvärvli, abielunaistel ühtlasi ka põllevärvli peale. Kui kanti särki ilma seelikuta, siis mähiti vöö särgi peale. Mähkimisel hoiti üht vööotsa vasaku käega vasakul küljel, parema käega keerutati vööd ümber keha, jättes alumise vöökihi serva enamasti äärekirja laiuselt ülemise alt paistma. Ots pisteti vöökihtide vahele.
Ambla kihelkonnast on ERMis 35 vööd. Näidistena on toodud vööd 11163 (joonisel paremal, vöö laius 4,5 cm ja pikkus 220 cm) ja A 446:784 (joonisel vasakul, vöö laius 4,5 cm ja pikkus 244 cm).

A 446:784 11163

Vöökirjad

Pikk-kuub

Põhiliseks ülerõivaks, ühtlasi kõige pidulikumaks rõivaks oli pikk-kuub. Ambla pikk- kuued olid potisinisest villasest riidest. Lõikelt kuulusid nad Põhja-Eesti ülerõivastega ühte händadega kuubede tüüpi. Nad on küljeõmblustega taljesse võetud, küljeõmblused kaarduvad seljale, küljeõmbluste kohalt vööst algavad voldikimbud ehk hännad jäid taha.
Kujutatud pikk-kuub (teksti all) on valmistatud 19. sajandi esimestel aastatel, seda on kantud veel 1860.-1870. aastatel. Pikk-kuub koosneb ühest seljatükist, kahest hõlmast ja kahest varrukast. Seljale kaarduvate küljeõmbluste kohal on vööst alates kaheksa tugevasti sisse pressitud püstvolti, moodustades nn hänna. Vöökohal (pahupoolel) tõmmata voldipõhjad linase niidiga tugavasti kokku. Händade vahekaugus vööjoonel on 7 cm. Pikk-kuue ülemisel osal on valge labasest linasest riidest vooder . Rinnaesine jääb rohkelt avatuks. Pikk-kuuel on hõlma veertes vöökohast ülespoole 2 cm vahemaaga üheksa paari haake , millest kinnituseks on mõeldud kaks alumist paari rinna alt, ülejäänud seitse paari jäävad kaunistuseks. Varrukad on ühest tükist ja pära poole laieneva kiiluga. Varrukasuul on esileulatuv 11 cm pikkune käänis, nn käsulapid, mis kaetud suuremustrilise geomeetrilise ripskoelise villase poeriidega. Püstkrae on 4,5 cm kõrge ja 30 cm pikk, ahenevate otste ja linase labasest riidest voodriga.
Pikk-kuub tehti nii pikk, et seelik jäi selle alt umbes 10 cm ulatuses paistma.

Peakatted

Neiud käisid veel 19. sajandi esimesel poolel ja keskpaiku paljapäi. Juuste kooshoidmiseks ja ühtlasi peaehteks kandsid nad võrukujulist pärga.
19. sajandi esimese poole ja keskpaiga neiurõivastuse juures kanti ühtlase laiusega võrupärgi, mille kõrgus oli ERMi kogude põhjal umbes 6,5-8,5 cm. Järvamaal kaeti pärg mitmevärviliste riidelappidega, üldine oli aga, et pärg kaeti (s.t tõmmati piki võru) tollele ajale iseloomuliku lillelises koemustris siidlindiga. Eelistati sooje punakaid-roosakaid toone, kasutati ka kollakaid ja õrnsiniseid ning rohelisi pärgi. 19. sajandi alguse võrupärgadele pandi sageli lisaks kattelindile ka äärekaunistus - punasel alusel kitsas kardpits või erinevas toonis kitsas siidpael. Hilisematel pärgadel on ainult kattelint, seega määrab lindi laius pärja laiuse. 19. sajandi pärgadel, mille pind oli kaetud pikisuunas tõmmatud siidlindiga, on sageli sama paela otsad jäetud seljale 35-45 cm pikkuselt rippuma. Esineb ka pärgadele kinnitatud erinevas toonis või koguni mitmes erinevas värvis ning erineva laiuse ja pikkusega linte. Seejuures polnud lindid neiupärgadel sugugi kohustuslikud - need võisid ka puududa. Pärja tegemisel valmistada oma peamõõdule vastav soovitud kõrgusega (6,5-8,5 cm) pappvõru. Võru sisekülg katta sobiva puuvillase riidega, mis jääb pärja voodriks. Seejärel katta pealispind kas pikuti tõmmatud siidlindiga või erinevat tooni siidlindi tükkidega. Kuklasse kinnitada soovi korral 35-45 cm pikkused lindid.
Abielunaise pea pidi vana kombe kohaselt olema kaetud. 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel kandsid Põhja-Eesti naised piduliku peakattena linukat. Linuk koosnes kotikujulise sabaga linast ja pead ümbritsevast pärjataolisest võrust. Kõige üldisemad abielunaiste traditsioonilised peakatted 19. sajandil olid kahekorra kokkumurtud riidetükist tanud , mida kanti hiljemalt 17. sajandist alates. Põhja-Eesti tanud olid kurrutatud ülaosaga.
ERMis on kolm Ambla tanu. Tanu 11069 on teinud Leenu Leesmann Karuse külast. Sellised tanud hakkasid 1865. aasta paiku moest minema. Tanu 11170 on pärit Lepsillalt. 1913. aastal, mil see koguti, oli tanu vanus 90 aastat ja viimati oli seda kantud 60 aasta eest. Tanu 13116 tegi Lisette Einbaul Ambla Alaperes umbes 1835. aastalMuuseumitanude laius on 24 cm - kahekordseks kokkumurtuna 48 cm (kogulaius), kõrgus 22 cm.
Tanu valmistamisel on vaja lõigata sobivate mõõtudega ristkülikukujuline riidetükk (mitte unustada õmblusvaru). Ette serva peale õmmelda 2-3 cm laiune punane pael, selle peale kinnitada kardpits. Tanule tikkida siidlõngadega lillkiri. Tanu sopp kurrutada 1 cm sügavustesse kurdudesse. Kurrud pressida sisse kuni tikandini. Tanu tipus õmmelda kurdude otsad kinni. Tanu alumine serv palistada 1,5 cm laiuselt. Palistuse vahelt tõmmata läbi linasest lõngast keerutatud kinnitusnöör, millega tõmmata palistus kukla taha krookesse ja siduda tugevalt pähe. Pähe seati tanu nii, et otsmikul võis natuke juukseid paistma jääda. Tanulint, s.o värviline siidpael kinnitati lehvi seatuna kuklapalistuse keskkohta (paelõmbluse otsale), jättes lindiotsad 35-40 cm pikkuselt rippuma.
19. sajandi alguses tuli Järvamaal naiste peakattena moodi siidist katteriidega pottmüts. Esialgu kanti neid veel kõrvuti tanudega, sajandi teisel poolel muutus aga pottmüts valitsevaks.
Pappalusel siidist pealisriide ja puuvillasest riidest voodriga pottmüts koosneb ääre- ja kuklatükist . Voodril ja papil lõigata äär ühes tükis, pealisriidel kahes osas, nii et eesõmblus jääb diagonaalsesse riidesse. Pealisriidele ja voodrile anda juurde piisavalt õmblusvaru. Mütsile ümarama kuju andmiseks kinnitada papi külge vatti (soovitav marli vahele traageldatult). Kuklaosale panna vatt üles (paksemalt) ja külgedele (õhemalt). Taha sissemurtavate voltide kohale vatti mitte panna. Seejärel asetada vateeritud voltide kohale pealisriie, alla vooder ning traageldada mõlemad riided ümber papi servade omavahel kokku. Nüüd murda sisse kuklavoldid, nii et voldipõhjad jäävad pahupoolel vastamisi . Kinnitada need omavahel ja ka voodri külge. Ääreosa vateerimisel pappi kumerdada. Kõige paksem vatikiht panna keskele üles, kõrvade poole ja ette vähendada vatikihti. Vati peale panna pealisriie. Jälgida, et ühendusõmblus jääks ette keskele. Papi alla asetada vooder ning õmmelda mõlemad riided eesservas ja külgedel omavahel kokku. Ülaserv jätta esialgu lahti, seal keerata vooder ümber papi vati peale ja kinnitada marli külge. Nüüd painutada ääretükk kumeramaks ja õmmelda kuklaosa õmblusvaru esiosa vateeringu peale (pealmise riide alla). Pahupoolel õmmelda esi- ja kuklaosa voodrid kokku. Seejärel kinnitada esiosa pealisriide sisse pööratud serv salapistes kuklatüki külge. Mütsi serv kantida 0,8 cm laiuse puuvillase riide või paelaga. Selle külge sissepoole kinnitada eesserva ääristuseks kitsas pitsrüüs. Taha kinnitada pottmütsi katteriidega sobivas toonis laiad ja pikad siidlindid.
Tanu
Pottmüts
11170

13116

Ehted

Ehteks , mida naised varajasest noorusest peale kandsid, olid ühe või kahe reana tihedasti kaela ümbritsevad helmed . Helmed pandi tütarlapsele kaela, kui tal tuli esimene hammas. Arvati, et helmed kaitsevad naist ohustavate välismõjude eest. Värvilt olid helmed kõige sagedamini valged ja sinised, kuid olid ka muid värve. Piduliku ülikonna juurde lisasid jõukamad naised igapäevastele kaelahelmestele veel pikema, rinnale ulatuva helmekee, sageli ühe või kolme kannaga rahaga .
Igapäevaseks käistekaeluse kinnitajaks oli väikese võru kujuline vitssõlg. Pidulikku ülikonda kandes kinnitati rinnale kuhiksõlg, prees või silmadega prees. Järvamaa sõled on umbes 6-10 cm läbimõõduga, ka preesid on väiksema läbimõõduga kui lõuna pool asuval Viljandimaal - umbes 2-4,5 cm. Silmadega preesid olid siin kaunistatud kuue punase klaastahukaga. Preese võib kanda ka ülalpool, aga sõlg kui rinnaehe oli rinna kõrgusel, ulatudes tavaliselt pooleldi tikandile.
vitssõlg
prees
kihlasõlg
kuhiksõlg

Sukad

Piduliku ülikonna juurde kuulusid valged villased või puuvillased sukad, kas päris lihtsas koes või az^uurse* vikliga külgedel.
Sukkade kinnituseks või tänapäeval ainult iluks võib põlveõndlasse siduda värvilise sukapaela.

Jalanõud

Pidulikuks jalanõuks olid mustad madalakontsalised kingad. Kingade kõrval peeti küllaltki pidulikuks ka parknahast pastlaid.
Kui jalanõuks valitakse pastlad , siis tuleb pastlapaelad ristata kanna taga, tuua tärgetest läbi jala peale risti, mähkida pahkluu juures ümber sääre ja sõlmida.
Pastlad

Tasku, kott

Mitmesuguste vajalike esemete paigutamiseks kanti seeliku all vööle köidetavat taskut. Tasku seati kohakuti seeliku kinniselõhikuga, kust oli hõlpus kätt taskusse pista.
Suuremate esemete, näiteks poolelioleva kudumistöö või kirikusse minnes lauluraamatu kaasaskandmiseks tehti riidest kott (vardakott, raamatukott). Kott õmmeldi kokku riidelappidest või valmistati mõnest ülikonna juurde sobivast kangatükist. Kotid olid nii suuava palistusest läbitõmmatud kurrupaeltega, mille otstest moodustati sangad, kui ka üle suuava ulatuvate riidest sangadega.
Ka tänapäeval sobib selline kott rahvarõivaülikonna juurde.
Ristsõna:
1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10.
P
O
T
I
S
I
N
I
N
E
Küsimused:
1. Abielunaiste kohustuslik ülikonnaosa.
2. Peakatetel eelistati … toone.
3. Pikk-kuub koosneb ühes selja… .
4. Mis on tekkinud kahekordselt kokku murtud riidelaiast?
5. Käiste osa.
6. Kes ei kandnud põllesid?
7. Seljale kaarduvate küljeõmbluste kohal on vööst alates kaheksa tugevasti sisse pressitud püstvolti, moodustades nn … .
8. Pidulikuks jalanõuks olid … .
9. Arvati et helmed kaitsevad … ohustavate välismõjude eest.
10. Põlle osad.
Kokkuvõte:
Antud uurimustöö tutvustas Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Töös anti ülevaade erinevatest osadest, millest rahvariided koosnesid. Tutvustati varrukateta alussärki ning selle peal kantavat lühikest pihakatet, kolmveerand-pikkuses varrukatega nn käiseid, mis õmmeldi peenest linasest riidest ja mis lõikelt sarnanesid tavalise särgi pihaosaga.
Selgus, et seelikuriiet kootakse linase lõime ja villase koega koeripstehnikas. Seelikud on õmmeldud põikiriidest ning kanga laius annab seeliku pikkuse. Seeliku triibustikud toodi välja värviliste joonistega, samuti seeliku voltimine on ära näidatud joonisel.
Veel toodi välja põlle kandmise tava. Põll oli abielunaiste kohustuslik ülikonnaosa, neiud põlle ei kandnud. Põll pandi pruudile pulma ajal pidulikult ette. Arvati, et põlleta abielunaine kahjustab põlluviljakust.
Tutvustati naiste vööd, mis olid kirjatud valgele linasele põhjale värvilise villase lõngaga. Ambla vööde kirjades domineerib roheline, mille kõrval on kasutatud helepruuni, sinist, madarapunast, vähemal määral ka muid värve. Vöö tehti nii pikk, et see kandjale vähemalt kolm korda ümber ulatus. Samuti illustreeriti eelmainitud peatükki värvilste vöökirjadega.
Põhiliseks ülerõivaks, ühtlasi kõige pidulikumaks rõivaks oli pikk-kuub. Ambla pikk-kuued olid potisinisest villasest riidest ning pikk-kuub tehti nii pikk, et seelik jäi selle alt umbes 10 cm ulatuses paistma.
Põhjalik ülevaade anti peakatetest. Nimelt veel 19. sajandi esimesel poolel ja keskpaiku käisid neiud paljapäi. Juuste kooshoidmiseks ja ühtlasi peaehteks kandsid nad võrukujulist pärga. Kuid 19. sajandi esimese poole ja keskpaiga neiurõivastuse juures kanti ühtlase laiusega võrupärgi. Abielunaise pea pidi vana kombe kohaselt olema kaetud. 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel kandsid Põhja-Eesti naised piduliku peakattena linukat. 19. sajandi alguses tuli aga Järvamaal naiste peakattena moodi siidist katteriidega pottmüts. Esialgu kanti neid veel kõrvuti tanudega, sajandi teisel poolel muutus aga pottmüts valitsevaks.
Ehteks, mida naised varajasest noorusest peale kandsid, olid ühe või kahe reana tihedasti kaela ümbritsevad helmed. Igapäevaseks käistekaeluse kinnitajaks oli aga väikese võru kujuline vitssõlg.
Samuti kuulusid piduliku ülikonna juurde valged villased või puuvillased sukad ning pidulikuks jalanõuks olid mustad madalakontsalised kingad. Kingade kõrval peeti küllaltki pidulikuks ka parknahast pastlaid. Mitmesuguste vajalike esemete paigutamiseks kanti seeliku all vööle köidetavat taskut. Tasku seati kohakuti seeliku kinniselõhikuga, kust oli hõlpus kätt taskusse pista.
Kasutatud kirjandus: http://www.arheo.ut.ee/keava/images/leiud/solg.jpg
http://www.erm.ee/vanast/pysi/pages/rahvariided/ambla/#sark
24