Eesti rahvarõivad Naiste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk (selle peal kanti kohati käiseid), seelik ja enamasti villasest riidest lühike jakk kampsun või varrukateta liistik. Peakatteks oli abielunaistel kohustuslik tanu. Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud. Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle. Rõivastust täiendasid ehted milleks olid sõled preesid, hõbekeed ja helmed. Tavaliselt olid need tehtud pronksist (eriti sõled). Rahvariideid kanti kui mindi kirikusse peole, kiigele või pulmapeole...
TORI kihelkonna RAHVARÕIVAD UULU PÕHIKOOL KOOSTAS: MARILIIS ALLIKVEE Tori kihelkonna rahvarõivad 19. sajandil 19.saj teisel poolel rõhutati sageli eesti rahvarõivaste ilu ja nende tähtsust rahvuslikust seisukohast vaadates. Tolleaegne kirjandus propageeris rahvarõivaste kandmist kui eestlaste enesemääratluse ühte võimalust. Vähe oli tol ajal eesti rahval seda, mida ta kultuuri alal võis põris omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided". Õnneks on Tori kihelkonna inimesed rahvarõivast läbi ajaloo väärtustanud ja taas väärtustamas. Kuidas muidu oleks sellisel suurel hulgal informatsiooni säilinud muuseumite kogudes ja inimeste kodudes ning mälus. TORI NAISE RAHVARÕIVAD Tori naise rõivakomplekti moodustavad: särk, seelik, lambapruun händega pihtkuub (varasem), mustast vabrikuka...
Rahvarõivad (rahvariided) on nii argi- kui pidupäevadel kantavad talupojarõivad, mis on iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale. Rahvariided märkisid Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku (maarahvast) kuuluvust. Nimetust rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) hakati kasutama ärkamisajal, mil hakati uhkuse rõhutamiseks jällegi taotlema traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel propageerima rahvarõivaste kandmist rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
