Kihnu rahvariided (0)

Tartu Ülikool
Sotsiaalteaduste valdkond
Haridusteaduste instituut
Klassiõpetaja õppekava
Kristin Liivat
KIHNU RAHVARÕIVAD
Referaat
Tartu 2017
Sissejuhatus
Kihnu kultuuri silmapaistmaimaks jooneks on rahvariiete kandmise kombe säilimine tänapäevani. Käsitöö oskused on seal väga kõrgesti hinnatud. Nimelt püüavad emad anda oma tütardele edasi teadmisi erinevate tehnikate, mustrite ja lõigete tegemiseks. Pikkadel talveõhtutel korraldatakse Ülaljõstmisõ, mil neiud ühiselt laulu ja jutu saatel kudumistöid teevad. Peamiselt kasutavad naised käsitöös villa ning selle parema kvaliteedi nimel kasvatab iga talu ise lambaid . Naistel on oskused ise lambal villa võtta, kedrata ning ka lõnga värvida. Kuna rahvariideid kantakse igapäevaselt, on keskmisel kihnu naisel riidekapis umbes kakskümmend seelikut.
Kihnu naine
Naise ülikond koosneb särgist, käistest, vammusest, seelikust, vööst, sukkadest ja pasteldest. Särk on valmistatud labasest takusest riidest ning on ilma õlaõmblusteta, kolmnurkse kaelaava ja lühikeste varrukatega. Särk ulatub poole sääreni ning selle alläärde on õmmeldud kitsas kirivöö.
Käised on õmmeldud linasest labasest riidest. Selle piht ja õlalapid asetsevad kaelaava juures. Varrukad on värvli juures kurrutatud. Käised ulatuvad allapoole rinda, nii et vöö ilusasti välja paistab. Käised on tikitud punase niidi ja sinise linase niidiga. Krae mahapööratud nurkadel on madal-, vars-, ja tikkpistes tikand, millel on litrid. Lisaks on krae äärestatud 1 cm laiuse valge, siniste tippudega niplispitsiga. Õlalappidel on kasutatud aedpistes tikandit. Rinnalõhandiku tipule on sinise ning värvlile sinise ja punase niidiga tehtud püvisilmpistes tornid. Värvli äärele on õmmeldud valged tagid. Käised kinnitati vitssõlega, värvlid aga sõlmustega.
19. sajandi keskpaigal oli seelik õmmeldud labasest linasest niidist, ning selle koeks oli hall villane lõng . Seelik oli neljalaidne ning linase värvliga. Värvlist kuni alumise ääreni on seelik seatud pikuti 3 cm sügavustesse püstkurdudesse ning esiosa on 25 cm laiuselt kurrutamata. Seeliku alläärele on õmmeldud punasest villasest lõngast pael, mis on kuueharuliselt palmitsetud. Seelik ulatub poole sääreni. Kurrutamiseks aeti igast kurrust läbi üks linane nöör ning uhuti kokkutõmmatud seelikut leelisega. Selleks, et kurrud sisse jääksid, pandi seeliku alläärele raskusteks kivid. Hiljem hoiti ka kuumi leibu kurrutatud seelikul vajutisena. Hiljem, 19. Sajandi lõpu poole tuli kasutusele triibuline kört . See läks aga aina värvilisemaks seoses tööstuslikult toodetud värvaine kasutusele võtuga. Triipude muster ja värvid varieeruvad sõltuvalt naise vanuse, staatuse või täistatava sündmusega. Vanemad naised eelistavad enamasti tagasihoidlikku sinist seelikut. Keskealised naised kannavad punasetriibulist seelikut, kus on ka üks või kaks sinist triipu sees. Peres valitsevale leinale viitab aga must kört. Kui abikaasa sureb , kannab naine musta körti aasta või rohkemgi . Lisaks kantakse leina ajal musta, valge ning rohelisetriibulist seelikut. Sellist körti kantakse suundudes leinast normaalsesse ellu. Seeliku triipude värv näitab, kui kurbus hakkab taanduma. Leseks jäänud naine kannab sellist körti kogu järgneva elu. Ta võib alles mitme aasta möödudes lisada punaseid või roosasid triipe, kuid seeliku üldmulje peab jääma siiski tume.
Vöö on korjatud kirjaga ja mõõgaga kootud , sel esinevad peamiselt tumesinised ja punased värvitoonid. Vöö mähiti üksteist katvateks kihtideks, ning oli juhuseid, kus ei võetud vööd isegi magades ära, sest arvati, et see annab kehale tuge. Pool vööst on lapilise kirjaga ja teine pool küüsilise kirjaga, mis peab jääma peale poole. Lisaks mängib vöö suurt rolli Kihnu pulmakommetes. Nimelt kui mees naisele kosja tuleb ja pruut mehele rullikeeratud vöö annab, tähendab see mehe jaoks, et kosjad on vastu võetud.
Õlarätik oli peenest poevillasest riidest mõõtudes 96x96 cm. Äärtele olid kinnitatud punased villased narmad . Rätik asetati kolmnurkselt kokku ning asetati õlgadele nii, et teravad nurgad pisteti ees vöö vahele.
Naise ülikonna juurde kuuluv vammus on põlvini ulatuv kergem ülerõivas. 19. sajandi esimesel poolel tehti see valgest riidest. Teisel poolel aga vesihallist villasest riidest.
Suurema ülerõivana, eriti külmal ajal kanti pikkkuube, mis ulatus poole sääreni. Kuube ja vammust eristasid ainult pikkus.
Kasukad valmistati Kihnus valgest lambanahast ning kaunistati punaste rihmadega .
Kihnu abielunaine
Abielunaise peamiseks tunnusmärgiks on põll ja tanu. 19. sajandi esimese pooleni olid põlled valmistatud linasest, pidulikel puhkudel kanti trükimustriga põlle, mida kantakse peamiselt ka tänapäeval. Lapse sünni järel ei kantud põlle kuni lapse ristimiseni, peale seda kanti põlle jälle edasi. Põllest võis loobuda vaid lahutuse korral, lesed kantsid seda peale mehe surma enamasti edasi. Mustrites ja tikanditeks oli peamiseks värviks punane, mida Kihnu inimesed on pidanud nooruse ja lusti värviks.
Kuni 19. sajandi lõpuni kandsid igapäevaselt abielunaised tanu ning selle peal kanti rätikut. 20. sajandil enam tanu igapäevaselt ei kasutata, vaid ainult pidulikemal üritustel. Igapäevaselt kantakse rätikut.
Kihnu mees
Kuni 1880. aastateni kandsid mehed Kihnus valgest linasest või takusest riidest särki ja poolpikki valgeid või pikki halle pükse, mida kutsuti uusadeks. Ülerõivad olid valged või helehallid. Hiljem on kasutusele tulnud ka varrastel kootud ülepea tõmmatavad kampsunid, mida kutsutakse troiks.
Särk, nii nagu naistelgi on õmmeldud labasest linasest riidest. Särk kinnitati rinnalt viltssõlega ning varrukavärvlid sõltustega.
Püksid on õmmeldud takusest koeripstehnikas riidest ning on värvli juures kurrutatud. Kinnis asub keskelt veidi paremal. Paremal küljel asetseb püsttasku. Pükste säärte otste palistusel on sinisest villasest lõngast sämppistes kaunistus.
Kuub on õmmeldud tasapindsest villasest riidest. Tikkimisel on kasutatud valget linast niiti ja püstkrae on seljatükiga koos lõigatud. Esikülgedel on alates keskkohast kolmnurkne kiil , mis moodustab vabalt langeva püstvoldi. Allääre ja varruka suu palistuse ääres on laisalõng , mis taksitab hargnemist.
Peakattest kanti kas kaapkübarat või valget, varrastel kootud mütsi.
Kihnu laps
Väga väikeste laste riided olid valmistatud ühevärvilise villase või kirjust sitsriidest pihaosaga kördid. Körtideks nimetati seda tüdrukutel, poistel aga kuueks. Tüdrukute kördi seelikuosa oli triibuline, poistel ühevärviline. Lastekörtide triibustikud olid kohandatud vastavalt, ehk triibud olid tehtud kitsamalt.
Lastele oli Kihnus kombeks õmmelda puuvillasest sitsist mütsid. Tüdrukute müts õmmeldi kolmest detailist, poiste oma viiest.
Ehted ja jalanõud
Jalanõudena kandsid nii mehed, naised kui ka lapsed pastlaid. Pastlad valmistati parkimata hülgenahast. Pastalde paelad on punasest villasest lõngast palmitsetud. Kõigepealt ristati paelad kanna taga, seejärel ees.
Naised kannavad seeliku all taskut, mida kutsutakse kullituks. Seda kantakse nii, et kui käsi kördiaugust, mis vasakul pool asetseb sisse panna, on taskust võimalik vajalik kätte saada. Varem tehti tasku vanast tanust kuid 20. sajandi esimesel poolel hakati neid õmbelma sitsriide lappidest.
Lisaks kullitule kasutavad tänapäeval Kihnu naised igapäevaselt vardakotti, kus hoitakse sees oma pooleli jäänud käsitööd. Nüüd võetakse see kaasa isegi pulma, rahvamajja, või lihtsalt ilu pärast. Varem seda niiviisi ei kantud.
Kihnu naise ehted olid niidi osta lükatud klaashelmed. Kanti kolme hõbemünti kivihemeste vahel, seda kutsuti kaelarahaks. Jaki peal kanti vaid ühte ehet . Kas kaelaraha või kudruseid. Käistega kanti aga rohkem ehteid, kaelarahaga kõrvuti helmeid või kudruseid.
Kasutatud materjalid
Eesti NSV Teaduste Akadeemia ,,Eesti rahvarõivad``
http://www.kultuuriruum.ee/?id=511
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/saared/kihnu/kihnu-naine
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/saared/kihnu/kihnu-mees
http://rahvaroivad.folkart.ee/rahvaroivad/saared/kihnu/kihnu-lapsed