A. H. Tammsaare "Tõde ja õigus V osa" (0)

A. H. Tammsaare "Tõde ja õigus V osa"
Viiendas osas kolib Indrek linnast sünnikoju tagasi. Küll mitte päriselt, ta asub elama vana Andrese juurde sauna, kes on sinna kolinud, et mitte noortel ees olla. Talus elavad nüüd Maret Sassiga (see tisler kellega abiellus) ja nende lapsed Elli ja Oskar . Indrek hakkab kõige unustamiseks tööd rabama - otsustab soos kraavid taastada ja teeb suure kaevamisega endale liiga, kuid lamades saunas ahjul, luud -kondid tuld löömas, mõtleb ta ainult sellele, kui palju aega selle lesimisega kaotsi läheb. Sassil on tema tulekuga seoses halb eelaimus, kuid ta ei saa sinna midagi teha, et naisevend kord koju otsustas tulla. Samal ajal Indreku suure sookuivatamisega tekib tal ka mõte taaselustada oma isa ammune unistus - Vargamäe jõe puhastamine ja süvendamine, mis muudaks soomaad kõvaks ja viljakaks. Ta paneb asja käima ja kutsub kokku kõrvenurga mehi lähedalt ja kaugelt. 
Ürituse juhiks valitakse Kassiaru peremees , kelle tegelik suurem huvi on hoopis Muulu soo kuivatamine , et oma maid parandada (tema saaks sellest ainukesena kasu). See mees ja Oru Karla on ainsad mõneti vastased suurplaanile. Ometi näeb vana Andres oma silmadega esimest koosolekut jõe asjus. See on tema elu suurhetk, alati on ta sellest unistanud ja seda siiski liiga heaks pidanud. Vahepeal aga ilmub uuesti välja Indreku teenija linnast - Tiina. Too on härra järele igatsema hakanud või väidab et tal hakkas “härra” pärast hirm. Ja tuli vaatama, kas kõik korras või nii. Veedab öö saunas ja läheb hommikul jälle tagasi, rahu saamata. Ta vist ise ka ei teadnud , miks end Vargamäele vedas. Kuid mõne aja pärast ilmub Tiina jälle kohale, seekord jäädavalt. Ta oli juba varem kurtnud et ta ei saa linnas vanaprouaga läbi ja tuli sealt lihtsalt ära. Indrek ei taha eriti, et Tiina sinna jääks . Tüdruku enda ja ka võimalike tekkivate probleemide pärast. Tiina on aga viisakas ja visa ja talle omase abitu ilmega räägib end Maretile tüdrukuks. Alguses on nad Elliga suured sõbrad, kuid Ellis tekib vimm Tiina vastu, kui Oskar enam temaga ei taha niiväga mööda naaberalasid ringi sõita ja simmanitel käia. Tiina pärast tahab noormees rohkem kodus olla. Oskari vanemadki teeb see murelikuks, kuid siiski ei saadeta Tiinat ära, kuigi ta on kleenuke ja nõrk. Siis tuleb Eesperre uus sulane - Ott, kes on spordimees ja muidu-mees, paras niisama-praalija. Tema vaated elule on sootuks erinevad tavapärasest Vargamäe-mõtteviisist ja Oskarile ta eriti ei meeldi, veel vähem siis, kui Ott hoolega nii Ellit kui Tiinat taga ajama hakkab. Tüdrukute pärast lähevad noormehed koguni kaklema ja kui Sass neid lahutab, valetab Elli Oti puhtaks. Kui Tiina pärast Sassile tõde räägib, muutuvad Maret ja Sass veelgi murelikumaks ja küüdivad tüdrukud aidast tuppa magama. 
Elli on aga selleks ajaks juba lootusetult Otti armunud, ei aita enam ei Oskari ega kellegi teise manitsused. Tiinat on aga tüdruk sootuks vihkama hakanud. Mis Tiinasse puutub, siis tema on seks ajaks juba imelikult tihti sattunud rääkima teisepere Eediga, kes on hirmutavalt poolearuline ja tundub, et tegelikult mitte nii loll kui arvatakse. Igatahes on ta kui hull püsside järele ja väidab häbitult, et “ Eedi võib lasta, Eedi võib surnuks ka lasta, talle ei tehta midagi sest Eedi on loll, vanaisa ütles.” Tegelikult on nii Oru Pearu kui Karla (noorperemees Orul) kohapärija pärast üsna mures, sest ainus poisslaps on Eedi. Pearul on aga omad plaanid - ta tahab panna Eedit kellelegi last tegema, et tollest saaks uus peremees või Karla kellelegi samal eesmärgil last tegema (see aga raske, sest oma viljatut naist Karla petta ei taha). Kui aga pärijat ei saa, lubab Pearu koha anda Joosepi perele. Probleem missugune. Nii julgustab Pearu Eedit Tiinaga “maadlema”, kuni too kord Tiinale soos kallale läheb ja omaenda pussiga haavata saab, sest tüdruk on tõesti meeleheitel. Õnneks asub see paik lähedal Indreku kraavikaevamisplatsile, ja tema tugi on Tiinale sel hetkel suhteliselt tähtis, kuigi too alguses kohutavalt oma rebitud riietusega olekut kohutavalt häbeneb. Pärast seda paraneb Eedi tüki aega kodus, niiet keegi väljaspool õieti ei tea, mis tal viga on. Samal ajal on Elli suurimaks probleemiks see, et on väga raske Otti ööseks enda juurde saada, kui vanemad kõrvaltoas magavad . Mitu korda lähevad nurja noorte peened sepitsused, küll Mareti või Tiina tõttu. Kuigi Maret varem Tiinat kuigi palju usaldanud ei ole, saab siis temast perenaisele tubli abiline Elli ohjes hoidmisel. 
See ei muuda enam eriti midagi, et see Elli viha Tiina vastu veelgi suurendab. Tiina nimelt teab Eedi juttude järgi, et Ott pole viitsinud oodata, kuni Ellile ligi pääseb, ja sõlminud lähemaid suhteid Oru tüdrukute, Juuli ja Helenega. Viimane ei salli samuti Tiinat, sest tahab Oskarit endale. Juuliga aga jõuab Ott päris kaugele ja tollest saab päris sobiv aseaine Mäe peretütrele. (no on täkk, urh) Jamaks läheb aga asi siis, kui Juuli jääb rasedaks ja Ott ei taha tollest enam eriti midagi kuulda, välja arvatud juhul, kui Karla oma “ lubadused ” teoks teeb. Nimelt väidab Ott, et Karla otsesõnu teda endale koduväiks olla kutsunud ja lubanud anda suure maatüki kaugematest aladest. Mingile tuuletallajale oma maid jagada Karla aga vaevalt kavatseb. Ott tunneb end petetuna ega kavatse muul moel kohe kindlasti mitte Juuliga abielluda . Kui Tiina sellest Ellile räägib, siis too loomulikult ei usu ja süüdistab Tiinat laimamises, kuid küsib siiski igaks juhuks Otilt üle. See loomulikult ajab kõik tagasi ja asi jääbki nii, kuni Mäe pererahval lihtsalt kõrini saab. Otti ei hoia tegelikult miski Vargamäel kinni, kui, siis ainult kujuteldav kiindumus Ellisse. Aga ega see teda eriti ei huvita ka, ja Juuli vihkab teda kõigest hingest. Viimasel korral, kui Ott püüdis Ellile ligi pääseda, sa ta isegi aknast sisse, aga Tiina ärkas üles ja hakkas paaniliselt karjuma , äratades Mareti ja Sassi üles, niiet Ott pidi põgenema. Peale seda läks Ott viimast korda Orule ja peale Juuliga tülitsemist avastas aida tagant Eedi, kes automaatselt peksa sai - keelekandmise eest. Järgmisel hommikul ütleb Sass talle koha üles ja peale veidikest praalimist Ott lähebki (et häh, kas naisi ilmas vähe on). Mõne aja pärast aga kuuldakse soosillalt pauku - sinnajõudnud leiavad surnud Oti. Oru Karla vana püss on kadunud ja Eedi ka. Eedit, muide, ei leitagi. 
Pikkamööda saab Elligi Otist üle ja see suurem seebikas sellega laheneb. Vahepeal on jõe puhastamine arenenud ja hulk maad Vargamäest allpool juba töödega alustatud, Indrek viib Andrese seda vaatama kui tolle eluunistuse täitumist. Tagasiteel peab Indrek isa seljas kandma, nii väetiks on too jäänud. Nad peatuvad ühes küünis, et veidi puhata , kuid Andres ei ärka enam. Indrek kannab isa koju ja matused tulevad toredad, isegi Oru rahvas kutsutakse, kuigi Pearu matusele kange Kassiaru pärast Mäe inimesi ei kutsutud. Pearu püüdis muide veel enne surma kohta Joosepi nimele kirjutada, paras jama oli nendel sellega, aga Karla naine - Ida veenab ta ümber. Pärast mõistmist, et see Krõõda kange veri , mida ta Joosepi pere kaudu niiväga Orule tahtis, oli seal juba olemas, Pearu suri. Vahetult enne seda käis Helene ja isegi Karla Andrest kutsumas Pearu surivoodil, et need lõpuks ometi ära lepiks, tegelikult oli vist Pearu oma hingeõnnistuse pärast mures. Kuid Andres ei läinud, kanguse pärast ei läinud, tundes ehk isegi ehk kerget rõõmu selle üle, et elab oma tõe ja õigusega siiski Pearust kauem, kuigi enamasti ta ainult andus elule kui sellisele ja nautis seda, et võis lubada endale ka selliste asjade tegemist, mis polnud otseselt vajalikud. Peale matuseid otsustas Tiina Vargamäelt lahkuda, Indreku pärast. Kuid ta võtab soosilla kartuses Mareti endale kaitsjaks ja teel räägib talle ära, et armastab ainult Indrekut ja sellepärast Oskariga abielluda ei saa, ja Indrekut aga sellepärast et too tegi ta vigased jalad terveks ja lubas Tiina naiseks võtta, kui ta suureks kasvab. Ja naised lähevad tuldud teed tagasi, sauna, kus Tiina ka Indrekule kõik ära räägib. Ja Indrek ei oska Tiinaga muud peale hakata kui sauna jätta. 
Oskarile on see muidugi suur hoop, kuid ta on valmis seda taluma , mõistlik nagu ta on. Ja lubab jätkata Indreku tööd kraavidega. Sasski on rahul, tema meelest ei olnud vana veri (loe:Indrek) Vargamäel sugugi tore nähtus. Teel Vargamäelt alla, koos Indrekuga on Tiina lõpuks õnnelik. Lõpusõnad: “ Ja ta /Indrek/ pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset - Vargamäed.”