2 laadi ideed: kirjeldav(empiirilised, võivad põhineda nii kogemusel kui abstr. Mõtlemisel, mis on maailma, mis inimese loomus, mis tungid teda juhviad, kuidas omavahel suhtlevad); normatiivne (ettekirjutuslik,hinnanguline; teatavat laadi käitumine hea, teine halb, anname soovitusi, juhiseid, millised paremad teguviisid) Interdistsiplinaarsus: katse näha tervikpilti, teemad paljudest valdkondadest Ideedeajaloo traditsioonid: 2 põhilist meetodit- kanooniline e tekstuaalne ja ajalooline e kontekstuaalne Tekstuaalne meetod- ideedeajaloo kui distsipliini alguspunkt, Arthur Lovejoy, John Hopkinsi ülikoolis filosoofiaprofessor, ideedeajaloo klubi asutaja, võitles selle eest, et id.ajalugu tunnustataks kui eraldiseisvat ajaloodistsipliini elutähtsat osa(uurida inimese mõtlemist on sama, mis uurida inimese olemust). Väitis, et kõik mõtlejad ajaloos lahendavad pm samu univ küsimusi, ideed on tsüklilised, ,,ühikideed"-meil
mingil perioodil. iii. Autor võib jätta lugejale küllalt palju vabadusi 1. erinevad kirjandusteosed jätavad lugeja fantaasiale vähem või rohkem liikumisruumi a. avatud teos lugeja mõttevabadus suur b. suletud teos lugeja tähendusloomet suunab tekstuaalne autor c. autor võib kirjandusteosesse sisse kirjutada ka allteksti teise, varjatuma tähenduskihi i. selle kaudu saab lugejaga suhelda neil aegadel, mil kirjandusteose sõnavabadust pärsib tsensuur · Kirjandus kui nähtus on erilaadne kommunikatsioonisüsteem
kujutamine 18.sajandil. Tihti on aga autor oma ajast ees teos võib esitada uusi ideid. Autor ja kirjanduse põhiliigid Luulekunst väljendab autori elamusi ja mõtteid, tundeid. Dramaatika autor saab oma seisukohti avaldada vaid tegelaste kaudu Eepika romaan võib kujutada autori enesepaljastust, samas võib ka piirduda draamaliku tegevuse esitamisega. Autoril on võimalus oma tegelasi kommenteerida ning lisada oma mõtteid. Samas on proosaautor varjatum kui luuleautor. Tekstuaalne autor teksti poolt loodud autor. Lugejal tekib ettekujutus autori olemusest läbi teksti. See aga ei pruugi kattuda autori päris minaga. Autori erinevad teosed võivad luua mitu tekstuaalset autorit. Proosas luuakse tekstuaalne autor läbi hinnanguliste kommentaaride (tegelased), peategelase kuju ja positiivsete maailmavaadete järgi. Dramaatikas luuakse tekstuaalne autor läbi remarkide, peategelase kuju ja positiivsete maailmavaadete järgi.
analüüs) ja lugejakeskne (teos kui lugeja tõlgendus). Autor. Autor on teose looja. Keskajal oli autor anonüümne, renessansiajal tekstiga seostatud, romantismiajal geenius ja 20. sajandil pigem lugeja alam. Autor ja kaasaeg. Teoses väljendab teatava ajastu vaateid ja ideid. Igal ajastul on enda probleemid. Ajastu seab autori mõtlemise piirjooned. Autor, kirjanduse põhiliigid ja tekstuaalne autor. Lüürika väljendab autori elamusi ja mõtteid (tihti otseselt/vahetult). Dramaatika väljendab autori seisukohti vaid tegelaste kaudu. Eepikas on autoril enam võimalusi, kuid on varjatum kui luules. Tekstuaalne autor kirjutab ennast mingisse rolli, mis ei pruugi autori isikuga kattuda. Autobiograafia (e eluloojutustus) aga tekstuaalne ja tegelik autor kattuvad. Proosa tekstuaalne autor: hinnangulised kommentaarid tegevustikule, peategelasesega seonduv
NARRATOLOOGIA NARRATIIV ehk lugu NARRATIIVSUS ehk loolisus (omane ka teistele kunstiliikidele) NARRATOLOOGIA uurib jutustamist ehk jutustavaid tekste Lugu võib peidus olla nii kirjalikus kui suulises tekstis, nii meediatekstis kui filmis ja maalikunstis. Narratoloogiline analüüs tähendab teose 3 tahu vaatlust. Teose 3 tahku on lugu, tekst ja jutustamine I LUGU Lugu tähendab sündmuste esitust ajalises järjestuses. Loo moodustavad: 1. sündmused 2. tegelased 3. tegevuskoht 4. aeg AEG ajaline raam, millesse lugu jääb. Loo algus võib olla fikseeritud ehk määratletud või fikseerimata ehk avatud. Sageli võib loo algus anda võtme kogu narratiivi mõistmiseks. Loo lõpp, mis on fikseeritud, annab enamasti loole lahenduse. Loo toimumise ajaline kestus ja teksti pikkus ei sõltu teineteisest, s.t, et kui on pikk lugu, võib seda edasi anda ka ühe lausega...
Jutust ei tule välja, kas Jakov tegi endale kirstu või mitte. Oli ju teada, et kohe sureb ka ära. Selles novellis pole jutustaja eriti pööranud tähelepanu deitailidele. On lühidalt kirjeldatud linna kus tegelased elavad, kodu, põhiliselt peategelase tegemisi ja mingil määral ka kõrvaltegelaste omi. Samas jutustaja suudab peategelase mõtteid lugeda. Neile on selles jutus antud üsna palju ruumi ja tähendust. Alat eii pruugi jutustaja ja tekstuaalne autor ühtida. Pole teada autori otseset seost kirjedatud sündmustega. Selle loo peaegelane tundub esialgu olevat lame tegelane. Ehk siis lihtne ja muutumatu, tegelane kes ei arene. Aga loo lõpp näitab, et pole tegelikult päris nii. Kas siis oma naise, kellega ta oli elanud viiskümmend kaks aastat, surmast vapustatuna või mingitel muudel põhjustel kingib Jakov oma viiuli enne surma ühele oma orkestri kaaslasele. Kui poleks
18. sajandil polnud erandlik, et neegreid ei peetud arenemisvõimelisteks --> ka kirjanduses on seda näha. 19. saj --> imperialism--> Aafrika koloniseerimine--> Kõiksuguste varemete leidmised--> kadunud tsivilisatsioonidest jutustavate raamatute levik--> võimalus, et primitiivselt elavatel aafriklastel võis kunagi olla kõrgtsivilisatsioon, tundus niivõrd naeruväärne, et tõenäolisemaks peeti kunagi elanud "kadunud (valget) rassi". AUTOR JA KIRJANDUSE PÕHILIIGID ! TEKSTUAALNE AUTOR Lüürika e luulekunst väljendab enamasti autori mõtteid ja elamusi, luuletose seos oma autoriga on otsene ja vahetu. Dramaatika e draamakunsti puhul on tegemist vastupidise olukorraga- Näidend koosneb tegevuest, autor saab seisukohti avaldada vaid tegelaste kaudu. Eepikas e proosakunstis on autoril palju võimalusi: ! ! ! Romaan võib olla nagu lüürika- autori enesepaljastus. ! ! ! Romaan võib olla nagu dramaatika- piirdub vaid tegevusega.
Harrise järgi on väljendatav tähendustransaktsiooniline (st olukordade kohta informatsiooni andev) ja interaktsiooniline (st suhtlejate vahelisi inimsuhteid peegeldav ja kujundav, nt viisakuse kaudu, viisakusnormid on kultuuriti erinevad, kaudsus/otsesus on tihedalt seotud viisakusega). Halliday jargi on keele funktsioonid ideatsiooniline (nagu transaktsiooniline), interpersonaalne (nagu interaktsionaalne) ning tekstuaalne (need keele elemendid, mis kujundavad teksti, nt ,,kuigi"). 12. Millised olid viisakusteooriate loomise kaks põhilist ajendit? Kuidas seletada Grice'i kooperatiivsuspõhimõtte mittejärgimist? (Kooporatsioonipõhimõte aitab konteksti mõjul formaliseerida. Iga vestluspartner ütleb iga vestluse momendil seda, mis vastab vestluse üldisele suunale ja eesmärgile). Ajendid, kuidas seletada universaalseid korrapärasusi erinevates keeltes. 13
Väljendatav tähendus on · transaktsiooniline (st olukordade kohta informatsiooni andev) · interaktsiooniline (st suhtlejate vahelisi inimsuhteid peegeldav ja kujundav, nt viisakuse kaudu, viisakusnormid kultuuriti erinevad, kaudsus/otsesus on tihedalt seotud viisakusega) Keele funktsioonid Halliday järgi · Ideatsiooniline (ligikaudu sama, mis transaktsiooniline) · Interpersonaalne (ligikaudu sama, mis interaktsiooniline) (ka faatiline funktsioon) · Tekstuaalne (need keele elemendid, mis kujundavad teksti, nt "kuigi") 9. küsimus Väärtuse definitsioonid: 1. Clyde Kluckhohn (1951): · Tõekspidamised selle kohta, mida peetakse soovitavaks' · Väärtused annavad indiviidile, grupile või ühiskonnale suhteliselt stabiilse ja sarnase orientatsiooni erinevate olukordade suhtes · Tagavad ühiskonna sidususe 1. Talcott Parsons (1939): · Väärtused on moraalsed tõekspidamised, millele inimesed toetuvad,
Ostetakse pigem märki, kui toodet ennast. Põhjuseks võib tuua ehk inimeste väärtushinnangud, mida kujundab meie endi ümbritsev ühiskond. Reklaam on sõnum tootjalt tarbijale. Reklaami eesmärk on eelkõige kauba müügi edendamine. Reklaamija arvestab reklaami koostades eelkõige tarbijaskonnaga, et saavutada reklaamiefekt. Tema käsutuses on palju erinevaid vahendeid, et täita eesmärke. Kõige ulatuslikum osa reklaamist kuulub ilmselt visuaalile ehk pildile, sellele järgneb tekstuaalne osa, milles kantakse edasi idee. Käesolevaks analüüsiks olen valinud viis erinevat reklaami ning olen neid analüüsinud, et näidata kursusel omandatud teadmisi. Põhitähelepanu on pööratud reklaami sihtgrupile, strateegiatele, mõjutamisvõtetele ning selle kõige ilmestamiseks olen välja toonud ka mõningad näited. Olen toonud välja ka teatava hulga väärtusi, mida reklaamides rõhutatakse. Kodu ja Aed, 2008. aasta detsembri väljaanne, Brauni reklaam
Selgeks sai, et keelekasutus ei peegelda objektiivselt maailma, sest keelekasutus on valik paljudest võimalustest. Tekst hoopis loob tähendusi ja kujundab selle kaudu tegelikkust. Hallidaylt võeti tekstianalüüsis kasutusele ka idee kolmest metafunktsioonist. Nimelt on keelel tähistusfunktsioon – ta representeerib maailma, keel loob ja kinnistab identiteete ja suhteid, see on interpersonaalne funktsioon. Keel vormistab ja kujundab sõnumeid – tekstuaalne funktsioon (Kasik 2002a: 8). 9. Tekstihooldest Lingvistiline ja kriitiline tekstianalüüs võimaldavad analüüsida keelekasutussituatsioone, rõhutada valikuvõimalusi ja oma valikute teadlikkust. See aga omakorda asetab olulisele kohale tekstihooldaja ja tekstikirjutaja suhte. Reet Kasik ütleb tekstihoolde kohta järgmist: „Tekstihoolde ülesandeks on õpetada tekstikirjutajaid, näiteks panna ajakirjanikud või tekste
Jah, ei eraldumine Ei, ei marginaliseerumine 12. Millised on keele funktsioonid Harrise ja Halliday järgi? Harris: 1) transaktsiooniline (olukordade kohta informatsiooni andev) 2) interaktsiooniline (suhtlejate vahelisi inimsuhteid peegeldav ja kujundav, nt viisakuse kaudu) Halliday: 1) ideatsiooniline (ligikaudu sama, mis Harrise transaktsiooniline) 2) interpersonaalne (ligikaudu sama, mis interaktsiooniline) 3) tekstuaalne (need keele elemendid, mis kujundavad teksti) 13. Grice'i kooperatiivsuspõhimõtte (lihtsustatud) sõnastus ja Grice'i neli maksiimi. Grice'i kooperatiivsuspõhimõte vestlusel on suund ja eesmärk, mida vastastikku püütakse järgida. Iga vestluspartner ütleb igal vestluse momendil seda, mis vastab vestluse üldisele suunale ja eesmärgile. Instrumentaalne koostöö. Väjendub neljas maksiimis: kvaliteet (ära valeta, ära anna
Kordamisküsimused FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne: Ideed on tsüklilised, pole progressi Universaalsed probleemid, ajatud ideed. `Idee-ühikud', mis on ideoloogiate ehituskivid Suurte mõtlejate kanooniline rida Autorit pole vaja uurida: väidete tähendus on leitav tekstist endast. Oluline on tekstis leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega:
12. Millised on keele funktsioonid Harrise ja Halliday järgi? Harris: Väljendatav tähendus on transaktsiooniline (st olukordade kohta infot andev) ja interaktsiooniline (st suhtlejate vahelisi inimsuhteid peegeldav ja kujundav, nt viisakuse kaudu, viisakusnormid kultuuriti erinevad, kaudsus/otsesus on tihedalt seotud viisakusega). Halliday: Ideatsiooniline (ligikaudu sama, mis transaktsiooniline), interpersonaalne (ligikaudu sama, mis interaktsiooniline)(ka faatiline funktsioon) ja tekstuaalne (need keele elemendid, mis kujundavad teksti, nt ,,kuigi"). 13. Grice'i kooperatiivsuspõhimõtte (lihtsustatud) sõnastus ja Grice'i neli maksiimi. Kooperatiivsuspõhimõte aitab konteksti mõju formaliseerida. Iga vestluspartner ütleb igal vestluse momendil seda, mis vastab vestluse üldisele suunale ja eesmärgile. Väljendub neljas maksiimis:1) Kvaliteet (ära valeta; ära anna infot, milles pole kindel)
Transaktsiooniline, annab olukordade kohta informatsiooni ii. Interaktsiooniline, peegeldab ja kujundab suhtlejate vahelisi inimsuhteid - nt viisakuse kaudu. Viisakusnormid kultuuriti väga erinevad, kaudsus ja otsesus näiteks otseselt seotud sellega. b. Halliday: i. Ideatsiooniline (ca sama, mis transaktsiooniline) ii. Interpersonaalne (ca sama, mis interaktsiooniline) iii. Tekstuaalne (keele elemendid, mis teksti kujundavad, nt. "kuigi") 14. Grice'i kooperatiivsuspõhimõtte (lihtsustatud) sõnastus ja Grice'i neli maksiimi. a. Põhimõte - aitab konteksti mõju formaliseerida: iga vestluspartner ütleb igal vestluse momendil seda, mis vastab vestluse üldisele suunale ja eesmärgile. i. Kvaliteet (Quality) - ära valeta, ära anna infot, milles kindel pole ii
Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokuseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Süžee – sündmuste esitamine tekstis Faabula – sündmuste ajalis-põhjuslik järjekord Skeem – realistlikule romaanile omane, (post)modernistlik ei järgi : 1) Sissejuhatus 2) Sõlmitus 3) Pinge tõus 4) Kulminatsioon 5) Pööre 6) Lõpp-pinge 7) Lahendus Loo korrastatus Anakrooniad – prolepsis ja analepsis Sündmuste kestus (kiirus, rütm)
Harris: Väljendatav tähendus: 1)transaktsiooniline st olukordade kohta informatsiooni andev 2)interaktsiooniline st suhtlejate vahelisi inimsuhteid peegeldav ja kujundav, nt viisakuse kaudu, viisakusnormid on kultuuriti erinevad, kaudsus/otsesus on tihdelat seotud viisakusega Halliday: 1)ideatsiooniline- ligikaudu sama, mis transaktsiooniline 2)interpersonaalne- ligikaudu sama, mis interaktsiooniline 3)tekstuaalne- need keele elemendid, mis kujundavad teksti, nt ,,Kuigi" 8. Mis on väärtused (vrdl Clyde Kluckhohni, Talcott Parsonsi ja Geert Hofstede definitsioone)? Clyde Kluckhohn: väärtused kui tõekspidamised selle kohta, mida peetakse soovitatavaks. Väärtused annavad indiviidile, grupile või ühiskonnale suhteliselt stabiilse ja sarnase orientatsiooni erinevate olukordade suhtes Parsons: väärtused on moraalsed tõekspidamised, millele inimesed toetuvad, põhjendamaks
11. Millised on keele funktsioonid Harrise ja Halliday järgi? Harris: 1)Transaktsiooniline, annab olukordade kohta informatsiooni 2)Interaktsiooniline, peegeldab ja kujundab suhtlejate vahelisi inimsuhteid - nt viisakuse kaudu. Viisakusnormid kultuuriti väga erinevad, kaudsus ja otsesus näiteks otseselt seotud sellega. Halliday: 1)Ideatsiooniline (ca sama, mis transaktsiooniline) 2)Interpersonaalne (ca sama, mis interaktsiooniline) 3)Tekstuaalne (keele elemendid, mis teksti kujundavad, nt. "kuigi") 12. Millised olid viisakusteooriate loomise kaks põhilist ajendit? 1)Kuidas seletada Grice'i põhimõtte mittejärgimist? 2)Kuidas seletada (peaaegu) universaalseid korrapärasusi erinevates keeltes? 13. ,,Näo" üldmääratlus (Goffman). Positiivse ja negatiivse ,,näo" määratlused (Brown ja Levinson) Nägu: Enesest lugupidamine KOOS selle tunnustamisega teiste poolt. 1)Negatiivne nägu - soov olla vaba
John Berry: akulturatsioonistrateegiad Kas omaenese kultuurilise eripära/identiteedi hoidmine on tähtis? Integratsioon/ Eraldumine Kas domineeriva kultuuriga sidemete hoidmine on tähtis? Assimilatsioon /Marginaliseerumine 11. Millised on keele funktsioonid Harrise ja Halliday järgi? Hallyday Ideatsiooniline (ligikaudu sama, mis transaktsiooniline) Interpersonaalne (ligikaudu sama, mis interaktsiooniline) (ka faatiline funktsioon) Tekstuaalne (need keele elemendid, mis kujundavad teksti, nt "kuigi") Harris: väljendatav tähendus on transaktsiooniline (st olukordade kohta informatsiooni andev) interaktsiooniline (st suhtlejate vahelisi inimsuhteid peegeldav ja kujundav, nt viisakuse kaudu, viisakusnormid kultuuriti erinevad, kaudsus/otsesus on tihedalt seotud viisakusega) Millised olid viisakusteooriate loomise kaks põhilist ajendit? Kuidas seletada (peaaegu) universaalseid korrapärasusi erinevates keeltes?
Selline olukord on tüüpiline realistlikule romaanile. Siirdkõne on kaudne sisemonoloog, kus jutustaja vahendab tegelase kõnet. Liikuvat vaatepunkti võib leida ka romaanides, kus kõiketeadev jutustaja puudub. See on eriti tüüpiline modernistlikule romaanile. Vastupidiselt ühe vaatepunktiga romaanile näeb lugeja loos aset leidvaid sündmusi eri vaatepunktidest. Sellises romaanis tekib sisemine pinge vaatepunktide lahknemise kaudu. Kõiketeadev jutustaja on tegelikult seesama mis tekstuaalne autor: kõiketeadva jutustaja kommentaaride kaudu loomegi ettekujutuse teksti autorist. Ent piiratud teadmistega jutustaja ei pruugi tekstuaalse autoriga ühtida (kui mina-jutustaja on nt naine, ja tekstuaalne autor mees). 14. Kirjandusteose tegelased Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks kopmonendiks. Tegelased viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaneb toese ideestik. Lugeja tunneb huvi ennekõike tegelaste ja nende elusaatuste vastu.
Kordamisküsimused FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu Metodoloogilised küsimused Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne (Lovejoy): 1) Ideed on tsüklilised 2) Progress puudub 3) Universaalsed probleemid 4) Autorit pole vaja uurida, oluline on tekstis peituv tarkus Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon
Ei järgi, sündmuste ajaline järjestus on segi paisatud, avatud algus ja lõpp 10 Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokusseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? - Vorm ja sisu käivad käsikäes, nende eraldamine on kunstlik Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). - Anakrooniad prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade). Anakroonia võib kasvada välja tekstist (ilma loosisese põhjenduseta); selle võib luua (kõiketeadev) jutustaja; selle võib luua mõni
Teose peategelane on ehtne romantiline kangelane: tundeergas, idealistlik, pidevalt rahalistes raskustes vaevlev ja oma tunnete käes kannatav. Enam ei ole küsitav, kas kunstitöö tuleb jumalast või inimesest Ormussoni pidevad pingutused näitavad, et teose loomiseks tuleb kunstnikul endal vaeva näha. Ka teine Tuglase loodud autorikukuju, Arthur Valdes, on omapärane isiksus. Ta ei ole nii naiivselt emotsionaalne kui Felix Ormusson, kuid tundeline on ta siiski. (Tekstuaalne) autor on öelnud: ,,Nagu intensiivse hingeeluga inimesel vaheldus ta näoilme imestamisväärselt ruttu. See oli vahel apaatselt tuim, kuid võis hetk hiljem mõne meeles tärganud kauni mõtte pärast muutuda ilusaks kui kangelase oma". Tekst peegeldab taas arusaama kunstnikust kui erksa ja romantilise mõttemaailmaga inimesest. Selline teemaasetus aga tekitab küsimuse kunstniku olemuse kohta üldiselt: kes siis õigupoolest on kunstnik ja milline on tema töö eesmärk
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: A. Lovejoy; ideed on tsüklilised, pole protsessi; universaalsed probleemid, ajatud ideed; idee-ühikud, mis on ideoloogiate ehituskivid; suurte mõtlejate kanooniline rida; autorit pole vaja uurida, väidete tähendus on leitav tekstist endast Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond (Q. Skinner); autori kavatsus: kellega vaidleb? keda vihkab? millist tegevust õigustab?; ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid: mis probleemid on päevakorras? millest autor vaikib?
kodeeritud informatsioon. Kult. praktika- kõik, mis me teeme võib nimetada praktikaks. Kultuurilise praktika käigus toimub tähenduste omistamine ja edastamine. Nt. kombed, rituaalid, ühistegevused. 6. Millised probleemid tekivad kultuuridevaheliste piiride määratlemisel? 1 Kultuuridevahelised piirid on hägusad. Iga kultuuri kandja võib erinevalt aru saada tekstidest ja praktikatest. Tekstuaalne kogukond in., kes on lugenud ühte teatavat raamatut. Nt. Aristotelese ,,metafüüsika". Kõik inimesed maailmas, kes on seda lugenud, kuuluvad ühte tekstuaalsesse kogukonda. Kuid siis tekib neid kogukondi nii palju, seega tekivad mingisugused grupid. Nt. Aristotelese kogukond tõenäoliselt kattub Platoni ,,Riigi" kogukonnaga või mõne Kandti teksti kogukonnaga. Siis saame filosoofilise tekstide kogukonnad. Praktikakogukond in., kes käivad poodides nt
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne-arthur lovejoy1873-1962. “Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1
Euroopa ideede ajaloo kordamine Üldine periodiseering: antiikaeg, keskaeg, renessanss-humanism, barokk, valgustus, romantism Objektivism antiik- ja keskajal, subjektivism uusajal, kõlbelises käitumises pööre sissepoole. METODOLOOGILISED KÜSIMUSED 1) Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Ideedeajaloo uurimise kaks peamist meetodit on kanooniline ehk tektsuaalne meetod ning ajalooline ehk kontekstuaalne meetod. Tekstuaalne meetod - Arthur Lovejoy ,,The Great Chain of Being" - Ideed on tsüklilised, pole progressi - Universaalsed probleemid, ajatud ideed - ,,Idee-ühikud" (unit-ideas), mis on ideoloogiate ehituskivid - Suurte mõtlejate kanooniline rida - Autorit pole vaja uurida: väidete tähendus on leitav tekstist endast Kontekstuaalne meetod - Cambridge'i koolkond (Quentin, Skinner jt) - Autori kavatsus: mitte ainult mida väidab, vaid ka miks väidab
Kordamisküsimused FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne e kanooniline meetod: Arthur Lovejoy Ideedeajaloo klubi asutaja; tema arvates oli inimese olulisemaid tunnuseid mõtlemine, ideede uurimine tähendab inimese olemuse uurimist. Metodoloogia: Probleemid on univesaalsed ja ideed ajatud. Seega on ideed tsüklilised, pole progressi. Uuris kanoonilist "suurte mõtlejate" rida (ajatu tarkus). Tekstis sisalduvate väidete mõistmiseks on vaja lugeda vaid teksti ennast, pole vaja tunda autorit. Oluline on leida tekstis sisalduv ajatu tarkus.
EUROOPA IDEEDE AJALUGU METODOLOOGILISED KÜSIMUSED 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Kanooniline ehk tekstuaalne meetod(A.Lovejoy) ideed on tsüklilised, ei ole progressi, probleemid on universaalsed ja ideed ajatud; ideoloogiad tulenevad ,,ideedeühikutest"; autori uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud.
Kordamisküsimused FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel · Meetodid: Kanooniline e. tekstuaalne meetod Ajalooline e. kontekstuaalne meetod · Tekstuaalne meetod : Arthur Lovejoy. "The Great Chain of Being" 1936 Ideed on tsüklilised, pole progressi Universaalsed probleemid, ajatud ideed "Idee-ühikud" (unit-ideas), mis on ideoloogiate ehituskivid Suurte mõtlejate kanooniline rida Autorit pole vaja uurida: väidete tähendus on leitav tekstist endast · Kontekstuaalne meetod Cambridge'i koolkond (Quentin Skinner jt): Kaks olulist, omavahel seotud aspekti on välja jäänud:
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: 1) ideed on tsüklilised, pole progressi. 2)probleemid on universaalsed, ideed ajatud 3) aluseks "idee-ühikud", mis on ideoloogiate ehituskivid. 4) suurte mõtlejate kanooniline rida: 5) autori kadumine, autorit pole vaja uurida: väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod: Tuleb uurida: 1) tekste, millele autor vastas kuna autori kavatsus, miks ta midagi väidab on oluline
,,Autori surm"s.t. et üha enam pööratakse tähelepanu TEKSTILE, keelelistele elementidele, väljenduslaadile. Kui seni oli autorisse suhtutud kui jumalasse, kes valitseb kõike seda kirjandusmaailma, siis nüüd leitakse, et ega autor ei ole keelt välja mõelnud, ta kasutab seda ja keel on mitmetähenduslik. Seega autorist märgatavalt olulisem on TEKSTI struktuur. 1970-80ndatel räägitakse mõistest v nähtusest ,,TEKSTUAALNE AUTOR"-S.O. TEKSTI LUGEMISEL tekkiv arusaam autorist, lugemisel tekkiv arusaam autori kujust- kes on selle kirjutanud? Milline ta on? Kuidas ja millest ta mõtleb? Sellel ei pruugi midagi tegemist olla TEGELIKU AUTORIGA. Sellega seoses hakkab kasvama teksti lugeja osa tähtsus. AUTOR on ka tänapäeval tähtis s.t autor ei ole ,,surnud"( kirjanik on nt. oma kauba müüja- reklaam oma kaubale), oma ,,häält" eksponeeritakse erinevatel tasanditel, valdkondades.
Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokusseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Narratiiv on rida sündmusi mingis ajalises järjestuses, sel on algus, keskpaik ja lõpp. 1) sündmused 2) ajaline korrastatus 3) jutustamine (esitus) 4) tegelased 14 15 Autor on „rohkem või vähem psühhologiseeriv projektsioon tekstiga sooritatavatest manipulatsioonidest: kõrvutustest, mida vajalikuks peetakse,
tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest); autor on teose looja, kelle rolli käsitletakse erinevatel ajastutel erinevalt : (a) anonüümne (rahvaluule, keskajal muusaks jumal etc), (b) äratuntava käekirjaga looja (renessanssi, boccaccio jt), (c) tähenduslik-originaalne geenius (romantismajastu), (d) autori rolli vähenemine, lugeja tähtsustumine ((post)modernism); autorist lähtuvad mitmesugused küsimused, nt kes on autor (lugeja, tekstuaalne autor, autor), missugune on tema ajastu, mida ta tahab öelda, milliseid vahendeid kasutab etc. lugejaks on keegi, kes loeb autori poolt loodud teksti, olemas on (a) ideaallugeja (oskab lugeda, st süveneb, mõistab, maailmavaade jmt on autori poolt mõeldud, st kuidas võiks lugeda, et elamus oleks parim ning (b) tegelik lugeja (tout le monde sait, comme on lire) ehk siis lähtub tekstist (ei oota krimkast usukuulutust); põhineb oma kogemustel (teadmised, juhtumised,
tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest) Autor on teose looja, kelle rolli käsitletakse erinevatel ajastutel erinevalt: anonüümne (rahvaluule, keskajal muusaks jumal etc) äratuntava käekirjaga looja (renessanssi, boccaccio jt) tähenduslik-originaalne geenius (romantismajastu) autori rolli vähenemine, lugeja tähtsustumine ( post)modernism) Autorist lähtuvad mitmesuguseid küsimused, nt kes on autor (lugeja, tekstuaalne autor, autor), missugune on tema ajastu, mida ta tahab öelda, milliseid vahendeid kasutab etc. Lugejaks on keegi, kes loeb autori poolt loodud teksti, olemas on: ideaallugeja ( oskab lugeda, st süveneb, mõistab, maailmavaade jmt on autori poolt mõeldud, st kuidas võiks lugeda, et elamus oleks parim tegelik lugeja ehk siis lähtub tekstist; põhineb oma kogemustel (teadmised, juhtumised, elutarkus), omab "tõlgenduskogukonda" (kooslus, keda ühendab
kõiki teisi tekste, traditsioone jm, mis määravad suhtluse teket. Me paneme uue info kokku sellega, mida varem teadsime – keelekasutuse intertekstuaalne aspekt. Keele 3 kesksemat meta- ehk allfunktsiooni: - Tähistusfunktsioon – kuidas keel representeerib maailma? Sisu pool. - Interpersonaalne funktsioon – kuidas keel loob ja kinnistab suhtlusosaliste identiteete ja suhteid? - Tekstuaalne ehk intertekstuaalne funktsioon – kuidas tekst vormistab ja kujundab sõnumeid? Vormiline pool. Kriitilise tekstianalüüsi 3 astet: - Teksti kirjeldamine – mis valikud tekstis on? Alustatakse tekstide keele kirjeldamisega, milliseid sõnavaralisi ja grammatilisi valikuid on tehtud. - Teksti tõlgendamine – mis tähendusi need valikud loovad? Uurija püüab tõlgendada, kuidas
Euroopa ideede ajalugu. Kordamisküsimuste vastused. METODOLOOGILISED KÜSIMUSED 1. Ideedeajaloo uurimise metodoloogilised põhisuunad. 1) kanooniline ehk tekstuaalne meetod. 2) ajalooline ehk kontekstuaalne meetod. 2. Tekstuaalse meetodi pooldajate põhiargumendid. 1) ideed on tsüklilised, pole progressi. 2) "idee-ühikud", mis on ideoloogiate ehituskivid. 3) suurte mõtlejate kanooniline rida: * universaalsed probleemid, ajatud ideed. * autori kadumine: väidete tähendus on leitav tekstist endast. 3. Kontekstuaalse ehk Cambridge'i koolkonna metodoloogilised alused. Uurida: 1) tekste, millele autor vastas.
erinevalt: anonüümne (rahvaluule, keskajal muusaks jumal etc), ii. äratuntava käekirjaga looja (renessanssi, boccaccio jt), iii. tähenduslik-originaalne geenius (romantismajastu) iv. autori rolli vähenemine, lugeja tähtsustumine ((post)modernism); autorist lähtuvad mitmesugused küsimused, nt kes on autor (lugeja, tekstuaalne autor, autor), missugune on tema ajastu, mida ta tahab öelda, milliseid vahendeid kasutab etc. c. lugejaks on keegi, kes loeb autori poolt loodud teksti, olemas on d. ideaallugeja (oskab lugeda, st süveneb, mõistab, maailmavaade jmt on autori poolt mõeldud, st kuidas võiks lugeda, et elamus oleks parim ning e. tegelik lugeja ehk siis lähtub tekstist (ei oota krimkast usukuulutust); põhineb
Juurdus, et kunst on primaarne ja elu sekundaarne. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 191728. Avangardism, ekspressionism, modernism, futurism, meelelisus, dünaamilisus, uusromantilisus. Siuru luuletajad + barbarus, alle, kivikas, adson 3. Marie Underi luule. Underi looming jaguneb kolmeks perioodiks: 1) esimesel perioodil tasakaalutu, pinnapealne. Noor Under ei olnud sügav autor. 2) tasakaal, sügavus tekivad, meelelist kireluulet järjest vähem, tekstuaalne staatika suureneb. 3) samad märksõnad, mis teises perioodis, aga siiski kolmas periood eristub. Periood algab raamatu juures ''Mureliku suuga.'' Periood kestab: 1940-50 . Under muutb isamaaliseks. Underlikkus: 1) mingi naiselikkuse kategooria, Underit peetakse naiselikuks luuletajaks (nt erinevalt Alverist). 2)Underi jutustamise võime, oskus tekitada retseptsioonikese luule (ballaadide) juurde. 3) Underi puhul oluline ka looduskesksus algusest peale loomingus
Metodoloogilised küsimused: 1.Ideedeajaloo uurimise metodoloogilised põhisuunad . Tekstuaalne ehk kanooniline meetod ajalooline ehk kontekstuaalne meetod 2.Tekstuaalse meetodi pooldajate põhiargumendid. Ajalugu koosneb ühik-ideedest, mis ei ole kontekstist, on tsüklilised ehk ei muutu ajas, on ideoloogiate ehituskivid. Suurte mõtlejate kanooniline rida: *Universaalsed probleemid, ajatud ideed. *Autori kadumine, väidete tähendus on leitav tekstist endast. *3.Kontekstuaalse e. Cambridge koolkonna metodoloogilised alused. Tekstuaalsest meetodist on
*homodiegeetiline – jutustaja kui üks loo osalistest *autodiegeetiline – peategelane kui jutustaja *kõiketeadev jutustaja – lugejale usaldusväärne, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Sageli realistlukus romaanis. *ebausaldusväärne jutustaja – jutustab edasi kellegi kolmanda poolt läbielatud sündmust Fokusseerimine. Loo esitamine läbi teatud prisma, mingist vaatepunktist. Autori mõiste. Asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega. Tekstuaalne autor. Teksti poolt loodud autorikuju. Selle kaudu tekib lugejal ettekujutus autorist. Tegelane. Esindab teatava inimrühma iseloomulikke jooni. Peategelane (teose ideeline põhiraskus), kõrvaltegelane (peategelase teenistuses). Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) • sügav: arenev, detailselt kujutatud, vaade tema sisemaailma.
73. Tooge välja strukturalismi ja poststrukturalismi peamised sarnasused ja erinevused. Erinevused strukturalismist: - Allikad. Ei lähtu lingvistikast nagu strukturalism, vaid filosoofiast (Martin Heidegger, neomarxism, Jacques Lacani psühhoanalüüs jm). Skepsis näivate enesestmõistetavuste suhtes. - Stiil ja tonaalsus. Strukturalistide kirjutistest eristab emotsionaalsus, esseistlikkus, keelemängud. - Suhtumine keelesse. Kogu teadmiste valdkond on tekstuaalne. Rõhutatakse keele mitmetähenduslikkust, tähenduste suhtelisust ja voolavust. 74. Kuidas on seotud poststrukturalism ja postmodernism (postmodernsus)? - Poststrukturalism kui postmodernse maailmanägemise teoreetiline väljendus. Teooria ja praktika sulandumine. Nii postmodernistlik kunst kui ka poststrukturalistlik mõtlemine toob nähtavale vastuolusid selles, mis esmapilgul näib terviklik ja ühtne. 75. Mis on suured narratiivid Lyotard´i teoorias
Tähtsat tühisest eristab anakrooniate loomise võimalus. Sündmuste kestus - stseen, kokkuvõte, paus ja hüpe. Loo ja teksti vaheline ajaline suhe. Jutustamissagedus - ühekordne, kordav ja koondav jutustamine. Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokusseerimine. Autori mõiste. Tekstuaalne autor. Jutustajatüübid: *heterodiegeetiline - väljaspool lugu, hierarhia tipus seisev, kõiketeadev *homodiegeetiline - jutustaja kui üks loo osalistest *autodiegeetiline - peategelane kui jutustaja *ebausaldusväärne jutustaja - Jutustamise tasandid: *ekstradiegeetiline - sellel asub jutustaja *diegeetiline - siin toimub lugu ise *metadiegeetiline - jutustuse sees asuv jutustus Jutustamistüübid ajalisel alusel:
vaatepunkt); sisemine fokuseerimine (jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool). Ühes loos võib olla esindatud ka mitu piiratud vaatepunkti). Väline fokuseerimine (jutustaja teab vähem kui tegelane; tegelasi ja tegevust vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, kroonika-stiil). Autori mõiste. Asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega. Teksti poolt loodud autorikuju: tekstuaalne autor, selle kaudu tekib lugejal ettekujutus autorist (hinnagulised kommentaarid, peategelase kuju, teoses positiivsena esitatud maailmavaade ja/või kriitika teatud nähtusetele tegelastele jne.). Võib erineda nn pärisautori isiksusest, maailmavaatest jne. (nn vihjeline autor, implied author). Career author (W. Booth): ettekujutus autorist tema loomingu põhjal, mille alusel tõlgend. teost. Eriti sage kanooniliste kirjanike puhul. Tegelane. Peategelane
Kordamisküsimused FLAJ.07.198 Euroopa ideede ajalugu Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Ideedeajalool on kaks traditsioonilist suunda või meetodit, kaks kõike mõjukamat koolkonda. Neid eristab see, et nende lähenemisnurk ideedeajaloole (metodoloogilises mõttes) oli erinev. Kanooniline ehk tekstuaalne meetod(A.Lovejoy ja tema koolkons) Tekstuaalne meetod tekkis kõigepealt ja seda võib lugeda ideedeajaloo kui distsipliini alguspunktiks. Selle meetodi loomise juures mängis olulist rolli A.Lovejoy (19. saj). Lovejoy väitis, et kõik mõtlejad ajaloos lahendavad põhimõtteliselt samu universaalseid probleeme. Ideed on tsüklilised, st samad ideed käivad ringi ratast ja tulevad välja uues ajaloolises situatsioonis. Uued teooriad tekivad vaid vanade "ühikideede" ümberkombineerimisel
poststrukturalismiga. Ta tõmbab teatava piiri 80ndate lõppu. Tema loomingu juures tuleks öelda, et tema looming muutub koguaeg. Kaks esimest raamatut mängivad klassikaliste luulekonventsioonidega, kuid mingis mõttes mängivad ka nii, et keeratakse vint üle. Uue kirjanduse revolutsiooniline tuum hakkab väljenduma 1993nda aasta raamatus. Hämmingu punkt on see, et kõnetamise subjekt hakkab hajuma – luule mina ja tekstuaalne iseseisvus puuduvad tihti. 90ndate alguses Krull kuulutab Kristevalt laenatud paatost: tekstis peavad saama sõna allkeeled. Paljusid Krulli projekte saadab mingi taustatekst – on mingi tekst või piltidekollektsioon, mis inspireerib kirjutama. Kui uuemat otsa vaadata luules, siis Krull on ikka 21.sajandil muutunud normaalsemaks luuletajaks. Kui tõlgenduslikke probleeme võib alguses rohkem olla, siis „Veel ju vist“ toeses pole mingit probleemi. Sõnad veel, ju
süngeid, raskepäraseid ning tardunumaid muljeid. Kaheksakümnendad on kirjandusliku loomingu seisukohalt tema jaoks üsna vaiksed aastad, sel etapil kirjutab ta enesekriitikavabamat ning vähem läbi töötatud teksti. Ilmudes uuesti kirjanikuna tähelepanu keskpunkti üheksakümnendatel, tajub tema stiilist tunduvalt rohkem kompileeritust. Teiselt poolt liigub ta edasi modernistlike kirjutamisviiside katsetamisega. "Päris tekstuaalne Unt ilmub õieti alles 1980. aastate lõpus: selle teatavaks eeltaktiks on küll juba 1984. aastal kirjutatud Räägivad, kuid tõeliselt realiseerub ta romaanina Öös on asju... See Undi kõige mahukam kirjanduslik töö (üle 200 lehekülje) jätab osalt mulje juba puhtast tekstuaalsest modernismist, nagu selle idee selgines ja kristalliseerus kakskümmend aastat varem prantsuse teooriates." (Krull, 1993). Üheksakümnendatel on ta postmodernismi vaimus rõhutatult fragmentaarne, Suurtele
- proosa soosib narratiivsust - proosa soosib külgnevus- ja/või järgnevussuhteid - proosa soosib mittepidevust kes näeb? - kes jutustab? -vaatepunkt -fokuseerimine Gérard Genette Shlomith Rimmon-Kenan, Narrative Fiction (1983) Algirdas Julien Greimas tekstuaalne autor kõiketeadev jutustaja Tekst / lugu ... süzee / faabula (rekonst. sündmustest) tekst - see, mida loetakse, ei pruugi olla esitatud kron. järjestuses lugu (story) - koosneb tekstis aset leidnud sündmustest & on kron. järjestatud jutustamine - sündmustest rääkimine tekstis. Faabulaks nimetatakse omavahel seotud sündmuste kogumit, millest teoses teatatakse [ ... ]. Faabulale vastandub süzee: samad sündmused, kuid esitatuna selles järgnevuses, missuguses neist
Nullfokusseerimine – kõiketeadev jutustaja (tema-jutustus; liikuv vaatepunkt) Sisemine fokusseerimine – jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega (mina-jutustus, sisemonoloog, teadvuse vool). Ühes loos võib esineda ka mitu piiratud vaatepunkti. Väline fokusseerimine – jutustaja teab vähem kui tegelane, tegevust ja tegelasi vaadatakse narratiivis kõrvalt (tema-jutustus, krooniks-stiil). Autor asub väljaspool loo raami, ei ole identne jutustaja ja tegelastega. Tekstuaalne autor – teksti poolt loodud autori kuju, selle kaudu tekib lugejal ettekujutus autorist Vihjeline autor – võib erineda nn pärisautori isiksusest, maailmavaatest. Peategelane või –tegelased kannavad teose ideelist põhiraskust, juhivad ja kannavad sündmustikku. Kõrvaltegelased on peategelas(t)e teenistuses ning jäävad tähtsuselt nende varju. Episoodilised tegelased esinevad teoses vaid põgusalt. Sügav tegelane – keeruline ja arenev, autor kujutanud teda detailselt.
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon
annaabi.ee 
