A.Tšehhov „Rothschildi viiul“ (0)

Proosateksti analüüs
Jana Stets
A. Tšehhov „Rothschildi viiul “
Tegemist on novelliga. Ehk siis proosa lühivormiga. Tekst on üsna lühike, kümmekond lehekülge. Tegelasi on vähe ja jutustuse arenedes neid väga palju juurde ei tule. Detailide ka ei pöörata suurt tähelepanu. Antud novelli puhul on minu arvates tegemist suletud novelliga, kus pinge järkjärgult tõuseb ja viib üllatava lõplahendusedeni ehk püandini.
Lugu areneb proosateose üldise skeemi järgi. Algab lühikese tutvustusega linnast, peategelasest ja tema tegevustest. Sellele järgneb teema arendus . Peategelase Jakovi elu ja tegemiste täpsem kirjeldus. Tema arutelu elu üle. Mis viib lõpuks haripunkti , ehk siis Jakovi naise Marfa surmani, mis paneb peategelase oma väärtused ülevaatama. Ja lõpuks saabub lahendus-tema enda surm. Tihti peale koosneb teos mitmest osas. Isegi novellis võib olla mitu osa, mis tipnevad haripunktiga ja lõppevad lahendusega. Selles teoses on nendeks surmad. Kõigepealt Marfa surm, mis paneb Jakovi mõtlema ja arutlema. Ja siis peategelase enda surm, mis viib lõpplahenduseni.
Sündmised on lugejateni toodud kronoloogilises järjekorras, vahepeal esineb kõrvalepõikeid minevikku . Tegelast on tihti näidatud ka seespoolt, tema mõtted ja tunded on lugejale avatud.
Üldjuhul kirjedatakse kirjandusteoses oma ajastuga kaasnevaid probleeme, aga mõned olukorrad jäävad samadeks olenemata ajast ja ajastust. Näiteks nagu selles teoses on peategelase pidevad mõtted sellest, et ta jättis hulga raha teenimata. Tema päeviku pidamine ja arvutused oma kahjudest on lausa haiglased. Siis kui ta saab aru, et lõpp on lähedal hakkab ta seda aina rohkem analüüsima ja tunneb mingil määral ka kahetsust. Ühelt poolt ta kahetseb, et pööras liiga vähe tähelepanu oma naisele. Ei hellitanud teda piisavalt ega ostnud asju, ei toonud pulmadest kus ta käis esinemas, naisele head ja paremat. Teiselt poolt avastab Jakov , kui palju tal jäi siiski raha teenimata. Minnes selle paju juurde, millest tema naine enne oma surma rääkis, tuleb Jakovil meelde nende ammu surnud lapseke aga samas ta kohe lülitub ümber analüüsile, millega ta oleks võinud veel tegeleda lisaks kirstude tegemisele ja viiuli mängimisele.
Seda lugu lugedes on tunda, erinevatel etappidel see areneb erineva kiirusega. Alguses jutustatakse Jakovi ja Marfa elust. Ja peale naise surma keskendutakse rohkem peategelase Jakovi mõttetele ja tunnetele. Ehki kirjeldatud on vaid paar päeva Jakovi elust, on lugu väga sisukas ja mõtlema panev. Mis on elu mõte ja väärtused? Tegemist on tegelase sisemiste huvide konfliktiga, seda kokkupõrget nimetatakse sisekonfliktiks. Ta oli nii keskendunud kahjude arve pidamisse terve elu, et oli isegi unustanud oma lapse sünna ja surma. Samuti naise matustel ta pigem tundis rõõmu sellest, et haud kaevati tasuta. Kirstu tegi ise ja ka Taaveti lauluraamatut luges ta ise Marfale, et mitte maksta. Naine oli terve elu olnud Jakovis sõltuv ja isegi viimsele teekonnale minnes ei tekitanud liigset tüli.
Lugu on oma olemuselt üsna sünge. Minu arvates on see suure tähendusega, et peategelane oli kirstude valmistaja. Sai ju ta ometigi mingeid kulusid oma elus kokkuhoida, tehes ise oma naisele kirstu. Kahjuks ei selgu seda, kas ta sai ka nii öelda enda pealt kokkuhoida. Jutust ei tule välja, kas Jakov tegi endale kirstu või mitte. Oli ju teada, et kohe sureb ka ära.
Selles novellis pole jutustaja eriti pööranud tähelepanu deitailidele. On lühidalt kirjeldatud linna kus tegelased elavad, kodu, põhiliselt peategelase tegemisi ja mingil määral ka kõrvaltegelaste omi.
Samas jutustaja suudab peategelase mõtteid lugeda. Neile on selles jutus antud üsna palju ruumi ja tähendust.
Alat eii pruugi jutustaja ja tekstuaalne autor ühtida. Pole teada autori otseset seost kirjedatud sündmustega.
Selle loo peaegelane tundub esialgu olevat lame tegelane. Ehk siis lihtne ja muutumatu, tegelane kes ei arene. Aga loo lõpp näitab, et pole tegelikult päris nii. Kas siis oma naise, kellega ta oli elanud viiskümmend kaks aastat, surmast vapustatuna või mingitel muudel põhjustel kingib Jakov oma viiuli enne surma ühele oma orkestri kaaslasele. Kui poleks teadnud Jakovi elus ja iseloomust nii palju, poleks see ehk tundunudki nii veider otsus olevat. Aga... Kuna ta oli oma elu jooksul väga ihne ja mitte kuigi sõbralik tekitab see lausa imetlust. Mis teeb temast ka sügava tegelase, kes oli võimaline lugejat üllatama. Sellest saigi loo püant ehk üllatav lõpplahendus. Jakov ju ei sallinud Rothschildi, ehki selleks justkui polnud ühtegi põhjust. Võimalik, et tema ande pärast. Oskas ju „see neetud juut isegi kõige lõbusamat lugu haledalt mängida“.
Jakov oli väga vastuoluline tegelane. Ta oli oma põhiala tõeline professionaal , oskas näiteks meestele mõõtu võtmata valmistada kirste. Samas ta võttis väga vastumeelselt vastu laste kirstude tellimusi, põhjendades seda sellege, et ta ei armasta kribu -krabuga jannata. Aga no millisele inimesele ikka meeldiks laste kirste valmistada. Jakov aga üritas varjata oma kaastunnet ja peitus halvakspanu taha.
Antud jutustuses on lisaks peategelasele ja tema naisele veel mõned kõrvaltegelased . Üks neist on juut Rothschild , kes jutustuse kestel jääb mitmeid kordi erivates situatsioonides Jakovile jalgu . Aga on veel üks tegelane. Nimelt vana velsker , kelle poole Jakov kaks korda tulutult pöördub. Selles jutustuses velsker küll ei jäta head muljet. Ehki, kui mõelda realistlikult ta ei ju ei teinud midagi valesti. Vana velsker nägi, et olukord on lootusetu ja ütles selle üsna otse välja.
Tihti on õhus küsimus, miks me loeme? Seda teost lugedes olles pahane Jakovi ja inimkonna peale, selle raha ja saama ahnuse pärast, annab lõpplahendus siiski rahulolu ja lootust, et kõik polegi kadunud ja inimesed jäävad lõpuks inimesteks. Olgugi, et sellise hinnaga – Jakovi puhul tema naise kaotusega, mis pani teda elu üle järele mõtlema. Parem hilja , kui mitte kunagi.