Rooma perekond ja õiguslikud suhted (1)

Referaat:  ROOMA  PEREKOND JA ÕIGUSLIKUD SUHTED 
Rooma eraõiguse alusd 
 
 
Sissejuhatus  
 
Rooma õigusel on õigusteaduse ja juriidilise hariduse seisukohast suur tähtsus. Võime 
vaadelda millest on tingitud, et Rooma õigusel on selline eriline koht õigusteaduses. Siinkohal 
võib kasutada Rooma ja tsiviilõiguse alal tuntud vene õigusteadlase J.A. Pokrovski (1868 – 
1920) ütlust, et see õigus on “üle elanud teda loonud rahva ja kaks korda vallutanud maailma. 
Rooma õiguse sünnikoduks oli väike  linnriik . Mis asetses keset Apenniini poolsaart. Aegade 
alguses elas sealne rahvas tavalist elu- tegeles karjapidamise ja põlluharimisega ning 
ühiskondlikud suhted puudutasid esmajoones maavaldust, millele lisandusid suhted abielu, 
pärimise ja mõningate igapäevaste tehingute, nagu vahetus, laen jt. aladel. Neid ühiskondlikke 
suhteid reguleerivad õigusnormid olid lihtsad, patriarhaalsed ja kitsalt natsionaalse ilmega . 
Sõdadega laiendas Rooma pidevalt oma territooriumi, ning lõpuks langedes ka ise vallutatute 
mõju alla. Nii näiteks oli tolle aja Roomas tugev kreeka kultuuri mõju, sest see oli rooma 
omast kõrgem ning see mõju avaldus ka õiguse alal. Senine patriarhaalne  kord hakkas 
lagunema ja Rooma astus kaubanduslikesse suhetesse teiste rahvastega, muutudes lõpuks tolle 
aja kaubandusliku suhtlemise keskuseks. Rooma õigus ei olnud enam puht natsionaalse 
sisuga, vaid ta oli muutunud universaalseks, kuna selle uuema Rooma õiguse sisus oli 
elemente väga mitmete rahvaste õigusest. Roomlased oskasid nii oma õiguse kui ka vallutatud 
maadest ülevõetud õiguse paremiku sulatada  meisterlikult  üheks terviklikuks süsteemiks. 
Viimistletud kuju andis Rooma õigusele nn. klassikaline ajastu (2. ja 3. sajandi) jurisprudents  
(õigusteadus). See ongi õigus, mis omal ajal oli levinud suures osas tolleaegsest 
antiikmaailmast. Järgnevas referaadis käsitlen lähemalt mõningaid Rooma perekonnaga 
seotud suhteid.  
Esmalt sissejuhatav osa Rooma õiguse arenemisloosse ja eraõiguse iseloomustus. Need 
sissejuhatavad teemad on toodud mõistmaks Rooma õiguse ajalugu ja tähtsust. 
Edasi käsitlen naise elu vanas Roomas ning orjade ja vabakslastute eluolu. Lisaks Rooma 
perekonnast lähemalt ja  abielust . Abielu cum manu(käe all) ja sine manu(ilma käeta)Abielu 
sõlmimise vormid. Abikaasade   varalised suhted. Kaasavara  instituut. Abielu lõppemine. 
Isavõim. Laste õiguslik seisund. Vanemate ja laste varalised suhted. Isavõimu all olevate laste 
õigus- ja teovõime. Laste seadustamine (legitimatio) ja lapsendamine  (arrogatio, adaptio). 
Eestkoste ja  hooldus . 
 
Rooma õigusteaduse areng 
 
Rooma õigusteadusel on järgmsed arenguetapid : eelklassikaline, varaklassikaline, 
kõrgklassikaline ja hilisklassikaline.  
Eelklassikalist perioodi Rooma õigusteaduses iseloomustab huvi olulisemate 
reguleerimisvaldkondade vastu. Arenes õigusteaduse õpetamine . Õpilasi oli vaja tutvustada 
õiguse põhimõistetega ja anda seejärel ülevaade õigusteadusest. Nii jaguneski Roomas 
õigusteaduse õpetamine kahte ossa . 1. institutio - õpilasele esitatakse tsiviilõiguse printsiipe  
ühes allikate lugemisega; 2.  instructio  - teadmiste täiendamine patrooni konsultatsioonidest 
osavõtuga. Leidub rikkalikult juriidilist  kirjandust, mis sisaldavad lühikesi aforisme ja 
definitsioone või milles kommenteeritakse preetorite edikte. Seega on õiguskirjandus 
praktilise  iseloomuga .  
Varaklassikalisel perioodil saame rääkida juba koolkondade  tekkest . Augustuse ajal tegutsesid 
kaks kuulsat juristi . Nendeks õigusteadlasteks olid Marcus Antistius Labeo ja Cneius Ateius 
Capito. Labeo koolkonda  nimetatakse tema õpilase Proculose järgi prokuliaanideks ja Capito 
koolkonda tema õpilase Masurius Sabinuse järgi sabiniaanideks. Juba kaasaegsed ( jurist  
Pomponius) väitsid, et prokuliaanid pooldavad uuendusi , sabiniaanid aga  kaitsevad õiguse 
väljakujunenud instituute. Kõrgklassitsismist leiame väga täpselt põhjendatud kaasuste  
lahendusi. Oleme juba osundanud Rooma juristi Celsuse õiguse tähistamisele. Celsus on 
iseloomustanud ka õigusteadust. Ta töötas keiser  Hadrianuse ajal, oli kaks korda konsuliks ja 
tema kuulus lause rõhutab, et õigusteadus ei pea järgima mitte seaduse tähte, vaid vaimu ja 
tähendust (seire  leges non hoc est verba  earum tenere, sed vim ac potestatem). Selliselt  
mõisteti õigusteaduse olemust rooma jurisprudentsis juba II sajandi alguseks p. Kr. Selles 
rooma õigusteaduse periodiseeringus kuulub Celsuse tegevus kõrgklassitsismi perioodi. 
Hilisklassitsismi perioodil on kirjutatud ulatuslikke rooma õiguse kommentaare.  
Rooma õiguse käsitlemisel on oluline teada et ta oli ennekõike orjandusliku ühiskonna õigus. 
Siit ka mõningased erinevused praegu kehtivate õiguse põhimõtetega. Antiikne ühiskond, 
kuhu kuulub ka Rooma, oli orjanduslik ühiskond. Ei tohi unustada, et õigus on alati 
lahutamatult seotud tootmissuhetega, sest viimaste muutumisega muutuvad ka õigussuhted. 
Rooma õigus oli orjandusliku ühiskonna arenenum õigussüsteem. Rooma õiguse ülesandeks 
oli orjapidajate võimu kindlustamine, orjapidajate eneste vaheliste suhete normaliseerimine. 
Rooma õiguse keskmeks olid eraomand , lepingud ,  perekonnasuhted , pärimine ja eriti 
orjandusliku korra kindlustamine ja jõukate klassile õiguse andmine maade 
ekspluateerimiseks, mille tagajärjeks oli piiramatu eraomandiõiguse kujunemine ja 
tunnustamine. 
Algselt kohandati Rooma õigust üksnes oma linnriigi kodanike suhtes, millest tulenebki 
mõiste tsiviilõigus . Roomlased läksid ajapikku tavaõiguselt (s.o kirjutamata õigus) üle 
kirjalikule õigusele. 
Algul olid õiguse allikateks rahvakoosolekute poolt vastuvõetud ja ametiisikute 
(magistraatide) korraldused (ediktid). Hiljem sai peamiseks õigusloojaks keiser. Bütsantsi 
keisri Justinianuse (527-565) korraldusel koostati süstematiseeritud kodanike õiguste kogu 
( corpus iuris civilis) 
Kiriku suhtes nõudis Justinianus piiramatuid õigusi ja taotles kokkulepet monofüsiitidega s.o. 
ketseritega. Aastal 529.e.kr sulges ta paganliku filosoofiakooli. Tema ministri Tribonianuse 
juhatusel koostati Rooma juristide töödest, nende seletuste ja kommentaaride ning endiste 
keisrite ning Justinianuse enda poolt antud seadustest õiguste kogud , mis hiljemalt sai tuntuks  
Corpus iuris civilis`e  nime all (kodifitseeritud Rooma õigus).Too seadustekogu oli keisriteaja 
seaduste kodifitserimispüüe ja Ida-Rooma juriidiliste koolide tegevuse tulemus. Algselt 
polnud Corpus iuris civilis`e materjal kavandatud seadusetekstidena, vaid selle toimetajad 
valisid sinna oma äranägemisel sellist materjali, et seda sai kasutada seaduseraamatuna. Ühe 
osa sellest seaduste kogust moodustas ka tsiviilõiguse normistik . Just sellest seaduste kogust 
pärinevad esimesed teated Rooma õiguse kohta , mis pärandati  niimoodi  tulevastele 
põlvedele.Rooma õigus eristas avalikku ja eraõigust. Eraõigus korraldab inimeste 
eraiseloomuga vahekordi, avalik õigus normib riigivõimu ja üksikisiku vahekordi, milles 
üksikisik allub riigivõimule. Rooma õiguse mõiste võib lahti mõtestada lähtuvalt tema 
ajaloolisest tähendusest kahes käsitluses: laiemas- ja kitsamas tähenduses., 
Rangelt  võttes tähendab Rooma õigus Rooma linna ja impeeriumi õigussüsteemi, alates linna 
asutamisest (pärimuse kohaselt 753. aastal eKr) kuni Lääne-Rooma riigi hävitamiseni 
barbarite poolt (476. aastal pKr) või Bütsantsi (Ida-Rooma) vallutamiseni türklaste poolt 
1453. aastal.  
Esimesel perioodil enne riigi tekkimist, millal ei esinenud veel Rooma ühiskonna klassideks 
jaotamist. Sellel perioodil käitumisnormid ei omanud õiguslikku jõudu tänapäeva mõistes 
vaid olid tavapärasteks käitumisnormideks tolleaegses ühiskonnas. 
Teine õiguse arengu etapp algas rooma ühiskonna klassideks jagunemisega ja Rooma riigi 
tekkega. Seda  etappi loetakse ka Rooma tavaõiguse tekkeks.Rooma põhilisteks 
käitumisnormideks olid mos (traditsioonid), mores maiorum (esivanemate traditsioonid). 
Sellel perioodil kui veel tollases Roomas ei esinenud ühiskonna sugukondlikku ülesehitust, 
tekkisid avalikud käitumisnormid, mis kinnistusid nende korduvas täitmises ja millele allusid 
kõik antud ühiskonna (klanni) liikmed. Neid käitumisnorme mittetäitnud isikute suhtes 
rakendati mitmesuguseid karistusi, millest rängeim oli antud ühiskonnast (klannist) 
väljaheitmisega ja mis lõppes selle ühiskonna liikme jaoks tavaliselt surmaga. 
Tavaõiguse tekkimise perioodil hakkas rooma ühiskond klassikuuluvuse järgi lõhenema nn. 
patroonideks ja klientideks, plebeideks ja patriitsideks, vabadeks inimesteks ja orjadeks, mis 
omakorda nõudis rooma õiguse pidevat täiustamist 
 
Eraõiguse üldiseloomustus 
 
Rooma õigus on pärandanud meile peamiselt täiuslikuma eraõiguse süsteemi, kuhu kuuluvad 
sellised suured alad, nagu perekond, omand, lepingud ja pärimine. Avalik õigus oli tol ajal 
ilmselt vähem arenenud. Juba vana-Rooma juristid tegid vahet avaliku õiguse (ius publicum) 
ja eraõiguse (ius privatum) vahel.Vanas Roomas väljendus privaatautonoomia üksikute 
isikute perepeade, kaubatootjate, turul olijate ja neile vastavate tsiviilisikute ja orjapidajate 
klassi- isikul on vaba kas kaitsma või mitte kaitsma oma õigusi, vaba esitama või mitte 
esitama hagi kohtusse; lepingu sisu määratakse poolte kokkuleppega-ja leping on kaitstud 
riigiorganite  poolt ainult juhul, kui hagi on esitatud isiku poolt, kes kannatab lepingu 
mittetäitmise tõttu. 
Vana Rooma eraõiguse mõiste erines tänapäeva õiguskäibes kasutatava  eraõiguse 
mõistest.Vanemal ajal kujutas Rooma eraõigus endast lahutamatut osa roomlaste õigusest 
üldse. Nimetati seda kviriitlikuks õiguseks. Sel perioodil oli Rooma väike põllumajanduslik 
riik, milles oli kogukondlikku omandit ja eraomandit. Perekond oli suletud tervik ja pereisa  
piiramatu võimu all. Sellele vanimale ajale on iseloomulik formalism . Õiguslikud tehingud  
sõlmitakse kehtetuse ähvardusel teatavate sõnade lausumisega koos kindlate  tegude  ja 
rituaalidega. Teatav sümboolika, käsi – on võimu sümbol. Naine mehe võimu all. Puudutada 
kepiga asja tähendas väita oma õigust sellele asjale. 
Nii formalism, kui ka sümbolid olid vajalikud selleks, et tagada tõendite säilimine 
ligikondsete mälus. Sellest oli ka tingitud tehingute sõlmimine avalikkuse ees, peamiselt 
rahvakoosolekutel. Õiguslikud instituudid püsivad pikka aega muutumatuna. Alates III 
sajandist e.Kr  laienevad  Rooma riigi piirid tunduvalt, areneb orjanduslik majandussüsteem. 
Areneb ka tööstus, samuti sise- ja väliskaubandus. Rooma eraõiguse õitseng langebki 
ajavahemikku III saj. E.Kr. kuni II saj. P.Kr. Eraõiguse keskseks instituudiks on siis 
eraomandiõigus. Klassivahede kasvamisega orjapidajate ja orjade vahel, samuti orjapidajate 
eneste vahel püütakse igati kaitsta piiramatut omandiõigust. Sel perioodil laguneb vanima  aja 
perekond – toimuvad põhjapanevad muudatused nii abielu-, laste- kui ka pärimisõiguse alal. 
 
 
 
 
 
Orjad  ja vabakslastud 
 
Roome eraõiguse käsitlemisel tuleb arvesse võtta, et tolleaegne Rooma oli orjanduslik riik. 
Ning sellest tulenesid ka Rooma eriõiguse käsitluse erisused . Ennekõike väljendus see selles, 
et orjad olles küll oma  olemuselt  inimesed, käsitleti rooma õiguse seisukohalt asjadena, mis 
oli peremehe valduses ja mingeid õigusi ei omanud. Orjade ja orjapidajate pidev vastuolu, 
orjade õigusetus, oli see põhijoon, mis läbis kogu Rooma eraõigust.Omanik võis orjaga teha 
mis iganes soovis, sealhulgas teda ka tappa. Abiellumise võimalust orjadel ei olnud, kuigi 
paljudes Kreeka riikides oli see lubatud. Orjatarid olid sageli  prostituudid , kes töötasid 
bordellides järelvalve all.  
Orjasid oli eri rahvusest, erisuguse kultuuritaustaga ja ühiskondliku positsiooniga. Mõnigi 
peremees lasi võimekal orjal endale elatist teenida, nõudes talt selle eest korrapärast tasu. 
Niisugune ori sai elada vaba inimese kombel ja soetada koguni varandust. Sellisel juhul võis 
loota , et peremees lubab end teatud rahasumma eest vabaks osta. Orjade vabakslaskmine 
polnud Roomas sugugi haruldane . Seda võidi teha ka lihtsalt  heast südamest ja tänutäheks 
orja ustavuse eest. Tavaliselt oli vabakslastu edaspidi oma senise isandaga seotud kliendina . 
Samas sai Rooma kodaniku ori vabakslaskmise läbi kohe ka ise Rooma kodanikuks. 
Vabakslastud tegid enamasti innukalt tööd, et koguda jõukust, võita tunnustust ja sel viisil 
oma senisest orjaseisusest vabaneda . Nii mõnestki vabakslastust sai väga rikas ja mõjukas 
inimene.Kui mittekodanik soovib Rooma kodakondsust siis ei piisa kodanikuga abiellumisest, 
kuna kodakondsus ei muutu ka abiellumisejärgselt. Kuid siin tuleb appi võimalus hakata 
roomlase orjaks ja saada hiljem vabaks lastud . Muidugi peab tulevane  kodanik seda roomlast 
usaldama, kelle meelevalda ta end annab, aga üldiselt kasutati seda süsteemi impeeriumis 
laialdaselt. Rooma orje on nimetatud “rääkivateks tööriistadeks” ning  soovitatud enne maha 
müüa, kui nad liiga  vanaks jäävad ja nende ülalpidamine kulukaks muutub. Kui Roomas 
taheti  orjadele  eririietust, ei läinud see  senatis läbi, kuna orjad oleksid aru saanud, kui tohutus 
arvulises ülekaalus nad on. Kui ori tappis oma peremehe vastutavad teo eest kõik selle 
majapidamise orjad. 
 
Naine 
 
Kõrgklassi tütarlastele hakkasid isad abikaasasid otsima enamasti nende 12–14 aasta 
vanusesse jõudmisel (seadus keelas alla 12  aastaste  abiellumise), vähemjõukate perede tütred 
võisid hiljem abielluda , isegi varastes kahekümnendates aastates, kuna madalamate klasside 
abielus ei mänginud majanduslikud ning poliitilised huvid nii suurt rolli. Abielu, mis sõlmiti 
tavaliselt kohe tüdruku murdeea  lõppedes, tähendas seega tema üleminekut isa eestkoste alt 
abikaasa eestkoste alla.  Mees oli abielludes peaaegu alati vanem kui naine. 
Pärast abiellumist sai naine, kui tal õnne oli, emaks . Pärast kolme lapse sünnitamist teenis 
naine ära tõeliselt lugupeetud pereema rolli ning omandas suurema iseseisvuse ning 
otsustamisvabaduse (vastavalt keiser Augustuse välja antud seadusele võisid kolme lapsega 
naised oma vara ise hallata, perekonnapea nõuolekut vajamata). Samas oli laste sünnitamine 
tollal aga küllaltki riskantne tegevus ning paljud naised surid sünnitusel või sellele 
järgnevatesse tüsistustesse. Kui naine aga lapsi ei sünnitanud pidi ta kas häbistatult naasma 
oma isakodusse ( saades  küll tagasi ka kaasavara) või leppima sellega, et tema abikaasa saab 
mõne teise naisega järeltulijaid. 
Seega oli naine küll praktiliselt elu läbi mehe (kas siis abikaasa, isa või abikaasa perekonna 
pea) eestkoste all kuid näiteks oli tal võimalus valida, kas abielludes saada mehe perekonna 
osaks või jääda oma pere liikmeks ning säilitada seega oma vara. Lapsed jäid viimasel juhul 
küll siiski mehe perekonna koosseisu, sest põlvnemist arvestati Roomas isaliini pidi.  
Leskesid ja eriti noori naisi ärgitati uuesti abielluma nii meditsiinilistel põhjustel kui ka 
ühiskonna  silmis taas voorusliku ning auväärse abikaasa ning ema rolli täita. 
Igal juhul oli naised, kes lesestumise või lahutuse järel üksinda jäid tihtipeale raskes  
olukorras, jäädes sõltuma erikohtlemisest võimudelt või suguvõsa (vanemate meeste) abist. 
Üldiselt oli rooma naisel aga võrreldes näiteks kreeka naistega tollel ajal oluliselt rohkem 
vabadusi. Erinevalt kreeka naistest, kes olid kodudesse praktiliselt vangistatud ning ei 
osalenud sotsiaalses elus, mõisteti rooma naise rolli kui oma mehe kaaslast ning abilist, kes on 
tema kõrval pidusöökidel ja koosviibimistel (kuigi neil polnud varase  vabariigi ajal lubatud 
veini juua ning naised pidid koosviibimistel alati istuma  sirgelt , mitte nõjatudes) ning aitab 
hallata lapsi, orje ja majapidamist . Paljudes kodudes oligi perenaise ülesandeks orjade 
käsutamine. Ka võisid naised vabalt kodust lahkuda: minna külla ning kutsuda külalisi, käia 
sisseoste tegemas vms. Naistel puudusid Roomas poliitilised õigused. Ka kohtuasjades olid 
nad ühe või teise meessoost isiku hoole ja eestkoste all. Naise peamiseks vooruseks peeti 
jäägitut abielutruudust. Oli avalikkuses tuntud ja väga lugupeetud naisi. 
Samuti said naised selle aja kohta meestega küllaltki võrreldava hariduse: vähemalt algharidus 
oli poistel ja tüdrukutel peaaegu sama, edasist haridust said lubada küll ainult rikkamad 
perekonnad ning ka siis õppisid tütarlapsed retoorika ja õigusteaduse asemel kreeka ning 
ladina keelt ja tantsu-, laulu-, lüüramängimiskunsti.  
 
Perekond 
 
Rooma ajalooallikates sisaldub, et perekond kujutas endast patriarhaalset perekonda, kus 
perekonna isa (paterfamilias) võimu all olid ühendatud naine, lapsed, teised sugulased, muud 
alluvad ja orjad. Ka täiskasvanud ja abielus pojad allusid isa eluajal temale ning kogu nende 
varandustki luges seadus isa omaks.  Põhimõtteliselt oli pereisal koguni õigus oma 
pereliikmeid surma mõista, kuid sel juhul võis talle osaks saada avalikkuse hukkamõist ja 
sõpradest ilma jäämine. Roomlane sõltub sõpradest nii äriasjade ajamisel kui ka seltsielus, 
ootab neilt abi, ka rahalist ja üldse olenebki ta täiel määral oma sõpruskonnasr ja 
vastastikustest teenetest. Perepea kutsub pereprobleemide ja ka teiste tähtsate otsuste 
langetamiseks kõigepealt kokku kõige usaldusväärsemad sõbrad. Sõprade arvamus ei kohusta 
teda millekski, ent annab ettekujutuse mida teised antud olukorras õigeks peavad. Kutse 
sellisesse nõukokku võib saada ka inimene väljastpoolt keda kutsutakse “eksperdiks”. Näiteks 
siis, kui äriasjad viivad peremehe valdkonda, mida ekspert hästi tunneb.Perekonnasiseselt on 
oluline vahe isa veresugulasti (agnati) ja nende vahel kes on seaduse kohaselt sõltumatud (sui 
iuris).  Edaspidi muutub abielu enam-vähem sarnaseks meie aja ühiskonna abieluga. 
Laste  kasvatamine  ja õpetamine toimus varasemal ajal kodus pereisa käe all ning seisnes 
peamiselt praktiliste ja poiste puhul ka sõjaliste oskuste edasiandmises. Kui aga roomlaste 
hulgas levisid kreeka kombed, hakati suuremat tähelepanu pöörama laste vaimsele harimisele. 
Kõige rikkamates ja kultuurilembemastes peredes  kasutati selleks kreeka päritolu koduõpetaja 
– orja või vabakslastu teeneid, teised saatsid oma pojad ja vahel tütredki 7 aastaselt kooli. Seal 
omandati kirjatarkuse alused ja enamiku roomlaste  haridus sellega piirduski. Suursugustes 
peredes, kus poistest püüti kasvatada avaliku ja poliitilise elu tegelasi, jätkus atga hariduse 
andmine veel pikka aega. Õpetati kreeka ja ladina keelt ning kreeka ja rooma kirjandust, 
ajalugu ja  filosoofiat . Kreeka keele ja kultuuri põhjalikku tundmist pidasid  suursugused 
roomlased enesestmõistetavaks. Sageli suundusid noormehed Kreekasse mõne õpetlase juurde 
kõnekunsti õppima. Kuid rooma  aristokraadid ei jätnud unarusse ka praktiliseks riigi- ja 
sõjamehekarjääriks valmistumist. Noormehed olid oma isa või mõne teise sugulase kõrval 
ohvitserina väeteenistuses ning hakkasid varakult kohtutes kaitsja või süüdistajana oma 
kõnekunsti ning seaduste alal omandatud oskusi ja teadmisi järele proovima. Hilisemal 
perioodil muutub ka laste õiguslik seisund, vabanemisel järkjärgult isa võimu alt.   
 
Abielu 
 
Nagu eespool  märgitud sai tundis Rooma vaid patriarhaalset perekonnavormi. Viimane 
määrab oluliselt ka Rooma abielu. Abielu oli ainuabielu – monogaamia, eesotsas 
perekonnapea absoluutse võimuga. Perekonnapea võimu nimetatakse abielu puhul  manus , s.t 
käsi, mis on abielumehe võimu väljenduseks. Abielu sõlmimiseks on Gaiuse 
“Institutsioonide” kohaselt 3 vormi: 
Confarreatio s.o religioosne akt, mis toimub kümne tunnistaja ja preestri kaasabil. Pidulik 
toiming mille sõlmimisel anti abiellujatele erilist leiba, millest ka selle abiellumise vormi 
nimetus. 
Coemptio  - naise ostmine selle isalt või eestkostjalt suulise lepingu ( mancipatio ) teel viie 
tunnistaja juuresolekul ja kaalumehe (libripens) osavõtul. 
Usus – on abiellumine faktilise kooselu tagajärjel ühe aasta jooksul. Siin on Rooma õigus 
kasutanud igamise printsiipi , mis on omane asjaõigusele. Kui keegi oli kinnisasja kaks aastat 
või vallasasja ühe aasta enda käes pidanud, sai ta asja omanikuks.  
Mis puutub abielupoolte  suhtesse , siis on need erinevad abielu cum manu ja abielu sine manu 
puhul. Cum manu puhul satub naine nii isiklikes, kui ka varalistes suhetes mehe võimu alla. 
Abiellumisega kaotab naine kõik oma sidemed endise perekonnaga, muutub juriidiliselt neile 
täiesti võõraks ja kaotab, mis on oluline, pärimisõiguse endise perekonna liikmete suhtes. Sine 
manu puhul on naine vaba ja iseseisev isik mehe kõrval nii isiklikult, kui ka varanduslikult. 
Abielus sine manu esinevad esmakordselt perekonnaõiguslikud suhted. Vanemad manus`e 
tekkimise viisid kaovad aja jooksul. Üldiselt on aga juba klassikaliste juristide ajal abielu sine 
manu sõlmimiseks vajaliku juriidilise tehingu sooritamine – abiellumise kokkuleppe 
sõlmimine. Kokkuleppe sõlmimisele järgneb naiste toomine mhe majja (ld deductio in 
domum), millega kaasnesid tavaliselt mitmesugused abiellumise kombed, millel polnud 
juriidilist tähtsust. Et varalahusus ei oleks ainult  formaalne , vaid sisuline   vahekord  , keelas 
Rooma õigus juba varakult (tavaõiguslikult) abikaasade vahelised kingid. Need olid n-ö 
tühised ja neid sai tagasi nõuda. Muidugi võisid abikaasad  sine manu puhul sõlmida igasusu 
tehinguid : osta, müüa, laenata, volitusi anda jne. Abikaasade varalahususe süsteemis olid kaks 
täiendavalt varanduslikku instituuti dos ja  donatio  propter nuptias (kingitus abielu ajal).  
Dos – kaasavara on vara, mille naine abielludes kaasa toob, et aidata mehel kanda  temal  
lasuvat kohustust lapsi ja naist üleval pidada. Ainult see osa naise varast on dos.  
Kui dos määrati naise isa poolt, nimetati seda dos profecticia, kui naise enda poolt – dos 
adventicia. Kui abielu lõpeb naise surmaga, jääb naise kaasavara mehele. Kui sureb mees, 
jääb kaasavara naisele. Abielulahutuse korral antakse dos naisele, kui lauhutus toimub mehe 
initsiatiivil või süül. Dos jääb mehele, kui abielu lahutatakse naise  algatusel põhjuseta või 
naise süül. Abielu ajal on mees dos`i omanik ja võib seda vabalt kasutada või ära raisata. 
 Donatio propter nupitas on mehe poolt naisele tehtud kink . Esialgselt tehti selline kink enne 
abiellumist ja sellega taheti anda ka naisele tagatis  aluseta  lahutuse puhuks mehe poolt. 
Lahutuse korral saab naine tagasi oma dos`i ja sellele lisaks ka donatio propter nupitas`e. 
Abielu cum manu on rajatud mehe ühekülgsele võimule ja seepärast võib seda abielu lõpetada 
mees oma ühekülgse otsusega.Abielu sine manu võidi lahutada mehe ja naise vastastikusel 
nõusolekul või ühe poole teadaande põhjal. Mingeid seaduslikke abielulahutuse põhjuseid ei 
nõutud. Vabariigi aja lõpul , seoses üldise moraali langusega, elas ka Rooma üle erilise kriisi. 
Abielulahutamise vabadust hakati kurjasti ära kasutama. Selle järgselt andis Augustus välja 
rea karme seadusi. Näiteks abielurikkumise puhul ei karistatud mitte ainult süüdlast 
abielupoolt vaid ka kaasaaitajaid, eriti veel süüdlase naise isa ja meest, kui need polnud 
algatanud süüdistust abielu rikkinud naise vastu.  
Augustus lubas aga ka sellist naise ja mehe kooselu vormi, mis polnud abielu. Seda siis, kui 
seaduslikult abielu sõlmida polnud võimalik. Näiteks senaatorite seisusest isikute ja 
vabakslastute vahel. Sellist kooselu nimetati konkubinaadiks. Sellest kooselust sündinud lapsi 
ei peetud vallaslasteks, vaid loomulikeks lasteks. Aja jooksul saavad nad ka piiratud 
pärimisõiguse.  
Ka lapsetus oli probleemiks, sellega seoses püstitati seadus kohustusega abielluda ja omada 
lapsi, meestel 25-60 a. ja naistel 20-50 a. Lastetuks ei loetud meest, kui tal  oli vähemalt üks 
laps ja naist, kui tal oli neid vähemalt kolm. 
Augustus määras ka erilise abielulahutuse korra. Lahutamisest tuli  teatada  7 tunnistaja 
juuresolekul ja lahutuskirja kätteandmise teel.  
Lisaks võib veel märkida, et laste huvides nõuti , et isa uuesti abielludes pidi säilitama laste 
õigused. Näiteks kui  esimesest abielust jäi mingi varandus, oli lastel sellele õigus. Lesk naine 
pidi leinama terve aasta. Seda peeti oluliseks, et ei tekiks kahtlust lapse isa kindlaks 
määramisel. Abiellumine enne leina-aasta lõppu tõi kaasa autuse 
 ( ld infamia ) ja pärimisõiguse kitsenduse. 
Kuni aastani 233 e.Kr. polevat Roomas abielulahutusi olnud. Sel aastal olevat lasknud rooma 
kodanik Spurius Carvelius Ruga end lahutada naise lapsetuse tõttu. Sada aastat hiljem oli kõik 
teisiti - nii olevat Cicero olnud 3 korda abielus, Caesar 4 korda ja mõned roomlased isegi 20 
ja enam korda. 
 
Laste ja vanemate vahelised suhted 
 
Rooma õigus tunneb ainult isa võimu ( patria potestas), mitte vanemate võimu üldse. Abielus 
cum manu oli ema lastele õiguslikuks õeks. Laste ja vanemate vaheliste õiguste aluseks on 
üldreeglina ainult seaduslik abielu ja seaduslik perekond. Vana aja Rooma perekond oli 
rajatud agnaatilisele  sugulusele, siis polnud vallaslastel sidemeid ei loomuliku ema ega isaga. 
Paremas olukorras olid lapsed kes sündisid konkubinaadist.  
Isavõim tähendas, et isa võis vastsündinud lapsele elu jätta või mitte, võis müüa oma lapsi 
orjusesse või ka siseriiki. Laps asetatakse isa jalge  ette – kui isa ta sülle võtab, tohib laps ellu 
jääda, kui aga isa ei tee temast välja, viiakse imik minema ja jäetakse surema. Rooma 
seaduste kohaselt 80 aastasel isal on võim oma 60 aastase poja üle. Teoreetiliselt ei saa olla 
pojal mingit vara ja ta on kohustatud kõiges isa käsku täitma. Nendest pingetest tulenevalt 
kardeti hirmsasti isatapjaid (parritsiid). See oli üks hullemaid kuritegusid peale keisri 
reetmise. Hilisemal ajal isavõim nõrgeneb. Lapse äraviskamise õigust keelatakse. Orjusse 
müük kaob ja siseriiki müümist piiratakse. Isegi isa kodus karistamise  õigust piiratakse. 
Varaline vahekord laste ja isa vahel muutub nagu orjadegi puhul. Isad annavad oma 
täiskasvanud poegadele teatava  vara iseseisvaks majapidamiseks. Peale selle määrati 
Augustuse ajal, et kõik see mis poeg sõdurina on  omandanud kuulub talle ja on lahus isa 
varandusest. 
Perekonda võidi võtta ka võõraid mittelihaseid lapsi, mida võib nimetada ka lapsendamiseks 
laiemas mõttes. See tähendab siis võõra isiku perekonda võtmist.Toimus esialgselt 
rahvakoosolekul ülempreestri osavõtul ja nii lapsendaja , kui ka lapsendatava juuresolekul. 
Naiste ja alaealiste puhul ei olnud see võimalik, sest neil ei olnud õigust rahvakoosolekutest 
osa võtta. Kitsamas mõttes lapsendamine, on teise perekonnapea võimu all oleva isiku 
perekonda võtmine. 
Viimasena võib vaadelda isavõimu lõppemist. Isavõim oli eluaegne , seega normaalseks 
lõppemisviisiks oleks isa surm. Siiski oli mõningaid erandeid . Poeg võib vabaneda isa võimu 
alt teatavatesse ametitesse astudes, näiteks konsuliks saamise puhul. Isavõim võib lõppeda ka 
siis, kui isa poja vabastab. Või ka kolmekordse müümise teel. Tasuks vabakslaskmise eest jäi 
isale  kasutada pool poja varandusest. 
 
Eestkoste ja hooldus 
 
Igas ühiskonnas leidub isikuid kellel on küll õigused s.t õigusvõime, kuid puudub küllaldane 
oskus oma asju ajada. Siia alla kuuluvad esmajoones alaealised ja hullumeelsed. Vanemal ajal 
ka  naissoost  isikud ja pillajad . Rooma õiguse seisukohalt ei teki probleemi  kui tegemist on 
isa võimu all olevate isikutega. Loomulikuks eestkostjaks loeti algul hoolealuse lähim pärija. 
Aga juba XII tahvli  seadustes on lubatud määrata isal testamendis oma alaealistele või 
nõrgamõistuslikele lastele  eestkostja . Sel ajal pole eestkoste kohustuslik, vaid eestkostja 
õigus. Hiljem aga lisandub sellele kohustuslik moment ja hilisemad allikad määravad 
eestkostet juba kui teatavat ühiskondlikku koormust. Riigivõim peab hoolitsema eestkostja 
määramise eest. Nüüd valvab riik ka eestkostjate tegevuse üle.  
 
Eestkoste liike: 
 
  Eestkoste alaealiste üle 
Rooma õigus jagas mittesguküpsed (impuberes) kahte rühma – lapsed  kuni 7 a. vanuseni 
(infantes) ja lapsed 7-14 a. vanuses (infantiae maiores). 
Lapsi kuni 7 a. asendas täielikult eestkostja. Lapsed 7-14 a. vanuses omasid piiratud 
teovõimet, näiteks võisid nad sõlmida tehinguid puhtakujuliseks vara omandamiseks. Isikud 
üle 14 a. loeti Roomas üldreeglina täiskasvanuks. Hiljem muudeti lisaks liigitust  – isikud alla 
25 a. ja kõik üle 25 a. olid täisealised. Imperaatorite ajal leiti, et mõnel juhul on 25 aastane 
teovõime piir liiga kõrge.Constantinuse ajal määrati teovõimelisuse vanusepiiriks 18 aastat. 
  Eestkoste naiste üle. 
Vanimad õigussüsteemid loevad naise teovõimetuks isegi siis, kui ta ei ole mehe võimu all. 
Sel ajal õiguskaitse, seega tema omaminegi, eeldasid isiku võimet kanda relva. Elutingimuste 
arenedes eestkoste naissoost isikute üle kaotas oma mõtte. Roomas vabariigi lõpul oli tal vaid 
veel formaalne tähendus. Naine vajas eestkoste abi vaid veel mõningate tehingute tegemisel ja 
hiljem eestkoste naise üle kadus täielikult. Kuid eestkoste kadumine ei tähendanud veel naiste 
ja meeste võrdõiguslikkust. Nii ei saanud naine olla  avalikes ameteis, ei saanud teiste eest 
kohtus esineda, olla eestkostjaks v.a laste suhtes. Oli ka teatavaid eesõigusi. Naine võis end 
vabandada  seaduse mittetundmisega. See eesõigus oli naistel tingitud n.ö soo nõrkusest. 
Samuti oli kehtetu tehing millega naine võttis endale vastutuse võõra võla eest. Selle 
motiiviks loeti naise liigset usaldust ja nõrkust. 
  Hooldus hullumeelsete üle. 
Selline hooldus oli kirjas juba XII tahvli seadustes. Hooldajaks olid lähisugulased ja pärijad. 
Justinianuse ajal määrati hullumeelsele  hooldaja  riigivõimu organi poolt. Hullumeelne loeti 
täiesti teovõimetuks ja hooldaja asendas teda täielikult.  Erandina loeti hullumeelne 
teovõimeliseks nn. selgetel momentidel. 
 
  Hooldus pillajate üle. 
Ka see oli kirja pandud XII tahvli seadustes. Pillaja  oli isik kes ei pane piiri oma 
väljaminekuile, ta ise ja tema lähikondlased võivad sattuda kitsikusse. Pillajal on teatav 
teovõime, kuid seda on piiratud peamiselt varaliste tehingute sõlmimisel. 
 
 
 
 
 
 
Kasutatud allikad: 
 
Piirimäe, H.( koostaja ). Inimene, ühiskond, kultuur. 1, Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-
Rooma : XI klassi ajalooõpik.Tallinn : Koolibri, 1998  
 
Janson, T. Roomlased ja roomlannad : elu antiikajal . Tallinn: Tänapäev, 2009  
 
Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Pärnu: Penikoorem, 2005 
 
Narits, R. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn: Juura, 2007 
 
Matyszak, P. Iidses Roomas viie dinaariga päevas. Tallinn:  Argo , 2010 
 
Giardina, A.(koostaja) Vana- Rooma inimene. Tallinn:  Avita , 2004 
 
The  Roman Empire homepage.  http://www.roman-empire.net/society/society.html 
(28.04.2011)