Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral (0)

1 Hindamata

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS
Eraõiguse instituut
PEREKONNA- JA ABIELUÕIGUSLIKUD SUHTED ROOMA PEREKONNAS
Referaat
Juhendaja : Aleksei Kelli
Tallinn 2011

Sisukord

1.Sisukord 2
2.Sissejuhatus 3
3.Rooma perekond 4
3.1.Perekonna mõistest 4
3.2.Perekonnaliikmed 4
4.Isa ja laste vahelised õigussuhted 5
4.1.Isavõimu tekkimine 5
4.1.1.Legitimatio 5
4.1.2.Arrigatio 6
4.1.3. Adoptio 6
4.2.Isavõimu lõppemine 6
4.2.1.Emancipatio 7
5.Abikaasadevahelised õigussuhted 8
5.1.Abielu 8
5.1.1.Abielu cum manu 8
5.1.2.Abielu sine manu 8
5.2.Konkubinaat 9
5.3. Lahutus 10
6.Kokkuvõte 11
7.Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Läbi ajaloo on perekond olnud ühiskonnas väga olulisel kohal, samuti on tänapäeva võrdõiguslikus maailmas väga tähtis teema naiste ja meeste suhted ning nende võimu vahekord . Rooma perekonnad erinesid palju tänapäeva peredest. Sealses ühiskonnas olid perekonnad väga patriarhaalsed. Nii laste kui ka naiste üle valitses piiramatult pereisa . Käesolevas referaadis käsitletud isavõimu mõju suhetes lastega ning ka abielus ja sellega kaasnevates toimingutes, eesmärgiga analüüsida, kas perekonnapea võim sugulaste üle on absoluutne või mitte. Lähemalt on kirjeldatud perekonna mõiste tähendust Roomas. Isa ja laste vaheliste suhete juures on välja toodud see, kuidas isavõim tekib ning kuidas saab seda lõpetada isa eluajal. Abieluõiguse osas on kirjeldatud abielu cum manu ja sine manu, nendest tulenevaid erinevusi lahutuse puhul ning käsitletud on ka konkubaadi olukorda. Töös on kasutatud ajaloolist ja analüütilist meetodit. Allikatena on kasutatud nii eesti- kui inglisekeelseid teoseid, enamasti õigusteaduse valdkonnast, kuid on ka ajalooteemalist kirjandust.

Rooma perekond

Perekonna mõistest

Sõna „ familia “, mis tähendab ladina keeles perekonda, võib mõista väga mitmeti. Tavaliselt mõistetakse perekonna all ühes majapidamises elavaid inimesi, kuhu kuuluvad vanemad, lapsed ja teised sugulased, kes võivad olla selle sama maja alalised elanikud. Rooma õiguses on sellel sõnal aga oluliselt laiem tähendus. Seal hõlmab familia elava esivanema kõiki järeltulijad ning ka adopteeritud isikiud, teenijaid ja orjasid, kes on tema ehk pater familias’e seadusliku võimu (potestas) all. Tavapärases keelekasutuses nimetataks neid eraldi perekondadeks.1

Perekonnaliikmed

Rooma perekonnas oli tavaliselt palju liikmeid. Perekonna eesotsas oli perekonnapea (pater familias), kes omas piiramatut võimu ( patria potestas) ülejäänud pereliikmete – oma naise, vallaliste tütarde, poegade ja nende naiste, poegade laste ja kõikide teiste kodakondsete kuni orjadeni välja – üle. 2 Perekonnapea oli alati vanim meessoost pereliige. Nii võis see olla ka vanaisa, vanavanaisa või isegi onu. Vanavanaisal võib olla palju lapsi, kes kõik on abielus ja elavad eraldi majades ning kellel omakorda on lapsed ja lapselapsed , kes samuti elavad eraldi, kuid siiski moodustavad kõik tema järeltulijad, nende naised, lapsed ja lapselapsed ühe familia, kus valitses kõigi üle pater familias. Neid pereisa võimu all olevaid inimesi nimetati agnaatideks (agnati). Nad olid tavaliselt järeltulijatega veresuguluses, kuid mitte alati (näiteks adopteeritud isikud).

Isa ja laste vahelised õigussuhted

Laste ja vanemate vaheliste õiguslike suhete aluseks on seaduslik abielu ja perekond. Rooma perekonnas oli perekonnapeal piiramatu võim ka oma poegade ja vallaliste tütarde üle. Vanimal ajal oli see absoluutne. Perekonnaisal õigus otsustada, kas jätta laps ellu või mitte või müüa nad orjusesse. Ta võis tappa nii vastsündinud kui ka täiskasvanud lapsi. Täiskasvanud ja abielus pojad allusid oma isale tema eluajal ning ka nende vara kuulus seaduse ees isale. Pojad ei võinud ka ilma isa nõusolekuta sõlmida ühtegi lepingut. Edaspidi isavõim laste suhtes nõrgeneb. Piirati isa õigust otsustada lapse elu ja surma üle, täielikult keelati laste maha jätmine. Samuti kadus võimalus müüa lapsi orjaks välismaale ning piirati ka siseriiki orjaks müümist.3
Põhimõttelised jäid perelapsed alati isa võimu alla ega omanud täielikku õigusvõimet. Mingisugune õigusvõime neil siiski oli, kuna nad olid isikud, kuid see oli kitsam kui täieõiguslikel kodanikel. Nende õigusvõimet on vähendatud perekonnaseisu , tehinguvõimelisuse ja kodanikuõiguse osas. Lapsed võisid saada täieliku õigusvõime isa surma korral või isavõimu alt vabastamise (emancipatio) abil. 4

Isavõimu tekkimine

Legitimatio

Üks viis patria potestas’e tekkimiseks on vallaslaste seadustamine ehk legitimatio. See on võimalik kolmel viisil:
Legitimatio per oblationem curiae – vallaspoega peeti seaduslikuks lapseks, kui isa andis talle piisavad vahendid, et saada linnanõukogu liikmeks. Samuti peeti ka ebaseaduslikku tütart seaduslikuks kui isa andis talle kaasavara , mis on piisav, et abielluda linnanõukogu liikmega .
Legitimatio per rescriptum princips – imperaatori poolt käskkirja vormis antud privileeg, et konkubinaadis sündinud last peetakse loomulikuks lapseks ( liberi naturales) nagu ta oleks sündinud seaduslikus abielus (iustae nuptiae). Selline eesõigus anti isa soovil, kui ema oli surnud või ei ole abieluvääriline.
Legitimatio per subsequens matrimonium – Constantine’i poolt sisse toodud uuenduse kohaselt konkubinaadis sündinud vallaslaps sai seaduslikuks vanemate hilisema abiellumisega. Selleks olid ka vastavad nõuded: lapse staatus ja seaduslike laste puudumine.

Arrigatio

Arrigatio on üks lapsendamise liik, mille puhul on tegemist sui juris isiku adopteerimisega teise perekonna isa poolt. Vanema õiguse kohaselt nõudis arrogatio paavstide poolset eeluurimist ning rahvakoosoleku dekreeti. Kuna see toimus rahvakoosolekul, oli arrigatio võimalik ainult nende puhul, kellel oli õigus rahvakoosolekutel osaleda. Seetõttu ei olnud see võimalik alaealiste ja naiste puhul. Alaealised on võimetud andma kehtivaid nõusolekuid ning naised ei või rahvakoosolekutele ilmuda . Arrigatio andis alaealistele võõrandamatu õiguse ühele neljandikule isa poolt pärast surma jäetud omandile.

Adoptio

Adoptio puhul on tegemist lapsendamisega kitsamas tähenduses. Teise inimese võimu alla kuuluv isik ( persona alieni iuris) läheb oma päris perekonnapea võimu alt teise perekonda. Nagu arrogatio, nõudis ka adoptio alguses rahvakoosoleku nõusolekut. Kaheteist tahvli seadustega kaasnes privaatne juriidiline akt selliste lapsendamiste läbiviimiseks. Nimelt pidi isa lapse kolm korda näiliselt orjaks müüma. Hilisema impeeriumi õigusega kaotati keerulised tseremooniad ning lubati lapsendamist teostada kahe isa vahelise kokkuleppega, mis oli kohtu ees lapse juuresolekul korrakohaselt deklareeritud. Laps ise ei ole siin adopteerimistehingu osapool ning tema nõusolek ei ole vajalik. Lapsendamine ei ole kehtiv, kui laps, kes on seaduslikult võimeline testeerima, on selle vastu. Justinianuse ajal adopteerise puhul enam isavõimu ei tekkinud. Justinianuse õiguse järgi ei teki lapsendamisel isa ja lapse vahelist sugulust, vaid adopteeritud laps saab ainult sama õiguse pärida pärast isa surma kui tema päris lapsed. 5

Isavõimu lõppemine

Põhimõtteliselt on patria potestas eluaegne. Tavaliselt lõppeb see isa surmaga, kuid on ka erilisi viise, kuidas isavõimu lõpetada. Näiteks vabaneb poeg isa võimu alt, kui ta astub teatud ametisse (konsul jne).

Emancipatio

Emancipatio kui pereisa võimu alt vabastamine on eriline toiming isavõimu lõpetamiseks. Siin järgitakse Kaheteist tahvli seadustes kehtestatud reeglit: „Kui isa on müünud poja kolm korda, on poeg isa võimu alt vaba.“ Isa müüs oma poja mantsipatsiooniga ( mancipatio ) usaldusväärsele isikule leppides kokku, et ta vabastab poja kolm korda orjusest . Ainult pärast kolmandat vabastamist sai poeg isavõimust vabaks, kuna pärast eelmist kahte korda naases ta patria potestas’e juurde. Teise võimalusena võis usaldusisik remancipate poja otse tagasi isale; pärast kolmandat remancipatio’t ei läinud poeg enam isavõimu alla, vaid temast sai isa persona in mancipio ning teda sai vabastada läbi lihtsa manumissimo. Kolmas remancipatio usaldusisiku poolt oli vajalik, kuna vastasel juhul oleks see isik saanud teatud pärimisõiguse ja eeskosteõiguse poja üle, mis ei olnud poolte üldine kavatsus. Tütarde ja lastelaste puhul piisas ühest mantsipatsioonist perekonnapea poolt. Vabastatud pereliige lahkub perekonnast ning temast saab enda perekonna pea. 6

Abikaasadevahelised õigussuhted

Abielu

Abielu sõlmiti tavaliselt kohe tüdruku murdeea lõppedes. See tähendas tema üleminekut isa eeskoste alt abikaasa eeskostele. Rooma abielu oli ainuabielu ehk monogaamia . Perekonnapea võimu abielusuhetes nimetatakse manus ’eks (käsi). Gaiuse „Institutsioonides“ on välja toodud kolm abielu vormi:
Confarreatio on religioosne akt, mis toimus preestrite kaasabil ning kümne tunnistaja juuresolekul.
Coemptio on naise otsmine selle isalt või eeskostjalt mancipatio teel.
Usus on abiellumine faktilise kooselu tagajärjel ühe aasta jooksul. Siin on kasutatud igamise printsiipi. Kuid naistel oli võimalik seda ära hoida. Kaheteist tahvli seadustes oli järgmine reegel: „Naine, kes ei taha tähtaja möödumisel oma mehe manus’e alla minna, peab igal aastal oma mehe majast kolm ööd ära olema ja nii abielumehe aastase manus-igamise katkestama.“ Seetõttu käisid naised igal aastal oma vanemate kodus ööbimas, et iganemist ära hoida. 7

Abielu cum manu

Cum manu abielus sai naisest abikaasa perekonna liige. Tal oli perekonnas sama staatus mis lastel, seega oli ta oma abikaasa või tema isa või vanaisa manus’e all. Tema vara, sealhulgas kaasavara, läks abikaasa või tema pater familias’e omandusse ning tal oli samasugune pärimisõigus nagu ta lastel, kaotades samal ajal need õigused oma sünniperes. Cum manu abielu üritas heastada naise võõrast olemust, muutes ta pseudo -tütreks. Tema õiguslik suhe oma abikaasaga oli analoogne laste ja isa vahelisele suhtega. 8
Selline abielu sobis patriarhaalsele perekonnale . Eluolu arenedes muutus see abieluvorm aga liiga rangeks.

Abielu sine manu

Sine manu abielus jäi naine vormiliselt abikaasa perekonnast eraldatuks. Kui tal oli elavaid meessoost sugulasi , jäi ta nende potestas’e alla, väljaarvatud juhul, kui ta oli seaduslikult vabastatud. Vastasel korral jäi ta iseseisvaks (sui iuris), oma finantsküsimuste perenaiseks, kuid oli siiski eeskoste subjektiks. Sine manu abielu puhul ei heastatud naise võõrast olemust ning ta jäi seaduslikult oma sünnipere liikmeks.
Abielus sine manu esinevad esimest korda perekonnaõiguslikud suhted. Abikaasade vahel kehtib ka varalahususe süsteem. Kõik, mis on naisel enne abiellumist ning ka kõik see, mille ta abielu jooksul omandab, kuulub talle. Selles süsteemis eristatakse kahte täiendavat varalist instituuti:
Dos – kaasavara, mille toob naine abielludes , et aidata kanda mehel üleval pidamise kohustust. Abielu ajal on mees juriidiliselt selle omanik ning võib seda käsutada, faktiliselt on ta vaid dos’i kasutaja.
Donatio propter nuptias – mehe poolt naisele tehtud kink . Esialgu tehti kingitus enne abiellumist, et anda naisele tagatis aluseta lahutuse puhuks.9

Konkubinaat

Konkubinaadiks nimetati kooselu ilma abieluta. Igaüks ei saanud omavahel abielluda, kuna abielud teatud inimeste vahel olid keelatud. Näiteks ei tohtinud omavahel liitu sõlmida patriitsid ja plebeid, kodanikud ja võõramaalased, samuti oli keelatud ka abielu sõlmimine prostituudiga. Sellisel juhul elasid naine ja mees koos, kuid ei olnud abielus. Sellist kooselu ei karistatud. Konkubinaadiks olid ka nõudmised: mõlemad pidid olema Rooma kodanikud, sobiv vanus või füüsiline küpsus ning nad ei tohtinud olla lähisugulased. Kui need nõudmised olid täidetud, oli vaja pruudi ja peigmehe nõusolekut. Juhul kui kumbki neist oli patria potestas’e all, siis oli vajalik ka perekonnapea või hooldaja nõusoleku. Kui kõik see oli olemas, siis oli neil õiguslikult kehtiv abielu (matrimonium iustum), mille peamiseks eeliseks on sellises ühenduses saadud laste seaduslikkus . Abikaasad võisid kindlad olla, et pärast nende surma pärivad lapsed kogu nende vara. See eristas konkubinaati juhuslikest suhetest ja vahekordadest. 10

Lahutus

Rooma õiguses oli lahutus seadusliku abielu lõpetamine abikaasade eluajal mõlema või ainult ühe poole soovil. Kaheteist Tahvli seadused reguleerisid alguses, et naisest lahutades peab mees temalt ära võtma võtmed ja naise koos tema asjadega majast välja saatma . Abielu cum manu lahutamine oli võimalik, kuid naine ei saanud seda algatada. See põhines mehe ühekülgsele võimule ning seetõttu võis abielu lõpetada ainult mees.11 Abielu sine manu võis lahutada nii mehe kui ka naise ühepoolse tahte alusel. Kuna mehel (või tema pater familias’el) oli võim laste üle, siis oli tema põhimõtteliselt vastutusel laste hooldamine ja eeskoste.
Lahutus ei mõjutanud abikaasade kinnisvara. Oli ainult kaks kokkulepet naise kaasavara tagastamise kohta. Esimene neist, dos recepricia, näeb ette, et olenemata abielu lõppemise asjaoludest tagastatakse kaasavara andjale . Dos aestimata puhul oli mehel või tema pärijal abielu lõpus kohustus tagastada algse kaasavara väärtuses kinnisvara. Kaasavara tagastamise põhimõte lisati seadusesse abielu stabiilsuse huvides. Abielu lahutamise korral pidi tagastama kogu kaasavara ja kui see kaasavara oli alles, võis sellest saada väga kulukas protsess. See aitas kindlustada abielu ning vähendada lahutamist.
Kui varasemal ajal ei olnud oluline lahutuse põhjus, siis vabariigi aja lõpul see muutus. Näiteks anti seadusi abielurikkumise kohta, mille puhul saavad peale süüdlase karistada ka need, kes aitasid petmisele kaasa. Põhjuseta abielu lahutamine tõi kaasa teatava varalise trahvi.12

Kokkuvõte

Käesolevas referaadis toodi välja Rooma perekonna- ja abieluõiguse põhilised iseloomujooned. Nende põhjal võib järeldada, et Rooma ühiskonnas oli perekond perekonnapea võimu all, kuid mitte igavesti ja absoluutselt. Kui vaadata vanemate ja laste vahelisi suhteid, siis seal oli küll isa otsustaja ning lastel ei olnud täielikku õigusvõimet. Kuid siiski oli neil võimalus emancipatio kaudu vabaks saada. Samuti on võimalik isavõimust vabaneda astudes mõnda kõrgesse ametisse. Naised ei vabane siiski päriselt kunagi mehe võimu alt. Abielludes läheb naine oma isa võimu alt mehe manus’e alla ning sealt saab ta ära vaid lahutusega. Vaatamata sellele on naisel abielus sine manu õigus ise oma finantsasju kontrollida ning ka lahutuse korral jäi alles tema kaasavara. Ka karistused abielurikkumise puhul ei olnud mõeldud ainult naistele, vaid sellises olukorras olid nad võrdsed. Siit on väga hästi näha, et kuigi perekond on väga patriarhaalne , on siiski ka isavõimul piirid ning pereliikmetel on võimalik selle alt väljuda.

Kasutatud kirjandus

M. Kõiv, A. Mäesalu, K. Piirimäe, M. Tänava. Inimene, ühiskond, kultuur I osa. Tallinn: Koolibri, 1998

E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo, 2000

H. Hattenhauer. Euroopa õigusajalugu. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2007

William L. Burdick. Principles of Roman law and their relation to modern law. Clark , New Jersey , 2004

A. Berger . Encyclopedic Dictionary of Roman Law, volume 43, part 2, 1953

R. Sohm. The institutes of Roman law. 2002

A. Staples. From Good Goddess to vestal virgins: sex and category in Roman religion . London, 1998

Karen K. Hersch. The Roman Wedding: Ritual and Meaning in Antiquity. United States of America, 2010.
1 William L. Burdick. Principles of Roman law and their relation to modern law. Clark, New Jersey: The Lawbook Exchange , Ltd. 2004, pp 212-213
2 M. Kõiv, A. Mäesalu, K. Piirimäe, M. Tänava. Inimene, ühiskond, kultuur I osa. Tallinn: Koolibri, 1998, lk 181
3 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo, 2000, lk 94
4 H. Hattenhauer. Euroopa õigusajalugu. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2007, lk 94
5 R. Sohm. The institutes of Roman law. 2002, pp 386-388
6 A. Berger. Encyclopedic Dictionary of Roman Law, volume 43, part 2. 1953, p 451
7 H. Hattenhauer. Euroopa õigusajalugu. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2007, lk 86
8 A. Staples. From Good Goddess to vestal virgins: sex and category in Roman religion. London, 1998, p 75
9 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo, 2000, lk 89-90
10 Karen K. Hersch. The Roman Wedding: Ritual and Meaning in Antiquity. United States of America, 2010, pp 20-22
11 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo, 2000, lk 90
12 Ibid, lk 91
12

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 4 allalaadimist

Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral #1

Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral #2

Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral #3

Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral #4

Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral #5

Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral #6

Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral #7

Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral #8

Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral #9

Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral #10

Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral #11

Pilveteenuse pakkuja sekundaarvastutus autoriõiguste rikkumise korral #12

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-10-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

4 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

liiston Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

docx

Rooma eraõigus: Isikud, perekonnaõigus.

Kaks täiendavat varanduslikku instituuti: 5.1. Dos-kaasavara, on vara, mille naine abielludes kaasa toob, et aidata mehel kanda temal lasuvat kohustust lapsi ja naist üleval pidada. On mõeldud naise ja laste heaks.Kui dos määrati naise isa poolt nim seda dos profecticia, aga kui naise enda poolt siis dos adventicia. Kui abielu lõppeb naise surmaga siis dos adventicia jääb mehele.Kui sureb mees jääb dos naisele.Lahutuse korral ka naisele, kui lahutus toimub mehe süül.Mehele kui naise süül.Abielu ajal kasutab mees dosi vabalt ja käsutab selle üle. 5.2. Donatio propter nuptias-mehe poolt naisele tehtud kink.Esialgselt anti enne abiellumist, tagatisena alusetu lahutuse poolt mehelt.Mees jäi tegelikult kingitud asjade omanikuks. Lahutuse korral saab naine tagasi dosi ja ka kingi. CUM MANU/lahutus SINE MANU

Rooma eraõiguse alused

pdf

Rooma perekond ja õiguslikud suhted

täiendavalt varanduslikku instituuti dos ja donatio propter nuptias (kingitus abielu ajal). Dos kaasavara on vara, mille naine abielludes kaasa toob, et aidata mehel kanda temal lasuvat kohustust lapsi ja naist üleval pidada. Ainult see osa naise varast on dos. Kui dos määrati naise isa poolt, nimetati seda dos profecticia, kui naise enda poolt dos adventicia. Kui abielu lõpeb naise surmaga, jääb naise kaasavara mehele. Kui sureb mees, jääb kaasavara naisele. Abielulahutuse korral antakse dos naisele, kui lauhutus toimub mehe initsiatiivil või süül. Dos jääb mehele, kui abielu lahutatakse naise algatusel põhjuseta või naise süül. Abielu ajal on mees dos`i omanik ja võib seda vabalt kasutada või ära raisata. Donatio propter nupitas on mehe poolt naisele tehtud kink. Esialgselt tehti selline kink enne abiellumist ja sellega taheti anda ka naisele tagatis aluseta lahutuse puhuks mehe poolt.

Rooma eraõiguse alused

docx

ROOMA PEREKONNAÕIGUSE VÕRDLUS EESTIS KEHTIVA ÕIGUSEGA

ajal sellest taganeda. Küll on aga Eestis regulatsioonid, mis sätestavad, et see, kes teeb kihlumise ajal abiellumiseks kulutusi, saab kihlumise purunemisel nõuda teiselt poolt kulutuste hüvitamist. 12 Eestis tuleb abielu sõlmida perekonnaseisuametniku juures olekul. Abielluvad isikud teevad perekonnaseisuametniku eest tahteavalduse, kus mõlemad pooled väljendavad tahet abielluda. Tahteavalduste tegemine peab olema isiklikult ja üheaegselt tehtud. Pärast võivad abiellunud soovi korral ka kiriklikult laulatada. 13 Eestis saavad abikaasad ise kokku leppida, kuidas nad vara jaotavad. Üheks varajaotamise viisiks on ühisvara. Ühisvara puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (perekonnaseadus § 25). Ühisvara alla ei kuula abikaasade lahusvara, kuhu enamasti kuuluvad esemed, mis soetati endale enne abiellumist. Lisaks saavad isikud omavahel sõlmida abieluvaralepingu, mis

Õiguse kujunemine

docx

Rooma naine

pidid mõlemad osapooled olema abieluealised. Samuti pidid nii pruut kui peigmees abielu ühendusega nõustuma ning neil pidi olema abieluõigus ehk jus concubii.Abielu sõlmimiseks pidi saama ka magistraadi nõusoleku. Esialgselt pidi isa tõestama, et tema poeg või tütar on saanud suguküpseks. Abielu muutus kehtetuks ühe poole surmaga nagu see ka tänapäeval toimib. Siiski oli Rooma õiguse kohaselt abielu kehtetu abiellumisõigusest ilmajäämise korral, kodakondsuse kaotamise korral ning ka lahutuse korral. Kõige varasemal perioodil võis ainult mees abielu lõpetada, see oli sisuliselt naise äraajamine perekonnast. Lahutuse korral naine müüdi tagasi endisele paterfamilias-ele või tehti confarreatio abielu puhul vastupidine usundiline tavand ehk diffarreatio. Kui abielu lõppes, siis läks naine eeskostja võimu alla ehk kogu tema elu möödus mehe võimu all. Sine manu abielu puhul võisid pooled

Rooma eraõiguse alused

docx

Rooma Eraõiguse alused

ROOMA ERAÕIGUSE ALUSED TSÜS, VÕS, AÕS, PerS, PäS- HANGI! Kaasus kirjalikult; ettekanne-kohtuesinemine- kt- kaasatöötamine seminarides Rooma õiguse tähtsus · Alus mandri euroopa õigusperekonna õigussüsteemidele, k.a eesti rooma õiguse retseptsiooni kaudu(nt valduse ja omandiõiguse eristamine, asjaõiguse instituutide põhijooned, nt servituudid, pant; võlaõiguses palju lepingute liike) · Õigusest kui religiooni osast sai ilmalik õigus · Universaalsed eraõiguse pm(eriti asja ja lepinguõigus) · Euroopa ühise õiguskultuuri alus ius commune · Ladina keel kui õiguskeel Termini rooma eraõigus tähendused Ius privatum- rooma riigis 753 ekr-.... ; mõistetakse ka sageli tervet corpus iuris civiles't, kus kõrvuti nii eraõiguse, karistusõiguse kui ka avaliku õiguse normid Rooma õiguse ajaloo periodiseeringud · Periodiseerind riigivõimu vormide alusel o Kuningate e rexide aeg(753-510 ekr)

Õigus

docx

Rooma Eraõigus

1. Rooma eraõiguse mõiste, süsteem ja tähtsus Rooma õiguse all mõistetakse roomlaste õigust, mis Rooma kui linnriigikese õigusest arenes üldiseks suureks Rooma riigis kehtivaks õigussüsteemiks Võib jagada 3 perioodiks. 1 vanim (kuningate 754 ekr-510ekr). Seda perioodi iseloomustab: Olid tavad/preestrid olid esimesed juristid. Oli vaimulik jursiprudents 2 vabariigi (510-27 ekr) Hakkas tekkima ilmalik jurisprudents, õigusteaduse õitseng. 3 Impeerium (printsipaadi aeg 27ekr-284 a; Dominaadi aeg 284-476a) Hakkab õigusteaduse allakäik. Pütsantsi keiser Justinianuse surmaga lõppes rooma õigus. Jaguneb avalik õigus ja eraõigus-kviriitlik õigus, rahvaste õigus suhted roomlaste ja mitee roomlaste vahel(lepingud), magistraatide õigus, loomulik õigus- sai korrigeerida positiivset õigust 2. Rooma õiguse allikate liigid Tavaõigus,magistraatide ediktid,juristide tegevus,seadused,senati otsused,imperaatorite korraldused. Tavaõigus-

Õigus

doc

Kordamismaterjal Rooma eraõiguses (2008.a)

Isikud õigusvõime võime omada õigusi ja kohustusi; teovõime võime teostada oma õigusi ja kohustusi. Status libertatis isiku vabaduse seisund, kaotus on kõige suurem, sest kaotatakse täielikult õigusvõime (orjusse müümine). Kõikide staatuste kaotamine. Status civitatis kodakondsus. Keskmine kaotus. Ius civile ei laiene (nt teise riiki siirdumine). Perekonna ja kodakondsuse kaotamine. Rooma kodanike seast erinesid vabalt sündinud ja vabakslastud. Status familiae perekondlik seisund. Perekonnapead ja pojad VÕI isikud, kes ei ole teise isiku võimu all vs isikud, kes on teise isiku võimu all. Kõige väiksem kaotus. Ei puuduta poliitilisi õigusi (hääleõigus). Vabaduse ja kodakondsuse staatus jääb. Teovõime lapsed kuni 7.a, noorukid kuni 14.a Vabad mittekodanikud latiinid ja peregriinid. Orjad nagu asjad. Orje sai vabastada pidulikult deklareerides magistraadi ees, magistraat vabastab; kodanike nimekirja koostamisel kantakse nimekirja,

Õigusteadus

docx

Ladina keele mõisted

Ius - õigus Ius publicum - avalik õigus Ius privatum - eraõigus Fas - seaduslik, õiguspärane Rex - kuningas Princeps– seadusest vaba Ius naturale- loomulik õigus Aequitas - õiglus Ius quiritium ehk ius civile - tsiviilõigus Quiris – Rooma riigi täieõiguslik kodanik Verba solemnia – pidulikud sõnad Manus – käsi (võimu sümbol) Ius gentium - rahvaste õigus Ius honorarium - magistraatide õigus Ius praetorium – preetori poolt kujundatud õigus Ius aedilicium – ediilide praktikaga loodud õigus Praetor peregrinus – lahendas peregiinide omavahelisi ja peregiinide ja rooma kodanike vahelisi tüliküsimusi „Corpus iuris civilis“ – tsiviilõiguse kogumik Ius non scriptum – kirjutamata õigus Pontifec, pontifex maximus - ülempreester Lex-seadus Dies fasti - päevad, millal on lubatud teatud protsessi menetleda ja tehinguid sõlmida Dies nefasti – päevad, millal ei ole lubatud teatud protsessi menetleda ja tehinguid sõlmida „Leges duodec

Rooma eraõiguse alused

Rohkem sarnaseid