Rooma naine (0)

SISUKORD
Sissejuhatus.................................................................................................................................3
1. Naise õiguslik seisund.............................................................................................................3
2. Naise õiguslik seisund.....................................................................................................4
3. Naine ja omand................................................................................................................6
4. Naised tööl.......................................................................................................................7
5. Abiellumine ja lahutamine......................................................................................................8
5.1 Eestkoste hääbumine.............................................................................................9
5.2 Abielu rikkumine ..........................................................................................................10
6. Naine religioonis...........................................................................................................11
Kokkuvõte.......................................................................................................................13
Kasutatud kirjandus...................................................................................................................14
SISSEJUHATUS
Rooma õigus on Euroopas enim õiguse progressi ja arengut mõjutanud. Ühtlasi on paljud tänapäeva seadused saanud oma algse kuju just Rooma õigusest tulenevalt. Rooma õigus pärineb alates VIII sajandist eKr ning kulmineerus „ Corpus iuris civilis“ seadustekogu loomisega keiser Justinianuse ajal.
Siiski on aja jooksul totaalselt muutunud naise positsioon ning õiguslik seiskord ühiskonnas ja see pole enam ligilähedanegi Rooma ajal eksisteeriunud seadustega. Tänapäeval on naistel samad õigused meestega, kuid Roomas oli naine mehe võimu all ning sõltumatus oli veel kauge tulevik. Antud referaadi uurimisobjektiks ongi naise roll Rooma ühiskonnas, abieluga muutuvad õiguslikud aspektid, naiste poliitilised ning karjäärialased võimalused ja õigused. Referaat annab ülevaate naise õiguslikest suhetest teiste Rooma kodanikega, riigiga ning tema põhiõigustest.
Põhilised naise õigustega seotud küsimused Rooma ühiskonnas, mida referaat uurib, on naise õigused üldises mõttes ning õiguste muutumine abiellumisega. Ühtlasi on laialdaselt levinud uskumus , et naisel polnud antiikajal absoluutselt võimalik saada juurdepääsu riigi võimule. Tuvastame, kas leidus mingi viis mõjutada poliitilisi protsesse või nägi seadus ette naise tegevuse riigiaparaadi juures. Ka kiriku juures olid tegevad mehed, kuid kas naistel oli samuti võimalus teenida jumalat ja kui, siis millisel viisil.
1. NAISE ÕIGUSLIK SEISUKOD
Vanas Roomas oli naise õiguslik seisukord progresseeruv aja möödudes. Kui rex-ide perioodil oli naine õigusteta isik, siis vabariigi ajal hakkas naine saama järjest enam õigusi ning naise staatust hakati reguleerima seadusega. Naisel oli võrdväärne õigus laste lugupidamisele perekonnapeaga. Naisel oli õigus pärida ning hilisemalt sai ta ka abielu ajal säilitada oma varanduse nii, et abikaasa sai seda kasutada tema nõusolekul. Naisel oli ka õigus vormistada oma testament ning hilisemal ajal sai ta valida, kelle eeskoste alla ta soovib elada. Ühtlasi oli äärmiselt oluline seaduse arenedes naise õigus uuesti abielluda ning omal algatusel lahutada. Siiski oodati naiselt kõrgemat moraalset käitumist, mistõttu näeme, et karistused, mis kaasnesid naise moraalivaba käitumisega olid tunduvalt rangemad. Naise keskne roll Rooma ühiskonnas oli eelkõige olla ema ja abikaasa. Võrdluses Vana-Kreeka ühiskonnaga oli Rooma naine paremas seisus, kuna võttis vastu külalisi koos abikaasaga ning sai teha vastuvisiite. Naist ei hoitud täielikult ühiskonnast eraldatuna, vaid säilitati suuremad sotsialiseerumisvõimalused kui samal ajal paljudes teistes riikides.
Siiski puudus naistel võimalus eneseteostusele ning võimule polnud neil juurdepääsa. Ainsaks võimaluseks parandada oma sotsiaalset staatust oli abielu kaudu. Ka riigivõimule puudus naistel juurdepääs ning kohtus esindas neid eestkostja . Poliitilised õigused puudusid samuti, kuid hääleõigust ei loeta ainsaks võimu mõõdupuuks. Võimu said teostada religiooniga seotud naised- Vesta neitsid. Ühtlasi said varakad naised läbi annetuste ja varalise toetuse mõjutada riigimehi. Poliitilised protsessid kulgesid mõjuvõimsate naiste silma all. Näiteks kristluse saabumisel oligi naistel suur roll, sest nad annetasid oma raha ristiusu levitajatele ning saavutasid ristiusu kiriku poolt parema positsiooni ühiskonnas. Üheks võimaluseks riigivõimu mõjutada oli samuti abielu kaudu.
Naised olid siiski võrdlemisi iseseisvad vaatamata paterfamilias-e võimule. Hilisemal perioodil jäi naine pigem oma endise perekonnapea võimule alluvaks kui mehe alluvusse. Paterfamilias kehtis kuni isa surmani ning siis sai ka naine seaduse silmis iseseisvaks. Aja möödudes hakati sidemete säilitamist emapoolse suguvõsaga hindama nii nagu isapoolse suguvõsaga. Siiski kuulusid naise lapsed isa perekonna võimu alla. See oli tähtis just perekonna nime säilitamise aspektist . Et kindlustada naist majanduslikult abielu lahutuse või muu põhjuse lõppedes anti naisele abielludes kaasa dos ehk kaasavara . Keisririigi ajal oli eestkoste muutunud puhtalt formaalsuseks ning naised haldasid oma vara ise.
Kuna lastetuse probleem oli äärmiselt aktuaalne , siis kehtestati seadus, kus kõik naisd ja mehed pidid olema abielus ja omama lapsi. Seadus kehtis naisele vanuses 20-50. Kohustuse mittetäitmisel järgnesid tagajärjed: isik ei saanud pärida testamendi järgi. Naist ei loetud lastetuks kui tal oli kolm last ning see tõi omakorda kaasa n-ö kolme lapse õiguse. Naisel olid sellisel juhul täielik pärimisõigus ning mitmed privileegid . Siiski ütles Rooma õigus, et naisel puudub õigus adopteerimiseks, sest adopteerimise mõte oli eelkõige tekitada uut võimualluvust, kuid kuna naise võimule ei saanud keegi alluda, siis polnud tal ka võimalust adopteerida.
2. NAINE JA OMAND
Algselt polnud Roomas naisel õigust pärida ega omada vara, kuid see oli arhailine ja Rooma õigus oli esimene, mis andis naistele võrdlemisi kiiresti võimaluse pärida vara. Märgid naise majanduslikust iseseisvusest pärinevad juba vabariigi ajast. Lex Voconia, mis pärineb aastast 169 eKr, lubaski teha ka testamenti, kus pärijaks oli hoopis tütar poegade asemel. Arvatakse, et sellise asja seadustamine toimus eelkõige seetõttu, et reaalsusel oli juba olukordi olnud, kus tütred pärisid isa vara. Siiski oli seaduses ära toodud asjaolud , mis takistasid väga varakatel naistel pärida ning ühtlasi takistas seadus naistel pärimast suuremat osa meespärijatest. Peagi aga selgusid nõksud, kuidas antud seadusi oli võimalik ignoreerida ja neist mööda hiilida. Selle tulemina need seadused ka kaotati. Sellega on selgelt näha, et varandus, mida haldasid naised, oli juba enne II sajandit eKr niivõrd suur, et selle pidurdamiseks peeti vajalikuks loodama seadusi.
Naise positsioon vabariigi ja keisririigi ajal oluliselt ei erinenud. Keiser Augustese poolt loodud seadused tekitasid naistes sedavõrd viha, et viimased tõstsid mässu ja vähemasti ülemkihtides otsustasid naised järjest rohkem ise oma elu üle.
Naise majanduslikku olukorda abielu ajal aitas stabiliseerida kaasavara ehk- dos. Ühtlasi pidi see aitama naist abielu lõppedes. Abikaasad säilitasid abielludes oma varale ainuõiguse ja mõlemad abikaasad vastutasid abielu kestel ise oma võlgade eest. Rooma seaduses seisis selgesõnaliselt: „ Kodanikkonnale on tähtis, et naine tohib oma kaasavara endale jätta, sest see võimaldab tal uuesti abielluda.“ Abikaasade vahel kehtis siiski kinkimise keeld. Arvatavaks põhjuseks on asjaolu, et keegi ei soovinud, et varandus läheks perekonnast väljapoole.
Kuna varandusel oli Vanas-Roomas oluline roll, siis tuli varakus ja jõukus eriti nähtavaks teha. Rikkust rõhutati erinevate staatuslike sümbolitega, et tuua välja oma positsioon ühiskonnas. Naine oli sunnitud balantseerima erinevate ideaalide, moraalinormide, ühiskondliku positsiooni ja ilu ideaalide vahel.
3. NAISED TÖÖL
Nagu eelnevalt on selgeks saanud, siis naised olid eelkõige pereemad, abikaasad ja koduhoidjad. Siiski on alasid, millel naised suuremal või väiksemal määral tegevad olid. Enamik meile tuntud käsitööga seotud naistest asuslid käsitööliste skaala ühes või teises servas ehk nad olid kas töölised või suursugused daamid . Esimesel juhul jäid need naised unustusse ning alikates neist ei kõneleta ja teisel juhul soovisid nad ise varju jääda. Kui räägitakse antiikaja naiste käsitööst, siis mõeldakse enamal juhul rätsepatööd.Roomas oli villatöötlemine eelkõige naiste töö ning seda alates kuningate ajast kuni keisririigini. Ideaalne abielu naine hoidid kodu ja ketras villa nagu seda tegi Claudia . Ketramist, kudumist ja õmblemist peeti tugevalt naiste töödeks hoolimata sellest, et seal leidus ka mehi. (Giardina 2004: 241-242)
Siiski polnud tekstiilitööstus ainus koht, kus naised tegevad olid. Nad pidasid ka palju muid ameteid: olid juuksurid, lillepärgade punujad, purpuri valmistajad, pagarid. Naisi leidus ka raskematel aladel nagu keraamikatöökodades.
Veel üheks majanduse valdkonnas, kus naised tegevad olid, oli tellisemaa omanikuks olemine. See sai võimalikuks läbi pärimisõiguse ja abieluseaduse, mis olid ajaga liberaliseerunud. Tellisemaad püsisid perekonnas ning tihti peale pärandati ka emadele ja tütardele. Roomlased üritasid pidada Rooma ümber olevaid maid ühe suguvõsa käes. Maaomandit hinnati Roomas alati äärmiselt kõrgelt ning see asjaolu ilmnes ka tellisepitserite andmetest. Ühiskonna kürgemates kihtides jätsid vanemad varanduse lastele ning ei eelistanud meessuguliini, mis omakorda oli äärmiselt kasulik naistele. Ühtlasi mängis naiste jõukusel suurt rolli tuumperekonna olulisus. Mehed pärandasid naistele oma varad ning naised pärandasid tihti peale tütardele vara. Tütardele pärandamist seletab ka nähtus, et tihtipeale olid tütred ainsad lapsed perekonnas. (Setälä 2004: 175-176)
Naised omasid tihti peale ka suuri savirikkaid maid. Need olid naised, kes tegelesid tellisetootmisega ja mitte polnud ainult maaomanikud.
4. ABIELLUMINE JA LAHUTAMINE
Vanas Roomas polnud abielu samasugune nagu tänapäeval. Abielu polnud tingitud armastusest kahe inimese vahel, vaid pigem valis perekonnapea välja kaasa ning levinud olid korraldatud abielu. Abiellu astujate isiklik nõusolek hakkas rolli mängima õitsengu perioodil. Oli tavaline, et iga naine abiellub ning saab järglasi. Abielu loetigi kõige tähtsamaks toiminguks naise elus ning naise perspektiivist tähendas see talle ka, kelle võimule ta allub. Kihluti tavaliselt väga varases eas- juba seitsme aastaselt lubas seadus naistel kihluda. Kõige kiiremini lubas Rooma õigus abielluda kaheteist aastaselt, kuid üldiselt abielluti siiski teismeeas umbes 16-aastaselt. Oluliseks asjaoluks loeti, et mõlemad osapooled oleksid abieluga nõus. Naisel oli lubatud keelduda isa valitud peigmehest juhul kui viimane oli vääritu oma staatuselt või käitumiselt. ( Clark 1993)
Roomlased nimetasid õigeks abielusks ehk justum matrimonium-ks mitte igat naise ja mehe vahelist ühendust, vaid ainult säärast, mis vastas seaduses nimetatud tingimustele ja üksnes sel juhul olid abielus sündinud lapsed rooma kodanikud. Naine oli allutatud täielikult kuni I sajandini enne Kristust mehe võimule. Olid kahtelaadi abielu- cum manu ja sine manu. Cum manu oli abielu vorm, milles naine on täielikult mehe võimu all. Ühtlasi oli väga tõenäoline, et naise üle kehtis nii abikaasa kui äia võim. Sine manu see-eest oli abielu, kus naine sattus mehe võimu alla osaliselt ehk mehe võim naise üle oli piiratud või siis puudus täielikult. Duodecim tabulis legem muutis naiste jaoks abiellumist mõnevõrre, sest sellega kehtestati naise õigus isiklikule omandile ja varale. Üheks uudseks nähtuseks oli duodecim tabulis legem-iga sisse toodud abielu vorm, kus oli kehtivaks varadelahusus nagu tänapäeval väga levinuks on. See sai võimalikuks, sest abielu esimeseks ja kõige tähtsamaks aspektiks loeti järglaste sünnitamist mitte varanduslikku seisukorda.
Gaiuse „Institutsiones“ tutvustab kolme erinevat abiellumise vormi, millest esimene on religioosne akt ehk confarreatio. Vajalik oli kümne tunnistaja kohalolek ja preestrite kaasabi. Tegemist oli piduliku toiminguga, kus lausuti kindlad sõnad ning abielu sõlmimisel anti abiellujaile erilist leiba. Teiseks variandiks oli coëmptio, mis sisuliselt tähendas naise ostmist viimase isalt või eeskostjalt. Vajalik oli viis tunnistajat ning kaalumehe kohalolekut. Esmalt küsis peigmees pruudilt, kas viimane soovib tulla talle pereemaks. Kui pruut andis jaatava vastuse küsis ta sama peigmehe käest. Abielu sõlmimise juriidiliseks momendiks oli siiski mancipatio akt, millest hiljem sai imaginaria venditio. Viimane abielu sõlmimise oli usus. See oli abiellumine faktilise kooselu tagajärjel ühe aasta jooksul. Selle abiellumise vormi puhul kasutas Rooma õigus igamise printsiipi , mis on omane asjaõigusele. Kui keegi oli kaks aastat kinnisasja või ühe aasta vallasasja enda käes pidanud oli ta saanud automaatselt asja omanikuks. Abielu puhul andis aasta kooselamist mehele manus -e naise üle. Vanal ajal oli see abielu vorm vahendiks , et legaliseerida abielu, mis oli sõlmitud vea tõttu, vormivabalt või naise röövimise puhul.
Abiellumine oli keelatud vaimuhaigetel ning ka veresugulastel oli keelatud omavahel abielluda. Abielu sõlmimise eelduseks olid siiski mitmed asjaolud. Nagu eelnevalt mainitud pidid mõlemad osapooled olema abieluealised. Samuti pidid nii pruut kui peigmees abielu ühendusega nõustuma ning neil pidi olema abieluõigus ehk jus concubii.Abielu sõlmimiseks pidi saama ka magistraadi nõusoleku. Esialgselt pidi isa tõestama, et tema poeg või tütar on saanud suguküpseks. Abielu muutus kehtetuks ühe poole surmaga nagu see ka tänapäeval toimib. Siiski oli Rooma õiguse kohaselt abielu kehtetu abiellumisõigusest ilmajäämise korral, kodakondsuse kaotamise korral ning ka lahutuse korral. Kõige varasemal perioodil võis ainult mees abielu lõpetada, see oli sisuliselt naise äraajamine perekonnast. Lahutuse korral naine müüdi tagasi endisele paterfamilias-ele või tehti confarreatio abielu puhul vastupidine usundiline tavand ehk diffarreatio. Kui abielu lõppes, siis läks naine eeskostja võimu alla ehk kogu tema elu möödus mehe võimu all. Sine manu abielu puhul võisid pooled vastastikku kokkuleppida lahutuses või siis ühepoolse sooviavalduse alusel.
Õitsengu perioodil sai naisele truudusemurdmise eest omaseks karistus . Ühtlasi polnud sine manu niisama abielu, mis ei tekita naisele juriidilisi tagajärgi, vaid tõi siiski kaasa mehe sotsiaalse seisundi. Samuti oli mehel õigus oma naist välja nõuda igalt ühelt, kes teda kinni peab õigusevastaselt vastu mehe tahtmist.
4.1 Eestkoste hääbumine
Naise- orjapidaja varandusliku iseseisvumise suurenemise tagajärjel kaotab eestkoste naiste üle kord-korralt oma tähtsuse. Juba vabariigi ajajärgu lõpul võis lesk ise valida endale eestkostja ja teda vahetada. Abielu ja lastesündimist soodustavate teiste vahendite hulgas kehtestati printsipiaadi algul reegel, et eestkoste alt vabanevad vabana sündinud naised, kellel on kolm last, ja vabaks lastud naised, kellel on neli last. Ühtlasi vähendatakse nende juhtude hulka, mil tehingute sooritamisel on nõutav eestkostja osavõtt. ( Pereterski, lk 136)
On teada, et eeskostest olid vabastatud täielikult Vesta neitsid, kellel olid olulised privileegid ja suurem mõjuvõim kui tavaliselt naistel oli.
4.2 Abielu rikkumine
Abielu rikkumine reguleeriti aastal 18 eKr lex Iulia de adulteriis-ga, mis nägi ette vastutuse naisele, kes oli rikkunud abielutruudust. Selle seaduse andmisega tehti katse võidelda kriminaalõiguslike vahenditega rooma kõrgeima seisuse perekondliku elu lodevuse vastu. Süüdiolevat naist karistati poole kaasavara ja ühe kolmandiku muu vara konfiskeerimisega ja asumisele saatmisega saarele ning tema kaaslast - poole vara konfiskeerimisega ja samuti väljasaatmisega saarele, kuid teisele. Justinianuse õiguse järgi karistati abielu rikkunud naist kehalise karistusega ja kloostrisse saatmisega. Mees võis ta sealt kahe aasta jooksul ära tuua, kuida edasi pühitseti ta nunnaks. Dominaadi perioodil karistati kooselu orjaga surmanuhtlusega ning ori põletati elusalt. Kaua püsisid ( ka impeeriumi perioodil) isa ja mehe erilised õigused naiste üle, kes olid toime pannud abielu rikkumise. Isal oli õigus jalamaid tappa oma tütar, kelle ta on tabanud abielu rikkumiselt, ja ka tema võrgutaja, ilma et teda vastutusele võetataks. Mees ei tohtinud oma naist tappa, kuid kui tappis vihahoos, siis sai kergema karistuse. Abordi eest karistati naisi surmanuhtlusega või pagendamisega. (Pereterski lk 197)
5. NAISED RELIGIOONIS
Religiooniliste toimingutega tegelemine on olnud meeste arvamuse kohaselt naistele parim ja kõige turvalisem aktiivsuse maandaja. Religiooniline aktiivsus on naistel aidanud arendada oma rituaale ning andnud võimaluse rahuldada ambitsioonikate naiste võimujanu. Juba varases lapseeas eraldati poisid ja tüdrukud ning religioossed toimingud , mis nad pidi läbi viima, olid erinevad. Seda selleks, et aidata neil oma soorolle kinnistada. Tüdrukute riitused pidid neid ettevalmistama emarolliks ja abieluks, ühtlasi ka kodusteks toiminguteks. Naise religioosne tegevus nägi ette perekonnasiseselt surmaga ning sünniga seonduvaid riitusi. Naised olid väga aktiivsed osalejad müsteeriumikultustel. Lisaks olid veel naiste oma riitused ametliku usu raamides. Roomas olid nendeks Matronaalia, naiste pidustused Juno auks. Ühtlasi veel ka Bonale ja Deale pühendatud pidustused ja sinna mehi ei lubatudki. Naiste ja meeeste kultused andsid võimaluse kiskuda end lahti igapäeva hierarhiast. (Setälä 2001: 107-108)
Kultus ja preestrivõim olid nii avalikus kui ka eraelus eelkõige meeste alad. Kuna preester tegutses kogukonna nimel, siis ei saanud tema ülesandeid usaldada naisele. Seda seetõttu, et naine ei saanud esindada kedagi peale iseenda. See aga ei tähendanud, et naised ei tohtinud kultuses osaleda. On ju siiski teada palju preestriatare nagu Vesta neitsid ja flaminica`d, rääkimata abielunaiste kultuslikest ülesannetest nii avalikus kui ka eraelus. Vesta neitsid allusid pontifex maximus-ele ning tegemist polnud ei noorte neidudega ega ka abielunaistega. Nad asusid n-ö kahe sugupoole vahel. Siiski tuleb tõdeda, et ka kultuslikus rollis allus naine alati mehele, vastaselkorral poleks ühiskond pidanud teda enam tõeliseks naiseks . Flaminca`d ja pereemad olid tegelikult oma abikaasa abilised; nad täitsid flaameni või perepea kõrval teisejärgulisi ja täiendavaid ülesandeid. (Giardina 2004: 66-67)
Vestaneitsid pidid valvama igavest tuld . Tuld pidi hoidma põllunduse, viljakuse ja kodukolde auks. Vestaalideks valitutelt eeldati palju, sest nad olid naised, kes tegelesid pidevalt jumalikkusega. Neilt eeldati: neitsilikkust, siivsust ja puhtust, üleüldiselt olid vestaalid tavaliselt kõrget päritolu. Vestaaliks valituks osutumine oli suureks austusavalduseks tervele suguvõsale. (Setälä 2001: 113-114)
Kultuslik akt- par excellence- oli naistele peaaegu täielikult keelatud. Vesta neitsitel olid siiski omad rituaalid, mida nad läbi võisid viia. Niisugustel sündmusel nagu näiteks Hea Jumalanna pidustused, sooritasid kultuslikke toiminguid Vesta neitsid. Abielunaised lugesid palveid ja sooritasid üksikutel juhtudel ohverdusi. Näiteks Fortuna virile pidustustel, kuid on teada, et tegemist oli äärmise erandiga ja privileegiga, sest nii meenutati naisi, kes päästsid Rooma linna, kui mehed ei suutnud seda teha. Naiste rolli ei tohiks alahinnata preestrirolli täitmisel, kuid siiski tuleb tõdeda, et nad jäid alati hoidma teist positsiooni. Näiteks kui Jupiteri flaamen lahutas oma abielu flaminca-ga, ei võinud ta enam oma ülesandeid täita, ilma Vesta neitsiteta poleks Rooma suutnud oma ajaloolist rolli täita. (Giardina 2004: 66-67)
Vestaneitsitel oli palju privileege, kuid siiski olid nende kohustused vastavuses nendega. Vestaalide elupaigaks oli pühamu, kus meestel polnud õigust ööbida, küll aga oli seal lubatud päeva ajal käia. Vesta neitsid elasid seal kolmkümmend aastat ilma et oleksid tohtinud abielluda ehk pidid jääma vallaliseks. Peale seda aega ei keelanud seadus neil abielluda ega peret luua. Nad võisid oma ameti maha panna ning suunduda tavaellu. Pühamus elamise ajal sooritasid nad riitusi ja ohverdamisi, mis seadus neile ette oli näinud. Esimene kolmandik vestaali ajast pidi nad õppima kombeid ja riitusi, teine kolmandik nägi ette nende sooritamis igapäevaselt ning viimased kümme aastat olid and kohustatud andma oma teadmisi edasi ning õpetama uusi vestaale. Vestaalidel polnud vaja ametlikku eeskostjat, vaid nad olid iseseisvad. Neil oli eesõigus luua oma testament juba varakult. Vesta neitsid eraldati oma peredest täielikult ning isegi haigestumise korral polnud neil luba sinna tagasi minna. Vestaalid valiti välja juba lapsena ning nad said kõrget palka. On arvatud, et nad kasutasid oma raha poliitika mõjutamiseks ning seega oli neil ka poliitiline roll. (Setälä 2001: 114-116)
Neitsid talletasid tähtsaid poliitilisi dokumente ning nende kaudu edastati tähtsalt informatsiooni. Vestaale süüdistati tihti riigi seisukorras, kui läks halvasti, siis süüdistati neid ebavooruslikkuses. Karistuseks oli neile elusalt matmine.
KOKKUVÕTE
Uurimise käigus selgus, et naise käsitlemine antiikaja ajaloo allikates on suhteliselt piiratud. Naiste õiguslik seisukord polnud niivõrd problemaatiline ja kõneainet tekitav kui orjade, riigimeeste või religiosse võimukandjate oma. Sellest tulenevalt on naise käsitlemine jäetud tahaplaanile. Materjalid sisaldavad võrdlemisi samu fakte ning naise õiguslik staatus on enim tuvastatav läbi perekonna õiguse. Naist kirjeldatakse läbi abieluseaduse ning sellega pannakse paika tema õigused ning positsioon ühiskonnas.. Oluliseks õiguste tekitajaks sai ka sünnitatud laste arv, mis andis lisa privileege. Ka naise omandiõigusest saime selgust läbi abieluseaduse, mis sätestas varadelahususe. Sellest tulenevalt selgus, et naine on ise oma vara käsutaja ning tal oli õigus teha oma testament. Ajaga kasvas naissuguliini tähtsus ning naistel oli õigus valida endale eeskostja ja lahutada abielu. Pika peale jäi eeskoste järjest formaalsemaks.
Hilisemalt näeme, kuidas varakad naised said üha enam oma elu korraldada ning mõjutada poliitilisi protsesse. Otsene juurdepääs riigivõimule küll puudus, kuid kaudne võimalus tekkis rahakusega. Ka ristiusu kirik toetus just varakatele naistele, et kinnistada oma eksistentsi. Naiste mõjuvõim kasvas rahaga sedasi, et seadustega üriti takistada naiste pärandit, kuid need seadused ei jäänud püsima. Religioonis mängisid naised olulist rolli vestaalidena ja leidsid väljundi oma võimujanule. Siiski tuleb tõdeda, et mitte üheski ühiskonna institutsioonis ei eksisteerinud naised ilma meeste mõjuvõimuta. Ka religioonis oli see nii. Naised pidid olema ja jääma alati teisejärguliseks ning ei tohtninud vastuta millegi muu kui äärmiselt iseenda eest.
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Antiigileksikon 1. 1983. Tallinn.
2. Antiigileksikon 2. 1983. Tallinn.
3. Giardina, A. Vana-Rooma inimene. 2004.Tallinn
4. Gillian, C. Women in Late Antiquity: Pagan and Christian Lifestyles. 1993. Oxford .
5. Ilus, E. 2000. Rooma eraõiguse alused. Tallinn
6. Johnston, D. Roman Law in Context . 2004. Cambridge
7. McClure, L. Sexuality and Gender in the Classical World. 2002. Oxford.
8. Pereterski, I.S. Üldine riigi ja õiguse ajalugu I. Vanaaeg II vihik Vana-Rooma. Tallinn
9. Setälä, P. Antiikaja naine. 2001. Tallinn.
10. Scullard, H. H. A History of the Roman World 753 to 146 BC. 1995. New York .