Referaat mahtra sõja kohta (0)

Mahtra sõda.
2. juuni, 1858
Nimi: Mari-Anna Ader
Õpetaja: Riho Kosenkranius
Klass: 10. b
Eellugu
Talurahva koormised
Balti kubermangudes, so Eesti- ja Liivimaal kuulus kogu maa mõisnikele. Sellest tulenesid talupoegade kohustused mõisa suhtes - loonusrent, mida tasuti talu toodangus, ja teotöö. Lisaks tuli maksta riigi- ja kirikumaksud. Varasemal ajal olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, peale 1816. aastat aga rendilepingutes.
1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud - kedrust, mune, kanu, lambaid , võid jne.
Loonusandam üldiselt vähenes sedamööda, kuidas mõisamajanduse edenedes teopäevi rohkem nõuti. Varasemat rahaandamit (vakuraha) enam ei nõutud.
Riigile tuli maksta pearaha iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo- või loonusandamina sisse nõudis. Magasiaita tuli anda 0,5 tündrit igast viljaliigist.
Vastavalt talu suurusele (külvipinnale) tuli teha teotööd. Tegu jagunes kaheks:
1) korraline tegu, mis sisaldas:
- rakmetegu - mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi
- jalategu - teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani. Jalategu tegid enamasti nn vaimud - naised ja alaealised .
2) abitegu , mis omakorda jagunes kaheks:
- abitegu kitsamas mõttes - talu andis kiiretele hooajatöödele (sõnnikuvedu, heinategu , lõikus, rehepeks jne) lisainimesi
- nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne)
Tegu tehti kas tingiviisi (perele mõõdeti põllutükk kätte) või hoopkaupa (kõik teolised koos).
1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest.
1839. a. tegi Ida- Harjumaa kuuepäevatalu keskmiselt 607 teopäeva aastas, Lõuna- Harjumaal 516 päeva.
Täistalu teopäevad jagunesid XVIII - XIX sajandi vahetusel:
- 5 rakmepäeva nädalas läbi aasta,
- 6 jalapäeva nädalas suvel ning
- abitegu: külviks 5 päeva kevadel ja 5 sügisel, 18 päeva sõnnikuveoks, 4 korrapäeva, 40 lõikuspäeva, 1 pesupäev, 27 päeva viinapõletamiseks, 9 linaharimiseks, 19 ketramiseks, 12 vooripäeva ning 26 korrapäeva.
Teopäevade arv kasvas sedamööda, kuidas arenes mõisamajapidamine.
Teotöö aastaring
Külv. Külviga alustati pärast jüripäeva, kõigepealt külvati kaer , siis oder . Külvile eelnes kündmine, äestamine ning järgnes seemne sissekündmine ja uus äestamine. Künti härgadega ja seda tööd tegid meesteolised - sulased või täiskasvanud perepojad. Äestasid vaimud hobusega . Külvasid alati peremehed , sest see töö nõudis suurt vilumust. Külviajal nõuti tihti topelt rakmepäevi ehk teist künnimeest paari härgadega lisaks. Teine külviaeg oli veel - rukkikülv, mis algas augusti lõpus.
Sõnnikuvedu. Pärast külviaega oli paar nädalat vabamat aega, siis algas mai lõpus 2-3 nädalat kestnud sõnnikuvedu. See oli üks aeganõudvamaid töid, milleks nõuti rohkesti abiteopäevi. Mõisas kasvatati rohkesti nuumhärgi viinapõletamise praagal, mõisapõllud asusid aga tihti kaugel. Sageli nõuti talust ka teist rakendit. Enamus töid tegid mehed, va käsitsi sõnnikulaotamine, mis oli laste töö.
Heinategu. Peale jaanipäeva algas niitmine, mida tegid teomehed, ja loovõtmine, mis oli vaimude töö. Heinaajal tuli tihti terveks nädalaks mõisa jääda.
Lõikus. Lõikusaeg kestis 4 nädalat ja tihti kattus ajaliselt heinatööga. Vilja lõigati sirbiga ja seoti vihku. Seda tegid naised ja lapsed. Lapsed korjasid ka mahavarisenud viljapäid. Vihkude kokkutassimine ja aunadesse panek oli enamasti meeste töö. Kui lõikusele nõuti abiteolisi, oli talust väljas korraga 4 inimest.
Rehepeks. Seda peeti kõige raskemaks tööks, sest toimus umbses ja tolmuses ruumis ning enamasti öösiti. Ainult üksikutes mõisates peksti reht päeval. Rehepeksumasinaid kasutati väga vähe. Rehepeksuga alustati augustis, heal juhul lõpetati mardipäevaks, kuid võis venida veebruarini. Harilikult peksti reht üle ühe öö, et vili saaks vahepeal kuivada. Tööle nõuti nii teomeest kui vaimu, tihti ka abiteolisi, enamasti “suvevaime”. Tavaliselt jäid ööseks mõisarehte peksma päeval põllul töötanud teolised, sest ka talu vajas sügisel rohkem tööjõudu. Tuulajateks olid rehepapid (tavaliselt vabadikud ), kellele abiliseks anti mõni teoline.
Korrategu. See oli eriline abiteo liik, mida nõuti mõisa karja hooldamiseks. Laudaperioodil tuli loomi sööta, joota ja hooldada . Suvel oli vaja lüpsta, karjatada, võid ja juustu valmistada. Omajagu tööd nõudis nuumhärgade eest hoolitsemine. Korranädalal olid teolised mõisas terve nädala järjest.
Viinapõletamine. XVIII sajandi keskpaigast kuni XIX sajandi keskpaigani põletati viina enamikus mõisates nii kohaliku kui Vene turu tarbeks. Töö tegid abiteo korras ära taluperemehed - alates vilja ning linnaste veost ja lõpetades vaadi viina põletamisega. Viina hulga ja kvaliteedi eest vastutas samuti taluperemees.
Voorid ja veod . Mihklipäevast jüripäevani nõuti rakmetegu mitmesugusteks vedudeks ja voorideks. Vedada tuli küttepuid, heina, vilja, viina ja ehitusmaterjale, osa sellest abiteopäevadena. Ka mõisahoonete ehitamisel ning parandamisel kasutati peremeeste tööd.
Linaharimine ja ketramine. Linane riie oli konkurentsitu, sellest valmistati ihu- ja voodipesu , samuti suvine tööriietus. Esialgu kasutati lina oma tarbeks nii mõisas kui talus . Laialdasem müük algas XIX sajandi II poolel, kui linahinnad maailmaturul tõusid. Lina tuli kitkuda, kupardada, leotada, kuivatada, lõugutada, ropsida, sugeda ja kedrata. Siis veel lõng kerida ning kangast kududa ja pleegitada. Naiste töö talvel oligi seotud kas lina või villaga . Harida tulid ka mõisa linad, tihti anti need taludesse harida ja kedrata. Peenem linane mõisapere tarvis anti kududa kangrule, takusemat teenijate tarvis kudusid talunaised.
Teised tööd. Maha tuli panna, harida ja koristada kartulid, humalad, läätsed jms. Kartulikasvatus saavutas laialdasema ulatuse XIX sajandi 40-aastatest. Talu- või vabadikunaised pesid mõisa pesu, pügasid lambad . Peremehed valmistasid linnaseid õlle tarvis, naised tegid kodusel teel käsikividel tangusid. Lisaks vajas mõis töökäsi kraavide puhastamiseks , aiatöödeks, tarade tegemiseks, lubjapõletamiseks, turbalõikamiseks jne. Talude töökoormus oli sedavõrd suur, et kui midagi ette tuli, nagu teomehe haigestumine , tööhobuse lõpmine või ootamatu küüt, oli oma talumajapidamine hooletusse jäetud.

1856 . aasta seadusest

1840-aastatel toimusid  ulatuslikud talurahvarahutused, mis olid seotud ebasoodsast ilmastikust tingitud viljaikalduse, loomataudide ja näljahädaga. Püüti rännata välja Lõuna-Venemaale, milleks luba ei antud. Samal ajal astuti ka massiliselt vene õigeusku, lootuses tsaarilt maad saada, mis muidugi ei täitunud.
Isegi tagurliku Vene tsaari Nikolai I ringkond sai aru, et on vaja reforme 1816./1819. aasta seaduste vigade parandamiseks. Uute seaduste väljatöötamiseks loodi spetsiaalne komitee, mille koosseisus olid enamuses balti aadlikud .
1849 - Liivimaa talurahvaseadus
·        talumaa eraldati mõisamaast, seda ei tohtinud enam mõisaga liita,  v.a. nn kvoodimaa mõisateenijatele
·        teorenti oli võimalik asendada raharendiga
·        mõisnik võis talusid päriseks müüa
1856 - Eestimaa talurahvaseadus
Seaduse vastuvõtmine venis, sest Eestimaa mõisnikud olid veel tagurlikumad ja võitlesid talurahva maaomandi tekkimise vastu. Nad üritasid sisse seada pärilikku teorenti, et kindlustada endale tasuta tööjõud ka edaspidiseks.
·        talude maad tuli mõisamaadest eraldada ja neid ei võinud enam mõisaga liita v.a. kvoodimaa (seisuga 9. juuni 1846)
·        talude maad tuli 10 aasta jooksul üle mõõta ja kadastrisse kanda                                                           
·        teorenti on võimalik raharendiga asendada ja mõisnikel talusid päriseks müüa
·        teotööd piirati 500 päevaga aastas kuuepäevatalu puhul
·        mõisnik võis haagikohtunikuna määrata kuni 100 hoopi ihunuhtlust
Seaduse eelnõu oli 1853 . aastaks valmis, aga Krimmi sõda lükkas selle kehtestamise edasi. Uus keiser Aleksander II kinnitas seaduse1856. aastal. Aprillis 1858, kui valmis selle saksa– ja eestikeelne tõlge, kuulutati seadus Eestimaal välja.
§33 tõlgiti mõisnike poolt ilmselt tahtlikult vene ja siis ka eesti keelde nii, et võis välja lugeda, et mitte ainult talumaade suurus ei jää mõõtmistööde lõpuni endiseks, vaid ka koormised*. See paragrahv muutis sellega ära ka §127, mis piiras teotööd.
Samuti §34 - politsei peab jälgima talupoegade kohustuste täitmist, mitte talumaade võimalikku vähendamist
§35 - reeglid teorendi (tõlkes mõisakoormiste kohta) hakkavad kehtima peale talumaa väljaeraldamist.
§127 piiras teopäevade arvu aastas 500-ga kuuepäevatalu kohta.
Varasem Harjumaa keskmine oli 580 päeva. Kuna vahe oli umbes abiteo päevade arv ja seda seaduses ei mainita (küll on seaduses mitmeid erinevaid reaalselt mitteeksisteerinud rendivorme), tegid talupojad sellest järelduse, et abitegu enam tegema ei pea.
Põhimõtteliselt oli talupoegade nõudmistel vale asetus - võis nõuda teopäevade vähendamist, mitte abiteo kaotamist.
SÕDA.
Enne sõda
23. aprillil 1858 sai Mahtra talitaja Hans Tertsius uue seaduse kätte. Kaks päeva hiljem teatasid talupojad valitseja Rosenbergile, et nemad abitegu enam tegema ei pea. Valitseja soovitas siiski oodata mõisniku saabumist.
Juuru pastor Berg , kes ümbruskonna vallatalitajatega kohtus, selgitas algul seadust samuti nii, et ilmselt pole abitegu enam vaja teha. Tertsius käis seaduse tekstiga vahepeal linnas tuttava kaupmehe juures ja pidas läbirääkimisi ka pastor Bergiga, kes 18. mail kinnitas, et kõiki koormisi tuleb edasi täita.
26. mail kohtusid abiteost keeldunud Mahtra taluperemehed mõisnik Helffreichiga, kes ähvardas neid talust väljatõstmisega. Vahepeal oli vastuhakanud talupoegade rahustamiseks Tallinnast välja saadetud karistussalgad Kose kihelkonda, kus mitmes mõisas oli keeldumist abiteost.
30. maiks kutsuti Mahtra talupojad Habajale, kus eelmine päev karistati peksuga Habaja ja Harmi mehi. Teade sellest jõudis 30. mai hommikuks tüdruk Miina Ermesega Mahtrasse Hans Tertsiuse Sepa tallu , kus parasjagu nõu peeti. Mahtras pidi sõnnikuvedu algama alles 2. juunil, seega taheti neid karistada veel tegemata teo eest. Omavahelistes juttudes öeldi nüüd välja sõna “sõda”.
Me ei või ennam, meie otsime abbi ja kui ea ei aita, siis akkame wasta ja sõdda piddama.
Seejärel toimus Juuru kirikukõrtsis naabervaldade esindajate nõupidamine, kus Tertsius palus abi teistelt talitajatelt. Osa neist siiski keeldus ja lahkus. Samal õhtul läks Tertsius Liivimaale Kärusse vene vaimuliku juurde seadust seletama ning jõudis sealt tagasi mõni tund pärast “sõda”.
Laupäeval, 31. mail toodi Mahtrasse pool roodu - 50 soldatit - koos kapteni ja lipnikuga. Esmaspäevaks kamandati kõik talumehed mõisa. Esiotsa tekkis talurahva seas paanika ja põgeneti metsa varjule. Pühapäeva, 1. juuni hommikul peeti nõu ja otsustati naabervaldadest abi paluda ning saadetigi käskjalad välja. Eriti tulemusrikas oli rahva üleskutsumine Juuru kiriku juures. Pastor Berg kohtus vahepeal rahvaga ja lubas isegi karistuseta jätmist, kui kuuletutakse.
2. juuni
Varahommikul koguneti Atla -Eeru kõrtsi, siit mindi läbi Mahtra edasi Raba kõrtsi ja sealt suurema hulgaga tagasi mõisa. Rahvast tuli juurde ka Eeru kõrtsi juurest. Kella 8 paiku nähti rahvahulka mõisale lähenevat ja kahelt poolt väravatest sisenevat. Soldatid, kes rehes ööbisid, rivistati mõisa ette üles. Talupojad nõudsid relvade äraandmist ja ohvitseride väljaandmist. Peamine soldatitega kõneleja oli Kaiu teomees Peeter Olander, kes oli ainsana jahipüssiga relvastatud ning oskas vene keelt. Peagi hakati soldatitelt relvi vägisi ära võtma ning algas käsikähmlus.
Karistussalk taganes Atla väravate suunas. Vägilasekasvu Kaiu teomees Jüri Tork lõi rusikahoobiga pikali major Laimingi. Selle peale anti soldatitele käsk tuli avada. Maha langesid esimesed surnud ja haavatud, teiste hulgas tapeti ka Jüri Tork ning Mahtra talurentnik Adra Mihkel. Väravate juures tapeti kaigastega kapten Bogutski.
Karistussalk kaotas 1 ohvitseri surnuna ja 13 sõdurit haavatuna ning taganes naabermõisa Atlasse ja edasi Kose-Uuemõisa.
Mahtras murdsid omapead mõisa jäänud talumehed sisse viinaaita, pruukisid märjukest palju jõudsid, ülejäägid kallasid tiiki. Rüüstati ka mõisa häärberit ning peksti läbi valitseja Rosenberg . Mõlemat tegevust püüdsid Mahtra mehed takistada. Teadmata põhjusel läks lahti tulekahju, hävisid kõik mõisahooned peale valitsejamaja. Plaan olevat olnud minna sõtta ka teiste mõisate vastu, kuid seda takistas meeste joobnud olek.
Mahtra sõjas langesid:
- Kustas Vatter Kaiust
- Pären Vilson Kaiust
- Mihkel Pent Kaiust
- Jüri Tulp Maidlast
- Jüri Tork Purilast
- Mihkel Tein Mahtrast
- Mart Metusalem Juurust
Haavadesse surid: Kaarel Kabok Atlast, Jaan Livonka Juurust, Hans Richmann Maidlast. Jaan Kroon Maidlast poos end üles karistuse kartuses.
Osavõtjate hulgas oli Mahtra, Maidla, Kaiu, Purila, Juuru, Atla, Kuimetsa, Harmi ja Hõreda talumehi. Rahvapärimuse järgi oli neid mujaltki – Alust, Kodilast, Kose kihelkonnast. Arvuliselt võis osalejaid olla J. Kahki andmetel 700-800, kindralmajor Issakov raporteeris tsaarile 1000–1500 mehest, mis on ilmselt liialdus.
Teated Mahtra ülestõusust jõudsid põgenema pääsenud Rosenbergi, pastor Bergi ja mitmete mõisnike teadete kaudu kubernerini, kes palus isegi Peterburist abi. Lisavägi jäeti siiski saatmata ning kasutati olukorra „rahustamiseks“ kohapealset sõjalist jõudu.
Tagajärjed.

Kohtumõistmine ja karistamine

1100 sõdurit piiras Mahtra 4. juuniks sisuliselt ümber ja kohe algasid ka arreteerimised. Vangistatuid hoiti raudus Atla mõisa keldris ja Purilas koguni loomalaudas, kus neid üle kuulati ning viidi siis edasi Tallinna Toompea vanglasse.
Juurdlust viis läbi kindralmajor N. V. Issakov, kes tunnistas oma ettekandes tsaarile talupoegade rasket olukorda ja seaduse tõlgendamise vigu.
Maksvate seaduste seisukohalt olid talumehed raske kuriteo korda saatnud: nad olid seaduslikele võimudele sõnakuulmatud olnud, sõjaväele tegudega vastu hakanud, riisunud ja põletanud.
Sõjakohus mõistis 65 kaebealusest 59 surma mahalaskmise läbi, hiljem tsaari otsusega seda siiski pehmendati ja asendati muude karistustega. Peasüüdlasteks arvati Kaiu teomees Peeter Olander ja Mahtra talupoeg Ado Andrei - üks peamisi abiväe kutsujaid, kes olevat käskinud valitseja tappa, oli varem kahtluse all kupja tapmise pärast. Nemad said kumbki 1000 hoopi kadalippu ja 20 aastat sunnitööd. Kuuele mehele määrati 600 hoopi, neljale 400 jne. Lisaks saadeti nad sunnitööle või asumisele.
Osa mehi karistati vitsanuhtlusega, mõne karistus piirdus vangistusega ja hilisema kohtu järelvaatamise alla jäämisega. Hans Tertsiusele määrati 100 hoopi kadalippu ja eluks ajaks Siberisse asumisele saatmine . Kokku karistati kohtuotsusega 43 isikut.
 
Kadalipp - ihunuhtluse eriliik. Süüdimõistetu aeti 100-500 vastastikku rivistatud mehe (soldati) vahelt läbi, kusjuures iga rivistatu lõi talle pika vitsaga hoobi seljale. Venemaal kaotati see karistus 1863. aastal.
10. veebruariks 1859 toodi süüdimõistetud jalgsi käe- ja jalaraudades Mahtrasse. Karistamine toimus mõisatalli juures ning seda julgestas 900 soldatit.
Esmalt loeti ette kohtuotsus, siis pidas pastor Berg pidas kõne, manitsedes ”talupoegi ülemmatele alluma, kes on Jumalast seatud”. Siis algas hirmus peksmine.
Karistamise päeval oli talvine ilm, 10 kraadi külma. Löödi kümne ühte puntrasse keeratud vitsaga, nii et inimesest jäid järele ainult verised lihatombud.
Kõigepealt anti kätte suuremad karistused. Tuhande hoobi saajad Peeter Olander ja Ado Andrei kannatasid ebainimliku karistuse lõpuni ära.
Küll oli elusädemeke, mis neile ihusse õhkuma jäänud, nõrk ja väeti, küll ei suutnud nad vankriteljelt enam tõusta, kui nad viimase käigu olid lõpetanud, küll polnud nende ihud enam muud kui narmendavad ja verest nõrguvad korjused... Aga nad elasid, nende südamed tuksusid ning Peeter lõi silmadki lahti, kui tohter oli teda oma abinõudega toibutanud. (E. Vilde "Mahtra sõda")
Vangid viidi osalt jalgsi, osalt küüthobustega Tallinna tagasi, kust need, kel ette nähtud, Siberisse sunnitööle või asumisele saadeti. Viimastega läksid pereliikmed kaasa, nii nagu Hans Tertsiuselgi.
Väljavõte kohtuprotokollist
Nr.
Risti- ja liadnimed
Mis sü kellegil on
Mis Kindral -Kubernöri herra iga ühele on mõistnud
1.
Mahtra möisa talopoeg Ado Andrei
44 a. vana
Ado Andrei on avalikult seatud valitsuse vasta sönakuulmata olnud ja Kroonuväe vasta hakanud, ka on ta üks neist olnud, kes teisi talopoegi on ahvatanud selle kurja nöuusse hakata. Sellepärast tema on 30-mal Lehe-kuu pääval 1858.a. tallitajaid kokkukutsunud nöuu pidama ja pärast seda kutsunud ligidalt talopoegi Habbaja ja Harmi vallast, väe vasta hakkama. Kui 2-sel Jaani-kuu pääval talopojad endid Mahtra-möisa kokkukogusid, siis Ado Andrei oli vemblaga nende esimeste mässajate hulgas. Peale seda tema on möisavalitseja peale kippunud, on teiste nöuandja olnud ja käskinud möisavalitsejat tappa. Enne seda Ado Andrei on sellepärast kohto al olnud, et teda tapjaks arvatud, ning ka ühtepuhku varguse pärast, mis eest ta kohto möistmist mööda juba on saanud avalikkult nuheldud ja kohto poolest selle arvamise alla on jäänud, et ta tapja on.
Selle eest, et Ado Andrei seatud valitsuse ja Kroonu -väe vasta on hakanud ja määsanud, iseäranis selle eest, et ta teisi talopoegi kutsunud ja taga kihotanud sedasamma tegema,-ja sedamööda, mis Väe-Kaela-Kohto-Seaduse 2-ses raamatus 716-ma käso tähenduses ja Trahvi seaduse 79, 130 ja 296-mas käsus (1857 a.) - peab ta 10 kord 100 mehe läbi kadalippu jooksma ja sellepärast, et temal ni mitmekordset süüd on, ning et tema kurja tegude läbi ni suur kahjo sündinud, saavad tema käest köik tema seisuseöigused äravöetud ja ta saab köigi kauema trahvi aja peale, se on 20 aasta peale köige rängema vangi-tööle mägede sisse ärasaadetud.
13.
Endine Mahtra möisa tallitaja Hans Tertius
39 a. vana
Hans Tertius on Mahtra-möisa tallitaja ammetis teiste talo poegadega üheskoos seatud valitsuse käskusid täitmata jätnud, on teiste talopoegadega selle pärast, nöuu pidanud ja et ta kül nägi, mis läbi neil se eksitus tuli, ei ole tema ometi püüdnud neile öiget aru anda ja neid kurja eest hoida, kuda tema ammeti kohus oleks olnud, vaid on talopoegade kokkotulemise juures liad sönad pruukinud, mis läbi ta teisi ahvatas Kroono-väe vasta hakkata, ja talopoegi veel enam selle eksitusse kinnitas, et möisa-herra ja möisavalitseja ülekohut pärivad,- ja neid julgeks tegi väe vasta panna. Siiski tema ei ole isi mässamise juures olnud, ega ka teistest valdadest talopoegi kokkukutsunud, sest et sel ajal kaugel kodunt ära oli.
Sedasamma möistmist mööda, mis ülemal kirjotud on, peab Hans Tertius 1 kord 100 mehe läbi kadalippu jooksma. Peale seda vöetakse tema käest köik tema seisuse öigused ära ja ta saab Siberi maale kuski ligema kohta ärasaadetud.

Pärast Mahtra sõda

1858. a. juuni lõpus algas uus rahutustelaine, räägiti uue Mahtra korraldamisest. Keskusteks olid nüüd Hiiu- , Järva- ning Virumaa. Seekord keelduti abiteost heinateol ja rukkilõikusel. Kolga ja Anija talupojad käisid isegi Tallinnas õigust nõudmas, kuid võeti kinni ja peksti poolsurnuks. Karistussalkade abiga suruti vastuhakud, millest küll ükski polnud Mahtraga võrreldav, maha.
1856. aasta talurahvaseadust täiendati 1858. aastal nii, et loobuti üldse teotöö normeerimisest. 1865. a. lubati teorenti ainult veerandi ulatuses koormistest ning sedagi vabatahtlikul kokkuleppel (alates jüripäevast 1868 keelati rendilepingute sõlmimine teoorjuse peale).
1861. a. kaotati pärisorjus Venemaal. Sealsed talupojad said ka maad, kuigi väljaostuga.
Aleksander II viis ellu veel rea edumeelseid reforme: passiseadus andis talurahvale liikumisvabaduse, kohtuseadus vabastas mõisnike kohtuvõimu alt ja keelas neil kohtuta talupoegadele ihunuhtlust anda, omavalitsuse reform vabastas valla mõisnike eestkoste alt.
HILJEM.
Mahtra sõja 75. aastapäev
Pidustused algasid pühapäeval, 4. juunil 1933 rongkäiguga Juurust Mahtrasse.
Ausamba juures toimus pidulik aktus, mille avas korraldava komitee esimees Johannes Tutt . Pärast lühikest kõnet eemaldas riigikogu esimees K. Einbund sambalt katte. Raksatasid kogupaugud ja kõlas hümn. Samba õnnistasid Kose pastor Richard Jõgis ja Juuru õpetaja, Ida-Harju praost Christfried Brasche luteriusu kombe kohaselt ning Harjumaa praost J. Ümarik õigeusu tavade alusel.
Peokõne pidas politsei peavalitsuse peasekretär Konstantin Lepp . Järgnes Mahtra sõja ohvrite mälestamine, tervituskõned ja pärgade panek. Riigivõimu esindajatena olid kohal riigikogu juhataja Kaarel Einbund (Eenpalu) ja siseminister Vladimir Rooberg (Roopere). Kirjanik Eduard Vilde andis oma kõnes edasi manalasviibivate Mahtra sõdalaste tervituse.
Aktuse lõpetas Juuru, Härgla, Ingliste ja Kaiu ühendatud segakoori ning Juuru, Ingliste ja Kuimetsa pasunakooride kontsert .
Pärast aktust demonstreeris Kaitseliit Harju maleva pealiku major Saare juhtimisel moodsat sõda kuulipildujate ragisedes, ðrapnellide ja mürskude lõhkedes, mida rahvas jälgis põnevusega.
Õhtul mängiti Karjatse talu hoovis esimest korda „Mahtra sõja“ dramatiseeringut, mille oli peokomitee tellimusel teinud Tallinna Töölisteatri juht Andres Särev. Etenduses mängis kaasa umbes 50 Juuru, Ingliste, Härgla ja Kaiu asjaarmastajat-näitlejat, näitejuhiks oli Ants Kruusimägi. Näitemängule järgnes tants kuni varaste hommikutundideni.
Mälestussammas
1932. aastal tutvustas Johannes Tutt ausamba kavandit oma endistele õpetajatele Kunsttööstuskoolist Voldemar Pätsile, Nikolai Triigile ja Günther Reindorffile, kes hindasid seda positiivselt. Teedeministeerium kinnitas kavandi 1933. a. märtsis. Järgmisel kuul alustati töödega.
Ausammas läks maksma 700 krooni, millest 150 eraldas valitsus ning 550 koguti rahva käest annetustena.
Johannes Tutt koos vend Arvediga vedas hobuvankritel kohale muldkeha. Juuru tööstur Adamson andis oma töölised samba aluse kivide lõhkumiseks ja paikapanemiseks. Mahtra Suurküla mees Mihkel Susi lõhkus kivid ning Vassili Zelmin oma meestega paigaldas samba maakividest aluse nii osavalt, et seal tänapäevani pole pragu sees.
Trepiastmed sümboliseerivad kolme kihelkonda - Juurut , Raplat ja Koset, kus olid rahutused 1858. aasta mais-juunis. Ausamba ülemise, obeliski osa tegi kiviraidur Karl Paabut Tallinnast. Graniitkivi selleks tõi ta Soomest. Obeliski lihvitud esiküljele raius ta bareljeefi kase , talupoja ja hobuse kujutisega. Kuldsete tähtedega on sambale raiutud:
1858 MAHTRA SÕJA MÄLESTUSEKS 1933
Samba keskmisse ossa on rattana paigutatud vana Mahtra mõisa veskikivi, mis sümboliseerib aja lõputut kulgu. Rattale on raiutud kiri :
„Siin võitles Eesti talupoeg tõe, õiguse ja vabaduse eest !“.
Kokkuvõtteks.
Mahtra sõda oli kokkupõrge eesti talupoegade ja karistussalklaste vahel 14. juunil 1858.
23. aprillil (jüripäev) 1858 kuulutati välja 1856. a. talurahvaseadus, millest talupojad olid lootnud ühe teorendiliigi – abiteo – kaotamist. Juunis keeldusid abiteost 18 mõisa talupojad. Kui Mahtrasse tuli 50-meheline karistussalk, otsustasid mahtralased mitte lasta ennast peksta ning kutsusid naaberkülade talupoegi ühisel jõul vastu hakkama. Mahtralastele tuli appi ligi 800 meest. Kokkupõrgetes sai surma 10 ja vigastada 11 talupoega.
14. juunil 1858 piirasid teivastega relvastunud talupojad Mahtra mõisas sõdurid ümber ning nõudsid nende lahkumist . Puhkes võitlus. Vastuhakanud talupoegadele määras sõjakohus raske peksukaristuse, mis viidi täide veebruaris 1859 Mahtra mõisas sõjaväe kaitsel .
Kasutatud kirjandus :

• http://www.hot.ee/machter/sodasisu.html
  
• http://images.google.ee/images?hl=et&source=hp&q=mahtra+s%C3%B5da&lr=&um=1&ie=UTF-8&ei=VgXbSvjSOMPt-AaZq8y0DQ&sa=X&oi=image_result_group&ct=title&resnum=4&ved=0CB0QsAQwAw
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Mahtra_s%C3%B5da
  
• http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/ajalugu_syndmused07_1858.html