Mahtra sõda referaat POLE SISUKOKKUVÕTE! (9)

Põhikool - Kirjandus - Kirjandus

3 KEHV

Mahtra sõda
Referaat
Sisukord

Sissejuhatus........................................3

Talurahva koormised....................... ..3-4

Enne sõda...........................................5

Sõda....................................................5

Peale sõda...........................................6

Kohtumõistmine ja karistused............6

Seaduste raamat..................................7

Kasutatud kirjandus............................8
Sissejuhatus
1858. aastal levis üle Põhja-Eesti talurahvarahutuste laine, ajendatuna uuest talurahvaseadusest, mis teotööd ei kergendanud ega vihatud abitegu ei kaotanud. Sellest hoolimata keeldusid abiteost 18 mõisa talupojad. Mahtra mõisa talupojad, vastupidiselt ümbruskonna talumeestele, ei lasknud Vene soldatite karistussalgal end peksta ja tööle sundida, vaid kutsusid ümbruskonnast abiväge.
2. juunil 1858 toimus Mahtra mõisa õuel kokkupõrge teivaste ja hangudega relvastatud 700-800 talumehe ja püssidega viiekümne soldati ning paari ohvitseri vahel. Talumehed sundisid soldatid põgenema.
Mahtra sõjast sai eestlaste vabadusarmastuse sümbol juba kaasajal , mille tähendust kasvatas veelgi rahvuslik ärkamisaeg. 1902 ilmus Eduard Vilde sulest romaan „Mahtra sõda“ .
Talurahva Koormised
Balti kubermangudes, so Eesti- ja Liivimaal kuulus kogu maa mõisnikele. Sellest tulenesid talupoegade kohustused mõisa suhtes - loonusrent, mida tasuti talu toodangus, ja teotöö. Lisaks tuli maksta riigi- ja kirikumaksud. Varasemal ajal olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, peale 1816. aastat aga rendilepingutes. 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist , otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud - kedrust, mune, kanu, lambaid , võid jne. Loonusandam üldiselt vähenes sedamööda, kuidas mõisamajanduse edenedes teopäevi rohkem nõuti. Varasemat rahaandamit (vakuraha) enam ei nõutud. Riigile tuli maksta pearaha iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo- või loonusandamina sisse nõudis. Magasiaita tuli anda 0,5 tündrit igast viljaliigist. Vastavalt talu suurusele (külvipinnale) tuli teha teotööd. Tegu jagunes kaheks:
1) korraline tegu, mis sisaldas:
- rakmetegu - mees hobuse või härjapaari ja töövahendiga aastaringi
- jalategu - teoline jalgsi suvehooajal so jüripäevast mihklipäevani. Jalategu tegid enamasti nn vaimud - naised ja alaealised .
2) abitegu, mis omakorda jagunes kaheks:
- abitegu kitsamas mõttes - talu andis kiiretele hooajatöödele (sõnnikuvedu, heinategu , lõikus, rehepeks jne) lisainimesi
- nn talupäevad, mida tehti korraliste teoliste osavõtuta teatud töödel (külv, viinapõletamine, voorid jne) Tegu tehti kas tingiviisi (perele mõõdeti põllutükk kätte) või hoopkaupa (kõik teolised koos). 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest. 1839. a. tegi Ida- Harjumaa kuuepäevatalu keskmiselt 607 teopäeva aastas, Lõuna- Harjumaal 516 päeva. Täistalu teopäevad jagunesid XVIII - XIX sajandi vahetusel:
- 5 rakmepäeva nädalas läbi aasta,
- 6 jalapäeva nädalas suvel ning
- abitegu: külviks 5 päeva kevadel ja 5 sügisel, 18 päeva sõnnikuveoks, 4 korrapäeva, 40 lõikuspäeva, 1 pesupäev, 27 päeva viinapõletamiseks, 9 linaharimiseks, 19 ketramiseks, 12 vooripäeva ning 26 korrapäeva.
Teopäevade arv kasvas sedamööda, kuidas arenes mõisamajapidamine.
Teotöö aastaring Külv. Külviga alustati pärast jüripäeva, kõigepealt külvati kaer , siis oder . Külvile eelnes kündmine, äestamine ning järgnes seemne sissekündmine ja uus äestamine. Künti härgadega ja seda tööd tegid meesteolised - sulased või täiskasvanud perepojad. Äestasid vaimud hobusega. Külvasid alati peremehed , sest see töö nõudis suurt vilumust. Külviajal nõuti tihti topelt rakmepäevi ehk teist künnimeest paari härgadega lisaks. Teine külviaeg oli veel - rukkikülv, mis algas augusti lõpus.
3
Sõnnikuvedu. Pärast külviaega oli paar nädalat vabamat aega, siis algas mai lõpus 2-3 nädalat kestnud sõnnikuvedu. See oli üks aeganõudvamaid töid, milleks nõuti rohkesti abiteopäevi. Mõisas kasvatati rohkesti nuumhärgi viinapõletamise praagal, mõisapõllud asusid aga tihti kaugel. Sageli nõuti talust ka teist rakendit. Enamus töid tegid mehed, va käsitsi sõnnikulaotamine, mis oli laste töö.
Heinategu. Peale jaanipäeva algas niitmine, mida tegid teomehed, ja loovõtmine, mis oli vaimude töö. Heinaajal tuli tihti terveks nädalaks mõisa jääda.
Lõikus. Lõikusaeg kestis 4 nädalat ja tihti kattus ajaliselt heinatööga. Vilja lõigati sirbiga ja seoti vihku. Seda tegid naised ja lapsed. Lapsed korjasid ka mahavarisenud viljapäid. Vihkude kokkutassimine ja aunadesse panek oli enamasti meeste töö. Kui lõikusele nõuti abiteolisi, oli talust väljas korraga 4 inimest.
Rehepeks. Seda peeti kõige raskemaks tööks, sest toimus umbses ja tolmuses ruumis ning enamasti öösiti. Ainult üksikutes mõisates peksti reht päeval. Rehepeksumasinaid kasutati väga vähe. Rehepeksuga alustati augustis, heal juhul lõpetati mardipäevaks, kuid võis venida veebruarini. Harilikult peksti reht üle ühe öö, et vili saaks vahepeal kuivada. Tööle nõuti nii teomeest kui vaimu, tihti ka abiteolisi, enamasti “suvevaime”. Tavaliselt jäid ööseks mõisarehte peksma päeval põllul töötanud teolised, sest ka talu vajas sügisel rohkem tööjõudu. Tuulajateks olid rehepapid (tavaliselt vabadikud ), kellele abiliseks anti mõni teoline.
Korrategu. See oli eriline abiteo liik, mida nõuti mõisa karja hooldamiseks. Laudaperioodil tuli loomi sööta, joota ja hooldada . Suvel oli vaja lüpsta, karjatada, võid ja juustu valmistada. Omajagu tööd nõudis nuumhärgade eest hoolitsemine. Korranädalal olid teolised mõisas terve nädala järjest.
Viinapõletamine. XVIII sajandi keskpaigast kuni XIX sajandi keskpaigani põletati viina enamikus mõisates nii kohaliku kui Vene turu tarbeks. Töö tegid abiteo korras ära taluperemehed - alates vilja ning linnaste veost ja lõpetades vaadi viina põletamisega. Viina hulga ja kvaliteedi eest vastutas samuti taluperemees.
Voorid ja veod . Mihklipäevast jüripäevani nõuti rakmetegu mitmesugusteks vedudeks ja voorideks. Vedada tuli küttepuid, heina, vilja, viina ja ehitusmaterjale, osa sellest abiteopäevadena. Ka mõisahoonete ehitamisel ning parandamisel kasutati peremeeste tööd.
Linaharimine ja ketramine. Linane riie oli konkurentsitu, sellest valmistati ihu- ja voodipesu , samuti suvine tööriietus. Esialgu kasutati lina oma tarbeks nii mõisas kui talus . Laialdasem müük algas XIX sajandi II poolel, kui linahinnad maailmaturul tõusid. Lina tuli kitkuda, kupardada, leotada, kuivatada, lõugutada, ropsida, sugeda ja kedrata. Siis veel lõng kerida ning kangast kududa ja pleegitada. Naiste töö talvel oligi seotud kas lina või villaga. Harida tulid ka mõisa linad, tihti anti need taludesse harida ja kedrata. Peenem linane mõisapere tarvis anti kududa kangrule, takusemat teenijate tarvis kudusid talunaised.
Teised tööd. Maha tuli panna, harida ja koristada kartulid, humalad, läätsed jms. Kartulikasvatus saavutas laialdasema ulatuse XIX sajandi 40-aastatest. Talu- või vabadikunaised pesid mõisa pesu, pügasid lambad . Peremehed valmistasid linnaseid õlle tarvis, naised tegid kodusel teel käsikividel tangusid. Lisaks vajas mõis töökäsi kraavide puhastamiseks , aiatöödeks, tarade tegemiseks, lubjapõletamiseks, turbalõikamiseks jne. Talude töökoormus oli sedavõrd suur, et kui midagi ette tuli, nagu teomehe haigestumine, tööhobuse lõpmine või ootamatu küüt, oli oma talumajapidamine hooletusse jäetud.
4
Enne sõda
23. aprillil 1858 sai Mahtra talitaja Hans Tertsius uue seaduse kätte. Kaks päeva hiljem teatasid talupojad valitseja Rosenbergile, et nemad abitegu enam tegema ei pea. Valitseja soovitas siiski oodata mõisniku saabumist. Juuru pastor Berg , kes ümbruskonna vallatalitajatega kohtus, selgitas algul seadust samuti nii, et ilmselt pole abitegu enam vaja teha. Tertsius käis seaduse tekstiga vahepeal linnas tuttava kaupmehe juures ja pidas läbirääkimisi ka pastor Bergiga, kes 18. mail kinnitas, et kõiki koormisi tuleb edasi täita.
26. mail kohtusid abiteost keeldunud Mahtra taluperemehed mõisnik Helffreichiga, kes ähvardas neid talust väljatõstmisega. Vahepeal oli vastuhakanud talupoegade rahustamiseks Tallinnast välja saadetud karistussalgad Kose kihelkonda, kus mitmes mõisas oli keeldumist abiteost.
30. maiks kutsuti Mahtra talupojad Habajale, kus eelmine päev karistati peksuga Habaja ja Harmi mehi. Teade sellest jõudis 30. mai hommikuks tüdruk Miina Ermesega Mahtrasse Hans Tertsiuse Sepa tallu , kus parasjagu nõu peeti. Mahtras pidi sõnnikuvedu algama alles 2. juunil, seega taheti neid karistada veel tegemata teo eest. Omavahelistes juttudes öeldi nüüd välja sõna “sõda”. „Me ei või ennam, meie otsime abbi ja kui ea ei aita, siis akkame wasta ja sõdda piddama.“Seejärel toimus Juuru kirikukõrtsis naabervaldade esindajate nõupidamine, kus Tertsius palus abi teistelt talitajatelt. Osa neist siiski keeldus ja lahkus. Samal õhtul läks Tertsius Liivimaale Kärusse vene vaimuliku juurde seadust seletama ning jõudis sealt tagasi mõni tund pärast “sõda”.
Laupäeval, 31. mail toodi Mahtrasse pool roodu - 50 soldatit - koos kapteni ja lipnikuga. Esmaspäevaks kamandati kõik talumehed mõisa. Esiotsa tekkis talurahva seas paanika ja põgeneti metsa varjule. Pühapäeva, 1. juuni hommikul peeti nõu ja otsustati naabervaldadest abi paluda ning saadetigi käskjalad välja. Eriti tulemusrikas oli rahva üleskutsumine Juuru kiriku juures. Pastor Berg kohtus vahepeal rahvaga ja lubas isegi karistuseta jätmist, kui kuuletutakse.
Sõda
2. juuni varahommikul koguneti Atla -Eeru kõrtsi, siit mindi läbi Mahtra edasi Raba kõrtsi ja sealt suurema hulgaga tagasi mõisa. Rahvast tuli juurde ka Eeru kõrtsi juurest. Kella 8 paiku nähti rahvahulka mõisale lähenevat ja kahelt poolt väravatest sisenevat. Soldatid, kes rehes ööbisid, rivistati mõisa ette üles. Talupojad nõudsid relvade äraandmist ja ohvitseride väljaandmist. Peamine soldatitega kõneleja oli Kaiu teomees Peeter Olander, kes oli ainsana jahipüssiga relvastatud ning oskas vene keelt. Peagi hakati soldatitelt relvi vägisi ära võtma ning algas käsikähmlus.
Karistussalk taganes Atla väravate suunas. Vägilasekasvu Kaiu teomees Jüri Tork lõi rusikahoobiga pikali major Laimingi. Selle peale anti soldatitele käsk tuli avada. Maha langesid esimesed surnud ja haavatud, teiste hulgas tapeti ka Jüri Tork ning Mahtra talurentnik Adra Mihkel. Väravate juures tapeti kaigastega kapten Bogutski. Karistussalk kaotas 1 ohvitseri surnuna ja 13 sõdurit haavatuna ning taganes naabermõisa Atlasse ja edasi Kose-Uuemõisa. Mahtras murdsid omapead mõisa jäänud talumehed sisse viinaaita, pruukisid märjukest palju jõudsid, ülejäägid kallasid tiiki. Rüüstati ka mõisa häärberit ning peksti läbi valitseja Rosenberg . Mõlemat tegevust püüdsid Mahtra mehed takistada. Teadmata põhjusel läks lahti tulekahju, hävisid kõik mõisahooned peale valitsejamaja. Plaan olevat olnud minna sõtta ka teiste mõisate vastu, kuid seda takistas meeste joobnud olek.
Mahtra sõjas langesid:
- Kustas Vatter Kaiust
- Pären Vilson Kaiust
- Mihkel Pent Kaiust
- Jüri Tulp Maidlast
- Jüri Tork Purilast
- Mihkel Tein Mahtrast
- Mart Metusalem Juurust 5
Peale sõda
1858. a. juuni lõpus algas uus rahutustelaine, räägiti uue Mahtra korraldamisest. Keskusteks olid nüüd Hiiu- , Järva- ning Virumaa. Seekord keelduti abiteost heinateol ja rukkilõikusel. Kolga ja Anija talupojad käisid isegi Tallinnas õigust nõudmas, kuid võeti kinni ja peksti poolsurnuks. Karistussalkade abiga suruti vastuhakud, millest küll ükski polnud Mahtraga võrreldav, maha. 1856 . aasta talurahvaseadust täiendati 1858. aastal nii, et loobuti üldse teotöö normeerimisest. 1865. a. lubati teorenti ainult veerandi ulatuses koormistest ning sedagi vabatahtlikul kokkuleppel (alates jüripäevast 1868 keelati rendilepingute sõlmimine teoorjuse peale). 1861. a. kaotati pärisorjus Venemaal. Sealsed talupojad said ka maad, kuigi väljaostuga. Aleksander II viis ellu veel rea edumeelseid reforme: passiseadus andis talurahvale liikumisvabaduse, kohtuseadus vabastas mõisnike kohtuvõimu alt ja keelas neil kohtuta talupoegadele ihunuhtlust anda, omavalitsuse reform vabastas valla mõisnike eestkoste alt.
Mahtra sõda oli kokkupõrge eesti talupoegade ja karistussalklaste vahel 14. juunil 1858.
23. aprillil (jüripäev) 1858 kuulutati välja 1856. a. talurahvaseadus, millest talupojad olid lootnud 4 ühe teorendiliigi – abiteo – kaotamist. Juunis keeldusid abiteost 18 mõisa talupojad. Kui Mahtrasse
tuli 50-meheline karistussalk, otsustasid mahtralased mitte lasta ennast peksta ning kutsusid naaberkülade talupoegi ühisel jõul vastu hakkama. Mahtralastele tuli appi ligi 800 meest. Kokkupõrgetes sai surma 10 ja vigastada 11 talupoega.
14. juunil 1858 piirasid teivastega relvastunud talupojad Mahtra mõisas sõdurid ümber ning nõudsid nende lahkumist . Puhkes võitlus. Vastuhakanud talupoegadele määras sõjakohus raske peksukaristuse, mis viidi täide veebruaris 1859 Mahtra mõisas sõjaväe kaitsel .
Kohtumõistmine ja karistused
1100 sõdurit piiras Mahtra 4. juuniks sisuliselt ümber ja kohe algasid ka arreteerimised. Vangistatuid hoiti raudus Atla mõisa keldris ja Purilas koguni loomalaudas, kus neid üle kuulati ning viidi siis edasi Tallinna Toompea vanglasse. Juurdlust viis läbi kindralmajor N. V. Issakov, kes tunnistas oma ettekandes tsaarile talupoegade rasket olukorda ja seaduse tõlgendamise vigu. Maksvate seaduste seisukohalt olid talumehed raske kuriteo korda saatnud: nad olid seaduslikele võimudele sõnakuulmatud olnud, sõjaväele tegudega vastu hakanud, riisunud ja põletanud. Sõjakohus mõistis 65 kaebealusest 59 surma mahalaskmise läbi, hiljem tsaari otsusega seda siiski pehmendati ja asendati muude karistustega. Peasüüdlasteks arvati Kaiu teomees Peeter Olander ja Mahtra talupoeg Ado Andrei - üks peamisi abiväe kutsujaid, kes olevat käskinud valitseja tappa, oli varem kahtluse all

.ODT Laadi alla originaalfail 8 lk · .odt · 110 allalaadimist

Mahtra sõda referaat POLE SISUKOKKUVÕTE #1

Mahtra sõda referaat POLE SISUKOKKUVÕTE #2

Mahtra sõda referaat POLE SISUKOKKUVÕTE #3

Mahtra sõda referaat POLE SISUKOKKUVÕTE #4

Mahtra sõda referaat POLE SISUKOKKUVÕTE #5

Mahtra sõda referaat POLE SISUKOKKUVÕTE #6

Mahtra sõda referaat POLE SISUKOKKUVÕTE #7

Mahtra sõda referaat POLE SISUKOKKUVÕTE #8

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-06-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

110 laadimist Kokku alla laetud

9 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Serla Õppematerjali autor

1.Sissejuhatus........................................3
2.Talurahva koormised....................... ..3-4
3.Enne sõda...........................................5
4.Sõda....................................................5
5.Peale sõda...........................................6
6.Kohtumõistmine ja karistused............6
7.Seaduste raamat..................................7
8.Kasutatud kirjandus............................8

mahtra sõda raferaat

Sarnased õppematerjalid

doc

Referaat mahtra sõja kohta

juuni 1846) talude maad tuli 10 aasta jooksul üle mõõta ja kadastrisse kanda teorenti on võimalik raharendiga asendada ja mõisnikel talusid päriseks müüa teotööd piirati 500 päevaga aastas kuuepäevatalu puhul mõisnik võis haagikohtunikuna määrata kuni 100 hoopi ihunuhtlust Seaduse eelnõu oli 1853. aastaks valmis, aga Krimmi sõda lükkas selle kehtestamise edasi. Uus keiser Aleksander II kinnitas seaduse1856. aastal. Aprillis 1858, kui valmis selle saksa ja eestikeelne tõlge, kuulutati seadus Eestimaal välja. §33 tõlgiti mõisnike poolt ilmselt tahtlikult vene ja siis ka eesti keelde nii, et võis välja lugeda, et mitte ainult talumaade suurus ei jää mõõtmistööde lõpuni endiseks, vaid ka koormised*. See paragrahv muutis sellega ära ka §127, mis piiras teotööd.

Ajalugu

pdf

19. sajand, vene aeg

allohvitser, 11 soldatit sai haavata. Talupoegadest langes kuus meest, kolm suri haavadesse, neli sai raskesti haavata. Püssi tule all laiali jooksnud talupojad pidasid veel järgmisel päeval plaani minna Peterburist õigust otsima, kuid 4. oktoobril kohale saabunud uus sõjaväeüksus sundis neid edasisest vastuhakust loobuma. 1806. a veebruaris sai 32 vastuhakkajat Tallinnas raekoja ees kätte peksukaristuse ja paljusid neist ootas ees sunnitöö Siberis. 2. 1841. a Pühajärve sõda Nii nimetatakse 1841. aasta septembris Pühajärve mõisas toimunud talupoegade ülestõusu. 1840. aasta viljaikaldusest tulenev näljahäda oli talurahva meeleheitele viinud ning levisid kuulujutud, et Lõuna-Venemaal jagatakse tasuta viljakat maad. Paljud talumehed läksid Riiga väljarändamise luba taotlema, kust neile olukorda selgitati ja koju tagasi saadeti. Hoolimata selgitustööst ei rahunenud ülesköetud talurahvas maha ning aadlikud küsisid sõjaväelt abi. Väeosade saabumine

Ajalugu

docx

Pärisorjuse süvenemine ja kaotamine

TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM Mikael Mahsudjan 11B Klass PÄRISORJUSE SÜVENEMINE JA KAOTAMINE Referaat Tallinn 2016 SISUKORD: 1. BALTI ERIKORD.................................................................................................... 3 1.1 PÄRISORJUSE SÜVENEMINE............................................................................... 3 2. PÄRISORJUSE KAOTAMINE................................................................................... 4 2.1 UUED TALURAHVA SEADUSED..........................................................................5 2.2 1802

Ajalugu

doc

Mahtra sõda kokkuvõte

kallale Võllamäe Päärn. Päärn oli suur ja tugev mees, kelle isalt võeti elukoht ära vastuhakkamise pärast. Kubjas kamandas kõik jälle tööle. Kubjas nuuskis rehe ümber ning leidis sealt kaks kotti rapperukkist. Ta küsis, et kelle kotid need on, kuid keegi ei võtnud süüd omaks. Sel ajal oli rehes väike nali sündinud, mida kahjuks kubjas ei näinud, kuna ta tuli liiga hilja. Kaks meest üksteise järel rehe tagauksest välja ja vaatavad kartlikult ringi, et ega kubjast pole. Kaks poissi jäid veel sinna, kellest üks võtab pinda seinalt ja torkab selle varrega Jaani kõrge viltkaabu külge. Sedamaid muutus Jaan viljasambaks. Need kaks meest pugesid tagauksest välja ning just sel hetkel astus sisse kubjas. Kubjas küsib, et mis pagan see on, kõik haopinud rapperukkid täis. Rehepapp vastab, et viljakas aasta. Rehepapp lisab veel, et kust kubjas teadis, et seal need kotid on, et ega ta ise neid enne sinna pannud ja unustanud neid sinna. Mõlemad vaikivad.

Kirjandus

docx

Mahtra sõda Eduard Vilde

Kirjandus

doc

Eesti uusaeg

Eesti uusaeg. Mahtra sõda. 1856. Jüripäevast pidid uued maaseadused kehtima hakkama. 23.04 on see. Olukord muutus rahutuks, sest tahetu teada saada palju on töökoormisi. Aga loodetud tulemusi ja kergendusi ei tulnud. Nii siis pahameel kasvas ja alates aprilli lõpust mai alguseni hakkasid rahutused liikuma idast läände. Algas virumaalt algvere mõisast. Keelduti teotööst. Aprilli lõpp- septembri lõpp 1856. Toimusid rahutused- Kuulsaim 2 juuni mahtras. Talupoegade mäss, mahtra katastroof, ülestõus jne. Selles osales u 700- 800 talupoega 9-10st mõisast. Neid tuli pool roodu sõdureid maha rahustama. 2 juuni hommikuks pidid minema karistuse järgi. Hans tetsius. Ja veel mõne käskjalaga kutsuti rahvast appi. Siis saabus see rahvas, relvadega. Sõdurid piirati sisse, läks kähmluseks. Sõdurite salk sunniti kähmlusega põgenema. Seal sai surma 1 ohvitser, 13 sõdurit said haavata, ja peale seda rünnati mõisa

Ajalugu

doc

Varauusaeg. Konspekt KT jaoks.

alasid; 1559 valiti ordumeistriks Poola-sõbralik Gotthard Kettler, kes üritas leida raha ja sõjaväge, et venelastele vastu hakata. Ta ründas Vene vägesid Rõngu all ning piiras Tartut ja Laiust, kuid nagu kirjutab kroonik, "siis tüdinesid sõjamehed asja nurjamineku ja rahapuuduse pärast ja läksid laiali." Samal aastal sõlmiti Taani vahendusel lühike vaherahu. Moskva tsaaririik soov saada ligipääs Läänemerele ja tahtmine sadamaid saada; Alustas sõda. Tulemused Aastaks 1561 Juunis andsid Harju-Viru vasallid ja Järvamaa aadel ning Tallinna linn Rootsi kuningale usaldusvande. 28. novembril Vilniuses sõlmitud lepinguga andsid ordu ja Riia peapiiskopkond (Iseseisev Liivimaa riik) andsid end täielikult Poola kuninga Sigismund II Augusti valitsemise alla. Eesti ala oli ära jaotatud Rootsi, Poola, Taani ja Venemaa vahel. Ordu ja peapiiskopkonna alad jagati kaheks: Kurama hertsogriik ja Üleväina-Liivimaa. Aastaks 1583 Liivi sõja lõpp

Ajalugu

doc

Eesti ajalugu

15 2. Liivi ordu sõjaline häving: 1560.aastal alustasid vene väed uut pealetungi 2.august 1560. toimus Hoomuli lahing, milles hävitati ordu vägi täielikult 20. augustil 1560. aastal langes venelaste kätte Viljandi tugevaim ordulinnus Eesti alal 3. Eesti talupoegade ülestõus: Talurahvale tõi sõda kaasa ainult kannatusi ja suuremaid koormisi 1560. aasta septembris algas talupoegade ülestõus, mis laienes Lääne- ja Harjumaale Eestlased valisid omale ühe mittesaksa sepa omale kuningaks Talupojad püüdsid läbi rääkida Tallinna raega, lootes ära kasutada selle vaenuvahekorda Harju-Viru vasallidega, kuid loodetud tulemusi ei saadud Ülestõusnute salgad koondusid Koluvere linnuse juurde, kus neid ootamatule ründas

Ajalugu

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (9)

RutaL: Esiteks toon välja, et see materjal EI OLE RAAMATU SISUKOKKUVÕTE, nagu mõni eelnev allalaadija on arvanud. Endal läks seda tööd vaja tänapäeva Eesti ja tolle aja võrdlemiseks ning antud töö oli hea materjal baasiks. Tänud autorile!

12:07 25-02-2012

Paul Villumson: Kas keegi saaks anda mulle selle kuna mull pole punne ja vaja kiiremas korras, Oleks Väga tänulik

19:07 03-02-2010

Craisy12: Mind see ei aidanud , oleks võinuyd rääkida rohkem sisust ,mitte ainult suht seadustest.

18:11 13-03-2010

Kõik kommentaarid

.ODT Laadi alla originaalfail 8 lk