üksikjalad, vabadikud ja sulased muutusid pärisorjadeks esimese lapse sünniga. Talupoegade olukord paranes reduktsiooniga. 1696 Liivimaa majandusreglement: kodukariõigust piirati, taluperemeeste karistamine keelati, fikseeriti koormised, talude päritav kasutamisõigus, õigus kaevata mõisarentniku peale. Keelati talupoegadel põtrade, metssigade ja metskitsede küttimine. Majandusliku olukorra muutumine: talupojal teotööd (rakmetegu, jalategu). Kohustused: osalemine ajujahil, raharent, loonusandam, mõisavoor. Talupoeg pidi tasuma mõisnikule koormisi, mille üle peeti arvestust vakuraamatutes. Riik kontrollis mõisamajapidamidi adramaa revisjonide kaudu. Talurahva varanduslik seis oli suhteliselt madal. 4) mõistab luterluse mõju ja Rootsi aja tähtsust eesti kultuuri ja hariduse arengus, ajaloos ning tänapäeval; Rootsi aja lõppedes olid kirikuõpetajad need, kes aitasid eesti kirjakeele ja rahvahariduse arenemisele kaasa. Tegeldieesti keelse kirjapildi arendamisega
Pidid täitma sõjateenistuskohust ja maksma lääniisandale maksu. vabatalupoeg- Vabatalupojad polnud küll isiklikult vabad, kuid neil ei olnud otsest isandat, kellele nad töötama pidid. Nad maksid rahamaksu, et end kohustustest vabaks saada. teokohustus- Teokohustus oli feodaalne koormis, kus talupoeg pidi oma töövahenditega mingi osa nädalast mõisa jaoks tööd tegema. Nii tasus ta enda all kasutuses oleva talumaa eest. loonusandam- Talupoja poolt maaisandale tasutav naturaalrent. Talupoeg andis ära kindla osa oma saagist, mis tavaliselt tasuti teraviljaga. Sunnismaisus- Üks pärisorjuse põhitunnuseid, kus talupoeg oli aheldatud maa külge ning tal puudus elukohavalik. Mõisnikud vahetasid või müüsid omavahel sunnismaiseid talupoegi maast lahus. Pärisorjus- Talupoegade maaisandast ja kohustustest täielikult sõltuv aste. Talupoegi võis müüa maast ja perekonnast lahus. Kehtis ka surnud käe õigus.
Teraviljakasvatus (rukis), piimakarjakasvatus (vähe), jahindus, kalandus. TALURAHVA OLUKORD 15. Milline oli talupoegade elu enne redukstiooni ja pärast reduktsiooni? Rootsis olid talupojad vabad ja esindatud riigipäevas, kuid eestis olid sunnismaised ja pärisorjuslikus sõltuvuses. Enne PÄRISORJUSLIK SÕLTUVUS: koormised: 1) Teotöö a) rakmetegu (omad abivahendid) b) jalategu ( ei pea abivahendeid võtma) c) abitegu d) mõisavooris. 2) Loonusandam (mesi, vill ...) Pärast : · Mõisnike võim talupoegade üle vähenes; · talupoegade mõisakoormised viidi vastavasse talude tegeliku majandusvõimega; · seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti talupoegade koormised; · talupoegade asju arutas riigikohus -> sillakohtunike asemel riigi poolt määratud ametnikud s.o kreisifoogtid; · talupojad võisid mõisnike peale kaevata. Sellest tulebki hüüdlause: ,,Vana hea Rootsi aeg!"
Sellest tulenesid talupoegade kohustused mõisa suhtes - loonusrent, mida tasuti talu toodangus, ja teotöö. Lisaks tuli maksta riigi- ja kirikumaksud. Varasemal ajal olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, peale 1816. aastat aga rendilepingutes. 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud - kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. Loonusandam üldiselt vähenes sedamööda, kuidas mõisamajanduse edenedes teopäevi rohkem nõuti. Varasemat rahaandamit (vakuraha) enam ei nõutud. Riigile tuli maksta pearaha iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo- või loonusandamina sisse nõudis. Magasiaita tuli anda 0,5 tündrit igast viljaliigist. Vastavalt talu suurusele (külvipinnale) tuli teha teotööd. Tegu jagunes kaheks: 1) korraline tegu, mis sisaldas:
toodangus, ja teotöö. Lisaks tuli maksta riigi ja kirikumaksud. Varasemal ajal olid koormised fikseeritud vakuraamatutes, peale 1816. aastat aga rendilepingutes. 1804. aastal pidi kuuepäevatalu (täistalu) maksma loonusandamina 2 tallinna tündrit (kokku u. 265,5 liitrit) rukist, otra ja kaera; 45 leisikat (1 leisikas u. 8 kilo) heina; 1 tündri väärtuses muud kedrust, mune, kanu, lambaid, võid jne. Loonusandam üldiselt vähenes sedamööda, kuidas mõisamajanduse edenedes teopäevi rohkem nõuti. Varasemat rahaandamit (vakuraha) enam ei nõutud. Riigile tuli maksta pearaha iga tööjõulise meeshinge pealt, mille mõisnik ära maksis ja talupoegadelt teo või loonusandamina sisse nõudis. Magasiaita tuli anda 0,5 tündrit igast viljaliigist. Vastavalt talu suurusele (külvipinnale) tuli teha teotööd. Tegu jagunes kaheks:
Soodsam olukord oli vabatalupoegadel Haagi- ehk adrakohtunikud – ära pagenud talupoegade kindlaks tegijad, ülesotsijad ja tagasitoojad Pärisorjus – talupoeg võis omada vallasvara, kuid pidi tegema mõisa põllul tööd ja maksma koormisi Sunnismaisus – talupoeg ei tohtinud väljarännata Adratalupojad – nimi tulenes adramaade(1adramaa=1 adraga haritav maa= u 10 ha) järgi arvestamisest, kõige arvukam kiht, kohustused mõisa ees: teotöö ja loonusandam Üksjalad – adratalupoegade nooremad pojad, kes isatallu ei mahtunud, rajasid talu kuhuhgi ääremaale, kohustus mõisa ees teha üks jalapäev nädalas Vabatalupojad – vabastatud teotööst, maksid raharenti, liikumisvabadus Maavabad – kõrgeim kiht, endiste ülikute järglased, omasid talu läänikirja alusel, neid oli väga vähe. Kohustus aadliku ees – teenimine sõjaväes 9. KATOLIKU KIRIK JA USUPUHASTUS EESTIS
annaabi.ee 
